(2006)leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus artikliga 3. Ka asjas Kochetkov vs Eesti

(2009)oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist tuvastades. 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõige 6 kohustas vanglat tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSkE § 6 lg 6 vähemalt 3 m2 põrandapinda. Seda siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet Tallinna vangla täitis - WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral on kaebajale kõikidel Tallinna vanglas viibitud päevadel olnud tagatud kuni 2013 aastani vähemalt 2,68 m2 ja alates 01.01.2014 vähemalt 3,3 m2 põrandapinda. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsusega nr 3-4-1-9-14 VSkE § 6 lõike 6 vastuolu põhiseadusega. Seega oli kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega kooskõlas, õiguspärane ja kehtiv ning järelikult ei ole vastustaja rikkunud siseriikliku õiguse norme. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel viibis kaebaja vaidlusalustel ajavahemikel Tallinna vanglas vastavalt 6, 7 ja 9 vangistuse ajal. Perioodidel 13.03.2012-02.05.2012, 11.06.2013-30.01.2014 ja 22.10.2014-11.03.2015 viibis kaebaja vanglas vahistatuna, sh perioodidel 23.09.2013-09.10.2013, 17.11.2013-21.11.2013, 29.11.201330.12.2013 oli kaebaja distsiplinaarkaristuse kandmiseks paigutatud kartserisse. Perioodil 03.05.2012- 3 10.05.2012 viibis kaebaja vastuvõturežiimil ning alates 11.05.2012-03.10.2012 paigutati kinnipeetavana avatud sektsiooni. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Perioodil 11.05.2012-03.10.2012 oli kaebajale lisaks igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus, tagatud päevakavas sätestatud ajal oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi ning võimalus kord nädalas graafiku alusel kasutada spordisaali, mis andis kaebajale võimaluse üldfüüsiliseks treeninguks. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud subjektiivseid (põhi-)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga - tema vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide saavutamiseks. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. VangS § 14 lõikest 3 ja VSkE § 8 lõikest 4 tulenevalt puudub vaba liikumise võimalus väljaspool oma elukambrit ka vastuvõtuosakonnas ja kartseris viibival kinnipeetaval. Kinnipeeturegistri andmetel osales kaebaja vangistuse ajal ka sotsiaalprogrammides alates 30.01.2015 võttis osa sõltlaste rühma kokkusaamistest ja perioodil 16.02.2015-04.03.2015 käis suitsetamisest loobumise tugirühmas. Kuivõrd sotsiaalprogrammid toimuvad väljaspool elukambrit, sai kaebaja nendes osalemise ajal viibida väljaspool kambrit. Arvestades Tallinna vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis oli magamisruumist eraldatud (vaid kartserikambris, kus kaebaja üksinda viibis, oli tualett seintega eraldamata) ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele ja süüdimõistetutele, s.h kaebajale, oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ning suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Siinkohal peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale ühtegi pöördumist (v.a kahjunõue), millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Vastustaja leiab, et kuna on täidetud kõiki siseriikliku õiguse norme, st kehtivat õigust ja toimitud sellega kooskõlas, siis puudub kahju hüvitamise esimene obligatoorne tunnus, milleks on avaliku võimu õigusvastane tegevus. 4 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seletustega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja viibis ajavahemikel 11.03.2012-03.10.2012, 11.06.2013-30.01.2014 ja 22.10.2014-11.03.2015 Tallinna vangla erinevates kambrites kokku 580 päeva. Perioodidel 13.03.2012-02.05.2012, 11.06.2013-30.01.2014 ja 22.10.2014-11.03.2015 viibis kaebaja vanglas vahistatuna, sh perioodidel 23.09.2013-09.10.2013, 17.11.2013-21.11.2013, 29.11.2013-30.12.2013 oli kaebaja distsiplinaarkaristuse kandmiseks paigutatud kartserisse. Perioodil 03.05.2012-10.05.2012 viibis kaebaja vastuvõturežiimil ning 11.05.2012-03.10.2012 paigutati kaebaja kinnipeetavana avatud sektsiooni. Kaebaja taotleb Tallinna vanglas viibimise tõttu mittevaralise kahju hüvitamist kokku summas 8700 eurot, mil kaebaja viibis vähese elamispinnaga kambrites. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010 lahend asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebaja on väitnud, et viibis vaidlustatud ajavahemikel vanglas ebainimlikes tingimustes ning ülerahvastatud kambrites, mis alandas kaebaja inimväärikust. Kaebaja märgib, et temale ei olnud tagatud piisavalt põrandapinda, mis takistas kaebajal kambris liikuda. Kaebaja on seisukohal, et ühele kinnipeetavale tagatud põrandapinna arvestamisel peab kambri pindalast maha arvestama kambris asuva mööbli ning tualeti pindala. Kuni 31.12.2013 kehtinud Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSkE § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et isiku kinnipidamine kambris, kus on põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kujutab endast iseenesest inimväärikust alandavat kohtlemist ning on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3 (kohtuasi nr 429/12: Tunis vs Eesti). Kohtule esitatud materjali kohaselt viibis kaebaja vaidlustatud ajavahemikul vangla erinevates kambrites. Kohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna miinimumnõude täitmise hindamisel arvesse võtta, kuivõrd WC ei ole kasutatav eluruumina ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pindala hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku eluruumi olemusega. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et isiku hoidmine kambris, mille pindala on väiksem kui 3 m2 iga kambris viibiva isiku kohta, ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega. Samas kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 nägi ette, et iga kinnipeetava kohta kambris pidi tagama vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Riigikohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus on 5 korduvalt märkinud, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Arvestada tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kujundatud seisukohta, et kinnipeetava eluruumis võiks olla vähese põrandapinna korral inimväärikuse seisukohast kompenseerivaks mingisugused muud positiivsed kinnipidamistingimused. Käesoleval juhul võib pidada kompenseerivaks asjaolu, et sotsiaalprogrammides (alates 30.01.2015 sõltlaste rühma kokkusaamised, perioodil 16.02.201504.03.2015 suitsetamisest loobumise tugirühm) osalemisel oli kaebajal võimalik viibida väljaspool kambrit. Samuti tagati kaebajale igapäevaselt võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Vastustaja märgib, et perioodil 11.05.201203.10.2012 oli kaebajale lisaks igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus tagatud päevakavas sätestatud ajal oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt 4 tundi ning võimalus kord nädalas graafiku alusel kasutada spordisaali. Kambrites, kus kaebaja viibis oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida ning tagas kambris loomuliku valgustuse. Lisaks oli kambrite laes valgustid ning kaebajal oli vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada enda arvel oleva raha eest näpitslamp. Samuti oli kambrites sundventilatsioon ning kambreid köeti. Kambrites, välja arvatud kartserikambris, oli tualett ülejäänud ruumist eraldatud ning olemas oli kraanikauss jooksva veega. Samuti oli kaebajal võimalik kasutada dušši. Vastustaja märgib, et kaebajale oli tagatud meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ning suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kaebajal oli iga kahe nädala tagant oli võimalik laenutada Tallinna vangla raamatukogust raamatuid ning ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli kaebajal lubatud saada pakke, sisseoste võimaldati sooritada 2 korda kuus, usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning kaebaja käsutuses olid vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Kaebajale tagati toitlustamine 3 korda päevas. Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegium ei tuvastanud VSkE § 6 lg 6 vastuolu põhiseadusega ning märkis 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 punktis 38: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.“ Sama otsuse punktis 41 märgib Riigikohus: „VSkE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ Kohtule esitatud tabelist nähtub, et kõnealusel ajavahemikul oli kaebajale tagatud kambris üle 3 m2 põrandapinda (ilma WC-aluse pinnata) 323 päeva. Alla 3 m2 põrandapinda oli kaebajale tagatud 275 päeva, mille hulgas oli alla 2,5 m2 põrandapinda 12 päeva. Kambrites, kus kaebajale oli tagatud alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2, oli kaebajale tagatud põrandapinda vahemikus 2,52-2,8 m2. Kuni 31.12.2013 kehtinud Vangla sisekorraeeskirja, mille § 6 lg 6 kohaselt pidi kinnipeetavale kambris tagama vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kehtivuse ajal oli kaebajale vaidlustatud perioodidel alla 2,5 m2 põrandapinda tagatud 12 päeval (6 päeva 2,4 m2 ning 4 päeva 2,42 m2). Alates 01.01.2014 kehtima hakanud Vangla sisekorraeeskirja, mille § 6 lg 6 kohaselt peab kinnipeetavale kambris tagama vähemalt 3 m2 põrandapinda, ajal oli kaebajale tagatud igal päeval põrandapinda üle 3 m2. Kohus on seisukohal, et kaebaja viibimine kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 2,5 m2, võis ületada kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida võib pidada kaebaja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. 6 Riigikohus on otsuse, asjas nr 3-3-1-93-09, punktis 11 märkinud, et Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (Kochetkov vs Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kohus on seisukohal, et ebainimlikes tingimustes vangla kambrites viibimine on alandav, kui sellega kaasnevad kinnipeetavale täiendavad piirangud või kannatused, mis ei ole vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks. Kohus asub seisukohale, et kaebaja viibimisega Tallinna vangla kambrites 12 päeva, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 2,5 m2, võis ületada kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning seda võib pidada kaebaja inimväärikust alandavaks. Selles osas tuleb kaebus rahuldada. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata, kuna muud kaebaja poolt kirjeldatud tingimused ei ületanud kinnipidamistingimustega kaasneva vältimatu taseme ning ei olnud kaebaja inimväärikust alandavad. Kohus on seisukohal, et mõistlikuks rahaliseks hüvitiseks on 15 eurot. Kohus märgib, et rahalise hüvitise määramisel tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on sattunud vanglasse oma õigusvastase käitumise tagajärjel ning vanglas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltub kaebaja poolt toime pandud tegude süülisusest. Lisaks oli kaebajale kambris tagatud kõik eluks vajalik ning ka 3 m2 suuruse põrandapinna järgimise korral ei oleks kaebaja heaolu või elukvaliteet kuigipalju erinenud, mistõttu ei saa kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne. Lisaks on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada temale kannatusi või ebameeldivusi tavapärasest suuremal määral. Samuti võimaldati kaebajal viibida sotsiaalprogrammides osalemise ajal väljaspool kambrit ning võimaldati jalutada vähemalt 1 tund päevas värskes õhus. Perioodil 11.05.2012-03.10.2012 oli kaebajale tagatud oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt 4 tundi ning võimalus kord nädalas kasutada spordisaali. Kaebajale oli kambris tagatud eluks vajalikud tingimused ning muud kinnipidamistingimusi kompenseerivad asjaolud. Seega peab kohus kaebajale masktavat hüvitist 15 eurot piisavaks ning käesolevas asjas puuduvad asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise vastustajalt. Kohus ülalöeldut kokku võttes leiab, et kaebus kuulub põrandapinna osas rahuldamisele osaliselt. Käesoleva kaebusega on kaebaja taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 8700 eurot. Kohus on kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest vabastanud. Kaebajal tulnuks tasuda tulenevalt RLS § 60 lg 2 kohaselt 3% summast, mille väljamõistmist taotletakse või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Käesoleval juhul on kaebaja taotlenud kahju hüvitamist summas 8700 eurot ning seega on kaebaja vabastatud 261 euro riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega.