Obsah (8)

§ 8§ 4§ 12§ 2§ 9§ 3§ 13§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits 31.05.2016, Tartu 3-14-51963 Han

„Reklaamimaks Haljala vallas“ (määrus nr 30) § 8 lg 3 p 6 kohaselt maksuvaba. Haljala Vallavolikogu vabastas näituste korraldajad reklaamimaksust, sest nende eesmärgiks ei ole kasumi teenimine. Osaühing juhindub oma tegevuses äriseadustiku §-st 1, mis sätestab, et äriühing pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks. Äriregistri 27.05.

1. a väljavõttest nähtub, et kaebaja põhitegevusala on antiikesemete jaemüük. Seega on kaebaja eesmärgiks kasumi teenimine, mis välistab reklaamimaksust vabastamise.
2. Kaebaja esitas 09.07.2014 vaide, milles palus Haljala Vallavalitsuse 13.06.
3. a ettekirjutuse nr 17-1/23 kehtetuks tunnistada (tl 8-9). Samuti palus kaebaja pikendada ettekirjutuse täitmise tähtaega või alternatiivselt peatada ettekirjutuse täitmine.
4. Haljala Vallavalitsus jättis 16.07.
5. a korraldusega nr 205 vaide rahuldamata (tl 1214). Samuti ei rahuldanud Haljala Vallavalitsus kaebaja taotlust ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamiseks ega ettekirjutuse täitmise peatamiseks. Kaebaja sõnutsi sai ta korralduse kätte 05.08.
7. Kaebaja esitas 04.09.2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Haljala Vallavalitsuse 13.06.
8. a ettekirjutuse nr 17-1/23 tühistamiseks (tl 3-5, 67-72). Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Vastustaja 13.06.
9. a ettekirjutus rikub kaebaja omandipõhiõigust ja õigust vabale eneseteostusele. Näitus, mille eksponaadid ei ole müüa, hõlmab üle poole kaebajale kuuluvate ruumide pindalast. Kaebaja hinnangul saab ka kaupluses asuvat ekspositsiooni käsitleda pigem ostmisvõimalusega näitusena. Määruses nr 30 ei ole märgitud, et reklaamimaksust vabastatakse ainult mittetulundusühingud. Kinosid ja näitusi opereerivad sageli äriühingud. Heategevuslikud üritused on

§ 8

lg 3 p-s 6 eraldi ära nimetatud, mis tähendab, et kõik sättes loetletud isikud/institutsioonid ei pea olema heategevuslikud (ega samuti ka mittetulunduslikud). Samuti on ebaõige Haljala Vallavalitsuse väide, et kaebaja ainus eesmärk on kasumi teenimine. Kaebaja tegutsemise eesmärgiks on kaupluses müüdavate esemete võõrandamisest saadud tulu abil ülal pidada näitust. Lisaks tuleb arvestada sellega, et äriregistris sisalduvad andmed tegevusala kohta on informatiivse tähendusega ega välista näituse/muuseumi opereerimist. Majandusaasta aruandest, millele ka Haljala Vallavalitsusel oli ja on juurdepääs, nähtub ka näitusepiletite müük. Seega ei ole põhjendatud väita, et äriregistris olevate andmete alusel saab välistada tegutsemise näituse/muuseumina. 2 Hoonet, millel paikneb liiklusväline teabevahend, ei ole selleks eraldi paigaldatud, vaid see asub omal kohal juba umbes 100 aastat. Seega ei ole tegemist

§ 4

lg 2 p-s 2 sätestatud juhuga, mistõttu puudus kaebajal kohustus taotleda reklaami paigaldamise luba. Antud juhul kohaldub reklaamile

§ 8lg 3 p-s 6 sätestatud maksuvabastus.

Lisaks materiaalsetele eeldustele on praegusel juhul täitmata ka formaalsed eeldused maksu tasumiseks.

§ 12

lg-st 3 tulenevalt määrab maksudeklaratsiooni esitamata jätmisel tasumisele kuuluva maksusumma maksuhaldur vastavalt maksukorralduse seadusele. Maksuhalduriks on vastavalt

§ 2lg 1 p-le 3 Haljala Vallavalitsus kui ametiasutus.

Maksukorralduse seadusele vastavat maksusumma määramise dokumenti ei ole maksuhaldur kaebajale esitanud. Vaideotsuses märgitu, et Haljala Vallavalitsus ei tea ise ka, millise perioodi eest ta kaebajalt tasu nõuab, osutab samuti asjaolule, et ettekirjutus ei ole ega saagi olla adressaadile arusaadav. Vaidlusalune reklaam täidab näitusest teavitamise eesmärki. Kaebajale jääb arusaamatuks, millele tuginedes leiab vastustaja, et tegemist on rohkem müügi kui näitusega. Tulu saamine on vajalik näituse ülalpidamiseks. Õigusvastane on olukord, millises ettekirjutuse adressaati kohustatakse tasuma reklaamimaksu, ent ettekirjutuse tegija ise ka ei tea, millises suuruses reklaamimaksu ettekirjutuse adressaadilt nõuab. Sellisel viisil ettekirjutus ei ole täidetav.

1. Haljala Vallavalitsus palus vastuses (tl 26, 37-38) jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebaja poolt hoonele paigaldatud teave on välireklaam, mis kuulub maksustamisele reklaamimaksuga ja mille paigaldamise õiguslikuks aluseks on Haljala Vallavalitsuse poolt väljastatav reklaami paigaldusluba. Kivisaare kinnistul asuvale hoonele paigaldatud välireklaami tekstist saab grammatilisel tõlgendusel teha üheselt järelduse, et Rakveres Pikk 7 hoones on antiikesemete näitus ja samas toimub ka antiikesemete müük. Reklaamimaksust vabastamisel ei oma tähtsust väide, et näitus, mille eksponaadid pole müüdavad, hõlmab tunduvalt üle poole kaebajale kuuluvate ruumide pindalast. Esmakordselt esitas kaebaja Haljala Vallavalitsusele reklaami paigaldusloa taotluse 04.07.
2. Haljala Vallavalitsus väljastas 06.07.
3. a korraldusega nr 283 kaebajale reklaami „Antiik, Pikk 7, Rakvere, www.hansaantiik.ee“ paigaldamiseks loa Kivisaare kinnistule eksponeerimiskestusega 15.07.–31.12.
4. Kaebaja tasus reklaamimaksu arvestusega 20 eurot kuus. 01.01.2012 muutus reklaamimaksu määr Haljala vallas. Vastavalt

§ 9

lg-le 1 on reklaamimaksu määraks reklaamipinna ühe ruutmeetri kohta 2 eurot kuus. 12.03.2012 pöördus kaebaja Haljala Vallavalitsuse poole taotlusega alandada reklaami hinda kaebaja jaoks endisele tasemele, s.o 20 eurot kalendrikuus (tl 40). 19.06.2013 pöördus kaebaja vastustaja poole taotlusega lubada paigaldada ca 40 m 2 suurune reklaam „Antiik, näitus-müük, Pikk 7, Rakvere, www.hansaantiik.ee“, Kisuvere külas, Kivisaare kinnistul asuva hoone katusele tasuta (tl 42). Vastustaja ei olnud nõus reklaami tasuta paigaldamisega, sest kaebaja reklaam on suunatud müügitegevusele ning sellest tulenevalt kasumi teenimisele (tl 44). Tulles vastu kaebaja soovile, oli vastustaja siiski nõus reklaamimaksu tasumisega osade kaupa vastavalt sõlmitavale maksegraafikule. 2013. a juunikuus paigaldas kaebaja ebaseaduslikult reklaami paigaldusluba omamata Kisuvere külas asuvale Kivisaare kinnistule reklaami „Antiik, näitus-müük, Pikk 7, Rakvere, www.hansaantiik.ee“. Kuna tegemist on maksustatava reklaamiga, peab reklaami paigaldaja tulenevalt

§ 4lg 2 p-st 1 taotlema vallavalitsuselt reklaami paigaldamiseks paigaldusluba.

Vaidlusaluses ettekirjutuses ei ole toodud tasumisele kuuluva maksusumma arvestust, kuna ei olnud teada, millal kaebaja eemaldab tema poolt ebaseaduslikult paigaldatud reklaami. Kuna 3 käesolevaks ajaks on reklaam eemaldatud, siis loeb vastustaja reklaami eksponeerimise perioodiks ajavahemiku 27.05.2015 (paikvaatluse teostamise kuupäev) kuni 19.08.2015 (reklaami eemaldamise kuupäev). Maksusumma suuruse määrab vastustaja maksuotsusega tulenevalt sellest, missugune on esimese astme kohtu otsus käesolevas kohtuasjas. 8. Tartu Halduskohus jättis 26.02.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata (tl 74-76p). Tegemist on reklaamiga.

§ 2

lg 1 p 1 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Haljala Vallavolikogu on reklaami mõiste sisutanud identselt reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 1 p-ga 3. Põhiseaduse § 157 lg 2 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 5 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 2 lg 1 sätestab, et valla- või linnavolikogul on õigus kohalike maksude seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks (edaspidi maksumäärus). Maksumäärusele rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuseaduse kohta sätestatut. Maksumäärusega ei kehtestata maksukorralduse seaduses või kohalike maksude seaduses sätestatust erandeid. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 3 lg 3 näeb ette, et kohalikud maksud kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele. Kohalikuks maksuks on KoMS § 5 p 5 kohaselt ka reklaamimaks.

§ 3

kohaselt on reklaami paigaldamise õiguslikuks aluseks Haljala Vallavalitsuse poolt väljastatav reklaami paigaldusluba. Paigaldusloa taotlemise kohustus on

§ 4

lg 2 p 1 kohaselt maksustamisele kuuluva reklaami paigaldajal ja p 2 kohaselt maksustamisele mittekuuluva reklaami paigaldajal juhul, kui reklaami avalikustamiseks paigaldatakse eraldi reklaamikandja. Seega nähtub määrusest nr 30, et reklaami paigaldusluba on maksustamisele kuuluva reklaami puhul vaja taotleda alati, kuid maksustamisele mittekuuluva reklaami puhul on loa taotlemise kohustus seatud sõltuvusse reklaami paigaldamisest eraldi reklaamikandjale. Et otsustada, kas praegusel juhul kuulus kohaldamisele

§ 4

p 1 või p 2, tuleb seetõttu esmalt hinnata, kas vaidlusaluse reklaami puhul oli tegemist maksustamisele kuuluva reklaamiga.

§ 8

lg-st 1 tuleneb, et reklaamimaksu makstakse reklaamilt, mida eksponeeritakse: 1) avalikus kohas, milleks on üldkasutatav koht või vabaks liikumiseks ja kasutamiseks piiratud territoorium, ehitis või selle osa ja mis asub ehitise siseruumides või väljaspool ehitise siseruume avalikkusele suunatult; 2) eraomandis oleval kinnistul või ehitisel või selle siseruumides avalikkusele suunatult; 3) mobiilse konstruktsiooni vahendusel avalikkusele suunatult. Vastustaja leiab, et kuna vaidlusalune reklaam oli eksponeeritud eraomandis oleval kinnistul ja oli avalikkusele suunatud, tuli maksta maksu

§ 8lg 1 p 2 alusel.

Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et reklaami eksponeeriti eraomandis oleval kinnistul või ehitisel. Ka ei ole vaidlust selles, et eksponeeritav reklaam oli suunatud avalikkusele, andmaks teavet antiikesemete kohta aadressil Pikk 7, Rakvere. KoMS § 10 lg 6 sätestab, et valla- ja linnavalitsusel on õigus anda reklaamimaksu soodustusi ja vabastusi volikogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras.

§ 8lg 3 p-st 6 tulenevalt ei kuulu Haljala vallas maksustamisele näituste reklaam.

Kohus nõustub vastustajaga, et Kivisaare kinnistul asuvale hoonele paigaldatud välireklaami tekstist saab grammatilisel tõlgendusel teha järelduse, et Rakveres, Pikk 7 hoones, on antiikesemete näitus ja samas toimub ka müük. Asjaolud, et müügil olevad esemed on ajaloolised, nad on puhastatud ja restaureeritud, ning paljudel neist on oma lugu, mida külastajatele saab rääkida, ei ole maksuvabastuse kohaldamisel asjakohased. Samuti ei saa määravaks olla see, mitu protsenti müügisaali külastatavatest isikutest sooritab ostu. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, 4 et ka kaupluse osas on tegemist pigem ostmisvõimalusega näitusega. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on kaebaja tegevusalaks antiikesemete jaemüük, seega ei saa väita, et kaebaja tegeleb vaid näituste korraldamisega. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja varasemalt reklaamimaksu tasunud, kuid maksumäära tõstmisel on reklaamimaksu määr osutunud kaebaja jaoks liiga kõrgeks (tl 40, 42). Kuna tegemist oli maksustamisele kuuluva reklaamiga, tuli kaebajal vastavalt

§ 4lg 2 p-le 1 taotleda vallavalitsuselt reklaami paigaldusluba.

Ka Haljala Vallavolikogu 15.06.1999. a määruse nr 50 lisa 2 „Haljala valla heakorra eeskiri“ pd 20 ja 34.2 sätestavad, et reklaami ja kuulutuste paigaldamine toimub vastavalt riigi ja valla õigusaktides sätestatud korrale. Heakorra tagamiseks on keelatud välja panna teadet, kuulutust, plakatit ja reklaamstendi, järgimata selleks riigi ja Haljala valla õigusaktidega kehtestatud korda.

§ 13

lg 2 kohaselt kuulub omavoliliselt paigaldatud reklaam mahavõtmisele reklaami paigaldaja kulul. Reklaami mahavõtmiseks teeb maksuhaldur või tema poolt volitatud isik reklaami paigaldanud isikule ettekirjutuse, milles on näidatud ettekirjutuse täitmise tähtaeg. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja reklaami 19.08.2014 (vastustaja on ekslikult märkinud 19.08.2015) eemaldanud (tl 38). KoMS § 3 lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. Haljala vallas on

§ 2lg 1 p 3 kohaselt maksuhalduriks Haljala Vallavalitsus. Ko

MS § 3 lg 2 näeb ette, et volitatud ametiisik rakendab kohalike maksude kogumisel maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri õigusi volikogu määrusega kehtestatud ulatuses. Ehkki

§ 12

lg 3 kohaselt määrab maksuhaldur maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma vastavalt maksukorralduse seadusele (s.o maksuotsusega – MKS § 95 lg 1), ei lõpeta see maksukohustuslase kohustust maksudeklaratsioonid esitada (KoMS § 10 lg 5 p 1,

§ 12

lg 1) ega välista see maksuhalduri õigust anda MKS § 85 lg 3 alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks või reklaamimaksu tasumiseks. Samuti võimaldab MKS § 91 lg 1 maksuhalduril juhul, kui deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata maksukohustuslasele deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et deklaratsiooni maksuhalduri määratud tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha. Sunniraha ülemmäärad on sätestatud MKS § 91 lg-s 4, mille kohaselt ei või sama deklaratsiooni esitamiseks tähtaja määramisel esimesel korral rakendatav sunniraha ületada 1300 eurot ja teisel korral 2000 eurot ega kõigi rakenduskordade peale kokku 3300 eurot. Vaidlusaluses ettekirjutuses on vastustaja resolutiivosa p-s 6 märkinud, et kui ettekirjutust määratud tähtajaks ei täideta, rakendab Haljala Vallavalitsus ettekirjutuse adressaadi suhtes sunnivahendit – sunniraha 1500 eurot. Seejuures on vastustaja viidanud reklaamiseadusele ning asendustäitmise ja sunniraha seadusele. RekS § 32 sätestab, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemmäär 3200 eurot. Kuna Haljala Vallavalitsus oli pädev 13.06.

1. a ettekirjutust andma ning vajaduse korral ka selle täitmata jätmise eest kohustama isikut tasuma sunniraha, samuti vastab ettekirjutus haldusaktile esitatavatele nõuetele (MKS § 46), on piisavalt põhjendatud ja sunniraha määramisel (sh hoiatuse tegemisel) ei ole rikutud seaduses sätestatud nõudeid, puudub vaidlustatud korralduste tühistamiseks ka formaalõiguslik alus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5
2. Kaebaja esitas 30.03.2015 apellatsioonkaebuse (tl 82-84), milles palub halduskohtu otsuse tühistada, kaebuse rahuldada ja tühistada Haljala Vallavalitsuse 13.06.
3. a ettekirjutuse nr 17-1/
4. Halduskohtu järelduse kujunemine, et tegemist on maksustamisele kuuluva reklaamiga, ei ole kohtuotsuse pinnalt arusaadav. Eesti keele selgitav sõnaraamat annab termini „näitus-müük“ kohta järgmise selgituse: näitus, mille eksponaadid on müüdavad.1 Antud selgituse kohaselt on eelkõige tegemist näitusega, mitte aga kauplusega. Kohtuotsuse põhjendavast osast ei nähtu, et halduskohus oleks üldse kaebaja sellekohast väidet hinnanud. Tegemist on oluliste menetlusnormide (HKMS § 157 lg 1 ja § 165 lg 1 p 4) rikkumistega. Halduskohus on omistanud äriregistris sisalduvale infole ebaõige tähenduse. Äriregistrisse ühingu tegevusala kandmine ei ole kohustuslik alates 01.01.
5. Kui registris siiski sisalduvad andmed tegevusala kohta, on need informatiivse tähendusega ning ei tähenda, et äriühingu peamiseks tegevusalaks ei võiks olla näituse/muuseumi opereerimine. Määruses nr 30 ei sisaldu nõuet, et näituse korraldaja ei või tegeleda lisaks näitus(t)e korraldamisele ka muul tegevusalal. Samuti ei sisaldu määruses nr 30 selgitust või keeldu, et näitus(t)e eksponaadid ei või olla müüdavad. Kaebaja on esitanud kaebusega koos ka piltmaterjali, millelt nähtub muu hulgas, et näituse külastamiseks on vaja osta pilet (kaebuse lisa 6), mis kinnitab, et tegemist on näitusega. Asjaolu, et kaebaja on eelnevalt maksnud reklaamimaksu, ei tähenda, et kaebaja ei võiks õigusvastast haldusakti, millega nõutakse kaebajalt põhjendamatult reklaamimaksu tasumist, hilisemalt vaidlustada. Ka grammatilise tõlgendamise korral on tegemist nii näituse kui müügiga. Kaebajale ei selgu aga, mille tõttu on halduskohus jõudnud arusaamisele, et tegemist on „rohkem“ kaupluse kui näitusega. Samuti jääb selgusetuks, kas asjaolu, et osad näituse eksponaadid on müüdavad, tähendab automaatselt seda, et informatsiooni andmine sellisest tegevusest on käsitletav maksustamisele kuuluva reklaami paigaldamisena. Kui vastused eelmistele küsimustele on jaatavad, siis kuidas on see kooskõlas

§ 8lg 3 punktiga 6.

Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooniga ei kohustatud kaebajat esitama deklaratsioone, vaid teda kohustati tasuma reklaamimaks. Ettekirjutuse põhjendavas osas ei sisaldu samuti nõuet kaebajale esitada maksudeklaratsioonid. Maksusumma määramine ilma deklaratsioonita on lubatud vastavalt

§ 12lg-le 3.

Vastustaja on möönnud vaideotsuses, et periood, millise eest ta reklaamimaksu tasumist nõuab, ei ole selge, märkides, et deklaratsiooni esitamata jätmise korral määratakse maksusumma vastavalt maksukorralduse seadusele. Seega ei olnud sunniraha hoiatus suunatud deklaratsioonide esitamise kohustamisele, vaid maksu tasumisele. Kaebaja tugineb Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-21-12 ja leiab, et reklaamimaksu tasumisele suunatud sunniraha rakendamise hoiatus ei ole maksukorralduse seadusest tulenevalt lubatud, mistõttu puudub ettekirjutusel legitiimne eesmärk. Halduskohus on asunud lubamatult sisustama vaidlustatud ettekirjutust, asetades ennast maksuhalduri positsiooni. Vastustaja ei ole vaidlustatud ettekirjutuses ega esitatud menetlusdokumendis andnud ettekirjutusele sellist sisu, nagu on teinud halduskohus. Ettekirjutuses sisalduv sunniraha rakendamise hoiatus on õigusvastane ka seetõttu, et tegemist ei olnud maksustatava reklaamiga

mõttes. 10. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebus rahuldamata. esitatud vastuses (tl 1 Vt http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=n%C3%A4itus-m%C3%BC%C3%BCk&F=M. 6 91-91p) jätta Vastustaja ei ole nõus, et terminit „näitus-müük“ tuleb eesti keeles mõista eelkõige näitusena, mille reklaam ei kuulu vastavalt

§ 8

lg 3 punktile 6 maksustamisele reklaamimaksuga ning mille paigaldamiseks ei ole nõutav reklaami paigaldusluba. Kaebaja poolt Haljala vallas, Kisuvere külas, Kivisaare kinnistul asuvale hoonele paigaldatud teave oli välireklaam, mis vastavalt määruses sätestatule kuulub maksustamisele reklaamimaksuga ja mille paigaldamise õiguslikuks aluseks on Haljala Vallavalitsuse poolt väljastatav reklaami paigaldusluba. Vastustaja ei ole nõus kaebaja seisukohaga, et reklaamimaksu tasumisele suunatud sunniraha rakendamise hoiatus ei ole maksukorralduse seadusest tulenevalt lubatud. Vastustaja nõustub antud küsimuses halduskohtu seisukohaga. Samuti leiab vastustaja, et sunniraha rakendamise menetluse alustamine ja sunniraha nõudest teavitamine ei kahjusta kaebaja õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja halduskohtu otsus tuleb järgnevalt täpsustatud osas tühistada. Ringkonnakohus rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab ettekirjutuse p 4.1 lause „Reklaami eksponeerimise perioodi eest tasuda reklaamimaks“ osas. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
2. 13.06.
3. a ettekirjutuse nr 171/23 p-ga 4 kohustas vastustaja kaebajat järgmiselt: „Õigusrikkumine lõpetada ning taotleda Haljala Vallavalitsuselt reklaami paigaldusluba, eksponeerimaks Kisuvere külas Kivisaare kinnistul Antiik näitus-müüki Pikk 7, Rakvere, www.hansaantiik.ee või välireklaam maha võtta. Reklaami eksponeerimise perioodi eest tasuda reklaamimaks.“ Ettekirjutusel on kaks eraldiseisvat osa. Esiteks sisaldub selles üldine kohustus õigusrikkumine lõpetada, mis seisneb kas kohustuses taotleda vaidlusaluse reklaami jaoks paigaldusluba või alternatiivses kohustuses reklaam maha võtta ning teiseks sisaldub ettekirjutuses kohustus tasuda reklaamimaks.
4. Reklaamimaksu tasumise kohustuse osas selgitab ringkonnakohus järgmist. KoMS § 10 lg 5 p 1 ja

§ 12

lg 1 järgi on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile maksudeklaratsiooni, kusjuures

§ 12

lg 1 täpsustab, et seda tuleb teha hiljemalt reklaami eksponeerimisele eelneval tööpäeval maksuhalduri ametiruumides, elektroonilist andmeside kasutades või posti teel. Kaebaja on jätnud selle kohustuse täitmata. Sellisel juhul on maksuhalduril MKS § 85 lg 3 alusel õigus teha deklaratsiooni esitamise kohta meeldetuletusi, samuti anda korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. KoMS § 3 lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist.

§ 2

lg 1 p 3 järgi on maksuhaldur Haljala Vallavalitsus.

§ 12

lg 3 kohaselt määrab maksuhaldur maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma vastavalt maksukorralduse seadusele. MKS § 95 lg 1 järgi teeb tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks maksuhaldur maksuotsuse. Ringkonnakohus leiab, et 13.06.

1. a ettekirjutuse p 4.1 teine lause ei vasta ei MKS § 85 lg 3 mõttes meeldetuletuse ega maksuotsusele kehtestatud nõuetele. MKS § 95 lg 2 lausete 2 ja 3 järgi peab maksuotsusest selguma, kuidas tasumisele kuuluv maksusumma või tagastusnõude suurus on määratud; maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma või tagastusnõude suuruse määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. 13.06.
2. a ettekirjutuses ei ole maksusummat aga üldse määratud. Tegemist ei ole täidetava kohustusega ega ka haldusakti kõrvaltingimusega. Ringkonnakohus leiab, et 13.06.
3. a ettekirjutus on seetõttu p 4.1 teise lause osas vastuolus haldusmenetluse seaduse 7 (HMS) § 55 lg-ga 1, mille järgi peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Ringkonnakohus leiab, et kuna lause „Reklaami eksponeerimise perioodi eest tasuda reklaamimaks“ ei ole eeltoodud põhjustel kohustusena selge ja üheselt mõistetav, siis tuleb 13.06.
4. a ettekirjutus selles osas tühistada ja kaebaja kaebus vastavas osas rahuldada.
5. Kolleegiumi enamus leiab, et kaebus tuleb ülejäänud osas rahuldamata jätta.
6. Ringkonnakohus leiab, et paigaldusloa taotlemise või alternatiivselt reklaami mahavõtmise kohustus ei ole liialt määramata HMS § 55 lg 1 mõttes. Käesoleval juhul on üheselt mõistetav, et kaebajat kohustati kas taotlema paigaldusluba või võtma reklaam maha. Need kohustused on ka omavahel seotud, kuna reklaami mahavõtmise kohustus tuleneb paigaldusloa mittetaotlemisest. Seega on paigaldusloa taotlemise kohustus peakohustus ja reklaami mahavõtmise kohustus selle mittetäitmisest tulenev alternatiivkohustus. Ringkonnakohus leiab, et alternatiivid on ühemõtteliselt sõnastatud ja seetõttu ka arusaadavad kujuteldavale keskmiste võimetega adressaadile. Ringkonnakohus leiab, et 13.06.
7. a ettekirjutus nr 171/23 on ka ülejäänud ulatuses formaalselt õiguspärane, kuna sisaldab eelkõige miinimumnõuetele vastavat põhjendust, sh asjaolude kokkuvõtet ja viiteid õiguslikele alustele. Ringkonnakohus kahtleb küll, kas menetluse alustamisest teavitamisest piisab ärakuulamiskohustuse täitmiseks, kuid kaebaja ise ei ole kahes kohtuastmes vastustajapoolsele ärakuulamisõiguse rikkumisele tuginenud. Seega leiab ringkonnakohus, et kaebaja on piisavalt ära kuulatud.
8. Kolleegiumi enamus leiab, et alternatiivselt sõnastatud kohustus, kas taotleda vaidlusaluse reklaami jaoks paigaldusluba või reklaam maha võtta, on materiaalselt kooskõlas kehtiva õigusega. Kohustus taotleda reklaami jaoks paigaldusluba tuleneb

§-st 3 ja § 4 lgst 2. Paigaldusloa taotlus tuleb

järgi esitada igal juhul ja olenemata sellest, kas tegemist on näituse või müügi reklaamiga. Määrusega nr 30 kooskõlas on ka alternatiivkohustus paigaldusloa taotlemata jätmise korral reklaam eemaldada. Selle õiguslikeks alusteks on

§ 6lg 1 p 1 ja 4 ning lg 3.

Olgugi, et sõnaselget keeldu eksponeerida reklaami ilma paigaldusloata määrusest nr 30 ei tulene, on mahavõtmiskohustus kolleegiumi enamuse arvates tuletatav siiski eelnimetatud normide koosmõjust. Paigaldusloa väljastamise õiguslikeks alusteks on

§ 2lg 1 p 9 ning §-d 3, 4, 5.

Eelnevast tulenevalt on 13.06.

1. a ettekirjutuse nr 171/23 p 4 kaebaja kohustamise osas taotlema paigaldusluba või reklaam maha võtta kolleegiumi enamuse arvates õiguspärane.
2. Kuna pooled vaidlevad ka selle üle, kas kaebaja reklaamis näitust või müüki, peab ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt selgitada, et paigaldatud reklaam teenis segaeesmärki – kaebaja reklaamis nii näitust kui müüki. Sellele viitab juba reklaami sõnastuses kasutatud väljend „näitus-müük“. Kui isik soovib saada maksusoodustust, siis peab ta tõendama, et tema tegevus teenib soodustusega eesmärki. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud fotod ja asjaolu, et ta kajastas majandusaasta aruandes piletimüügitulu, on tõendid, mis viitavad ka näitusega tegelemisele. Fotodelt (tl 15-19) nähtuvalt eksponeerib kaebaja mitmesuguseid 17.
3. sajandist pärinevaid esemeid, eksponaadid on paigutatud ruumis näitusele omaselt ja varustatud selgitavate siltidega. Ringkonnakohus ei nõustu seetõttu halduskohtuga, et müügi eesmärk kaalub näituse eesmärgi üles, vaid leiab, et arvesse oleks tulnud võtta mõlemat eesmärki. Segaeesmärgi korral tuleks

§ 8

lg 3 p 6 mõtte järgi kohaldada soodustust vastavalt soodustatud eesmärki teeniva tegevuse osakaalule. Kui maksustatava ja soodustusega tegevuse osakaalu ei ole võimalik välja selgitada või see ei ole otstarbekas, tuleks ka soodustatud eesmärgi tõendatuse korral kohaldada soodustust 50% ulatuses. 8

1. Ettekirjutuse p-s 6 tegi Haljala Vallavalitsus kaebajale sunniraha hoiatuse: „juhul kui ettekirjutuse punktis 5 sätestatut ei täideta määratud tähtajaks, rakendab Halajala Vallavalitsus RekS § 32 lg 6 ja ATSS § 2 lg 1 ja lg 2 alusel ning juhindudes ATSS §-st 9, 10, 11 ja 15 lg 1 ettekirjutuse adressaadi suhtes sunnivahendit – sunniraha 1500 (…) eurot iga ettekirjutuse p 5 sätestatud tähtaja rikkumise korral.“ Ringkonnakohtu enamus leiab, et ka selles osas tuleb kaebus rahuldamata jätta. Sunniraha hoiatus ei ole sellepärast õigusvastane, et selles on viidatud sunniraha rakendamise alusena ettekirjutuse punktile 5, kuna kontekstist nähtuvalt on ilmselgelt alusena silmas peetud ettekirjutuse punkti
2. Sunnivahendi rakendamise hoiatuse õiguspärasuse eeldused on sätestatud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §-s
3. Ringkonnakohus leiab, et hoiatus vastab ATSS § 7 nõuetele. Iseäranis võib hoiatus kaasneda ettekirjutusega (ATSS § 7 lg 2), selle täitmiseks ettekirjutuse p-ga 5 antud tähtaeg (üks kuu) on piisav (ATSS § 7 lg 3) ning hoiatuses sisalduv sunniraha määr jääb allapoole lubatud ülempiiri (RekS § 32 lg 6 ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis).
4. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse järgnevalt täpsustatud osas. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab Haljala Vallavalitsuse 13.06.
5. a ettekirjutuse nr 171/23 p 4.1 lause „Reklaami eksponeerimise perioodi eest tasuda reklaamimaks“ osas. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.
6. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Vaidluse all oli kaks haldusaktis sisalduvat kohustust ja sunniraha hoiatus. Ringkonnakohus leiab, et kuna sunniraha hoiatus ei ole iseseisev kohustus, vaid selle õiguspärasus sõltub ATSS § 8 lg 1 järgi suuresti selle aluseks oleva kohustuse kehtivusest, siis ei võta ringkonnakohus sunniraha hoiatust kulude jaotamisel arvesse. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb rahuldada 50% ulatuses. Kaebaja tasus esimeses astmes riigilõivu 15 eurot ja tema kohtuvälised kulud olid kahe arve alusel tasutud 576+360=936 eurot. Kaebaja tasus ka apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ning apellatsioonimenetluse kohtuvälised kulud olid 447 eurot. Ringkonnakohus leiab, et mõlema kohtuastme kulud on selles suurusjärgus vajalikud ja põhjendatud. Kaebaja menetluskulu kokku on seega 15+936+15+447=1413 eurot. Sellest summast 50% ehk 706,50 eurot tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud, siis ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada.
7. Otsusele on lisatud eriarvamus. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/