Obsah (10)

§ 198§ 119§ 29§ 150§ 87§ 2§ 23§ 19§ 78§ 147

4-16-5539 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 17.oktoober 2016. a Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-16-5539 Kohtukoosseis Orvi Tal

§ 198). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.

01.07.

1. a koostas Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töökeskkonna järelevalve ja arengu alal AO üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 3-2/13132 Rein Saluri suhtes. Otsusega karistati R. Salurit Liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 243 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 100 trahviühiku, s.o 400 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati LS § 243 lg 1 alusel selle eest, et ta perioodil 13.08.
2. a – 13.08.
3. a Tallinnas, ei ole tööandjana säilitanud vähemalt 12 kuud juhi sõidu- ja puhkeaja salvestatud andmeid elektrooniliselt muutmata kujul või salvestuslehtedel, juhi allkirjastatud väljatrükkidena või ajutiselt mehaanilise sõidumeeriku kasutamise korral salvestuslehtedel ning ei ole taganud andmete regulaarset kopeerimist juhi kaardilt vähemalt 28 päeva ja sõidukist vähemalt 90 päeva järel. Nii väärteoprotokolli kui väärteootsuse kohaselt rikkus Rein Saluri sellise tegevusega LS § 137 lg 1 p-des 1 ja 3 ning otsuse kohaselt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega määruse EÜ 561/2006 art 10 lg-s 5 sätestatud nõudeid. 1 4-16-5539
4. Tööinspektsiooni otsusele esitas menetlusaluse isiku R. Saluri kaitsja Epp Lumiste maakohtule kaebuse, milles taotles LS § 243 lg 1 vastuolu tuvastamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 561/2006 ning jätta LS § 243 lg 1 kohaldamata ning Tööinspektsiooni 01.07.
5. a otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist menetlusalusele isikule trahvi määramata. Samas kaebuses palus kaitsja määrata menetlusalusele isikule riigieelarve vahenditest hüvitamisele kuuluv valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu vastavalt taotlusele ja kuludokumentidele. Maakohtu määrused
6. 26.09.
7. a määrusega rahuldas Harju Maakohus menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse Tööinspektsiooni 01.07.2016.a otsuse peale väärteoasjas nr 3-2/13132, tühistas

§ 119

alusel kohtuvälise menetleja otsuse ning lõpetas väärteomenetluse

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Sama määrusega andis maakohus menetlusalusele isikule 5 päeva kohtumääruse kättesaamisest esitada kohtule taotlus valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamiseks koos kuludokumentide ja toimingute spetsifikatsiooniga. Maakohtu põhjendused olid järgmised. 3.1. Esmalt juhtis kohus tähelepanu kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetlusõiguse rikkumisele menetluse läbiviimisel. Nimelt koostas kohtuväline menetleja väärteootsuse 01.07.2016.a, kuigi väärteoprotokollist nähtub, et kohtuvälise menetleja lahend pidi olema kättesaadav alates 27.06.2016.a. Kuivõrd seaduses sätestatud tähtaja rikkumine ei toonud iseenesest kaasa kohtuvälise menetleja poolt ebaõiget lahendit, siis ei lugenud kohus seda oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks

§ 150lg 2 mõttes.

Kohus luges seetõttu menetlusaluse isiku kaitsja poolt 15.07.2016. a. esitatud kaebuse tähtaegseks. Maakohus selgitas tuginevalt Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohtadele, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ning, et

§ 87

näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid. R. Salurit on kohtuvälise menetleja poolt karistatud LS § 243 lg 1 alusel LS § 137 lg 1 p-de 1 ja 3 sätestatud nõuete rikkumise tõttu. Väärteoprotokollis on R. Salurile ette heidetud järgmist: Tööandja ei ole säilitanud vähemalt 12 kuud juhi sõidu- ja puhkeaja salvestatud andmeid elektrooniliselt muutmata kujul või salvestuslehtedel, juhi allkirjastatud väljatrükkidena või ajutiselt mehaanilise sõidumeeriku kasutamise korral salvestuslehtedel ning ei ole taganud andmete regulaarset kopeerimist juhi kaardilt vähemalt 28 päeva ja sõidukist vähemalt 90 päeva järel (tl 35). Samasugune etteheide R. Salurile on välja toodud ka kohtuvälise menetleja 01.07.2016. a otsuses (tl 41). Seega kõrvutades R. Salurile väärteoprotokollis kajastatud väärteoetteheidet LS § 137 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatuga nähtub, et R. Salurile heidetakse ette seda, et tema tööandjana ei ole täitnud LS § 137 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud kohustusi seoses andmete säilitamise ja kopeerimisega. Kohus leidis, et Tööinspektsioon eksib järjekindlalt isikute lahususe põhimõtte vastu, ja seda nii karistusõiguse kohaldamisel kui ka menetluse läbiviimisel. LS § 137 lg-s 1 nimetatud kohustuste täitmise ülesanne on seadusega pandud ainult tööandjatele. Selleks, et juriidilist isikut vastutusele võtta, tuleb tuvastada esmalt konkreetne füüsiline isik, kes tegutses (või jättis kohustuse täitmata) juriidilise isiku huvides ja kes konkreetselt teo toime pani (või jättis tegemata) ning seejärel on võimalik selle füüsilise isiku tegevuse (või tegevusetuse) 2 4-16-5539 omistamine juriidilisele isikule (KarS § 14 lg 1). Juriidilise isiku vastutusele võtmine ei välista lisaks ka selle konkreetse füüsilise isiku vastutusele võtmist, kes teo juriidilise isiku huvides toime pani (KarS § 14 lg 2). Kuid sellist füüsilist isikut saab karistada ainult siis, kui ka väärteokoosseisu kohaselt on füüsilist isikut võimalik nimetatud teo eest vastutusele võtta. Tööinspektsioon on aga kohaldanud KarS § 14 lg-s 1 sisalduvat omistamispõhimõtet n-ö tagurpidi, põhimõttel, et kui on võimalik juriidilisele isikule väärteo toimepanemist ette heita, siis on alati sama sätte alusel võimalik karistada ka füüsilist isikut, kes on juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Kohus heitis Tööinspektsioonile ette ka R. Saluri ülekuulamist kui menetlusalust isikut (st. füüsilise isikuna), mitte kui juriidilise isiku esindajat. Kohus viitas KrMS §-le 36, mis on

§ 2

kaudu kohaldatav ka väärteomenetluses, mille kohaselt annab juriidilise isiku nimel ütlusi seaduslik esindaja – juhatuse või seda asendava organi liige või pankrotihaldur. Kuivõrd R. Salurile on väärteoprotokollis ette heidetud LS § 137 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud kohustuste täitmata jätmist tööandjana, oli kohtuvälise menetleja ülesanne LS § 243 lg 1 alusel väärteo objektiivse kooseisu tuvastamisel muuhulgas tõendada kas menetlusalune isik oli tööandjaks LS mõttes. Kohus asus seisukohale, et R. Salurit ei saa pidada tööandjaks TLS mõttes. Seda seisukohta kinnitavad nii väärteomenetluses kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ja menetluse läbiviimine kui ka kaebaja poolt kohtule esitatud tööleping. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et väärteotoimikus ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks, et R. Saluri on tööandjaks. Kõikidest eelpool toodud tõenditest nähtub hoopis, et tööandjaks saab käesoleval juhul pidada Omecar OÜ-d. Tööinspektsiooni enda poolt läbiviidud väärteomenetlus kinnitab samuti seda, et ka kohtuväline menetleja ise on menetluse kestel pidanud tegelikult tööandjaks Omecar OÜ-d. Kuivõrd R. Saluri ei ole tööandja TLS mõttes, siis ei saa teda ka LS §-s 137 sätestatud nõuete rikkumise tõttu võtta vastutusele LS § 243 lg 1 alusel. Kuivõrd R. Saluri puhul oli ainuüksi sel põhjusel väärteokoosseisu esinemine välistatud, ei võtnud kohus seisukohta teiste kaitsja poolt kaebuses esitatud väidete osas. 3.2 Seoses kaitsjale makstud tasu hüvitamisega selgitas maakohus, et kuivõrd menetlusalusel isikul ei olnud võimalik esitada kohtule enne kohtu poolt kohtulahendi tegemist vastavat taotlust koos kuludokumentide ja kaitsja tehtud toimingute spetsifikatsiooniga, kuna kohus lahendas väärteoasja

§ 119alusel, siis tuleb anda 5 päeva aega vajalike dokumentide esitamiseks kohtule.

Kohus selgitas obiter dictum korras kehtivat õigust, et vältida edaspidi analoogse väärteomenetluse alustamisi tulenevalt seaduse ebaõigest tõlgendamisest Tööinspektsiooni poolt.

1. 30.09.
2. a määrusega rahuldas kohus R. Saluri taotluse kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks osaliselt. Kohtult taotletud 1460,33 euro asemel mõistis kohus R. Salurile välja 1003,31 eurot. Kohus leidis, et kolmandas arves esitatud kaebuse koostamisele kulunud aeg sellises ulatuses nagu märkis kaitsja menetluskulude hüvitamise taotluses, ei olnud põhjendatud. Kohus luges põhjendatuks vaid 1 tunni ning kokku oli selle arve alusel põhjendatud ajakulu 1 tund ja 44 minutit, mis tegi kokku summaks 225,48 eurot, ilma käibemaksuta. Seetõttu mõistis kohus R. Salurile välja hüvitise õigusabikulude eest summas 1003,31 eurot, mis R. Saluri soovil tuleb kanda Omecar OÜ arveldusarvele. 3 4-16-5539 Määruskaebus
3. 05.10.
4. a esitas Tööinspektsiooni esindaja peadirektor Maret Maripuu Harju Maakohtu 26.09.
5. a ja 30.09.
6. a määrustele väärteoasjas nr 4-16-5539 määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruste tühistamist, kohtuvälise menetleja 01.07.
7. a üldmenetluse otsuse nr 3-2/13132 jõustamist ja kaitsjatasu välja mõistmata jätmist. Määruskaebuses esitatakse esmalt asjaolude täpsustused ja menetluse senine käik ning seejärel määruskaebuse esitaja seisukohad. 5.1 Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud tööandja mõistet ning seetõttu on kohus materiaalõigust vääralt kohaldanud. Kohtuväline menetleja ei nõustu kohtu tõlgendusega tööandja mõiste sisustamisel. LS § 243 näeb ette ainult füüsilise isiku vastutuse, seega ei ole süütegu omistatav juriidilisele isikule. Kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja, kes pidi täitma LS-es sätestatud tööandja kohustusi, ei täida neid kohustusi, siis see toob kaasa konkreetse füüsilise isiku vastutuse, kuid kohtuvälise menetluse käigus ei ole ilmnenud tööandja kohustuste faktilist üleandmist muule isikule. Kuivõrd LS § 137 näeb ette tööandja kohustused vedude korraldamisel mootorsõidukiga, millel on mehaaniline või digitaalne sõidumeerik, siis oleks põhjendamatu väita, et nimetatud kohustuste täitmata jätmise eest saab LS § 243 vastutusele võtta üksnes füüsilisest isikust tööandjat ja juriidilisest isikust tööandja esindaja tegevusetus tagajärgi kaasa ei too. Kohtuväline menetleja juhib tähelepanu Vabariigi Valitsuse määruse nr 151 „Mootorsõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja järelevalve korraldamise nõuded“ §-st 3 tulenevatele nõuetele, mille loetelu on ammendav ning mis tähendab, et juhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõuete täitmist ettevõtja juures saab tuvastada üksnes juhi kaardilt ja sõidukist regulaarselt kopeeritud ja säilitatud andmete alusel. Andmete säilitamisel tuleb aluseks võtta ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1071/2009 art. 5 punkti a ja määruse 561/2006 art 10 lg-tes 2 ja 3 sätestatut. Ühenduse tegevusloa taotlemisel on seega Omecar OÜ võtnud kohustuse tagada nõutavatele dokumentidele ligipääsetavuse aadressil XXX, Tallinn. Kuna andmete allalaadimise kohustus on pandud tööandjale/ettevõtjale, siis saab normi täitmist kontrollida vaid ettevõtja juures, mille viimane on ühenduse tegevusloa taotlemisel andnud. Seega oleksid pidanud allalaetud/kopeeritud andmed olema kättesaadavad aadressil XXX, Tallinn. Vastavalt LS §-le 137 lasub nimetatud kohustuse täitmise eest vastutus tööandjal. Kuivõrd juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina ei ole võimeline tegutsema muul viisil kui teda esindavate isikute kaudu ja juriidilise isiku seadusjärgse esinduse pädevus kuulub üldjuhul isiku juhatusele, siis pidi menetlusalune isik R. Saluri Omecar OÜ seadusliku esindajana tagama, et LS § 137 lg 1 p-des 1 ja 3 ning määruse nt 561/2006 art 10 lg-s 5 toodud kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Kohtuväline menetleja peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et R. Salurit on juba varasemalt samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud, mistõttu ei pea kohtuväline menetleja võimalikuks lõpetada menetlust näiteks otstarbekuse kaalutlusel. Väärteomenetluse käigus on tuvastatud, et etteheidetavad teod on toime pandud tahtlikult R. Saluri poolt ning ühelegi muule isikule konkreetne tegevus omistatav ei ole. Kaebaja hinnangul ei ole asjaolu, et R. Saluri ei olnud ühegi sõidukijuhi puhul füüsilise isikuna tööandjaks, vaid üksnes Omecar OÜ esindaja ei vabasta teda vastutusest. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole põhjendatud kohtu väide, et kohtuväline menetleja on pidanud menetluse kestel tegelikkuses tööandjaks Omecar OÜ-d ning soovinud kontrollida ettevõtet mitte ettevõtjat, kelleks on R. Saluri. Kaebaja selgitab, et algselt alustas kohtuväline menetleja haldusmenetluse sõidukijuhtide sõidu-, töö- ja puhkeaja nõuete täitmise kontrollimiseks 4 4-16-5539 tõepoolest Omecar OÜ kui tööandja suhtes. Nende kohustuste täitmise peab aga tagama juriidilise isiku seaduslik esindaja, kelleks oli juhatuse liiga R. saluri. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et väärteomenetluse alustamise teate kohaselt alustati väärteomenetlust konkreetse teo suhtes, mitte isiku suhtes. Teade oli adresseeritud R. Salurile kui Omecar OÜ seaduslikule esindajale. Lisaks selgitab kaebuse esitaja, et R. Saluri kuulati esmalt üle tunnistajana ning kui menetluse kestel selgitati välja, et LS § 243 sätestatud teo toimepanijaks on R. Saluri Omecar OÜ seadusliku esindajana, kellel oli reaalne võimalus, õigus ja kohustus täita seadusest tulenevalt tööandja kohustusi ning väärteomenetluse käigus ei tuvastatud tööandja kohustuste faktilist üleandmist muule isikule, kuulati R. Saluri üle füüsilisest isikust menetlusaluse isikuna, mitte kui Omecar OÜ seadusliku esindajana. Seega on antud väärteoasjas täidetud ja tuvastatud nii teo objektiivne kui ka subjektiivne koosseis, sest R. Saluri füüsilise isikuna jättis tööandja esindajana täitmata LS § 137 lg 1 p-de 1 ja 3 ning määruse nr 561/2006 art 10 lg-s 5 toodud kohustused, mille eest on ettenähtud seadusest tulenev vastutus (LS § 243). Kaebuse esitaja leiab kokkuvõtvalt, et kohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid, tõlgendanud vääralt tööandja mõistet ja selle tulemusena põhjendamatult lõpetanud väärteomenetluse

§ 29lg 1 p 1 ja § 119 alusel R.

Saluri suhtes. 5.2 Lisaks rikkus maakohus kaebuse esitaja hinnangul oluliselt menetlusõiguse norme. Kaebuse esitaja heidab maakohtule ette seda, et kuigi maakohus möönis väärteomenetluse rikkumist

§ 150

lg 2 mõttes, seoses kohtuvälise menetleja lahendi kättesaadavusega 27.06.2016.a, ei nõudnud kohus kohtuväliselt menetlejalt selle kohta kirjalikke selgitusi ja/või puuduvaid menetlusdokumente.

§ 29

ja 119 alusel väärteomenetluse lõpetamine on võimalik juhul, kui asjaolud on selged ja puudub täiendav vajadus neid täpsustada ehk rakendada uurimispõhimõtet. Lisaks erinesid menetlusaluse isiku kaitsja poolt kohtule 15.07.

1. a esitatud kaebuse seisukohad oluliselt väärteoprotokollile 07.06.
2. a esitatud vastuväidetest. Kui kohus oli seisukohal, et Tööinspektsioon rikkus menetlusnorme, tõlgendas seadust meelevaldselt ning hoolimata menetlusaluse isiku vastuväidetest teda siiski karistas, oleks kohus pidanud küsima ka kohtuvälise menetleja seisukohti antud asjas ja alles seejärel otsustama

§ 29lg 1 väärteomenetlust välistavate asjaolude üle.

Sellest tulenevalt on kaebuse esitaja seisukohal, et kohus oli väärteoasja lahendades pinnapealne ning

§ 119alusel üksnes kaebuse alusel väärteoasja lahendamine ei olnud põhjendatud.

Kokkuvõtvalt leiab kaebuse esitaja, et väärteomenetluse raames kogutud ja hinnatud tõendid on piisavad väärteo toimepanemise ja menetlusaluse isiku R. Saluri, kui Omecar OÜ seadusliku esindaja süü tõendamise seisukohalt, mistõttu puudus alus väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 29lg 1 p 1 ja § 119 alusel.

Seetõttu tuleb ka 30.09.2016. a määrusega menetluskulude väljamõistmise määrus tühistada, kuna langeb ära

§ 23

kohaldamise alus (s.o õigus nõuda kaitsja tasu hüvitamist väärteomenetluse lõpetamise korral). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määrustega, esitatud kaebuse ja sellele lisatud dokumentidega, on seisukohal, et maakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele ning seda alljärgneval põhjustel. 6.1 Maakohus on õigesti viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele, milles korduvalt selgitatud, et: väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.03.
2. a kohtuotsuse nr 3-1-1-55 4-16-5539 15, p 6 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.06.
3. a kohtuotsuse nr 3-1-1-45-11, p 9). Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt väljendanud seisukohta, et:

§ 87

näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.12.

1. a kohtuotsuse nr 3-1-1-88-14, p 6.3 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.06.
2. a kohtuotsuse nr 3-1-1-71-13, p 7). Käesolevas väärteoasjas on maakohus sisustanud tööandja mõistet ning analüüsinud, kas R. Salurit saab pidada tööandjaks TLS mõttes, kuid jätnud tähelepanuta tervikuna esitatud süüdistuse sisu ehk väärteo lühikirjelduse, mistõttu on maakohtu põhistused menetluse lõpetamiseks

§ 29lg 1 p 1 alusel mõneti asjakohatud.

Samas tuleb maakohtu lõppjäreldusega nõustuda, et menetlus kuulub lõpetamisele

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Ringkonnakohus asub seisukohale, et R. Salurile väärteoprotokollis ja otsuses esitatud väärteo lühikirjeldus ehk esitatud süüdistuse sisu ei võimalda R. Saluri süüdi tunnistamist ja karistamist temale inkrimineeritud väärteos. Nähtuvalt väärteoprotokollist ja otsusest on ette heidetud järgmist: Tööandja ei ole säilitanud vähemalt 12 kuud juhi sõidu- ja puhkeaja salvestatud andmeid elektrooniliselt muutmata kujul või salvestuslehtedel, juhi allkirjastatud väljatrükkidena või ajutiselt mehaanilise sõidumeeriku kasutamise korral salvestuslehtedel ning ei ole taganud andmete regulaarset kopeerimist juhi kaardilt vähemalt 28 päeva ja sõidukist vähemalt 90 päeva järel. Antud väärteoasja väärteoprotokollis ega otsuse ei ole kajastatud selliseid andmeid, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokollis ega otsuses ei ole märgitud neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Seega on rikutud

§ 19

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14). Väärteoprotokolli ja otsuse väärteo lühikirjelduses on märgitud vaid LS § 137 lg 1 p-de 1 ja 3 sisu, seega sisuliselt on väärteo lühikirjeldus LS § 137 lg 1 p- de 1, 3 refereering. Tuleb rõhutada, et

§ 78

kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu

1. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-09, p 8 ja
2. juuni
3. a otsus väärteoasjas nr 3-11-54-09, p 8.1). Väärteoprotokollis on teokirjeldus esitatud üldiselt, mistõttu pole üheselt mõistetav, milline seos on R. Saluril. Esindusõiguse olemasolu on väärteomenetluse subjekti määratlemises otsustava tähtsusega asjaolu, siis tuleb see obligatoorselt kajastada ka väärteoprotokolli lühikeses kirjelduses ehk süüdistuse sisus. Väärteoprotokollis peab olema näidatud, kes on käesoleval juhul tööandjaks, sh mille alusel saab R.Salurit lugeda tööandjaks, kes koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toime pani. Samuti ei nähtu milliseid konkreetseid andmeid tööandja ei ole säilitanud ja milliste konkreetsete andmete kopeerimist ei ole taganud. Kuna väärteoprotokolli süüdistuse sisus ehk lühikirjelduses on need asjaolud kajastamata, on väärteoprotokollis toodud rikkumise kirjeldus puudulik ega võimalda hinnata LS § 243 lg 1 koosseisu täidetust. Lisaks tuleb märkida, et eelpool toodud nõuded kehtivad nii tegevus- kui ka tegevusetusdeliktide puhul. Kusjuures viimaste korral on vaja näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused realiseeriti (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. septembri
5. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-08 p 9). Asudes tuvastama väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid väljuks kohus väärteoprotokolli piiridest, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust

§ 150lg 2 tähenduses.

Kohtumenetluses ei ole kohtuvälisel menetlejal enam seaduslikku õigust hakata muutma või täiendama väärteoprotokolli, sest sellise võimaluse on seadusandja näinud ette vaid kohtuvälises 6 4-16-5539 menetluses väärteoprotokolli koostamise etapis (vt Riigikohtu 26. septembri 2014 a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-14). Kuna kõiki süüteokoosseisu tunnuseid ei ole kindlaks tehtud ja nende esinemist ei ole enam võimalik kontrollida ning selle vea kõrvaldamine kohtumenetluses ei ole võimalik, tuli maakohtul väärteomenetlus lõpetada

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Seejuures on Riigikohus korduvalt märkinud, et kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt 3-1-1-88-14).

Asjaolu, et alles väärteoprotokolli asjaoludes on märgitud milles menetlusalusele isikule inkrimineeritav tegu seisneb (milliseid konkreetseid andmeid ei ole säilitatud ja milliste konkreetsete andmete kopeerimist ei ole taganud) ja keda peetakse silmas tööandjana, ei ole aktsepteeritav, kuivõrd need asjaolud pidanuks olema märgitud väärteo lühikirjelduses ehk esitatud süüdistuse sisus. Menetlusalusele isikule etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada väärteoprotokolli teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel, st väärteoprotokolli tekstist tervikuna, vaid just väärteoprotokolli lühikirjelduses tuleb esitada süüdistuse sisu, st menetlusalusele isikule inkrimineeritava käitumise kirjeldus ning nagu eespool viidatud Riigikohtu seisukohale tuleb kirjeldada sündmuse asjaolusid, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Eeltoodud põhjustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata määruskaebuses toodud teistele väidetele ning kokkuvõtvalt asub ringkonnakohus seisukohale, et R. Saluri väärteoasjas puudub võimalus kohtuvälises menetluses asetleidnud väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtus määruskaebemenetluses või asja uuel arutamisel maakohtus kõrvaldada. Seega puudub menetluslikult võimalus tuvastada menetlusaluse isiku teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd, mistõttu maakohtu 26.09.2016 määrus tühistamisele ei kuulu ja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 6.2 Vastavalt

§-le 23 kuulub menetluse lõpetamisel

§ 29

lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule väljamõistmisele mõistlik kaitsjatasu. Määruskaebuse esitaja esitas määruskaebuses taotluse tühistada Harju Maakohtu 30.09.2016 kohtumäärus menetluskulude väljamõistmine menetlusaluse isiku kasuks. Ringkonnakohus ei rahuldanud määruskaebuse esitada taotlus tühistada Harju Maakohtu 26.09.2016 kohtumäärus väärteomenetluse lõpetamises

§ 29

lg 1 p 1 alusel, mistõttu ei kuulu tühistamisele ka 30.09.2016 tehtud kohtumäärus menetluskulude osas. Mingeid muid sisulisi argumente määruskaebuses 30.09.2016 määruse osas esitatud ei ole. Ringkonnakohus kontrollinud maakohtu 30.09.2016 määruset asub seisukohale, et Rein Saluri kasuks õigusabi eest makstud tasu hüvitamine summas 1 003.31 eurot ei ole vastuolus mõistlikkuse ja vajalikkuse põhimõttega. Seega leiab ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et vaidlustatud maakohtu 30.09.2016 määrus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks määruskaebuses esitatud argumentidel. 7. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes

§ 147

lg 1 p-st 1, §-st 194, § 196 lg-dest 1, 2 ja §-st 198 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 26.09.2016 ja 30.09.2016 määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7