Obsah (10)

§ 162§ 190§ 232§ 303§ 442§ 333§ 654§ 8§ 171§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Kai Kullerkupp, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 28. märts 2016 Tartu Tsiviilasja number 2-13-51978

§ 162

lõike 1 alusel hageja menetluskulud tema enda kanda.

§ 162

lõike 4 alusel jättis kohus kostja kanda hageja põhiõiguste õigusvastase rikkumise teel saadud 4 tõendiga seotud menetlustoimingute kulud (8 tundi 33 minutit kokku summas 1128,60 eurot) ning tunnistaja A.P. ütluste andmisest keeldumisega seotud kostja menetlustoimingutega seotud kulud (3 tundi 10 minutit kokku summas 418 eurot).

§ 162

lõike 4 ja § 169 lõike 3 alusel jättis kohus kostja enda kanda rahuldamata jäänud taotlustega seotud kulud ja kulud, mille väljamõistmine hagejalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane (19 tundi kokku summas 2508 eurot).

§ 190

lõike 7 alusel jättis maakohus eksperditasud ja ekspertide kohtuistungist osavõtmisega seotud kulud summas 1683 eurot riigi kanda. Kohus rahuldas kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks lepingulise esindaja õigusabikulude 49 tunni 45 minuti osas, kokku summas 6567 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Õ.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Apellandile jääb arusaamatuks, milles seisnes kohtu kahtlus esimese ekspertiisi usaldusväärsuses. Kohtu viide
3. märtsi 2015 määrusele on ekslik; 2) on maakohus ekslikult ja vastuoluliselt leidnud, et usaldusväärsem on kordusekspertiis. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jätnud tuvastamata, et hagejale määrati juba
4. aastal sügav puue seoses psüühilise seisundiga. Kordusekspertiisi järeldus on

§ 232

lõike 3 punkti 4 järgi ebaõige; 3) asjaolu, et kordusekspertiis on ebaõige ning seega ebausaldusväärne, kinnitavad ka ekspertiiside aluseks võetud dokumentaalsed tõendid ning kordusekspertiisi sisulised vastuolud. Kohus on jätnud tähelepanuta enne 16. septembri 2013 hageja diagnoositud stenokardia ja peaaju isheemiahood, peaajuinfarkti jääknähud, peaajuveresoonte ateroskleroosi ja tasakaaluhäired. Eksperdid ei ole dementsust tuvastanud, kuid samas järeldavad dementsuse olemasolu ja selle varasemat diagnoosimist; 4) on maakohus põhjendamatult keeldunud kordusekspertiisis oma arvamuse andnud eksperdi ülekuulamisest. Kui pool taotleb eksperdi kutsumist kohtuistungile, ei saa kohus jätta taotlust rahuldamata (

§ 303lõige 2).

Ekspert Ü. Luts viis hageja suhtes läbi kognitiivse funktsiooni uuringu ning apellant ei saanud esitada eksperdile vastuolude kõrvaldamiseks täpsustavaid küsimusi; 5) on maakohus jätnud tõendite hindamisel arvestamata, et apellandile on eraldiseisvas menetluses määratud eestkoste. Piiratud teovõime tuvastamise fakt ei tulene vaid ekspertiisist, vaid eeskoste määramisest üldiselt; 6) on vastuoludest kubisev kordusekspertiis ilmselgelt ebaõige, sest ei ole usutav, et kolm üksteisest sõltumatut ja erinevat allikat on dementsuse diagnoosinud või vähemalt sellekohased tähelepanekuid teinud ebaõigesti; 7) on kohus erinevates menetlustes jõudnud kahele erinevale järeldusele - eestkoste menetluses tuvastati, et hageja on piiratud teovõimega (dementne) ning käesolevas asjas on leitud, et hageja ei ole dementne; 8) on kohtupraktikas tavapärane, et kohtuvaidluse käigus on hoolimata notariaalsetest toimingutest tuvastatud tehinguosaliste piiratud teovõime ja tehingute tühisus; 5 9) vaidlustab apellant menetluskulude jaotuse ning nende rahalise kindlaksmääramise. Kui kohus jätab hagi rahuldamata, palub apellant jätta menetluskulud

§ 162lõike 4 alusel vastustaja kulud täielikult või osaliselt vastustaja enda kanda.

Vastaspoole kulude väljamõistmine apellandilt oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, arvestades apellandi vanust, tervist ning menetlusabi taotlemist tingivat majanduslikku olukorda.

1. I.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) eirab apellant apellatsioonkaebuse piire. Ringkonnakohus saab otsust kontrollida vaid osas, millele edasi kaevati, s.o
2. septembri 2013 tehingu aegse piiratud teovõime küsimuses. Vastustajale jääb arusaamatuks, milline on apellandi õiguslik huvi piiratud teovõime
3. septembri 2013 seisuga tuvastamiseks, kui sellele ei järgne tema asjaõigusliku positsiooni parandamist; 2) puudub ringkonnakohtul õiguslik alus tõendite ümberhindamiseks, sest apellant ei ole viidanud ühelegi konkreetsele menetlusõiguse normi rikkumisele, mis võis viia ebaõige otsuseni; 3) on maakohus kooskõlas

§ 442

lõikega 8 esitanud põhjalikud motiivid, miks ta pidas vajalikuks määrata kordusekspertiisi ning miks ta ei pidanud võimalikuks rajada otsust L.H. arvamusele ja viimase poolt antud ütlustele. Vastustaja ei ole eestkoste menetluses osalenud ning temale pole selles asjas tehtud määrus siduv. Samuti ei lahendatud eestkoste menetluses 16. septembri 2013 tehingu tühisuse küsimust; 4) on apellandi etteheide kordusekspertiisi määramise osas lubamatu, sest see määrati vastavalt apellandi enda tahtele. Apellant ei ole esitanud vastuväidet kohtu tegevusele (

§ 333

), millega on välistatud apellatsioonkaebuses kordusekspertiisi määramise vaidlustamise võimalus; 5) ei esitanud apellant vastuväidet kohtu tegevusele seoses eksperdi kohtusse mittekutsumisega. Kohus ei pidanud apellandi taotlust rahuldama, sest

§ 303lõike 2 näol on tegemist diskretsiooninormiga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2015 otsus muutmata. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on apellant vaidlustanud Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2015 otsuse tervikuna, kuid kaebuses ei ole esitatud väiteid seoses maakohtu seisukohaga, et hagejal puudub vaidlusaluste tehingute tühistamiseks materiaalõiguslik alus, s.o maakohus leidis, et asjas ei esine pettuse või eksimuse aluseks olevaid asjaolusid.

§ 654

lõike 5 esimese lause kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poole kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähtsust. Lähtudes

§ 654

lõikest 5 vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud faktilistele ja õiguslikele väidetele. Kuna Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas

§ 654lõikega 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. 6

1. Hagiavaldusest nähtuvalt tugineb hageja oma nõudes kostja vastu
2. septembril 2013 sõlmitud kinnistu nr XXX mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisusele. Hageja seisukoha kohaselt oli ta lepingute sõlmimisel piiratud teovõimega ning seetõttu on lepingud tühised. Asja materjalide kohaselt on hagejale määratud eestkostja maakohtu 26.08.2014 määrusega.

§ 8

lg 3 järgi kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Kuna hagejale on määratud kohtu poolt

1. augusti 2014 eestkostja, siis on loodud sellest ajast eeldus, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Samas on võimalik vaidlus korral tuvastada, kas varem (s.o enne eestkostja määramist) tehtud tehing on tühine tehingu teinud isiku piiratud teovõime tõttu.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei olnud
3. septembril 2013 tehingute tegemise ajal piiratud teovõimega ning seetõttu ei ole vaidlustatud tehingud tühised. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning apellandi apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Tsiviilasjas on läbi viidud hageja vaimse seisundi kindlakstegemiseks vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kaks ekspertiisi. Ekspert Liina Haring on 30.05.2014 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis nr 82 (I kd lk 138-140) märkinud, et Õ.L. põdes 16.09.2013 rasket orgaanilist psüühikahäiret dementsus, mille põhjuseks on eeskätt 2002 läbipõetud ajuinfarkt ning mis aastate jooksul on süvenenud seoses tema kõrge vanusega, ning ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega nendega kaasnevatest tagajärgedest. Kohtupsühhiaatria ekspertide Anneli Selli ja Anu Järve ning kohtupsühholoogia ekspert Ülle Lutsu 26.03.-30.04.2015 koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 26/15 (IV kd lk 64-72) kohaselt ei põdenud Õ.L. 16.09.2013 vaimuhaigust ega olnud nõrgamõistuslik (ei esinenud ka muud psüühikahäiret) ning oli võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima.
4. Apellandi väite kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et usaldusväärsem on kordusekspertiis (s.o kompleksekspertiis). Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega. Maakohus on vaidlustatud otsuse lk-del 13 (alt viimane lõik) – 17 (ülalt esimene lõik) käsitlenud põhjalikult asjas tehtud kahe ekspertiisiaktiga seonduvat. Ringkonnakohus nõustub viidatud otsuse osas maakohtupoolse hinnanguga asjas esitatud tõenditele (sh kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 82 ja kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 26/15) ning ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu põhjendusi. Alusetu on pellandi seisukoht, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jätnud tuvastamata, et hagejale määrati juba
5. aastal sügav puue seoses psüühilise seisundiga. Ringkonnakohtu arvates on õige maakohtu seisukoht, et Tartu Pensioniameti AEK II koosseisu arstliku ekspertiisi 14.05.2004 otsusest nr 116188 (I kd lk 104) ei ole võimalik aru saada, kas Õ.L.le määrati sügav puue üksnes kehalise haiguse tõttu või seda tingis ka tema psüühiline seisund. Põhjendamatu on siinkohal apellandi seisukoht, et kuna arstliku ekspertiisi 14.05.2004 otsuses nr XXX oli märgitud, et Õ.L. võib oma tegevuse või tegevusetusega tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele ja varale, siis on ilmne, et talle oli määratud raske puue tingituna isiku psüühilisest seisundist. Asjaolu, kas isik oli piiratud teovõimega või mitte, ei saa tuvastada üksnes ekspertiisi 14.05.2004 otsuses märgitud lausega, ja asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et Õ.L.le 2004 määratud sügav puue oli seotud tema psüühilise seisundiga. 7
6. Apellandi väitel on maakohus jätnud tähelepanuta enne
7. septembrit 2013 hagejal diagnoositud stenokardia ja peaaju isheemiahood, peaajuinfarkti jääknähud, peaajuveresoonte ateroskleroosi ja tasakaaluhäired. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega. Maakohus on vaidlustatud otsuses hinnanud igakülgselt tõendeid kogumis, sh hageja haiguslugusid ja õenduslugu AS-st XX Haigla ning tervisekaarti Perearst XXX juurest (sisaldab ka haiguslugusid ja õenduslugude epikriise varasemast ajast ning AS-st XX Haigla), ja põhjendatult asunud seisukohale, et kuigi hageja on olnud erinevate arstide juures ravil, ei ole dementsust enne ekspert Liina Haringu poolt antud arvamust keegi diagnoosinud.
8. Apellandi seisukoha järgi kompleksekspertiisi läbiviinud eksperdid ei ole dementsust tuvastanud, kuid samas järeldavad dementsuse olemasolu ja selle varasemat diagnoosimist. Nähtuvalt ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 26/15 ei ole eksperdid eksperdiarvamuse põhjendustes (IV kd lk 72) järeldanud Õ.L.l dementsuse olemasolu ega ka selle varasemat diagnoosimist ning seetõttu on arusaamatu apellandi vastupidine väide. Käesoleval juhul ei ole võimalik asjas olevate tõendite alusel tuvastada, et hagejal oli teovõime dementsuse tõttu tehingute tegemise ajal piiratud ning seetõttu ei suutnud ta psüühikahäire tõttu oma tegudest aru saada ja neid juhtida.
9. Iseenesest õige on apellandi väide, et ta ei saanud ekspert Ülle Lutsule esitada kohtuistungil küsimusi, sest ekspert ei ilmunud istungile, kuid samas see asjaolu ei muuda ambulatoorset kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi ebausaldusväärseks ning ei ole ka maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ilmunud ekspert Ülle Luts kohtuistungile 03.09.
10. Hageja jäi eksperdi Ülle Lutsu ülekuulamise taotluse juurde, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, leides, et kuna kaks eksperti on üle kuulatud, siis puudub vajadus kolmanda eksperdi puudumise tõttu asjas arutamise edasilükkamiseks (IV kd lk 150-151). Apellant ei ole maakohtu tegevusele

§ 333lg 2 kohaselt vastuväidet esitanud.

Kuna ei ole tegemist maakohtu poolt tsiviilkohtumenetluse olulise põhimõtte rikkumisega, siis ei saa apellant

§ 333

lg 3 järgi apellatsioonkaebuses tugineda sellele, et maakohus jättis rahuldamata taotluse ekspert Ülle Lutsu ülekuulamiseks.

1. Asjakohtu on väide, et maakohus oleks pidanud tõendite hindamisel arvestama apellandile eraldiseisvas menetluses määratud eestkostega. Asjaolu, et Õ.L.le on Tartu Maakohtu
2. augusti 2014 määrusega seatud eeskoste ei tõenda iseenesest tal piiratud teovõime olemasolu tehingute tegemise ajal 16.09.
3. Samuti ei sea eestkoste seadmine 26.08.2014 ambulatoorses kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisis märgitud järeldusi isiku teovõime kohta 16.09.2013 kahtluse alla. Hageja ei ole esitanud kohtule ekspert Õie Vahingu 30.07.2014 arvamust ning seetõttu on sellele tuginemine apellatsioonkaebuses asjakohatu.
4. Iseenesest õige on apellandi väide, et notar võib tehingu tõestamisel eksida isiku teovõime määratlemisel, kuid antud juhul on maakohus hinnanud notarite ütlusi kogumis teiste tõenditega ning asunud seisukohale, et hageja oli tehingute tegemise ajal 16.09.2013 teovõimeline.
5. Ringkonnakohtu istungil esitas apellant Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum epikriisi ja neuropsühholoogilise hinnangu. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud tõendi alusel võimalik tuvastada Õ.L. tervislikku seisundit tehingute tegemise ajal 16.09.
6. Asjaolu, et „Tütre sõnutsi on ~8 a tagasi käitumiselt 8 ja iseloomult muutunud rahulolematuks, kiuslikuks ja agressiivseks./…/ Seisund on kõikuv, kohati on tervis parem ja kontakt sisulisem. Märgatavamad olevat muutused 2012 a-st alates“, ei tõenda Õ.L.l piiratud teovõime olemasolu tehingute tegemise ajal 16.09.
8. Maakohus on õigesti jaganud menetluskulud ning puudub alus jagada menetluskulusid maakohtust erinevalt. Apellant palub jätta

§ 162

lõike 4 alusel vastustaja kulud täielikult või osaliselt tema enda kanda, kuna vastaspoole kulude väljamõistmine apellandilt oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, arvestades apellandi vanust, tervist ning menetlusabi taotlemist tingivat majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele

§ 162lg 4.

Ainuüksi isiku vanus ja tervis ei ole

§ 162lg 4 kohaldamise aluseks.

Ringkonnakohus on

1. detsembri 2015 määrusega jätnud rahuldamata Õ.L. taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks menetlusabi saamiseks ning asunud seisukohale, et tema majanduslik olukord võimaldab riigilõivu tasumisest.
2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel apellandi kanda.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu menetluses palub kostja mõista välja hagejalt menetluskulude katteks kokku 1879,20 eurot. Hageja on kostja menetluskulude nimekirjadele vastu vaielnud. Kostja lepingulise esindaja tunnitasuks on 150 eurot (lisandub käibemaks). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu

1. veebruari 2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 14). Arvestades seda, et vandeadvokaatide tunnitasud jäävad vahemikku 130-150 eurot (ilma käibemaksuta), on kostja lepingulise esindaja tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ning vajalik. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse vastuse koostamine peaks hõlmama ka apellatsioonkaebusega ja vaidlustatud maakohtu otsusega tutvumist ning nimetatud dokumentide analüüsimist. Sellest tulenevalt ei saa lugeda põhjendatuks menetluskulude nimekirjas kajastatud ajakulu 1 h (tutvumine maakohu otsuse ja apellatsioonkaebusega, analüüs). Apellatsioonkaebuse vastuse keerukust ja mahtu arvestades on ajakulu 5 h ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Põhjendatud ja vajalikuks kohtuistungiks ettevalmistamise kuluks loeb ringkonnakohus 1 h. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt algas istung ringkonnakohtus kl 10.00 ning lõppes kl 10.50, mistõttu on põhjendatud ja vajalikuks kuluks 50 min (0,83 h). Riigikohtu
2. juuni 2013 määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 tulenevalt ei ole menetluskuluks esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu, mistõttu ei ole põhjendatud menetluskulude nimekirjas kajastatud ajakulu 1,34 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamine ei ole põhjendatud ning vajalik kulu

§ 175lg 1 mõttes.

Eeltoodust tulenevalt moodustavad kostja menetluskulud ringkonnakohtus kokku 1229,40 eurot (s.o 5 + 1 + 0,83) x 150 eurot/h x 1,2). 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson