Obsah (6)

§ 197§ 47§ 108§ 109§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 47 lg-test 2 ja

1. Riigikohus on leidnud, et eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru kaebetähtaja arvestamisest, on käsitletav mõjuva põhjusena (Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-75-08, p 17;
4. mai
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-18-16, p 13). Lisaks tingis kaebetähtaja ületamise üldtuntud asjaolu, et vastustaja ei ole võimeline kinnipeetavate kaebusi tähtaegselt lahendama, kuid lahendab need siiski. Sellises olukorras võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära oodata vastustaja sisuline seisukoht tema taotluse kohta.
6. Tallinna Vangla leiab seisukohas V. Holostovi kaebetähtaja ennistamise taotlusele, et kaebaja esindaja ei ole esitanud põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise ning Tartu Halduskohtu
7. mai
8. a otsus tuleb tühistada ja asja menetlus lõpetada. Vangla märkis, et
9. aprillil 2014 esitas V. Holostov vastustajale teatise, mille kohaselt esindab teda kahju hüvitamise nõudes MTÜ Auxilio ning teadaolevalt esindas MTÜ-s Auxilio kinnipeetavaid advokaat Heiki Kuningas, mida kinnitab ka halduskohtule esitatud kaebus. Vastustaja hinnangul pidi kaebajale ja tema esindajatele vähemalt
10. juuniks 2014 olema selge, et tema taotlusele ei ole tähtaegselt vastatud ja vaidlustamise soovi korral tuli kaebusega kohtusse pöörduda 30 päeva jooksul. Tallinna Vangla asus seisukohale, et Riigikohtu seisukoht lahendis 3-3-1-18-16 ei ole arvestatav, kuna kaebajat on alates
11. aprillist 2014 esindanud õigusteadmisi omavad isikud (advokaat Heiki Kuningas, vandeadvokaat Denis Piskunov), kes pidid teadma või vähemalt neil olid olemas kõik võimalused endale selgeks teha kaebetähtaeg. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale esindajale vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisatud CPT
13. a raporti, kuna nimetatud dokument ei ole käesoleva haldusasja lahendamise seisukohast relevantne.
14. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja V. Holostovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
15. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas V. Holostovi kaebus oli lubatav (I); seejärel annab hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude põhjendatuse kohta (II) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebused ja jagab menetluskulud (III). I 19.

§ 197

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus nr 3-3-1-71-13, p 13.3;
3. novembri
4. a otsus nr 3312608, p 11;
5. märtsi
6. a otsus nr 3-3-1-8-04, p 24;
7. oktoobri
8. a otsus nr 3314102, p 15). Seega on ringkonnakohtul õigus kontrollida, kas halduskohus on V. Holostovi hüvitamiskaebuse õigesti menetlusse võtnud.
9. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel näeb VangS § 1¹ lg 8 ette, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 1 tuleneb vanglale kahekuuline tähtaeg taotluse lahendamiseks. Kohtupraktikas on 5 sedastatud, et VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse menetluse läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib RVastS § 18 lg-st 2 tulenev 30päevane kohtusse pöördumise tähtaeg. RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu
10. oktoobri
11. a määrus nr 3314108, p 9;
12. juuni
13. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või vahistatu kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud kahekuulise tähtaja möödumisest. Kaebuse tähtaegseks esitamiseks tuli V. Holostovil halduskohtusse pöörduda hiljemalt
14. mail 2014, kuna vangla registreeris kahju hüvitamise puudusteta taotluse
15. veebruaril
16. Vangla tegi aga vastavasisulise otsuse
17. oktoobril 2014, mispeale esitas V. Holostov kaebuse halduskohtule alles
18. oktoobril
20. Tartu Ringkonnakohtu
21. mai
22. a määruses leidis ringkonnakohus, et kaebus on esitatud tähtaega ületades ning andis kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotluse. Vastuses ringkonnakohtu määrusele leidis V. Holostov, et kaebajale ega tema esindajatele ei olnud selge, kas kaebuse esitamisel tuleb lähtuda RVastS § 18 lgst 2 või

§ 47lg-test 2 ja 3.

22. Arvestades Riigikohtu seisukohta haldusasjas nr 3-3-1-18-16 analoogses asjas tehtud otsuses leiab ringkonnakohus, et kaebaja esitatud põhjust, miks ta ei pöördunud pärast kahe kuu möödumist, mille jooksul haldusorgan ei suutnud taotlust lahendada 30 päeva jooksul kaebusega halduskohtusse, tuleb pidada mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja möödalaskmisel ning kaebetähtaeg tuleb ennistada. Riigikohus on nimetatud haldusasjas selgitanud, et olukorras, kus vangla on tähtajaks lahendamata taotlused hiljem enamasti siiski lahendanud, võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära oodata vastustaja sisuline seisukoht tema taotluse kohta. Lisaks, kui kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, ei pruugi kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Eelnevalt kirjeldatud olukorras võis kaebaja vastustaja vastust oodates ületada mõjuval põhjusel (p 13). Vastustaja leiab, et Riigikohtu seisukoht lahendis 3-3-1-18-16 ei ole arvestatav, kuna kaebajat on alates 14. aprillist 2014 esindanud õigusteadmisi omavad isikud (advokaat Heiki Kuningas, vandeadvokaat Denis Piskunov), kes pidid teadma või vähemalt neil olid olemas kõik võimalused endale selgeks teha kaebetähtaeg. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajal on olnud esindaja juba alates 14. aprillist 2014. Riigikohus on menetluskulude väljamõistmist puudutavas vaidluses leidnud, et esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist (kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 14 lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg-d 4 ja 6, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 117 lg 1). Kui väidetav esindaja ei ole halduskohtus toimunud menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, siis ei saa teda pidada kaebaja esindajaks ega esindaja kulusid vastustajalt välja mõista (Riigikohtu 22. oktoobri 2012. a lahend haldusasjas nr 3314612, p 33). Ringkonnakohtu hinnangul on viidatud Riigikohtu seisukohad kohaldatavad ka käesolevas haldusasjas. Kuivõrd H. Kuningas ei ole käesoleva haldusasja toimikust nähtuvalt V. Holostovi nimel teinud ühtegi menetlustoimingut kohtueelses menetluses ega kohtumenetluses, siis ei teda pidada V. Holostovi esindajaks. Samuti ei nähtu toimikust ja vastustaja esitatud andmetest, et D. Piskunov oleks kaebajat esindanud juba kohtueelses menetluses. Kinnitus esindusõiguse olemasolu kohta on halduskohtule esitatud alles 12. novembril 2014 (tl 12) ja kohandatud kaebus 20. novembril 2014 (tl 16-17p). Samuti ei ole Tallinna Vangla väitnud, et D. Piskunov oleks teinud menetlustoimingud V. Holostovi nimel enne viidatud kuupäevasid. 23. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest tuleb V. Holostovi esitatud kaebuse esitamise tähtaeg ennistada. 6 II 24. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis perioodil 21. september 2012 kuni 26. november 2013 Tallinna Vangla kambrites nr 82, 87, 130, 224, 319 ja 439 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 30-34). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 15), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 17) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli 18 päeval põrandapinda ühe isiku kohta alla 2,5 m 2 ja 313 päeval oli põrandapinda küll 2,5 m 2, kuid alla 3 m2 , mida sai halduskohtu hinnangul käsitleda minimaalse isikliku ruumi rikkumisena. 25. Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. 26. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse pinna kambri üldpinnast välja, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi, lähtudes põhimõttest, et tualettruumi pind arvatakse kambri üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib vastustaja esitatud andmetele tuginedes, et kui arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, siis viibis kaebaja perioodil 21. september 2012 kuni 26. november 2013 kokku 239 päeva kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Lisaks viibis kaebaja vaidlusalustel perioodidel 193 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi üle 3 m². Eeltoodust lähtudes loeb ringkonnakohus asjas tuvastatuks, et vastustaja ei ole kaebaja suhtes VSkE § 6 lg-st 6 tulenevaid nõudeid rikkunud. 27. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas kaebaja kinnipidamist 239 päeva jooksul kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi vahemikus 2,5 m² kuni 3 m², saab pidada õigusvastaseks. 28. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna tingimuste õiguspärasuse hindamisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks 7 kohtlemiseks (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 33142-15, pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (p 38) ning inimväärikuse tagamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (p 44). Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim. 29. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites kokku 239 päeva. Vaidlust ei ole selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. 30. Tallinna Vangla 22. detsembri 2014. a vastuse p-st 13 (tl 26-29p) nähtub, et kaebaja oli perioodil 21. september 2012 kuni 18. november 2013 vahistatu saatuses ning perioodil 19. november 2013 kuni 26. november 2013 süüdimõistetu staatuses. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et süüdimõistetu staatuses oli kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda. VangS § 90 lg-st 3 tulenevalt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega tulenes kaebaja liikumispiirang asjaolust, et ta viibis vanglas vahistatuna. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal võimaldati viibida väljaspool kambrit üks tund ööpäevas jalutuskäigul olles. Vastustaja väitel on (22. detsembri 2014. a vastuse p 12, tl 27) kaebaja osalenud 15. jaanuar kuni 14. veebruar 2013 ja 6. mai kuni 30. august 2013 sotsiaalprogrammides. VSkE § 8 lg 1 kohaselt ei ole kinnipeetav kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Seega on kaebaja ka sotsiaalprogrammis osalemise ajal viibinud kambrist väljas. Kuigi käesolevas asjas ei ole muude kinnipidamistingimuste osas vangla poolseid rikkumisi tuvastatud, on Riigikohus leidnud, et võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIK otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Samuti tuleb Riigikohtu hinnangul arvestada, et kahjunõude aluseks olevast kahju tekkimise perioodist vaid lühikese ajavahemiku vältel sotsiaalprogrammis osalemine ei saa vähesest põrandapinnast tingitud negatiivseid mõjutusi kuigivõrd leevendada 8 (Riigikohtu 27. mai 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-16, p 10.3). Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, olid õigusvastased. 31. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata nende päevade osas, mil kaebajale tagati isiklikku ruumi üle 3 m2. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Arvestades kõnealustes tingimustes viibitud aega ja et teiste kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse üle vaidlust ei ole, ei pea ringkonnakohus kaebaja kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need ületanuks inimväärikuse alandamise künnise. 32. Isiku kinnipidamise korral ülerahvastatud kambris, kui on alandatud isiku inimväärikust, tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik sellisel juhul tõendama valu ja kannatusi, mis tal selle tõttu tekkisid. RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu 10. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 331-38-13, p 21). Ringkonnakohus arvestab hüvitise määramisel, et kaebaja õigusi nõutava kambripinna tagamisel rikuti erinevatel ajavahemikel, sealjuures olid mõned ajavahemikud lühikesed. Samuti tuleb arvestada, et asjakohasest ligikaudu 239 päevast 221 päeval oli kaebajale tagatud põrandapinda 2,93 m2. Teisalt on mittenõuetekohases kambris kinnipidamise kogukestus küllaltki pikk ning kaebaja võimalused viibida väljaspool kambrit olid vähesed. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õigusi rikutud määral, mis eeldab rahalise hüvitise määramist. Arvestades kaebaja õiguste riive intensiivsust, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud hüvitise suuruseks 360 eurot. 33. Arvestades Riigikohtu seisukohta 27. novembri 2014. a lahendi nr 3-3-1-66-14 p-s 19 tuleb ringkonnakohtu hinnangul viivisenõude rahuldamata jätmise osas nõustuda halduskohtuga (vt halduskohtu otsuse p 24). III 34. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus tervikuna, sh viivist puudutavas osas, rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 29. mai 2015. a otsuse osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt V. Holostovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 680 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt V. Holostovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 360 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 35.

§ 108

lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa osas, siis tuleb muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust esimese astme kohtus. Tartu Halduskohus vabastas

1. novembri
2. a määrusega (tl 22-22p) kaebaja riigilõivu 126 euro tasumisest. Tartu Ringkonnakohus
3. 9 juuli
4. a määrusega (tl 7071) jätkas V. Holostovile Tartu Halduskohtu poolt menetlusabi apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust kuulus käesolevas asjas apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele riigilõiv 105,60 eurot ((4200-680)*0,03). Arvestades kaebuse rahuldatud osa (8,6%), tuleks Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista 19,92 eurot. Vastavalt

§ 108

lg-le 11 võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tuginedes

§ 108

lg-le 11 leiab ringkonnakohus, et eelmärgitud summa väljamõistmine vastustajalt oleks ebamõistlik. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja poolt esimese astme kohtus ja apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv 231,60 eurot Eesti Vabariigi kanda.

2. mail 2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja menetluskuludeks õigusabikulud summas 276 eurot. Menetluskulude kandmise tõendamiseks esitas kaebaja esindaja Advokaadibüroo Magnusson OÜ kassa sissetuleku orderi nr 37, mille kohaselt on Auxilio MTÜ tasunud sularahas 276 eurot arve nr 20160233 alusel. Arve nr 20160223 kohaselt koosnevad õigusabikulud V. Holostovi apellatsioonkaebuse koostamisest ning Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega tutvumisest ja vastuse koostamisest.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et õigusabikulud seonduvalt apellatsioonkaebuse koostamisega (1 h, 115 eurot, lisaks käibemaks 23 eurot) ning vastustaja apellatsioonkaebusega tutvumisega ja vastuse koostamisega (1 h, 115 eurot, lisaks käibemaks 23 eurot) on vajalikud ja põhjendatud. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (8,6%), mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud summas 23,74 eurot. Ülejäänud osas jäävad apellatsiooniastmes kaebaja kantud õigusabikulud tema enda kanda. 37. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

1. Kaebaja esindaja on apellatsiooniastmes taotlenud menetluskulude kandmist Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE
2. Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (Riigikohtu
3. jaanuari
4. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat väljamõistetava menetluskulude summa kandma kaebaja esindaja näidatud arvelduskontodele. Einar Vene allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 10 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt