Obsah (5)

§ 208§ 619§ 626§ 1018§ 620

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-21395

§ 208

lg-le 3, kuid vaidlusaluse Mahla 14 võrgupiirkonna puhul tuleb siiski arvesse võtta, et gaasi müüjaks lõpptarbijatele on selles võrgupiirkonnas mitte kostja, vaid hageja, kes saab tarbitud gaasi eest tasu vahetult lõpptarbijatelt. Seetõttu asus kohus arvamusele, et poolte vaheline õigussuhe sarnaneb võlaõiguse mõttes enam vastastikusele käsunduslepingule (

§ 619), mille puhul mõlemad pooled osutavad teisele teatud teenuseid.

Käsunduslepingu puhul peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud (

§ 626lg 1).

Seega kostja, võttes hagejaga sõlmitud kokkuleppe alusel endale kohustuse toimetada hagejalt saadud maagaas hageja klientidele ja osutada neile võrguteenust, on kohustatud hagejale välja andma (hüvitama) selle koguse gaasist, mida ta lõpptarbijatele ei jaotanud. 4 5

1. Maakohus leidis, et oluline on tuvastada, kas kostja on täitnud oma kohustuse toimetada kogu hageja poolt üle antud gaas lõpptarbijateni või mitte. Eeltooduga seonduvalt ei nõustunud kohus hageja ja kostja seisukohtadega, et pooltevahelises õigussuhtes omab tähtsust ainult see, milline kogus gaasi on üle antud kostja võrku (GV mõõtepunkti mõõteandmete kohaselt) või milline kogus gaasi on ära tarbitud tarbijate poolt (vastavalt tarbijate mõõtepunktide andmetele). Kuivõrd hageja nõue tuleneb mõlemate mõõteandmete näitajatest (ühelt poolt GV mõõtepunkti andmed ja teiselt poolt tarbijate mõõtepunktide andmed), on oluline tuvastada, kui õiged, objektiivsed ja võrreldavad on mõlema mõõtepunkti andmed ja kas nende alusel saab teha põhjendatud järelduse selle kohta, et tarbijatele on üle antud vähem gaasi kui hageja kostja võrku tarnis.
2. Kohus leidis, et nii GV kui ka kostja võrgud ning nendes kasutatavad mõõtevahendid vastavad ettenähtud tehnilistele nõuetele, mistõttu tuleks eeldada nii GV mõõtepunkti kui ka tarbijate mõõtepunktide mõõteandmete usaldusväärsust. Tõendatud on ka, et kostja omandis olev võrk on Mahla 14 võrgupiirkonnas alates liitumiskohast kuni tarbijapaigaldisteni korras ja toimib nõuetekohaselt.
3. Samas ei saa jätta arvestama, et hageja on arvestanud Mahla 14 võrku üleantud gaasi koguseid mitte temperatuuri ja rõhu faktiliste näitajate alusel, vaid leppekoguse mõõturi EK 260 abil kokkuleppeliste näitajate alusel. Tarbijate mõõtepunktides analoogilisi mõõtureid ei kasutata. Konkurentsiameti tellimusel valminud Tallinna Tehnikaülikooli ekspertarvamuse kohaselt ei saa tarbijatega sõlmitud lepingutingimustele vastavatele näitajatele teisendatud mõõteandmeid kõrvutada tarbijate juures toimunud mõõtmiste andmetega, millisel juhul sellist teisendamist ei toimu.
4. Maakohtu hinnangul ole võimalik nõustuda hageja seisukohaga, et gaasi temperatuuri ja rõhku arvestava leppekoguse mõõturite kasutamine või mittekasutamine tarbijate mõõtepunktides on kostja valik ja risk ning et juhul kui kostjal vastavaid täpsemaid mõõteseadmeid kasutada ei ole võimalik, peab ta kasutama tavaliste gaasiarvestitega leitud andmete teisendamiseks leppenäitajatega võrreldavateks andmeteks matemaatilisi korrigeerimisvalemeid. Kohus leidis, et ilma kokkuleppeta ei saa selliseid kohustusi kostjale panna. MGS § 24 lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja tagama võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning pidama sellekohast arvestust. Kohus leidis, et kehtivate õigusaktide kohaselt on tarbitud gaasikoguste kindlaksmääramise aluseks eelkõige mõõtmisandmed, mitte nende andmete teisendamine korrigeerimisvalemite abil. Korrigeerimisvalemi kasutamist tarbijate mõõtepunktidest saadud andmete suhtes ei ole aktsepteerinud ka majandus - ja kommunikatsiooniminister 04.10.2013 kirjas Konkurentsiametile.
5. Maakohus leidis, et vaatamata tõsiasjale, et GV mõõtepunkti andmed ja tarbijamõõtepunktide andmed ei ole objektiivselt võrreldavad, ei saa seda puudust kostjale õiguslikult ette heita, vaid tegemist on valdkonna õigusliku regulatsiooni eripärast tingitud nn süsteemse puudusega, mille eest kostja ei vastuta. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kuivõrd vastavalt MGS § 22 lg 2 vastutab võrguettevõtja tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise ja korrasoleku eest, 5 6 siis lasub ka eeltoodud põhjusel (näilised gaasikaod tulenevalt gaasi erinevast temperatuurist ja rõhust) vastutus mõõteandmete mittevõrreldavuse eest kostjal. Kostjalt ei saa nõuda tarbijapaigaldiste juures lisaks tavapärastele gaasiarvestitele kallihinnaliste leppemõõturite kasutamist, samuti ei saa kostja omal äranägemisel kehtestada tarbijate mõõteandmete teisendamiseks korrigeerimisvalemeid. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kostja võrgust oleks vaidlusalusel perioodil (06.03.2008 kuni 04.06.2014) gaasi tarbitud teisiti kui hageja lepinguliste klientide tarbijapaigaldiste kaudu ja tarbimise kogused on õigusaktides lubatud mõõtevahenditega kindlaksmääratud, ei saa lugeda tõendatuks väidet, et kostja on tarbijatele üle andnud gaasi mahuliselt vähem, kui ta seda on hagejalt saanud. Järelikult ei ole tõendatud, et kostja oleks oma lepingulist kohustust (toimetada hagejalt saadud gaas lõpptarbijateni) rikkunud, mistõttu hagejal puudub alus kostjalt lisaks tarbijatelt saadud tasule mingite täiendavate summade (võrku antud gaasi ja tarbijate kulutatud gaasi vahe) sissenõudmiseks. Seonduvalt küsimusega, kas on põhjendatud jätta nn süsteemsest puudusest tulenev puudujääk hageja kanda, nõustus kohus kostjaga, et kuivõrd hageja on MGS § 12 lg 2 kohaselt Mahla 14 võrgupiirkonnas bilansihalduriks ja MGS § 12 lg 7 ja lg 8 sätestatust tulenevalt peab hageja võrku antud ning võrgus tarbitud gaasi koguste erinevuste esinemisel tegema vastavalt tehinguid süsteemihalduriga, siis hageja peab lahendama selle küsimuse süsteemihalduriga.
6. Hagist nähtuvalt tugineb hageja nõue kostja poolt ajavahemikul 06.03.2008 kuni 04.06.2014 täielikult tasumata arvetele (arvete järgi tasumata summadele). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuivõrd hagi on esitatud 05.06.2014, olid 2008-2010 arvetest tulenevad nõuded kogusummas 2391,91 eurot hagi esitamise ajaks aegunud.
7. Kuivõrd kohtu hinnangul on hageja nõuet võimalik käsitleda lepingust tuleneva nõudena, ei arvestanud kohus hageja alternatiivse taotlusega lahendada vaidlus käsundita asjaajamise sätete alusel. Apellatsioonkaebus
8. 30.07.2015 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
9. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja maakohtu käsitlusega, mille kohaselt kvalifitseeris kohus poolte vahelise võlasuhte käsunduslepinguks. Kohus oleks müügilepingu sätteid rakendades pidanud jõudma järelduseni, et hagejalt saadud gaasi eest tasumise kohustus lasub kostjal alates sellest hetkest, kui gaas antakse üle hagejalt kostjale, mitte muudele isikutele. Käsunduslepingu regulatsiooni rakendades seadis kohus aga kostja kohustused hageja ees sõltuvusse kostja kohustuste täitmisega lõpptarbija ees, mis on põhimõtteliselt väär. Kostja kohustused hageja ees ei sõltu kolmandatest isikutest. Samuti on kohus ebaõigesti taandanud vaidluse mõõteandmete võrdlemisele. Antud asjas on kohtu poolt tuvastatud lepingulaadse võlasuhte poolteks hageja ja kostja ning seega tulnuks kohtul tuvastada, millised on kostja kohustused hageja ees, mitte oma lõpptarbijate ees. Kuivõrd kohus leidis, et lepingulaadse võlasuhte rikkumiseks saaks lugeda seda, kui kostja jätab talle üle 6 7 antud gaasi üle andmata lõpptarbijale, on sellest põhimõtteliselt väärast eeldusest kantud ka kohtu ülejäänud lõppjäreldused. Hageja leiab, et kohus on jätnud poolte vahelise õigussuhte sisu lõpuni välja selgitamata. Hageja ja kostja vahelise õigussuhte sisu piirdub hageja poolt gaasi üleandmisega kostjale ning kostja poolne kohustuse rikkumine seisneb selles, et ta jättis täitmata oma kohutuse tasuda võrgutegevuse osutamiseks vajaliku kauba eest.
10. Hageja poolt gaasi edastamine kostjale on olemuslikult sarnane gaasi müügilepinguga. Seejuures viitas hageja konkreetsetele tõenditele, et selline kirjalik müügileping oli hageja ja kostja vahel sõlmitud, kuid kostja keeldus hilisemalt sarnast lepingut uuesti sõlmimast. See kinnitab, et poolte vahel on müügilepinguline võlasuhe ning hageja on õigustatud kostjalt nõudma rahalise kohustuse täitmist. Hageja märkis, et kostjal tuleb gaasi eest tasuda sõltumata kirjaliku lepingu olemasolust, sest vastasel korral on tegemist gaasi ebaseadusliku kasutamisega MGS § 25 lg 1 p 3 mõttes.
11. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme sellega, et käsitles vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid mõlemast poolest erinevalt. See tõi endaga kaasa üllatusliku otsuse. Maakohus märkis lahendis, et ta ei nõustu ei hageja ega kostja käsitlusega vaidlusaluse õigussuhte sisust. Maakohus leidis, et nõude maksmapaneku eelduseks tuleb tuvastada, kas kostja on oma kohustusi rikkunud, kusjuures kohus seostas selle rikkumise kostja kohustustega kolmandate isikute ees. Samas ei ole maakohus eelmenetluses ega ka istungil sellise õigusliku käsitluse võimalikkust pooltega arutanud. Kohtu käsitlus erineb mõlema poole enda käsitlusest ja nähtus sellisel kujul alles kohtuotsusest. Selliselt on kohtulahend põhjenduste osas vähemalt hagejale üllatuslik.
12. Maakohus rikkus menetlusnorme ka sellega, et ei võtnud seisukohta hageja alternatiivse õigusliku käsitluse suhtes. Kui kohus ei pidanud hagi rahuldamist võimalikuks lepingulisel alusel, pidanuks ta nõude rahuldamise võimalikkust analüüsima lepinguväliste sätete alusel. Hageja esitas hagiavalduses ka teise õigusliku käsitluse, mille kohaselt on tema nõuet võimalik käsitleda käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena

§ 1018jj mõttes.

Hageja jääb selle käsitluse juurde.

1. Kohus on vääralt sisustanud tõendamiskoormise. Hageja ei pea tõendama, et kostja on tarbijatele gaasi üle andnud mahuliselt vähem. Hageja ja kostja vahelise õigussuhte sisu silmas pidades peab hageja tõendama seda, et ta on üle andnud gaasi kostjale. Selle faktilise asjaolu suhtes aga pooltel endal vaidlust ei ole. Pooltel on vaidlus selles, milline mõõtepunkt ja mõõtmise metoodika tuleks poolte endi vahelises arvlemises aluseks võtta. Poolte vahelise arvlemise seisukohast omab tähtsust hageja poolt kostjale üle antud gaas, mille kogus ja maht on mõõdetud GV mõõtepunktis. Hageja märkis, et kasutab koguste mõõtmisel täpset leppekoguse mõõturiga gaasiarvestit ning ei vastuta võimalike võrgukadude eest sõltumata selle põhjusest. Kui tekib vahe nõuetekohase mõõtevahendi ja kostja võrgus kasutatavate mõõtevahendite vahel, tuleb see hüvitada kostjal. Võimaliku gaasikao eest vastutab kostja kui gaasi transportija. 7 8
2. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et hageja peab gaasi koguste erinevuste esinemisel lahendama selle küsimuse süsteemihalduriga. Kohus lähtus väärast eeldusest, nagu oleks hageja Mahla 14 piirkonnas kostja bilansihalduriks. Igal turuosalisel on bilansivastutus (MGS § 12 lg 1). Hageja on tulenevalt MGS § 12 lõikest 2 bilansihalduriks üksnes Mahla 14 piirkonnas paiknevatele kodutarbijatele, kellel on hagejaga sõlmitud gaasi müügileping. Võlaõiguslikus mõttes ei oma hageja suhted süsteemihalduriga antud asjas õiguslikku tähendust ega lahenda konkreetset elulist vaidlust.
3. Isegi kui valdkonna õiguslikus regulatsioonis esineks nn süsteemne puudus, siis ei tähenda see seda, et hageja peab tegutsema kahjumlikult. Hageja ei saa majanduslikult lubada olukorda, kus ta sama gaasikoguse eest saab oma lepingupartneritelt lõppkokkuvõttes vähem tasu. Kui võrguteenuse osutamisel esineb gaasikadu vms, siis peab sellega seonduv kulu kajastuma kostja võrguteenuse hinnas, mille kujundamisse hageja aga sekkuda ei saa.
4. Hageja leiab, et kohus peab võlasuhte tõlgendamisel arvestama vastava valdkonna praktikaga. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja poolt esile toodud asjaolu ja väited, et sarnases olukorras kasutavad mitmed teised võrguettevõtjad olukorra lahendamiseks gaasi koguste korrigeerimist. Lisaks on kostjal võimalik paigaldada korrektoriga mõõtearvestid. Seega on kostjal praktiline võimalus olukorra lahendamiseks olemas. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus jätta kaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7. Poolte vahel ei ole üksmeelt küsimuses, milline on nende vaheline õigussuhe. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlust järgnevates asjaoludes: Tallinnas, Mahla 14 võrgupiirkonnas müüb lõpptarbijatele maagaasi hageja; lõpptarbijad maksavad gaasi eest hagejale; AS Gaasivõrgud jaotab hageja poolt müüdavat gaasi kostja võrku; kostja jaotab maagaasi edasi lõpptarbijatele; kostja edastab hagejale lõpptarbijate mõõtepunktide näidud; kostja osutab lõpptarbijatele võrguteenust; lõpptarbijad maksavad kostjale võrguteenuse eest. Eeltoodust järeldub, et poolte vahelises suhtes on hageja huviks müüa tarbijatele kostja võrgu kaudu maagaasi ja saada selle eest tarbijatelt raha. Kostja huviks on jaotada hageja maagaasi lõpptarbijatele ja saada viimastelt tasu võrguteenuse osutamise eest.
8. Kohus ei nõustu hagejaga, et poolte vahel on müügileping. Lõpptarbijatele müüb maagaasi hageja, mitte kostja. Kostja ei osta hagejalt midagi. Seega ei saa poolte vahel olla müügilepingut. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et poolte vahel on käsundusleping.

§ 619

sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid 8 9 (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kolleegiumi hinnangul on käsunduslepingu sisuks kostja kohustus jaotada hageja maagaasi lõpptarbijatele ja edastada hagejale lõpptarbijate näidud. Lepingulise suhte olemasolu kinnitab asjaolu, et kostja on jaotanud tarbijatele hageja maagaasi vähemalt

1. aastast.
2. Asja materjalidest nähtuvalt fikseeritakse kostja gaasivõrku edastatava maagaasi kogus GV mõõtepunktis. Lõpptarbijatele müüdavat maagaasi kogust mõõdetakse tarbijapaigaldiste asukohas. GV mõõtepunktis ja lõpptarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasikogused alati ei kattu, sageli on GV mõõtepunktis fikseeritud gaasikogus suurem kui tarbijate mõõtepunktides mõõdetud gaasikogus kokku.
3. Kolleegiumi hinnangul on tõendamata, et mõõteandmete erinevuse põhjuseks on gaasikaod. Inspecta Estonia OÜ 03.09.2014 gaasipaigaldise tehnilise kontrolli aktist nähtub, et hageja gaasipaigaldis vastab nõuetele (I kd lk 193). 28.07.2014 on Inspecta Estonia OÜ viinud läbi kostja gaasipaigaldise tehnilise kontrolli ning akti kohaselt vastab ka see gaasipaigaldis nõuetele (I kd lk 136). Eeltooduga on tõendatud, et mõlemad gaasivõrgud on nõuetekohased ning puudub alus arvata, et võrkudes esineks lekkeid.
4. Maakohus on tuvastanud, et nii hageja gaasimõõtja kui ka lõpptarbijate mõõtevahendid vastavad tehnilistele nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega.
5. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et mõõtetulemuste erinevus on tingitud asjaolust, et GV mõõtepunkti gaasimõõtur ja tarbijapaigaldiste gaasimõõturid mõõdavad gaasi erinevate meetodite alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et GV mõõtepunktis lähtutakse gaasikoguse mõõtmisel gaasi temperatuurist 20 oC ja rõhust 101,325 kPa. Tarbijapaigaldiste mõõteseadmed viidatud temperatuuri ja rõhu näitajaid arvesse aga ei võta. 9.

§ 620

lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Kolleegium leiab, et kostja on täitnud käsundi vajaliku hoolsusega, kuna on toimetanud maagaasi tarbijateni ja edastanud tarbijapaigaldiste näidud hagejale. Gaasikadude esinemist tõendatud ei ole. Mõõtmismeetodite erinevusest tingitud gaasikoguste erinevus ei ole aga kostjale etteheidetav. Kostjale kuuluvad lõpptarbijate gaasimõõturid vastavad tehnilistele nõuetele. Hageja oli lepingu sõlmimise ajal teadlik sellest, milline on tarbijapaigaldiste mõõteseadmete mõõtemetoodika, s.t ta oli teadlik sellest, milliste mõõteseadmetega kostja käsundit täidab. Hagejal ei ole alust eeldada, et käsundi täitmiseks peaks kostja mõõtseadmed välja vahetama GV mõõturiga sarnaste mõõtseadmete vastu, seda eriti veel olukorras, kus see on väga kulukas. Konkurentsiameti 23.04.2014 kirja kohaselt on selliste mõõtevahendite hind väga kõrge ja nende kasutamine majanduslikult põhjendatud vaid suurte gaasikoguste mõõtmisel (II kd lk 78, 85-86). Samuti ei ole kostjal võimalik mõõdetud gaasi kogust korrigeerida vastava valemiga, kuna Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 01.02.2013 määrus nr 8 „Gaasikoguste energiaühikutesse teisendamise metoodika“ 9 10 ei võimalda teostada mõõteseadme tegeliku näidu korrigeerimist. Eeltoodule tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kostja ei ole käsunduslepingut rikkunud.

1. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt on 20082010 esitatud arvetest tulenevad nõuded aegunud.
2. Vastuseks hageja väitele, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, märgib ringkonnakohus, et kolleegium ei tuvastanud menetlusnormide sellist rikkumist, mis tooks kaasa otsuse tühistamise.
3. Ülaltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on jätnud õigesti hagi rahuldamata.
4. Kostja esitas taotluse 12.10.2015 toimunud istungi protokolli parandamiseks. Kostja palub täiendada tema esindaja sõnavõttu järgneva lausega „Riketega seotud protseduurides pole ma kindel, kuna küsimus ei ole eelneva menetluse käigus tõusetunud“. Hageja vastas, et temale ei meenu, kas kostja esindaja seda ütles. Ringkonnakohus jätab TsMS § 53 lg 4 alusel taotluse rahuldamata. Protokoll vastab TsMS § 50 lg 1 sätestatud nõuetele, s.o protokoll kajastab menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokoll kajastab kohtuistungil kostja esindaja väljendatu põhisisu. Protokoll ei ole stenogramm. Menetluskulude jaotus
5. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda. (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Tulenevalt TsMS § 177 lg 2 määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud Kaupo Paal 10