3-15-1882/9

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine

1. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1882 Haldusasi OÜ Raasiku Õlletehas kaebus Maksu- ja Tolliameti
2. juuli 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027253-8 tühistamise nõudes. Menetlusosalised Kaebaja: OÜ Raasiku Õlletehas Esindaja: Aleksei Smelov Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet Esindaja: Källi Kiik RESOLUTSIOON
3. Jätta OÜ Raasiku Õlletehas kaebus rahuldamata.
4. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
5. detsembril
6. ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS
7. OÜ Raasiku Õlletehas kajastas oma
8. aasta aprilli-, juuni- ja juulikuu käibedeklaratsioonidel kokku 30 000 euro suuruse sisendkäibemaksu OÜ Lilith Technologies arve alusel. Kõnealusel arvel on kauba nimetusena märgitud: "Ettemaks lepingu Nr. RASI20.02.2014 järgi" (MTA lisa 15)1 . Kõnealuse lepingu (MTA lisa 14) esemena on omakorda märgitud ehitus- ja siseviimistlusteenused, vee ettevalmistusseadmed ning joogivee villimise seade.
9. Maksu- ja Tolliamet tegi
10. juulil 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027253-8, millega suurendas OÜ Raasiku Õlletehas käibemaksukohustust
11. aasta aprilli, juuni ja juuli eest kokku 30 000 euro võrra. Maksuotsuses leiti, et tehinguid OÜ Raasiku Õlletehas ning OÜ Lilith Technologies vahel reaalselt ei toimunud ning juhatuse liige Aleks Verner teadis, et Lilith Technologies OÜ 1 Siin ja edaspidi on sel moel viidatud Maksu- ja Tolliameti
12. augusti 2015 vastuse (tl. 34) lisadena esitatud dokumentidele, mis on elektrooniliselt salvestatud kohtute infosüsteemis ning tehtud menetlusosalistele kättesaadavaks e-toimiku kaudu, ent millest paberiraiskamise vältimiseks toimikusse väljatrükke tehtud ei ole. ei ole tegelik müüja, mistõttu polnud OÜ-l Raasiku Õlletehas õigust arvestada OÜ Lilith Technologies arve alusel sisendkäibemaksu. Seda seisukohta põhjendatakse maksuotsuses (tl. 7) ning selles viidatud
13. juuni 2015 kontrollaktis (MTA lisa 40) kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega:
14. oktoobril 2014 OÜ Raasiku Õlletehas toimunud vaatluse käigus joogivee villimisseadet ei tuvastatud, juhatuse liige Aleks Verner selgitas esmalt, et seade saadakse
15. aasta lõpuks, hiljem väitis, et see saabub hiljemalt
16. aasta märtsikuus; ka
17. aprillil 2015 toimunud vaatluse käigus ei tuvastatud ei villimisseadme olemasolu ega ehitustööde teostamist; OÜ Raasiku Õlletehas ja OÜ Lilith Technologies vahelises lepingus pole fikseeritud, millise osa maksumusest moodustab villimisseade ning millise osa ehitus- ja siseviimistlustööd, viimaste osas pole ka fikseeritud, millistest töödest on jutt; soetatava kauba ja teenuste sisu kohta ei osanud täpsemaid selgitusi anda ka A. Verner; A. Verneri seletuse kohaselt telliti kõik ehitustööd OÜ-lt Lilith Technologies, kes pidi ise hankima materjalid, samas ei teadnud ta, kes töid tegelikult teostasid; OÜ Raasiku Õlletehas töötaja I. A. selgitas, et remonttöid teostati juba
18. aasta veebruaris ning seda tegid kaks noormeest, kusjuures sisetöid teostatud ei ole; töötaja ja osanik V. D. selgitas, et fassaaditöid teostatakse
19. aasta septembrist, need peatati seoses ilmade külmenemisega määramata ajaks, ent need on plaanis lõpetada
20. aasta märtsis; töötaja A. P. selgitas, et mingisugused ehitustööd on toimunud alates
21. aasta algusest, töid on teinud kaks meest ning töid on teostatud ka siseruumides; OÜ Lilith Technologies nimel OÜ-ga Raasiku Õlletehas lepingu sõlminud Eduard Krasilnikovs'ilt ei ole maksuhalduril olnud võimalik seletusi saada; Eduard Krasilnikovs oli OÜ Lilith Technologies esindusõiguslik isik kuni
22. septembrini 2014; Aleks Verner väitis, et edaspidi oli Eduard Krasilnikovs'il volikiri, ent ta ei teadnud, kas on seda näinud; A. Verner esitas maksuhaldurile OÜ-ga Lilith Technologies
23. novembril 2014 sõlmitud lepingu lisa, milles pikendati tööde ja kaupade üle andmise tähtaegu vastavalt
24. novembrini 2015 ja
25. detsembrini 2017; OÜ-l Lilith Technologies puuduvad tavapärase majandustegevuse tunnused; maksuhaldur on varem jõustunud maksuotsuses tuvastanud, et OÜ Raasiku Õlletehas on kasutanud oma maksuarvestuses OÜ Soneco Pluss nimel väljastatud fiktiivseid arveid, kusjuures OÜ Soneco Pluss osanik oli A. K.; ajaliselt ja summaliselt on seotud OÜ Raasiku Õlletehas arvele raha sisse maksmine ning OÜ Lilith Technologies arvelt sularaha välja võtmine: OÜ Raasiku Õlletehas arvele kantakse kas sularaha sissemaksena A. Verneri poolt või laenuna OÜ-lt Pandipakendi Automatiseeritud Käitlussüsteem (juhatuse liige Vitali Drozdov); samal päeval tasub OÜ Raasiku Õlletehas sama summa arve alusel OÜ-le Lilith Technologies, mille arvelt kas samal, järgmisel või eelmisel päeval umbes sama suur summa sularahas välja võetakse. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
26. OÜ Raasiku Õlletehas esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti
27. juuli 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027253-8 tühistamist. Kaebaja hinnangul põhineb maksuhalduri järeldus vaid oletustel. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on, juhindudes erinevate isikute antud seletustest, jätnud tähelepanuta selle, et sõlmitud lepingu alusel on reaalselt töid teostatud, mis oligi lepingu sõlmimise eesmärgiks. Kaebaja väitel on see, et OÜ Lilith Technologies töötajad tegid kaebaja tegevuskohas töid, tõendatud maksuhaldurile vaatluse käigus antud seletustega. Kaebaja hinnangul ei saa rääkida fiktiivsest lepingust, kui tehingupooled on sõlminud igakülgselt seadusliku lepingu ja seda on ka täidetud.
28. Kaebaja viitab kaebuses ka enda poolt kontrollaktile esitatud eriarvamusele. Seal toob kaebaja välja, et sõlmitud lepingust ja selle lisadest on poolte õigused ja kohustused selgelt aru saadavad, mistõttu on asjakohatu maksuhalduri etteheide lepingu üldsõnalisusele. Samuti märgib kaebaja, et lepingu täitmise tähtaega on pooled
29. novembril 2014 pikendanud villimisseadme osas kuni
30. detsembrini 2017 ning fassaaditööde osas kuni
31. aasta lõpuni. Veel rõhutab kaebaja, et mõlemad vaidlusaluse tehingu pooled on vastavat käivet kajastanud enda käibedeklaratsioonides. Ka toob kaebaja välja, et maksuhalduri poolt kontrollaktis kajastatud raha liikumise skeem ei ole kuidagi õigusvastane, samuti puuduvad kaebaja hinnangul mistahes tõendid selle kohta, et A. Verner teadis või pidi teadma, et Eduard Krasilnikovs oli OÜ Lilith Technologies esindusõiguseta variisik. VASTUSTAJA SEISUKOHT
32. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja toob välja, et leping on üldsõnaline ja sellest ei selgu, millise konkreetse teenuse osutamine on lepinguga kokku lepitud ja mille eest on ettemaksuarve esitatud, samas pole kaebaja esitanud ühtki muud tõendid, mille pinnalt saaks tuvastada, milliseid töid konkreetselt telliti. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-81-12 ja leiab, et käibe toimumise tuvastamiseks peab teenus olema oluliste tunnuste kaudu identifitseeritav. Vastustaja hinnangul on vastupidine piisav väitmaks, et teenust pole saadud. Täiendavalt toob vastustaja välja, et lepingu kohaselt pidi kauba ja teenuse üleandmine toimuma hiljemalt
33. aasta augustis, ent ei
34. oktoobril 2014 ega
35. aprillil 2015 ei olnud kaebajal lepingu esemena nimetatud seadet, samuti polnud võimalik tuvastada, kas või milliseid lepingus nimetatud töid tehtud oli. Seetõttu peab vastustaja paljasõnaliseks kaebaja väidet, et lepingut on täidetud.
36. Vastustaja ei pea usaldusväärseks
37. novembril 2014 sõlmitud lepingu lisa 2, arvestades, et selle on OÜ Lilith Technologies nimel alla kirjutanud Eduard Krasilnikovs, kelle esindusõiguse kohta sel ajal ühtki tõendit ei ole ning seal ajal oli OÜ Lilith Technologies kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist, samuti ei nähtu reaalset majandustegevust selle ühingu pangakontodelt. Seetõttu pole maksuhalduri sõnul usutav, et vaidlusalust lepingut ka edaspidi täitma asutakse. Mis puudutab ehitustööde teostamist, siis selgitab vastustaja täiendavalt, et maksuhalduri läbi viidud vaatluste ajal mingeid reaalseid töid ei teostatud ning pole olnud võimalik selgitada, kes nimetatud ehitustöid tegelikult teostasid, samas kui pole mistahes alust väita, et tegemist oli OÜ-ga Lilith Technologies seotud isikutega.
38. Vastustaja toob ka välja, et Aleks Verneri sõnul oli kaebaja rahalistes raskustes, millisel juhul ei ole eluliselt usutav, et kaebaja soostus, olles teinud 150 000 euro suuruse ettemaksu, sõlmima mitu kuud pärast lepingu tähtaegselt täitmata jätmist lisakokkuleppe lepingu täitmise tähtaja edasi lükkamiseks, tundmata seejuures mingit huvi selle vastu, kas tehingupartner üldse lepingu täitmiseks võimeline on ja sõlmides kokkuleppe isikuga, kelle esindusõigus on tõendamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
39. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et OÜ Raasiku Õlletehas kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Maksuhaldur on piisava põhjalikkusega kogunud tõendeid, neid uurinud ja õigesti tuvastanud vaidlusaluste maksukohustuste aluseks olevad asjaolud, kohaldanud õigesti maksuõigusnorme ning järginud menetlusnorme. Vaidlustatud maksuotsuses leitakse põhjendatult, et OÜ Lilith Technologies ei ole kaebajale reaalselt
40. veebruari 2014 arvel kajastatud teenuseid osutanud ega seal nimetatud villimisseadet müünud ning tuvastatud asjaoludel on välistatud võimalus, et OÜ Raasiku Õlletehas ei teadnud seda. Kaebaja põhiseisukoht, et mõlemad vaidlusaluse tehingu pooled on tehingu tsiviilõiguslikke tagajärgi soovinud ning lepingut täitnud, ei tugine asjas kogutud tõenditel. Nii kontrollaktile esitatud vastuväites kui kohtumenetluses esitatud kaebaja argumentidele ja seisukohtadele on maksuhaldur iseenesest piisava põhjalikkusega maksuotsuses juba vastanud. Pean maksuhalduri seisukohti asjakohasteks ja põhjendatuteks, mistõttu võiks käesoleva kohtuotsuse põhjendav osa halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõike 2 kohaselt siinkohal piirduda üksnes viitamisega maksuotsuse põhjendustele.
41. Käibemaksuseaduse § 29 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt on maksukohustuslasel õigus käibelt arvestatud käibemaksu vähendada teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluva käibemaksu (st. sisendkäibemaksu) võrra. Sisendkäibemaksu maha arvamise õigus eeldab niisiis, et kaup või teenus on soetatud teiselt käibemaksukohustuslaselt. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-06 tehtud otsuses asunud seisukohale, et kui hiljem selgub, et käibemaksuarvestuses näidatud käibemaksukohustuslane ei ole tegelik müüja ja tegelik müüja ei ole teada, võib teine isik eelnimetatud käibemaksukohustuslase nimel esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata juhul, kui see teine isik põhjendatult eeldas, et arvetel näidatud isik on kauba tegelik müüja. Seejuures märgib Riigikohus, et tingimus põhjendatult eeldas tähendab kõigepealt seda, et isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et müüjana arvel märgitud isik pole tegelik müüja, ning teiseks seda, et olukorras, kus isik käitus äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, ei võinud selguda asjaolusid, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Kui üldjuhul tuleb oma hoolsuskohustust nõuetekohaselt täitnud ettevõtja puhul heausksust eeldada, siis haldusasjas nr 3-3-1-50-03 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigsuse kontrollimisel ei pea maksuhaldur tõendama, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu võib seda otseselt tõendavate asjaolude (nt. selle, et arve esitajale tasutud rahasummad jõudsid tagasi arve saajani) tuvastamine olla praktiliselt võimatu. Seetõttu piisab, kui maksuhaldur põhjendab oma kahtlust, et kontrollitav maksukohustuslane on maksupettuses osalenud, et tema maksuarvestuse aluseks olevatel raamatupidamisdokumentidel kajastatud tehinguid tegelikkuses toimunud ei ole ning ta oli sellest teadlik. Sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel tõendada tehingute tegelik toimumine, et maksuhalduri põhjendatud kahtlused hajutada. Eeltoodud käsitlus põhineb vajadusel vältida käibemaksupettustest tulenevat riigi maksutulude kahjustamist. Kui lähtuda üksnes formaalselt nõuetekohaste dokumentide olemasolust, ei takistaks miski harilike käibemaksupettuste toimepanemist, mis seisnevad selles, et ettevõtja kasutab käibemaksuarvestuses arveid, mille alusel üldse mingit kaupa või teenust saadud pole või soetab reaalselt kauba või teenuse mõnelt käibemaksukohustuslaseks mitte olevalt isikult või kasutab talle vajaliku tulemuse saavutamiseks deklareerimata tööjõudu, katab aga tulemuse käibemaksukohustuslasena registreeritud ettevõtjalt saadud arvega, tekitades endale sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse ja jättes reaalse käibemaksu tasumise kohustuse varatule ja reaalse majandustegevuseta arve väljastajale, kellelt maksu sissenõudmine on juba eos lootusetu.
42. Asjaoludeks, mis igal juhul õigustavad kahtlust, et arvel kajastatud tehingut pole poolte vahel majanduslikus mõttes reaalselt toimunud, on sellise tehingu majanduslik ebaloogilisus kas ühe või mõlema poole jaoks, samuti see, et pooltevahelised suhted ei vasta tavapäraste teineteisest sõltumatute ettevõtjate vahelistele suhetele. Need asjaolud ei tähenda tingimata seda, et isikud on osalenud maksupettuses, küll aga õigustavad sellekohast kahtlust. Sellise kahtluse korral peab aga vastavat tehingut oma ostu- või müügikäibena deklareerinud maksukohustuslane suutma kontrollimenetluses maksuhaldurile neid asjaolusid loogiliselt ja eluliselt usutavalt põhjendada.
43. Antud juhul on maksuhaldur põhjendatult esiteks välja toonud kaebaja ning OÜ Lilith Technologies vahel sõlmitud lepingu ja arve üldsõnalisuse. Ei lepingust (MTA lisa 14) ega selle lisadest (MTA lisad 12 ja 13) ei selgu arusaadavalt tehingu ese. See ei selgu ka arvelt. Lepingu kohaselt on selle esemeks lisas nr 1 nimetatud seade, vee ettevalmistusseadmed ning ehitusja siseviimistlustööd. Seda, mida peetakse silmas lepingu punktis 1.2 nimetatud vee ettevalmistus seadme all või milliste ehitus- ja siseviimistlustööde tegemises on kokku lepitud, ei selgu. Veelgi enam – nagu maksuhaldur on õigustatult välja toonud, ei selgu ei lepingust ega arvelt, milline osa lepingu maksumusest on seotud seadmetega, milline aga seadmete paigaldusteenuse ning ehitus- ja siseviimistlustöödega. Ka kaebaja seaduslik esindaja Aleksander Verner (MTA lisa 35) ei suutnud maksuhaldurile lepingu eseme maksumust selgitada, märkides vaid üldsõnaliselt, et maksumus seadme ja teenuste vahel pole otseselt jaotatud. Eelnevad asjaolud õigustavad seisukohta, et tegelikult pole sellist tehingut kaebaja ja OÜ Lilith Technologies vahel toimunud. Majanduslikult ebaloogiline ja eluliselt ebausutav on see, et üks ettevõtja soetab teiselt märkimisväärse maksumusega seadmed ja teenused ning tasub suure ettemaksu, ilma, et poolte vahel oleks konkreetset ja hiljem tõendatavat kokkulepet selles, milliste teenuste ja kui suures ulatuses tegemises täpselt kokku lepiti ning ilma, et ostjal oleks mingitki aimu sellest, kuidas kujunes kogu lepingu maksumus. Sisuliselt on kaebaja ja OÜ Lilith Technologies vahel sõlmitud lepingu näol tegemist dokumendiga, milles kaebaja võtab kohustuse tasuda 341 000 eurot, millest 150 000 eurot ettemaksuna ning OÜ Lilith Technologies kohustub tarnima ühe seadme, mille spetsifikatsioon on esitatud lepingu lisas 1 (joogivee villimise seade), mingisugused muud seadmed, mille osas pole üldse kokku lepitud, millised need olema peaks (vee ettevalmistus seadmed) ning tegema suvalise hulga suvalisi ehitus- ja siseviimistlusteenuseid suvalises kohas. Olukorras, kus tehingu maksumust pole eraldi kaupade ja teenuste lõikes kokku lepitud, puudub ka kokkulepe, millest saaks lähtuda juhul kui müüja teatud osas sellise lepingu täidab, teatud osas aga täitmata jätab. Selline asjaajamine kahe tegelikult tehinguid tegeva ettevõtja vahel ei ole eluliselt usutav ning selle usutavaks muutumiseks peaks asjaoludel olema mingisugused väga veenvad selgitused või lisatõendid. Selliseid kaebaja esitanud ei ole.
44. Sisuliselt ainus asjaolu, millega kaebaja on soovinud oma seisukohta tõendada, on see, et reaalselt on kaebaja tegevuskohas tehtud mingisuguseid ehitusöid nii enne maksuotsuse tegemist kui pärast seda. See võibki nii olla. Ehitustööde tegemist on kinnitanud lisaks kaebaja seaduslikule esindajale (MTA lisa 16) ka kaebaja töötajad A. P. (MTA lisa 17), I. A. (MTA lisa 18) ja I. J. (MTA lisa 19). Samas pole mistahes tõendeid selle kohta, et neid ehitustöid oleks teinud OÜ Lilith Technologies või et eelnimetatud isikute ütlustes nimetatud mehed, kes neid ehitustöid tegid, oleksid mistahes moel seotud OÜ-ga Lilith Technologies. Ainuüksi sellest, et mingisugused mehed tegid kaebaja tegevuskohas mingisuguseid ehitustöid ning sellest, et üldsõnaliselt on ehitustööde tegemine märgitud kaebaja ja OÜ Lilith Technologies vahel sõlmitud lepingus, ei saa teha järeldust, et nende ehitustööde teostaja oli OÜ Lilith Technologies. Seda, kes olid need ehitustöid teinud mehed, ei ole olnud võimalik tuvastada. Arvestades, et lisaks lepingu üldsõnalisusele ei ole kaebaja ja OÜ Lilith Technologies vahel vormistatud mitte mingisuguseid dokumente ka juba teostatud tööde akteerimise või üle andmise kohta, on pigem usutav, et kõnealused mehed olid kaebaja enda palgatud deklareerimata töötajad, ilma et neil OÜ-ga Lilith Technologies mingit seost oleks olnud. See, et tehtud töid ja nende eest tasumisele kuuluvat summat kuidagi üheski taasesitamist võimaldavas dokumendis fikseeritud ei ole, räägib samuti vastu sellele, et tegemist oleks kahe teineteisest sõltumatu ettevõtja vahelise tegeliku tehinguga. Iseeneses on tõsi, et selline töövõtuleping on vormivaba ning üheski õigusaktis pole ette nähtud tehtud tööde üleandmise-vastuvõtmise kirjalikku fikseerimist, ent selle tegemine oleks normaalse ettevõtja jaoks vajalik selleks, et hilisema vaidluse korral tõendada, kas või mil määral on lepingut täidetud, kas tulemus on nõuetekohane jne. Väidetavate tehingupoolte ilmselgelt ebamõistlik käitumine kokkulepete sõlmimisel ja nende täitmise fikseerimisel kinnitab seisukohta, et tegelikke majanduslikke ega õiguslikke tagajärgi sellise lepingu sõlmimisega ei soovitud. See omakorda õigustab kahtlust, et tehingut kajastavad dokumendid on koostatud vaid ostjale lubamatu sisendkäibemaksu maha arvamise õiguse tekitamiseks.
45. Tehingu tegelikku toimumist ei kinnita ka
46. novembri 2014 lepingu lisa 2 (MTA lisa 13). Selle tõendi usaldusväärsuse on vastustaja põhjendatult kahtluse alla seadnud, samas pole kaebaja esitanud mistahes usutavat selgitust vastustaja poolt välja toodud vastuolude kohta. Esiteks ei ole vaidlust selles, et kõnealuse lepingu lisa allkirjastamise ajal ei olnud Eduard Krasilnikovs OÜ Lilith Technologies seaduslik esindaja. Kaebaja väide, et E. Krasilnikovs tegutses volikirja alusel, on paljasõnaline. Kaebaja seaduslik esindaja möönis seejuures maksuhaldurile seletusi andes isegi, et pole kindel, kas on kõnealust volikirja kunagi näinud. Sisuliselt seega sõlmis kaebaja kokkuleppe varasemas lepingus selgelt määratletama teenuste ja kaupade üle andmise tähtaja pikendamiseks isikuga, kelle õigust OÜ-d Lilith Technologies esindamiseks kaebaja mitte mingil mõistlikul moel ei tuvastanud. See on äris tavapäratu ning kokkulepe pooltele kahjulik. Maksuhaldur on siinkohal põhjendatult välja toonud ka selle, et kaebaja ei ole suutnud mingil mõistlikul moel põhjendada, mis asjaoludel oli ta nõus
47. aasta esimesel poolel tegema suure ettemaksu kauba ja teenuste eest, mille osutamise tähtpäeva osas sõlmitud kokkuleppe rikkumist teise poole poolt pole ta esialgu üldse oluliseks pidanud (A. Verneri seletus – MTA lisa 16) ning hiljem on soostunud lepingu muutmisega selliselt, et lepingu esemeks olnud teenuste osutamise tähtaega pikendati algsega võrreldes enam kui ühe aasta võrra (algselt oleks pidanud tööd olema teostatud
48. augustiks 2014, lisakokkuleppe kohaselt
49. novembriks 2015) ning seadme tarnimise tähtaega kolm ja pool aastat (algselt oleks pidanud seade olema üle antud
50. augustiks 2014, lisakokkuleppe kohaselt
51. detsembriks 2017). Selleks, et üks ettevõtja soostub ettemaksu eest tellitud kaupade ja teenuste osutamise viivitamisega, peaks olema mingisugune selge majanduslik põhjendus. Kaebaja ühtki sellist põhjendust esitada suutnud ei ole. Samas nähtub kaebaja pangakontodelt ning A. Verneri seletustest, et kaebaja tegevust rahastati suurel määral laenudest. Seega ei saa väita, et kaebajal oleks olnud üleliigseid käibevahendeid, mida oleks olnud mingilgi moel mõistlik kasutada ettemaksudeks teenuste ja kaupade eest, mis saadakse alles pika aja pärast. Mistahes ehitus- ja siseviimistlustööd ei saa olla sellised, mille tegemiseks oleks
52. ja
53. aasta tegelikku majandussituatsiooni arvestades vajalik maksta niivõrd suurt ettemaksu. Ka see, et kaebaja väidetav villimisseade oleks olnud sedavõrd eriline või kaebajale tehtud pakkumus sedavõrd soodne, et see oleks õigustanud ettemaksu tegemist umbes nelja aasta pärast saabuva seadme eest, ei ole ei usutav ega ka ühegi tõendiga kinnitust leidnud. Mis puutub veel kõnealusesse villimisseadmesse, ei saa märkimata jätta, et kaebaja ning OÜ Lilith Technologies vahelise lepingu lisast 1 ei nähtu, et tegemist oleks konkreetsele isikule tehtud personaalse siduva pakkumusega, samas on seal märgitud, et kirjeldatud seade tarnitakse ostjale 7-120 päeva jooksul. Selle taustal pole mistahes loogilist põhjust, miks maksta selle seadme vahendajale seadme eest ettemaks ja nõustuda seadme tarnimisega ettemaksu tegemisest neli aastat hiljem.
54. Ka ühtki muud veenvat tõendit tehingu tegeliku toimumise kohta ei ole. Kaebaja seaduslik esindaja on tehingu toimumist kinnitanud, ent see kinnitus pole eeltoodud põhjustel usutav. Tehingu väidetav teine pool – OÜ Lilith Technologies ei ole tehingu tegemist ei kinnitanud ega ümber lükanud. Kontrollaktis kajastatud maksuhalduri tegevused OÜ-lt Lilith Technologies selgituste saamiseks on olnud piisavad, maksuhaldur on oma uurimiskohustust nõuetekohaselt täitnud ega pidanud tegema rohkem pingutusi selleks, et leida üles ja võtta seletused OÜ Lilith Technologies esindajatelt. Seejuures ei ole maksuhaldur seda, et näiteks E. Krasilnikovs maksuhaldurile kättesaadav ei olnud, kuidagi ette heitnud kaebajale. E. Krasilnikovsilt seletuste saamiseks tehtud pingutusi on kontrollaktis kajastatud üksnes näitamaks, et maksuhaldur on uurimispõhimõttest tulenevalt teinud mõistlikke pingutusi selleks, et vaidlusaluse tehingu kohta tõendeid saada, ent pole neid saanud. Selles olukorras on tehingu reaalse toimumise tõendamiskoormus üle läinud kaebajale. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 1 kohaselt maksuotsuse vaidlustamisel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. See tähendab muuhulgas seda, et kui maksuotsuses on esitatud loogiliselt argumenteeritud seisukoht, et tehingut ei ole toimunud, ei saa maksukohustuslane piirduda arutlusega selle üle, kas üks või teine maksuhalduri tuvastatud asjaolu (nt. kontrollakti lk 5 esitatud jooniselt nähtuvad asjaolud summade liikumise kohta) kinnitab tehingu mittetoimumist. Kui maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud on sellised, mis õigustavad kahtlust, et tehingut pole toimunud ning kontrollitav maksukohustuslane oli sellest teadlik (osales maksupettuses), tuleb kontrollitaval maksukohustuslasel maksuotsuse vaidlustamiseks esitada omalt poolt täiendavad tõendid, mis kinnitavad, et tehingud toimusid. Seda kaebaja teinud ei ole. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et tehing tegelikult aset leidis. Kuna tehingu tulemusena ei ole reaalselt kaupa saadud ning pole mistahes usutavaid tõendeid, mis kinnitaks et ehitustöid oleks teostanud OÜ Lilith Technologies või et kaebajal oleks võinud olla arusaam, et OÜ Lilith Technologies neid teenuseid osutab, on õigustatud ka seisukoht, et kaebaja teadis, et OÜ Lilith Technologies arvel kajastatud teenuseid tegelikult viimaselt saadud ei ole.
55. Kaebaja ja OÜ Lilith Technologies vahelist tehingut ei saa antud juhul kinnitada see, et mõlemad on tehingut oma käibemaksuarvestuses kajastanud. MKS § 83 lõikest 4 sätestatakse, et näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Viidatud normist tuleneb, et kui leiab tuvastamist, et vaidlusalusel arvel kajastatud tehingut pole üldse toimunud ning ei leia tuvastamist ükski teine reaalne majanduslik sooritus, mis õigustaks sisendkäibemaksu maha arvamist, ei saa ostjal vaidlusaluse arve alusel sisendkäibemaksu arvestamise õigust olla. Kui näilik tehing tehakse selleks, et varjata teist tehingut, millest käibemaksukohustust ega sellega korrespondeerivat sisendkäibemaksu maha arvamise õigust ei tulene, ei tulene sellest, et näiliku tehingu kohta vormistatud arvel on käibemaksusumma kajastatud, maksustamise aspektist mingeid õigusi või kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele. Selliselt on näilikku tehingut maksustamise aspektist käsitletud ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjades 3-10-2629 ning 3-08-2319 tehtud otsustes. Eeltoodust tulenevalt ei saa näiliku tehingu kohta vormistatud arvel ostjana märgitud isik õigustada arve alusel sisendkäibemaksu maha arvamist ka sellega, et sel arvel müüjana märgitud isik on sellesama arve alusel tasumisele kuuluva käibemaksusumma oma käibemaksuarvestuses deklareerinud.
56. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik