Obsah (7)

§ 162§ 657§ 652§ 654§ 171§ 174§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-59

§ 162lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda.

Kostja 05.06.2015 menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja menetluskuluks õigusabikulu 1426 eurot (sh käibemaks). Kohus leidis, et kostja menetluskulude nimekiri on üldiselt kooskõlas tsiviilasja käiguga, kuid võttes arvesse asja keerukust ja mahukust ja kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni (vandeadvokaat), on hageja vastuväited kostja menetluskulude nimekirjale (ajakulu on üle paisutatud) osaliselt põhjendatud. Kohus luges põhjendatud ajakuluks hagiavaldusele vastuse koostamisele 3 tundi, vastuse koostamisele hageja 15.12.2014 vastusele 3 tundi, vastuse koostamisele hageja 04.03.2015 vastusele 4,5 tundi ja teeside koostamisele 1 tund, s.o kokku 12,5 tundi. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu ilma käibemaksuta 76,68 eurot võib lugeda põhjendatuks. Seega on kostja esindaja põhjendatud tasu suuruseks kokku 958,44 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Hageja esitas Harju Maakohtu 30.06.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning tunnustada hageja nõuet summas 82 205,54 eurot LN pankrotimenetluses II järgu nõudena. 5
2. Hageja ei nõustu maakohtu tõlgendusega, mille kohaselt jäi abieluvaralepinguga jagamata vara ja kohustused ka peale kokkuleppe sõlmimist abikaasade ühisvaraks ning sellest tulenevalt ei olnud ühel abikaasal ehk hagejal võimalik anda ühisvara arvelt teisele abikaasale laenu. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus üks või teine pool oleks lihtsalt automaatselt lugenud mingit makset laenuks, vaid poolte vahel oli sõlmitud vastav kokkulepe laenu andmiseks, mis 05.07.2011 vormistati ka laenulepinguks. Asjaolu, et ülekantud rahasummade selgituses ei ole selgelt välja toodud selgitust „laen“, ei tähenda seda, et üks või teine ülekanne ei võiks olla tegelikkuses antud laenuna. Lepinguvabaduse põhimõte kohaselt on pooled vabad sõlmima lepingu sellistel tingimustel, nagu pooled seda ise soovivad. Asjaolu, et hageja ja võlgnik olid laenu andmise hetkel abielus, ei tähenda seda, et poolte vahel ei oleks võinud esineda muid tsiviilõiguslikke suhteid. Kohus on jätnud täielikult analüüsimata hageja ja võlgniku tegeliku tahte, milleks oli omavaheliste varaliste suhete reguleerimine laenulepingu sõlmimise teel. Samuti on kohus jätnud hindamata asjaolu, et võlgnik ise on kinnitanud vastava kohustuse olemasolu pankrotihaldurile esitatud varade ja kohustuste nimekirjas.
3. Hagejale jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, milles kohus on märkinud, et nõustub kostjaga, et antud laenuleping on tühine näilikkuse motiivil ja vormistatud üksnes selleks, et tekitada näiliselt hageja nõue võlgniku pankrotimenetlusse. Kostja seisukohtadest ega ka kohtu järeldustest ei ole võimalik aru saada, mis võiks olla sellise väidetavalt näiliku laenulepingu sõlmimise eesmärk. Kostja ei ole selgitanud, kuidas võiks hageja nõude olemasolu või mitteolemasolu mõjutada pankrotimenetluse läbiviimist. On mõeldamatu, et võlgnik võiks ise soovida asjaolu, et tema kohustused oleksid justkui näilikult suuremad, kui nad tegelikkuses on, kuivõrd nimetatud kohustused jäävad võlgniku kohustusteks ka peale pankrotimenetluse lõppu. Lisaks ei saa antud juhul väita, et poolte vahelisel tehingul ei olnud õiguslikke tagajärgi. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus oleks sõlmitud tehing, millega soovitakse varjata mingit muud tehingut, kuivõrd kostja ei ole välja toonud, milline on see väidetav muu tehing, mida väidetava näiliku tehinguga üritatakse varjata. Kohus on õigesti lugenud tõendatuks selle, et hagejal oli teenitud/saadud rahalisi vahendeid enam kui 65 000 eurot. Samas ei nõustu hageja kohtu hinnanguga, et hageja ei oleks saanud nimetatud rahasummat võlgnikule laenata, kuivõrd tegemist oli poolte ühisvaraga. Pooltel oli selge tahe sõlmida laenuleping. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. 17.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 18. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava 6 põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

1. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Maakohus leidis õigesti, et alates hageja ja võlgniku abielu sõlmimisest (26.09.1997) kuni 22.06.2011 ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimiseni nende mõlema poolt teenitud rahalised vahendid olid võlgniku ja hageja ühisvaraks, sõltumata sellest, kelle pangaarvel või kelle valduses sularahana need olid. Asjaoludest ei selgu üheselt, kas hageja poolt võlgnikule üleantud raha oli võlgnikul olemas ka ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal. Kui see oli olemas, siis jäi see ühisvaraks ka peale ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist, kuna ühisvara jagamise kokkuleppega raha ei jagatud. Ka ühisvara jagamise kokkuleppe punktis 2.2.6 on märgitud, et abikaasad ei soovi lisaks lepingu esemele käesoleva lepingu alusel muud ühisvara jagada. Kui raha ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal alles ei olnud, siis ei saanudki seda jagada.
2. Kolleegium märgib, et hageja poolt ühisvaraks olnud raha üleandmisel võlgnikule, raha õiguslik staatus ei muutunud. See jäi endiselt ühisvaraks, mistõttu ei saa raha üleandmist käsitleda ka laenamisena. Hageja leiab, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt oli abikaasadel võimalik kokku leppida, et hageja poolt võlgnikule üleantud raha ja võlgniku eest liisingumaksete tasumine võlgnetakse laenuna. Ringkonnakohtu hinnangul on õige, et abikaasad võivad omavahel õigusi ja kohustusi tekitada ka tehinguga, kuid see ei tohi olla vastuolus abikaasade varasuhtega. Hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping peab vastama laenusuhte tunnustele, kuid esitatud asjaoludel see ei vasta. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Ühisvaraks olnud raha üleandmine hagejalt võlgnikule ei tekitanud võlgnevust hageja ees, mistõttu ei saa kokku leppida, et üleantud raha võlgnetakse laenuna. Samuti ei saanud võlgniku autoliisingu arvete tasumine hageja poolt tekitada hageja ja võlgniku vahel võlasuhet, mida hiljem leppida kokku laenuks, kuna arved maksti ühisvarast.
3. Ka varaühisuse puhul võib abikaasale kuuluda vara, mis ei kuulu ühisvara hulka, kuid hageja ei ole väitnud, et abielu sõlmimisest kuni ühisvara jagamise kokkuleppeni temale laekunud rahalised vahendid ei kuulunud ühisvara hulka. Selle kohta, et hagejale oleks perioodil 11.06.2011 (abieluvarasuhte muutmise ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisest) kuni 05.07.2011 (laenulepingu sõlmimiseni) laekunud rahalisi vahendeid, mille arvelt võlgnikule laenu anda, ei ole tõendeid esitatud.
4. Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et hageja ei ole esitanud ka ühtegi argumenteeritud põhjendust, miks selline laenuleping sõlmiti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et laenulepingu näol on tegemist näiliku tehinguga. Hageja ja võlgnik soovisid tekitada mulje laenulepingu olemasolust, et tekitada hagejale nõue võlgniku pankrotimenetluses. Kuna väljamaksed pankrotivarast tehakse tunnustatud nõuete põhjal koostatud jaotiste järgi, siis suurema tunnustatud nõude puhul on võlausaldajal õigus ka suuremale väljamaksele.
5. Ülaltoodule tuginedes tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 7 Menetluskulude jaotus
6. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti ei ole põhjust muuta maakohtu otsust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu määratud menetluskulude rahalisele suurusele vastuväiteid esitanud.
7. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lg 3).

Kostja palus hagejalt välja mõista apellatsioonimenetluse kulud 210,95 eurot (käibemaksuta). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema esindaja teinud apellatsiooniastmes menetlustoiminguid 2h 45min ulatuses (apellatsioonkaebuse analüüs ja sellele vastuse koostamine). 26.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja esindaja poolt apellatsiooniastmes toimingutele kulutatud aeg on põhjendatud, samuti ei ületa esindaja tasu turuhinda. Eeltoodule tuginedes tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 210,95 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 8