Obsah (5)

§ 31§ 12§ 13§ 30§ 29

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised 3-16-464 8. september 2016 Eda Muts Xxx ka

) § 31 lg 2 näeb ette kinni peetavale isikule võimaluse soovi korral vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Vastustaja on tunnistanud, et nädalavahetustel ja ka riiklikel pühadel ei olnud Rapla arestimajas võimalik värskes õhus viibida tulenevalt personali puudusest. Vastustaja on küll märkinud vastuses, et võimaluse korral võimaldatakse jalutamist värskes õhus ka nädalavahetustel, kuid kas sellised võimalused olid ka kaebaja Rapla arestimajas viibimise ajal, jääb selgusetuks. Kuna arstimajas viibijad olid teadlikud, et nädalavahetustel jalutuskäike ei saa, ei ole ka määrav, kas isik selleks nendel päevadel soovi avaldas või mitte. Riigikohus on nimetatud õiguse kasutamisega seoses selgitanud: “Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (Riigikohtu halduskolleegiumi 17. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 13)“. Eelneva alusel on kohus on seisukohal, et värskes õhus viibimise võimaldamine ainult tööpäevadel oli vastuolus VangS § 93 lõikega 5 ja

§ 31lõikega 2.

Et värskes õhus viibimist ei võimaldatud ka mõnedel juhtudel tööpäevadel, ei ole kaebaja PPA-le esitatud avalduses välja toonud. Tartu Ringkonnakohus on lahendis nr 3-114-268 märkinud, et ka juhul, kui isik otsustab omal vabal tahtel kasutada Riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud kohtueelset menetlust, ei saa isik seejärel RVastS-s sätestatud menetlust järgides 5 halduskohtusse pöördudes nõuda haldusorganilt kahju väljamõistmist muudel kui nendel alustel, millistel ta taotles kahju väljamõistmist haldusorganilt ning haldusorgan taotluse rahuldamata jättis (p-s 15). Lisaks Rapla politseijaoskonna vanemkomissari Marek Mäekivi 26.04.2016 ettekande kohaselt ei ole kaebaja ise igapäevaselt tööpäevadel jalutanud, kuigi võimalus selleks oli.

1. Kaebaja heidab vastustajale ette, et teda paigutati ühte kambrisse suitsetajatega, kuigi arestimajja saabumisel märkis ta, et ta pole suitsetaja. Vastustaja on tunnistanud, et kaebaja kui mittesuitsetaja viibis samas kambris suitsetavate kinni peetavatega, kuid kaebaja oli ise nõus suitsetajatega ühes kambris olema. Kohus märgib, et ei Arestimaja sisekorraeeskiri ega Vangistusseadus ei keela suitsetaja paigutamist ühte kambrisse mittesuitsetajatega. VSKE § 28 keelab kambris suitsetamise, määrates suitsetamise võimaluse ainult selleks ettenähtud ja märgistatud kohtades. Kaebaja pole kaebuses ega ka PPA-le esitatud avalduses märkinud, et kambris oleks suitsetatud, vaid ainult seda, et ta viibis ühes kambris koos suitsetavate kinnipeetutega. Samas puuduvad ka tõendid, et kaebaja oleks arestimajas viibimise ajal esitanud ühtegi avaldust või taotlust seoses sellega, et suitsetajatega koos kambris viibimine teda häiris või mõjutas tema tervislikku seisundit. Kaebaja enda väitel taotles ta suuliselt viiel korral enda suitsetajatest eraldi paigutamist, kuid vastati, et ei ole ruumi. Samas on nii kahju hüvitamise vastuses kui eelpoolnimetatud ettekandes välja toodud, et kaebajaga vesteldi sel teemal ning kaebaja ise väitis, et suitsetajatega ühes kambris viibimine ei ole probleemiks. Eelneva alusel on kohus seisukohal, et kaebaja paigutamine suitsetajatest kinnipeetavatega ühte kambrisse ei olnud õigusvastane ega saanud kaebaja õigusi rikkuda. Kui kaebajat häiris suitsetajatega ühes kambris olek ja kui vastustaja ei reageerinud tema suulistele korduvatele avaldustele, oleks olnud võimalik esitada kirjalik avaldus.
2. Kaebaja väitel oli kambri pinda ettenähtust vähem, kuna EIÕK artikkel näeb ette, et isiklik ruum peab olema 3-4 m2, seejuures WC alust pinda ei saa arvesse võtta. EIK on korduvalt leidnud, et isiku hoidmine kambris, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, kujutab endast iseenesest inimväärikust alandavat kohtlemist ning on vastuolus EIÕK artikliga
3. Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14-15).

§ 12

lg 3 sätestab, et kinnipeetule on kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Selline norm kehtib antud hetkel ja kehtis ka vaidlusalusel ajal. Vabariigi Valitsuse 26.20.

1. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-s 4 tulenevalt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vaheline kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses lisaks märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4 m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata. Seega tuleb ka antud vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, võttes aluseks arestikambri kogupindala, seega koos WC aluse pinnaga.
2. Kokku on kaebaja Rapla arestimajas vaidlusalusel perioodil, mis jäi kohtu menetlusse, viibinud Rapla arestimajas 169 päeval. Täpsed andmed kambrite suuruse ja kambrites viibinud 6 isikute kohta on esitatud 161 päeva osas. PPA andmete järgi (tlk.45) viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil 5-s erinevas kambris, kus kambrite üldpinnad on olnud 5,97 m2 (kamber nr 7), 8,07 m2 (kamber nr 4), 8,08 m2 (kamber nr 3), 8,1 m2 (kamber nr 5) ja 8,06 m2 (kamber nr 6). Kamber nr 7 on olnud ühekohaline ja selles kambris viibis kaebaja 11 päeva, seega oli põrandapinda kaebajale 5,97 m. Vastustaja on märkinud 02.09.2018 esitatud selgituses, et viimase perioodi (02.12.2015 – 09.12.2015) osas täpsed andmed puuduvad, kuid on teada, et kaebaja sel ajal ei viibinud üksinda kambris, kuid kamber oli alarahvastatud. Teised kambrid on olnud neljakohalised, kuid esitatud andmete järgi ühelgi päeval üheski kambris kokku nelja isikut ei olnud. Vastustaja andmete järgi viibis kaebaja 161-st päevast kokku 32 päeval üksinda kambris, 84 päeval kahekesi ja 45 päeval kolmekesi. Selle järgi on 32 päeval olnud põrandapinda kaebajale rohkem kui 5,97 m2, 84 päeval vahemikus 4,03 - 4,05 m2 ja 45 päeval 2,66 – 2,7 m
3. Kui lugeda, et viimasel Rapla arestimajas viibitud 8 päeva (02.12.2015 – 09.12.2015) viibis kaebaja kambris kokku kolmekesi, siis saaks alla 3 m2 põrandapinnaga päevade arvuks 53 päeva. Euroopa Inimõiguste Kohus on üldiselt seisukohal, et isiku hoidmine kambris, mille pindala on väiksem kui 3 m2 iga kambris viibiva isiku kohta, ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega. Vaidlusalusel ajal kehtinud

§ 12

lg 3 kohaselt tuli iga kinnipeetava kohta kambris tagada vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. See aga ei tähenda, et kinnipidamistingimused sel ajal olid iseenesest inimväärsed. Riigikohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt märkinud, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Kohus on seisukohal, et aega, kui kaebaja viibis Rapla arestimajas tingimustes, kus isiku kohta tuli põrandapinda alla 3,0 m2 tuleb lugeda kaebaja inimväärikust alandavaks. Kaebaja viibis kambris ebapiisva põrandapinnaga kambrites 23 tundi ööpäeva jooksul, ei nähtu ka mingeid asjaolusid, mis oleks kompenseerinud ebapiisavast ruumist tingitud olukorda.

1. Kambri kunstliku valgustuse osas on kaebajal etteheited selles, et kambri laevalgustus, mis põleb kogu päeva, oli liialt ere ja pimestas silmi. Vastustaja selgituste, samuti esitatud fotode järgi (tlk.54, 55) asub valgusti kambri ukse kohal ja põleb kogu päevase aja. PPA vastusest, samuti vanemkomissari ettekandest saab järeldada, et kaebaja väide lambi eredusest vastab tõele. Samas on vastustaja selgituste kohaselt võimalik soovi korral valguse eredust muuta, millist soovi kaebaja aga arestimajas viibides ei esitanud. Kuna kambri kõik kohad ei olnud täidetud, oli kaebajal võimalik ka soovi korral nari vahetada, kuna tuli paistis silma just ülemistel naridel asujatele. Kuna aga kaebaja arestimajas viibides lambi ereduse muutmiseks taotlust ei esitanud ega pretensioone ei esitanud, siis puudub tagant järgi ka alus tuvastada, et kambri kunstlik valgustus rikkus kaebaja õigusi ja sellest tulenevad ebamugavused oleks olnud sellise intensiivusega, et see oleks kaebaja väärikust rikkunud.
2. Kaebaja on ka väitnud, et puudus võimalus värsket õhku saada, kuna akent ei olnud võimalik avada. Xxx on antud puuduse PPA-le esitatud taotluses esitanud, kuid vastustaja ei ole selles osas taotluse rahuldamata jätmise kirjas seisukohta võtnud, samuti ei ole seda käsitletud kohtule saadetud vastuses. Kaebaja väitest saab järeldada, et kambril oli aken, kust tuli kambrisse sisse loomulik valgus, kuid aken ei käinud lahti, vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud. Samas ei ole kaebaja aga ise märkinud, ega tulene ka muudest materjalidest, et kaebaja oleks arestimajas olles kurtnud ebapiisava värske õhu osas või taotlenud akna avamist või muid võimalusi värske õhu saamiseks. Kuigi kaebaja väitel ei olnud kambris piisavalt värsket õhku, nähtub arestimaja juhi ettekandest, et kaebaja ei kasutanud samas alati ära tunniajalist värskes õhus viibimise võimalust. Vastustaja poolt esitatud Õiguskantsleri 26.05.2015 läbiviidud kontrollkäigu kokkuvõttes on nenditud, et kinnipidamistingimused nii Paide kui Rapla arestikambrites vastasid üldjoontes õigusaktides sätestatud nõuetele. Selles on 7 märgitud, et politseihoonete kambrid on puhtad ja piisava õhuringlusega. Seega puudub alus kambri tingimusi värske õhu puudumise osas õigusvastaseks tunnistamiseks.
3. Alates 24.10.2011 kehtiva

§ 13

lg 1 p 2 kohaselt kuulub arestimaja kambri sisustusse võimaluse korral laud ja igale kinnipeetavale istekoht. Varasem arestimaja sisekorraeeskiri nägi ette kohustuslikult nii laua kui istekoha olemasolu kambris. Vastustaja vastuse järgi Rapla arestimaja kambris toolid puudusid, samas sai laua juures naridel istuda. Kuna kambrid, kus kaebaja viibis, ei olnud kõikide kohtade osas täidetud ja suurema aja viibis kaebaja kambrites üksi või kahekesi, oli tal võimalik laua juures süüa naril istudes. Seega ei saa lugeda toolide puudumist kambris õigusvastaseks, eriti olukorras, kus toolid ei ole kambri sisustuses kohustuslikud. Kui laua olemasolu arestimaja kambris ei ole kohustuslik, ei saa selle puudumist tunnistada ka õigusvastaseks.

1. Kaebaja märgib, et kambris nr 4 oli palju sipelgaid (sipelgate epideemia). Vastustaja on tunnistanud, et arestimajal oli ja on probleeme sipelgatega, mis aga ei häiri mitte ainult kinni peetavaid, vaid ka töötajaid. Samas on välja toodud, et antud probleemiga tegeletakse pidevalt, kasutatakse ise tõrjevahendeid ning kasutatakse vastavat teenust. Sipelgate esinemine kambris võib küll olla ebameeldiv, kuid nende ajutine esinemine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi selliselt, et seda saaks nimetada inimväärikust alandavaks.
2. Kaebaja väitel ei võimaldatud arestimajas talle vajalikku arstiabi, mistõttu jäi välja ravimata sügelised ja klamüüdia.

§ 30

lg 1 sätestab, et kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist jälgitakse pidevalt ning kontrollitakse vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetut ravitakse arestimajas võimaluse piires. Kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saadetakse kinnipeetu tervishoiutöötaja saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. Kaebaja enda kinnitusel oli Rapla arestimajja saabudes 11.12.2014 tal sügelised. Tegelikkusele ei vasta aga kaebaja väide, et arestimajas talle ravi ei antud ning olukord süvenes. Nimelt on arestimaja juhi kinnitusel paigutatud ta just sügeliste tõttu eraldi kambrisse ning toodi talle vastavad salvid. Rapla arstimajas oli kaebaja kuni 29.12.2014, mille järel ta paigutati Tallinna Vanglasse. Kaebaja meditsiinilise kaardi väljavõtte järgi (tlk.18),Tallinna Vanglas 29.12.2014 ja 30.12.2014 tehtud läbivaatuse järgi kaebaja tervise üle kurtnud ei ole, samuti pole märgitud, et kaebajal oleks sügelised olnud (ravilugu 6 ja 7). Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et arestimajas meditsiinilist abi ei antud ja sügelised ägenesid. 02.01.2015 teostatud läbivaatusel, millele kaebaja on osundanud, ei ole märgitud, et kaebajal olid sügelised, vaid on märgitud, et tal esineb kalavalgu talumatus, mis tekitab nahalööve ja sügeluse. Sügelus ja sügelised ei ole samad mõisted. Seega ei vasta tõele, et kaebajale arestimajas sügeliste osas vajalikku rohtu ei antud ja sügelised ägenesid. Teiseks märgib kaebaja, et Tallinna Vanglas diagnoositi tal 12.02.2015 klamüüdia ja määrati ravimid, kuid 08.04.2015 Rapla arestimajja etapeerimise järgselt ta ravi ei saanud, kuna vastati, et arestimajal selliseid ravimeid ei ole. Väljavõte med. kaardist näitab, et kaebajal on 12.02.2015 vanglas diagnoositud klamüüdia ning määratud rohi 10 päevaks (ravilugu 17). Kaebaja väitel ta rohtusid vanglas mingil põhjusel ei saanud. Alles 02.04.2015 on kaebaja küsinud talle määratud rohtusid, mis on uuesti 10 päevaks välja kirjutatud (ravilugu 21). 08.04.2105 on kaebaja etapeeritud Rapla arestimajja. Eelneva alusel saab järeldada, et kaebajal endal oli võimalik määratud ravikuur õigeaegselt Tallinna Vanglas kätte saada, kui ta oleks õigeaegselt määratud rohud vanglalt küsinud. Rohud kirjutati esmakordselt välja 12.02.2015, 8 Rapla arestimajja saabus kaebaja alles 04.03.2015. Ka 20.03.2015, saabudes tagasi Rapla arestimajast ja viibides arsti vastuvõtul vanglas, ei ole med.kaardi väljavõtte järgi kumbki osapool klamüüdiale ega selle ravile tähelepanu osutanud. Seega ei lükkunud klamüüdia ravi edasi ega jäänud pooleli Rapla arestimaja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Kohus ei pea samas võimatuks, et taotluse korral oleks vajadusel pandud ravimid etapeerimisel arestimajja ka kaasa. 08.07.2015 a (ravilugu 22), saabudes tagasi Rapla arestimajast, on jätkatud klamüüdia raviga. Samas kaebaja läbivaatusest ei nähtu, et klamüüdia ravi teatud ajaks pooleli jäämise tõttu oleks kaebaja tervislik seisund halvenenud või ravi kokkuvõttes oluliselt pikenenud. 39. Kaebaja väitel ei täidetud arestimajas hügieeninõudeid, kuna toitu anti sageli üle ilma kinnasteta, paljakäsi. Et toitu jagatakse ehk käideldakse ka ilma kinnasteta, kinnitab ka vastustaja. See aga pole keelatud, kuna toidu jagamisel võib kasutada kindaid või jagada toitu puhtakspestud kinnasteta kätega. See vastab arstimaja enesekontrollikavale, mis on registreeritud ka Toiduameti registris (tlk.52, 53). Seega on ei ole toidu jagamine ilma kinnasteta õigusvastane, mistõttu puudub ka vajadus vastavata videosalvestuste välja nõudmiseks. 40. Kaebaja heidab ette, et WC ei olnud kambrist vaheseinaga eraldatud. Vaidlustatud perioodil ega ka kehtiva

ei reguleeri kambris asuva WC konstruktsiooni ega kehtesta nõudeid selle eraldatuse suhtes muust kambrist. Arestimaja kambrites asuva WC eraldatuse probleem on analoogiliste kaebuste lahendamisel kohtus hinnangu saanud, millest tulenevalt kinnipeetavate endi julgeoleku ning järelevalve vajadusest tulenevalt avatud või poolavatud WC kambris ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. VangS § 90 lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Vastustaja on seejuures põhjendatult osundanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-95-09, mille on välja toodud, et EIK seisukohalt ei ole vaheseinata tualeti kasutamine iseenesest inimäärikust alandav. Tualettruumi avatust on EIK võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega. Samas on vastustaja välja toonud, et kinnipeetavate privaatsuse tagamiseks on kambritesse antud läbipaistmatust riidest sirm, mida oli võimalik kambris kokkuleppel kasutada ja kinnitada (fotod tlk. 57, 58). Kambris 7, milles on kaebaja väitel riidest nurk puudunud, on ühekohaline kamber, seega ei saanud riide puudumine kaebaja privaatsust rikkuda. Kaebaja privaatsust ei saanud rikkuda ka kambrisse paigutatud kaamera, kuna vastustaja kinnitusel WC kaamera vaatevälja ei jää, mille kohta on esitatud ka foto (tlk.58). Kaamerad kambritesse on paigutatud kinnipeetavate suhtes järelevalve pidamiseks, mida kohustab

§ 29. 41.

Kaebaja märgib, et Rapla arestimajas puudus ligipääs seadustikele ja internetile.

§ 31

, mis sätestab kinnipeetu õigused arestimajas, ei anna kinnipeetule õigust nõuda juurdepääsu ei seadustikele ega internetile.

§ 31

lg 3 sätestab, et arestialune ja vahialune võib kasutada järelevalve all selleks kohandatud arvutites riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused. Seega võib kinnipeetu arestimajas saada ligipääsu arvutile, kui selleks on vastavad tehnilised võimalused. Kaebusest ega vastusest ei nähtu, et Rapla arestimajas vastavad tehnilised tingimused olid olemas. Seega selles osas vastustaja kaebaja õigusi ei rikkunud. 9

1. RVastS § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja on seostanud talle kahju tekkimise inimväärikuse rikkumisega ja tervise kahjustamisega. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09 ja 10.10.2013 otsus nr 3-3-138-13). Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-38-13 märkinud, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Kohtlemise kestuse määravat rolli on rõhutanud hüvitise suuruse määramisel ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK 10.01.2012.a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08 Ananyev jt. vs Venemaa).
2. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist vastustaja poolt seoses inimväärikuse rikkumisega summas 1000 eurot (tlk.17). Kohus luges õigusvastaseks ja inimväärikust rikkuvaks kaebajale nädalavahetustel ja riiklikel pühadel värskes õhus viibimise mittevõimaldamist, samuti 53 päeval viibimist kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 3,0 m
3. Samas ei viibinud kaebaja inimväärikust rikkuvates tingimustes pidevalt, vaid vaheaegadega. Kõige pikem periood, kus kaebaja on viibinud kambris, kus põrandapind ühe isiku kohta oli alla 3,0 m2, on olnud 28 päeva (06.05.2015 02.06.2015). Kambrites, kus kaebaja viibis, oli vähem kinni peetuid, kui ette nähtud kohti, seega oli kambris vaba ruumi rohkem. Samas arvestab kohus rahalise hüvitise määramisel teisi kaebaja poolt välja toodud asjaolusid, mis üksikuna ei olnud õigusvastased, kuid kogumis raskendasid ebapiisavast põrandapinnast tingitud kannatusi (ebakohane laevalgustus, akna avamise võimaluse puudumine). Lähtudes eeltoodust ning rikkumise iseloomust ja ulatusest ja arvestades seda, et kaebaja ei viibinud kogu 169 päeva Rapla arestimaja tingimustes järjest, vaid 7 osas, peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 80 eurot. Seega kuulub kaebus rahalise hüvitise väljamõistmiseks inimväärikuse rikkumise osas rahuldamisele osaliselt.
4. Tervise kahjustamisega on kaebaja taotlenud vastustajalt 800 euro väljamõistmist. Kuna kohus eelnevalt ei lugenud väidetud kaebaja tervise kahjustamisega seotud asjaolusid (suitsetajatega ühes kambris viibimine, arsti vastuvõtule mitte suunamine) õigusvastaseks, puudub alus ka rahalise hüvitise välja mõistmiseks vastustajalt. Seega jääb mittevaralise kahju nõue seonduvalt kaebaja tervise kahjustamisega, rahuldamata. Menetluskulud
5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on kohtumäärusega vabastatud riigilõivu summas 30 eurot tasumisest (kahjunõue seoses inimväärikuse alandamisega). HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema vastaspoolelt välja riigituludesse, võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna 10 kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, so 4,4% ulatuses kahjunõudest, tuleb vastavas osas kaebaja poolt tasumisele kuuluma pidanud riigilõivust PPA-lt riigituludesse mõista, so 1,23 eurot. Kaebaja poolt tasumisele kuuluma pidanud riigilõivu ülejäänud osa jääb riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 11