Obsah (6)

§ 492§ 1043§ 115§ 1044§ 127§ 1045

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Indrek Soots ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-1

§ 492

lg 1 alusel on kindlustusandjale läinud üle kindlustusvõtjale hüvitatud kahju nõue kolmanda isiku vastu. Kostja vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest

§ 1043alusel.

Arvestades asjaolu, et kostja oli kahju tekkimise hetkel samuti korteriühistu liige ja teadaolevalt ei olnud tal sõlmitud oma korterile kindlustuslepingut, siis otsustas hageja vähendada nõuet 1 086,28 euro võrra, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista 9 000 eurot. Kostja vastuväited

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja viitas Päästeameti Lääne Päästekeskuse Menetlusbüroo 18.06.2014 tõendile nr 7.2-4.4/6591, mille kohaselt ei ole tuvastatud kellegi süülist käitumist, mis oleks olnud põhjuslikus seoses tulekahju puhkemisega. On vaid oletus, millisest seadmest võis põleng alguse saada, kuid selle tekkepõhjuseid ei ole välja toodud. Kostja on seisukohal, et ei ole välistatud, et juhtumi võis põhjustada elektri-, sidevms teenuse osutaja, kuivõrd seadmed on ühendatud erinevatesse võrkudesse ja kui ka tekkis tulekahju kliendi laual olnud seadmest, ei ole välistatud asjaolu, et selle võis põhjustada elektrivoolu kõikumine vms asjaolu. Kostjal puudusid sellised seadmed, millised võinuks iseeneslikult süttida ja kogu tehnika vastas kõikidele Eesti Vabariigis ning Euroopa Liidus kehtestatud nõuetele. Kostja palus kohtul arvestada ka asjaoluga, et kostja on eraldi suure kahju kannataja ja kindlustuslepingu puudumise tõttu on ta sunnitud ise katma kõik oma korteri ja esemete taastamise ja asendamisega seotud kulud. Puudub loogiline võimalus, et kostja oleks ise põhjustanud vaadeldava kindlustusjuhtumi või selle saabumist soodustanud. Kostja ei ole süüdi kahju tekkimises, mistõttu on tagasinõue põhjendamatu. Kostja on KOS § 11 lg 1 p 1 mõttes 2 teinud kõik endast oleneva, hoidmaks korras korteriomandit ja vältimaks mistahes kahjulikku mõju teistele korteriomanikele. KOS §11 lg-st 3 tulenevalt puudub kostjal ka seadusest tulenev vastutus. Kostja on seisukohal, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, millest tingitud kahju katmise kohustus ongi kindlustusandjal. Hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, samuti ei ole kirjeldatud, millistest komponentidest täpselt koosnes kahju ning kuidas toimus ettevõtja valimine kahjustuste likvideerimiseks. Kostja hinnangul pidanuks hageja täiendavalt uurima tõendeid kahju täpse suuruse kohta. Hageja on vähendanud oma nõuet 1086,28 euro võrra. Vähendamist on hageja põhjendanud sellega, et kostja oli kahju tekkimise hetkel samuti korteriühistu liige ja teadaolevalt ei olnud tal sõlmitud korterile kindlustuslepingut. Kostja jaoks on tegemist hageja poolt kummalise nõude vähendamisega ning see ei ole kostja hinnangul ka selliselt põhjendatav. Kostja arvates viitab hageja poolne nõudesumma põhistamata muutmine selgesti asjaolule, et hageja ei ole ka ise oma nõudes kindel. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
2. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus ei mõistnud kostja menetluskulusid hagejalt välja, sest kostja ei esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotlust. Maakohus põhjendas, et korteriomanike vahel on seadusjärgne võlasuhe, millest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda

§ 115lg 1 alusel.

Deliktilise nõude saab korteriomanik esitada teise korteriomaniku vastu vaid juhul, kui korteriomanikule põhjustatud kahju ei ole hõlmatud ühisusest tulenevate kohustuste rikkumisega või ei ole muul põhjusel välistatud

§ 1044lg 3 järgi.

Kannatanud korteriomanik võib

§ 115

lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda teiselt korteriomanikult kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: korteriomanik on kohustust rikkunud (

§ 115

lg 1); korteriomanik vastutab kohustuse rikkumise eest (

§ 115

lg 1, KOS § 11 lg 3); on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4) (Riigikohtu 11.12.2013 otsus nr 3-2-1-129-13 p-d 21-22).

KOS § 8 lg-st 1 tuleneb, et kui korteriomanikud otsustavad asutada korteriühistu korteriühistuseaduse nõuete kohaselt, siis valitsevad nad kaasomandi eset korteriühistu õigusvõime tekkimisest alates korteriühistuseaduse järgi ning sama paragrahvi lg 11 sätestab, et korteriühistu asutamisel lähevad korteriomanike ühisuse õigused ja kohustused üle korteriühistule. Seega esindab korteriühistu kõikide teiste korteriomanike õigusi, mis tulenevad nende kaasomandist ning käesoleval juhul ongi vaidluse all nende kaasomandile tekkinud kahju hüvitamine. Seetõttu maakohus leidis, et käesoleval juhul on tegemist võimaliku ühisusest tuleneva kohustuse rikkumise küsimusega, mistõttu tuleb esitatud kahjunõue lahendada

§ 115järgi, mitte risikivastutuse sätete järgi nagu on viidanud hageja.

Ka ringkonnakohus on oma 27.01.2015 otsuses asjas nr 2-13-4018 leidnud, et korteriomanikul ei ole reaalosa ega kaasomandi puhul riskivastutust, vaid korteriomanik vastutab KOS § 11 lg 1 p-i 1 alusel üksnes juhul, kui ta rikkus reaalosa korrashoiukohustust, st jättis mingi soorituse tegemata. Kohus on hagejale oma 12.10.2015 kohtunõudes selgitanud nõude esitamise õiguslikku alust ja tõendamiskoormuse jaotust (tl 35). Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et kahju hüvitamiseks pole vaja tuvastada mingit konkreetset kostja tegevust või tegevusetust seoses tulekahjuga, sest antud juhul ei ole tegemist riskivastutusega. 3 TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt lasub hagejal tõendamiskoormus kahjunõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. KOS § 11 lg 1 p-i 1 järgi on kostjal kohustus hoida korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduda tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Maakohus leidis, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et just kostja tegevuse tagajärjel tekkis korteris tulekahju või et kostja tegevusetus oleks sellise tagajärje kaasa toonud. Kohtule esitatud Päästeameti 18.06.2014 õiendist nr 7.2-4.4/6583 nähtub, et kostja korteris tekkis tulekahju kõige tõenäolisemalt magamistoa laual olnud televiisorist, kuid Päästeamet nendib, et kellegi süülist käitumist, mis oleks olnud põhjuslikus seoses tulekahju tekkimisega, Päästeamet tuvastanud pole (tl 5). Seega kinnitab ka Päästeameti seisukoht seda, et kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu pole antud juhul tulekahju tekkinud. Järelikult pole kostja rikkunud KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust ning seega on vastutuse tekkimise eeldused täitmata. Eeltoodu välistab hagi rahuldamise. Kuivõrd vastutuse eeldused pole täidetud, puudub vajadus anda hinnangut kostja esitatud väidetele seoses tekkinud kahju suurusega. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja välja mõista kostjalt hageja kasuks 9 000 eurot ja menetluskulud 1 000 eurot. Apellant on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi, hinnanud tõendeid ja jaganud poolte tõendamiskoormise. Hageja on tõendanud, et kostja korteriomandist alguse saanud põlengu tagajärjel on kahju tekitatud korterelamu kaasomandile ning selles osas puudub vaidlus. Juhul kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p 1 sätestatud kohustuste rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. Seega on kostjal võimalik tõendada, et põlengu põhjustanud kostjapoolne hoolsuskohustuse rikkumine oli vabandatav. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et televiisor, millest tulekahju alguse sai, oli tehniliselt korras. KOS § 11 lg 1 p-st 1 tuleneva korteriomaniku vastutuse tekkimiseks ei ole vajalik tuvastada korteriomaniku tegevust või tegevusetust, ehk millise konkreetse teo korteriomanik on teinud või tegemata jätnud, mis võis olla kahju põhjuseks. Tegemist on korteriomaniku riskivastutusega. Kõik riskivastutuse eeldused on hageja tõendanud: kostja on korteriomanik, korteris toimus põleng, kolmandatele isikutele on tekitatud kahju ja esineb põhjuslik seos põlengu ja tekkinud kahju vahel. Maakohus on sisustanud valesti Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-129-13 ning rakendanud ebaõigesti KOS § 11 lg-sid 1 ja
2. Riigikohtu lahendist tuleneb, et apellant ei pea tõendama mitte konkreetset käitumise normi, mida vastustaja korteriomanikuna rikkus, vaid seda, et kahju tekkis vastustaja korterist ja selle mõju ületas korteri tavakasutuse mõjud KOS § 11 lg 1 p 1 ja p 2 tähenduses. Samast lahendist tulenevalt on vastustaja rikkumine sätestatud AÕS § 72 lg-s 5, mille kohaselt kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele ja kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Seega vastutab korteriomanik eelduslikult alati tema korterist lähtuva kahjuliku mõju eest. Maakohus jätnud rakendamata ka AÕS § 89 ja §
3. 4 KOS §-de 10, 11 lg 1 ja AÕS § 72 lg 5 sätete mõtteks ei ole, et kortermajas tuleb vastastikku taluda tulekahjusid, veeavariisid jm kahjude tekitamist omandile ja tervisele. Päästeameti arvamus isiku süüst või selle puudumisest on õiguslik hinnang, mis ei ole kohtule siduv. KOS § 11 lg 1 p 1 hoidumiskohustuse rikkumise eest vastutab kostja sõltumata oma süüst (Riigikohtu 13.02.2013 otsus nr 3-2-1-186-12, p 11). Õigushüved, mille kahjustamise eest peab isik seaduse järgi kõiki teisi isikuid kaitsma (eelkõige

§ 1045

), peavad olema kaitstud sõltumata lepingu või seadusest tuleneva võlasuhte olemasolust. Korteriomandi seaduse üldine eesmärk ei ole elementaarsete õigushüvede nagu omand kaitstust ja kortermajas elavate isikute vastutust vähendada. Asjaga seotud riske peab kandma isik, kes asja valitseb ja selle hüvesid tarbib. Hageja on seisukohal, et korteriomandi puhul saab eristada kahte erinevat kaitsetaset: esiteks on saab eristada üldist kaitsetaset, mis tuleb igaühe suhtes deliktiõigusest (

§ 1045

), teiseks on kõrgendatud kaitsetase kohustuse rikkumise eest KOS-i § 11 alusel, mis kehtib ainult teiste korteriomanike suhtes. Maakohus ei ole otsuses arvestanud eelnimetatud esimest kaitsetaset. Hageja arvates on tulenevalt

§ 1045lg 1 p 5 sätestatud põhimõttest omandi igasugune rikkumine õigusvastane.

Kahju tekitamisest hoidumise kohustus ja vastav riisiko oli kostjal, kelle korterist sai tulekahju alguse ja kahjustas korteriomanike kaasomandit. Vastustaja seisukoht

1. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 2 alusel tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude KOS § 11 lg 1 p 1 rikkumisest tulenevaks kahju hüvitamise nõudeks

§ 115lg 1 alusel.

Selles osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega (maakohtu otsuse põhjenduste p 3.1.). Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väited, mis puudutavad deliktiõiguslikku vastutust. Kolleegium nõustub aga apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja jaganud ebaõigesti poolte tõendamiskoormise. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu otsuse puudused kõrvaldada ja teha uus otsus hagi rahuldamise kohta. Kolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et korteris tekkis tulekahju just kostja tegevuse tulemusena. Asjaolust, et Päästeamet ei ole tuvastanud kellegi süülist käitumist, ei saa teha järeldust, et kostja ei vastuta tema korteris toimunud tulekahju eest korteriomandiseaduse mõttes. Kostja on väitnud, et ei ole välistatud, et tulekahju võis põhjustada elektri-, side- vms teenuse osutaja, kuivõrd seadmed on ühendatud erinevatesse võrkudesse, ja kui ka tekkis tulekahju kliendi laual olnud seadmest, ei ole välistatud asjaolu, et selle võis põhjustada elektrivoolu kõikumine vms asjaolu. Samas ei ole kostja tõendanud, et tulekahju tekkis muul põhjusel kui laual seisnud televiisorist. Kuivõrd Päästeamet on tuvastanud, et tulekahju sai alguse just kostjale kuuluvast korterist ja tõenäoliselt laua peal olnud televiisorist, saab lugeda tõendatuks, et kostja on rikkunud KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust hoida korteriomandi reaalosa korras ning hoiduda seda kasutades tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab 5 omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Samuti rikkus kostja KOS § 10 lg-st 1, § 12 lg-st 3 ja § 15 lg-st 5 (aga ka AÕS § 72 lg 5 esimesest ja teisest lausest) tulenevat kohustust kasutada korteriomandi reaalosa teiste korteriomanike huvisid ja õigusi kahjustamata. Kostja eelnimetatud kohustuse täitmata jätmise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest kui kostja oleks järginud oma kohustust tagada, et temale kuuluva korteri valdamisel ei tekiks tulekahju, siis poleks kahjulik tagajärg tekkinud. Korteriomanikul on üldine kohustus tagada, et korter oleks sellises korras, millest ei tekiks kellelegi kahju, hõlmab mh kohustust kontrollida perioodiliselt elamu elektrisüsteemide korrasolekut ning rakendada puuduste ilmnemisel vajalikke abinõusid ohu või puuduse kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu 21.01.2015 otsus nr 3-2-1-107-15, p 14; Riigikohtu 13.02.2012 otsus nr 3-2-1-116-11, p 23). Kui korteriomanik jätab oma kohustused kaasomandieseme korrashoiu tagamiseks täitmata ja seetõttu tekib mõnele korteriomanikule kahju, võivad kahju hüvitamise eest vastutada kõik oma kohustusi rikkunud korteriomanikud, kelle rikkumine ei ole vabandatav (vt ka Riigikohtu 21.10.2015 otsus nr 3-2-1-107-15, p 14; Riigikohtu 11.12.2013 otsus nr 3-2-1-129-13, p 48). Seega isegi juhul, kui tulekahju oleks põhjustanud nt elektrisüsteemi rike või muu taoline asjaolu, ei välista see iseenesest kostja vastu esitatud nõude rahuldamist. Küsimus on aga selles, kas kostjale KOS § 11 lg 1 p-st 1 tuleneva kohustuse rikkumine oli vabandatav. Üldjuhul peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendama hageja. Kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav (vt Riigikohtu 11.12.2013 otsus nr 3-2-1-129-13, p 13; Riigikohtu 18.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p 16). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et rikkumine oli vabandatav. Kostja ei ole väitnud, et ta rikkus kohustusi vääramatu jõu tõttu (st ei toonud esile asjaolusid, et tulekahju ei olnud välditav). Seetõttu ei vabane kostja vastutusest KOS § 11 lg 3 esimese lause alusel (vt Riigikohtu 11.12.2013 otsus nr 3-2-1-12913 p 33). KOS § 11 alusel vaidlust lahendades ei ole oluline kahju tekitaja süü (Riigikohtu 13.02.2013 otsus nr 3-2-1-186-12, p 11). Seetõttu on asjakohatu maakohtu otsuse põhjendus, et Päästeamet on nentinud, et ei ole tuvastanud kellegi süülist käitumist, mis oleks olnud põhjuslikus seoses tulekahju tekkimisega. Päästeameti õiendist ei saa järeldada, et kostja ei ole rikkunud KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevat kohustust. Eeltoodust tulenevalt on kostja vastutuse eeldused täidetud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on hüvitanud tulekahjujärgsete taastustööde maksumuse. Hüvitatud ulatuses läheb kindlustusvõtja võimalik kahju hüvitamise nõue kolmanda isiku (kahju põhjustaja) vastu (sõltumata nõude õiguslikust alusest)

§ 492lg 1 alusel kindlustusandjale üle.

Kuna hageja on hüvitanud kahjujuhtumist põhjustatud kahju 10 086,28 eurot, läks selles ulatuses hagejale kahju hüvitamise nõue võimaliku kahju tekitaja vastu üle. Hageja on palunud kostjalt hageja kasuks kahju hüvitisena välja mõista 9 000 eurot. Kostja on kahju suuruse osas väitnud, et hageja ei ole kirjeldanud, millistest komponentidest kahju täpselt koosnes ning kuidas toimus ettevõtja valimine kahjustuste likvideerimiseks. Samuti on kostja seisukohal, et hageja ei ole välja selgitanud kahju täpset suurust. Kostja arvates viitab nõude vähendamine sellele, et hageja ei ole ka ise oma nõudes kindel. Kolleegiumi arvates on kostja vastuväited asjakohatud ja paljasõnalised. Kostja ei ole tõendanud, et kahjustused olid tegelikult väiksemad või et kahjustusi oleks saanud kõrvaldada väiksemate kuludega. Kostja ei ole viidanud, et mõni teine ettevõte oleks teinud sama töö 6 väiksemate kuludega. Lisaks ringkonnakohus märgib, et hüvitistaotlusest nähtuvalt oli kahju suuruse esialgne hinnang 12 008,94 eurot (tl 5 pöördel). Kahju täpne suurus (10 086,28 eurot, seega väiksem kui kahju suurus esialgses hinnangus) nähtubki AS-i EBC EHITUS teostatud tööde aktis (tl 9), mille alusel on hageja teinud kindlustushüvitise väljamakse. Aktist nähtub tulekahjujärgsete tööde nimekiri. Asjaolust, et hageja on piiranud oma nõuet kostja vastu 9 000 euroga, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada ebaselgust kahju suuruses. Hagejal on oma nõude suuruse kujundamise õigus. Ringkonnakohus märgib, et üheks nõude väiksemas ulatuses esitamise põhjuseks võib olla ka näiteks riigilõivu suurus. Seega igal juhul ei saa hagejale ette heita oma õiguste realiseerimist (st nõude esitamist) väiksemas ulatuses, kui hagejal oleks tegelikult õigus nõuda. Kokkuvõttes saab hageja nõutud kahju hüvitist 9 000 eurot lugeda põhjendatuks. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 muuta ka menetluskulude jaotus. Kuna hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, tuleb maakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ka apellatsioonkaebuse läbivaatamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega kostja kanda. Seega tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Kuna maakohus ei ole hageja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei määra menetluskulusid kindlaks ka ringkonnakohus, ning menetluskulude kindlaksmääramine toimub TsMS § 177 lg -s 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lg 4). Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 7