Obsah (4)

§ 11§ 37§ 31§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Madis Ernits 22.06.2016, Tartu 3-13-678 RKO

) § 37 lg 7 p 7 nõuetele. Kaebaja ei suutnud tõendada 01.06.

1. a arvel nr 1 märgitud teenuse saamist, üleandmist ega ka tasumist, mistõttu on deklaratsioonis kajastatud sisendkäibemaksusumma 8 449 164 000 krooni alusetu. Maksuhaldur määras RKO Platvorm OÜ-le maksustamisperioodi juuni 2009 eest käibemaksu summas 8 449 164 000 krooni (540 000 000 eurot, KMD rida 5). Määratud maksusumma võrra vähenes RKO Platvorm OÜ
2. aasta juunikuu käibemaksudeklaratsioonis deklareeritud sisendkäibemaks ja sellest tulenevalt vähenes sama summa võrra ka käibemaksu enammakse (KMD rida 13).
3. Kaebaja esitas maksuotsusele vaide. MTA jättis 22.02.
4. a vaideotsusega nr 61/12622 (tl I-68-69p) kaebaja vaide rahuldamata.
5. 26.03.2013 esitas kaebaja halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl I-3-13p, II-168171) maksuotsuse nr 12.2-3/9676-38 tühistamiseks. Kaebaja toetus kaebuses Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dele 3, 14, 15, 22, 121 ja 123, välissuhtlemisseaduse §-le 19 ning viitas Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklitele 6, 7, 13 ja 17 ning Euroopa Inimõiguste kohtu lahenditele, samuti Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-90-
6. Kaebaja tugines veel MKS § 64 lg-le 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile
7. Isiku õiguste rikkumine on kaebaja arvates juba see, et kui teda kohustatakse maksuhalduri korralduse kaudu ilmuma maksuhalduri juurde korraldust täitma. Maksuhalduri nõutud dokumendid on ulatuslikud ja mahukad, maksuhaldur nõudis viimase 45 aasta raamatupidamisdokumente – nii pikk periood ei saa kuidagi vastata üksikjuhtumi kontrollile. Segadust tekitas ka asjaolu, et muudetud on seadusega käibemaksu määra. Kui üksikjuhtumi kontrolli raames küsitakse teavet ja dokumente, siis sunnitakse kaebajat loobuma sõnumisaladuse kaitsest. Kaebuse kohaselt ei ole vastatud RKO Platvorm OÜ juhatuse liikme teabenõudele. Kaebaja viitas süütuse presumptsiooni rikkumisele ning õigusselguse puudumisele käibemaksuga maksustamise küsimuses, samuti kohtuasjale Shannon vs. Ühendkuningriik. Kaebaja leidis, et MKS § 56 koostoimes karistusseadustiku (KarS) §-ga 389 1 on vastuolus põhiseadusega. Kaebuse täienduses viitas kaebaja kriminaalasjas nr 1-13-6111 kogutud materjalidele. Kaebaja esitas halduskohtule kriminaalasja raames tehtud ekspertiisiakti, kus on analüüsitud, kas Rosneft Eesti OÜ poolt RKO Platvorm OÜ-le 01.06.2009 esitatud arve nr 1 on allkirjastanud V. Kõivomägi. RKO Platvorm oli nõus maksuhaldurile esitama raamatupidamisdokumente, kuid esindaja R. Paala palus uurijate küsimustele vastamiseks ettevalmistusaega kaks nädalat. 2 Sellegipoolest esitati uurimisdokumendid juba Lõuna Ringkonnaprokuratuuri. Kaebaja arvates diskrimineerib maksuhaldur R. Paala, kes on RKO Platvorm juhatuse liige, ettevõtteid. R. Paala väidete kohaselt on maksumenetluses saadud tõendeid ära kasutatud kriminaalasjas kaebaja vastu.
8. MTA taotles hiljem täiendatud vastuses (tl II-1-7, III-97-98p) jätta kaebus rahuldamata. Mingeid tasumisi teenuse eest ei nähtu. Maksuhaldur kuulas üle mitu isikut, kes väidetavalt on olnud tehinguga seotud, ning tuvastas, et perekondlikult ja tihedates ärialastes sidemetes olevad isikud on tõenäoliselt kokku leppinud toimumata tehingu varjamises. Kaebaja ei täitnud maksuhalduri korraldust dokumentide esitamiseks ning otsis ettekäändeid asja venitamiseks. Kriminaalmenetlus ei puuduta maksumenetlust. Asjakohatu on viide süütuse presumptsioonist tulenevale vaikimisõigusele, kuna see puudutab kriminaal- ja väärteomenetlust. Maksumenetluses on oluline kaasaaitamiskohustus tõe välja selgitamiseks. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapäraste dokumentide ja selgituste nõudmisel. Maksuotsus on antud kehtiva õiguse alusel ning piisavalt motiveeritud. RKO Platvorm OÜ ei ole suutnud tõendada arvel nr 1 märgitud teenuse saamist, teenuse üleandmist ega ka selle eest tasumist. Vastustaja märkis täiendavas seisukohas, et kaebaja on esitanud oma kaebuse täienduse koos lisadega hilinenult. Samas esitas vastustaja täiendusele vastulaused.
9. Tartu Halduskohus jättis 22.12.
10. a otsusega (tl III-105-112) kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei täitnud maksuhalduri nõudeid, vaid pikendas vastamise tähtaega ning väitis, et maksuhaldur rikub seadust ja kaebaja põhiõigusi. Maksuhaldur tuvastas, et pangakontode kaudu ei toimunud arvete tasumist RKO Platvorm OÜlt Rosneft Eesti OÜ-le ning samuti ei toimunud arvlemist sularahas. Lepinguobjekti üleandmise kuupäeva ega arve tasumist ei nähtu 01.06.2009 osapoolte vahel sõlmitud lepingust, seega ei nähtu ka käibe tekkimise aega. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et just 01.06.2009 toimus teenuse vastuvõtmine. Alates 02.06.2009 on Rostneft Eesti OÜ (teenuse osutaja) kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist, mistõttu ei saanud isik enam käibemaksusummat teenuse arvele lisada.

§ 11

lg 1 kohaselt on käive tekkinud või teenus saadud päeval, mil tehti kauba või teenuse ost, kauba või teenuse eest tasumine. Antud juhul ei saanud tekkida Rosneft Eesti OÜ-l maksustatavat käivet

§ 11lg 1 mõistes.

Maksuhaldur täitis kõik talle ülesandeks pandud kohustused pädevuse piires ning püüdis menetluse läbi viia võimalikult kiirelt ja efektiivselt, järgis selleks halduse põhimõtteid ning tagas ka maksumenetlusosaliste õigusliku kaitse. Maksuotsus on motiveeritud, üheselt selge ja mõistetav, välja on toodud nii maksuotsuse aluseks olevad faktilised kui juriidilised alused, haldusakt vastab vorminõuetele ning on antud selleks pädeva ametiisiku poolt kooskõlas kehtiva õigusega. Sisendkäibemaksu arvestamise aluseks on arve nr 1, millel puuduvad viited teenuse eest tasumisele ning teenuse üleandmisele RKO Platvorm OÜ-le. Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks peab RKO Platvorm OÜ olema ka reaalselt soetanud kaupa või saanud reaalselt teenust teiselt maksukohustuslaselt, mille kohta antud asjas tõendid puuduvad. Kaebaja ise ei ole ühtegi tõendit maksuhaldurile esitanud, vaid püüdis maksumenetlust venitada, mistõttu on alust arvata, et tegemist on valeandmete esitamisega ning püüuga saada alusetult käibemaksu tagasi. Vahetult pärast lepingu sõlmimist on Rosneft Eesti OÜ käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud. Sellises suures mahus tehingu tegemine ei ole ka eluliselt usutav. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et tehingupooled on omavahel tihedalt 3 seotud, mistõttu ei ole arvel näidatud tehing tõepärane ning sellel kajastatud käibedeklaratsioon ei ole põhjendatud. Arvele nr 1 tulnuks

§ 37

lg 7 p 7 kohaselt märkida kauba või teenuse osutamise kuupäev ja kauba või teenuse eest tasumise kuupäev, mida arvelt ei nähtu.

§ 31

lg 1 kohaselt teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha

§ 37

sätestatud nõuetekohase arve alusel, milliseks aga esitatud arvet pidada ei saa.

§ 29

lg 3 p 1 alusel on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks ning maha arvata võib sisendkäibemaksuna sellist käibemaksu, mille kohta on nõuetekohane arve. Antud juhul pidi kaebaja olema teadlik tehingu tegelikest asjaoludest ja dokumendi fiktiivsusest, kuid kajastas seda arvet ikkagi oma maksudeklaratsioonis. Arve fiktiivsust kinnitab ka asjaolu, et

1. aasta juunis puudus kaebaja kassaraamatus rahaline liikumine. Peale selle on tegemist väga suure summaga ning kaebajal puudusid kassas vastavad rahalised vahendid sellise summa maksmiseks. Kogumis viitavad asjaolud niisiis sellele, et tegemist oli fiktiivse tehinguga. V. Kõivomägi seletuste kohaselt ei allkirjastanud ta ühtki äriühingu dokumenti, k.a 01.06.
2. a lepingut ega osalenud selles tehingus. Kaebaja esitas kriminaalasja raames kogutud tõendid ning selle ekspertarvamuse kohaselt on V. Kõivomägi allkirjastanud arve nr
3. Samas ei ole arve nr 1 allkirjastamise aega võimalik määrata. Halduskohus peab õigeks arvestada maksumenetluses kogutud tõendeid, sealhulgas ka maksumenetluses võetud seletusi, kuna maksuotsus on tehtud maksumenetluses kogutud tõendite alusel. Maksuhaldur on õigesti märkinud, et puudub objektiivne põhjus kahelda V. Kõivomägi ütlustes maksumenetluses. Halduskohus pidas usaldusväärseks V.Kõivomägi poolt antud ütlusi maksumenetluses. Maksukohustuslane on rikkunud MKS § 85 lg-st 4 tulenevat kohustust ning pole esitanud õigeid andmeid maksuhaldurile. Maksuhaldur on õigesti asunud seisukohale, et RKO Platvorm OÜ on deklareerinud toimumata tehingu soetuselt põhjendamatult sisendkäibemaksu, ning maksuhaldur on õigesti teinud maksuotsuse, millega on vähendanud RKO Platvorm OÜ maksustamisperioodi
4. aasta juuni deklareeritud sisendkäibemaksu 540 000 000 euro võrra. Põhjendamatu on kaebaja väide, et üksikjuhtumi kontroll vastab revisjoni tunnustele, kuna nõutud on hulk dokumente. Halduskohus asus seisukohale, et maksuhaldur on püüdnud välja selgitada arvet nr 1 puudutavat informatsiooni ega ole sugugi küsinud midagi üleliigset või asjasse puutumatut. Enese mittesüüstamise privileeg ei välista kaebaja kaasaaitamiskohustust maksumenetluses. EIK on selgitanud, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses (EIKo 10.09.2002 – Allen vs. Ühendkuningriik). Antud juhul ei ole kaebaja EIÕK art 6 asjassepuutuv, kuna see ei kohaldu maksuõigusele. Maksuõigus kuulub haldusõiguse valdkonda. Maksuhaldur ei ole jätnud tähelepanuta PS § 3, 14, 15, sätteid. Kaebaja on saanud kohtu poole pöörduda ning tema õigusi ei ole maksumenetluses rikutud. Kaebaja poolt viidatud PS §del 121 ja 124 ning välissuhtlemisseaduse § 19, mis räägib välislepingu ratifitseerimisest, ei ole antud asjaga puutumust. Samuti ei ole maksuhaldur lahendanud asja vastuolus EIK praktikaga. Käibemaksu puudutavas osas on maksuotsuses viidatud õiguslikele alustele. Käibemaksu määrade osas on õigusselgus ning seaduseandja poolt käibemaksumäära muutmine ei puuduta käesolevat vaidlust. Ükski käibemaksumäära tagasiulatuv kehtestamine ei anna kaebajale õigust esitada maksuhaldurile ebaõigeid andmeid tehingu sisu kohta. 4 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5. 22.01.2015 esitas kaebaja hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl III-120-127, III-158179, III-189-191p), milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist või asja halduskohtule tagasi saatmist. Lisaks taotleb kaebaja kohtunik Mare Priksi suhtes menetluse algatamist, et tuvastada Eesti Vabariigi nimel teadvalt vale kohtuotsuse väljastamine, ning täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmist. Veel palub kaebaja tuvastada, et riigikohtunikud Hannes Kiris, Eerik Kergandberg ja Saale Laos rikkusid tahtlikult kohustust võtta eelotsustus Euroopa Kohtult seoses EIK tõlkimata lahendite õigusmõju suhtes EL õiguse tõlgendamisele Eesti Vabariigis isiku kriminaalse iseloomuga menetlustes. Lisaks taotleb kaebaja eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult. Halduskohus on jätnud asja lahendamisel olulised tõendid analüüsimata. Sellega, et halduskohus ei pidanud kriminaalasjas kogutud tõendeid käesolevasse vaidlusesse puutuvateks, kuigi on võttis esitatud dokumendid asja materjalide juurde, on kohus toime pannud menetlusvea. Tartu Maakohus on 19.12.2014 kriminaalasja nr 1-13-6111 otsuses jõudnud täpselt sama tehingut hinnates risti vastupidisele järeldusele (otsuse p-d 78, 80, 82 ja 84). Kaebaja väitel on kriminaalkohus tuvastanud, et arve nr 1 oli olemas ning see vastas ka täielikult

§-s 37 sätestatud nõuetele. Samuti hindas maakohus kriminaalmenetluses OÜde Rosneft Eesti ja RKO Platvorm vahelist tehingut seisuga 01.06.2009 ja leidis, et see leidis reaalselt aset. Isikud, kes viisid läbi maksumenetluse ja koostasid vaidlusaluse maksuotsuse, ei teadnud naftasektorist midagi. Maakohtud ja halduskohtud ei saa omavahel vaielda. Tartu Maakohus on hinnanud tõendeid kriminaalmenetluses, mis oma olemuselt ja tõenduskoormuselt on palju sügavam menetlus kui halduskohtumenetlus.

§ 37

lg 7 p 7 ei sätesta imperatiivset kohustust arvele märkida kauba või teenuse osutamise kuupäev. Kuupäev tuleb märkida ainult juhul, kui see on kindlaksmääratav või kui see erineb arve väljastamise kuupäevast. Kõnealune tehing toimus 01.06.2009, mida kinnitavad R. Paala ja T. Raatsini ütlused Tartu Maakohtus. Halduskohus ei kaasanud menetlusse näiteks eksperti hindamaks, kas OÜ-de Rosneft Eesti ja RKO Platvorm vahelisest 01.06.

1. a lepingust tulenev kontaktbaas, tehnoloogilised lahendused ning oskusteave (sh vajalik know-how, skeemid ja tehnilised joonised) mereplatvormide konstrueerimiseks, paigaldamiseks ning opereerimiseks, olid valesti hinnatud. Sellist ekspertiisi ei ole läbi viidud ka maksumenetluses. Kriminaalasja nr 1-13-6111 kohtueelsest toimikust nähtub, et V. Kõivomägit ei ole maksumenetluses seoses OÜ-de RKO Platvorm ja Rosneft Eesti vahelise tehinguga enne kriminaalmenetluse alustamist üle kuulatud. Esimene menetlustoiming tehti V. Kõivomägiga alles kriminaalmenetluses MTA uurimisosakonna poolt 24.10.2012, mil toimus kahtlustatav V. Kõivomägi ülekuulamine. Kaebaja esitab väljavõtte V. Kõivomägi ütlustest kriminaalasja nr 1-13-6111 kohtuistungil. Ütlustest nähtub, et V. Kõivomägi põeb skisofreeniat, neelab palju tablette ja on viibinud korduvalt ravil psühiaatrikliinikus Jämejalas. Kaebaja leiab, et tema ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. V. Kõivomägi kuulati esmalt üle MTA uurimisosakonna poolt kahtlustatavana kriminaalkuriteos ja alles järgneval päeval MTA revidendi poolt. Seega oli V. Kõivomägil igati alus esitada maksuhaldurile valeütlusi, et pääseda kriminaalõiguslikust vastutusest. See läks V. Kõivomägil ka korda, sest 20.02.2013 lõpetas Lõuna Ringkonnaprokuratuur määruse alusel tema suhtes kriminaalmenetluse. 5 Kaebaja viitab Eesti Kohtuekspertiisi instituudi 06.06.
2. a ekspertiisiaktile nr 14EDK0071 (lk 3), mille kohaselt on OÜ Rosneft Eesti poolt OÜ-le RKO Platvorm 01.06.2009 esitatud arvel nr 1 allkirja andnud V. Kõivomägi ning 01.06.2009 OÜ-de Rosneft Eesti ja RKO Platvorm vahel sõlmitud lepingul lehtede all vasakul pool olevad allkirjad on kirjutanud V. Kõivomägi. Kuriteoteade esitati MTA uurimisosakonnale 17.09.
3. Samas jätkasid revidendid RKO Platvorm OÜ, T. Raatsini, R. Paala ja teiste isikute kohustamist maksumenetluses maksuõigusliku sunniga ähvardades kaasaaitamiskohustusele alluma. T. Raatsin ja R. Paala said kriminaalmenetluse toimumisest teada 10.10.2012 seoses esimese menetlustoiminguga nende suhtes. Kriminaalmenetlus ja haldusmenetlus ei ole menetlusele allutatud isikute jaoks kaks erinevat menetlust, vaid on ühe ja sama menetluse lahutamatud osad. Nii RKO Platvorm OÜ, R. Paala kui T. Raatsini suhtes kasutati kriminaalmenetluses nr 1-13-6111 neid dokumente, mida isikud esitasid MTA-le maksumenetluse raames. Isikud esitasid maksuhaldurile äriühingu raamatupidamisdokumendid, mis jõudsid maksude osakonnast revidendi kaudu MTA uurimisosakonna kätte, kes kasutas neid isiku vastu kriminaalkaasuse koostamiseks. Sealt liikusid need dokumendid edasi Lõuna Ringkonnaprokuratuuri, kes esitas nende tõendite alusel isikutele süüdistuse. Tartu Maakohus kasutas prokuratuuri poolt läbiviidud kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendeid (sh sunni all esitatud raamatupidamisdokumente) isiku vastu kriminaalmenetluses ja seda hoolimata asjaolust, et isikud kohtumenetluse käigus selliste tõendite kasutamise vastu protesteerisid. Kaebaja viitab veelkord kohtuasjale Shannon vs. Ühendkuningriik (p-d 38–41) ning kohtuasjale Serves vs. Prantsusmaa (p 47). Kuna kaebajat juba kahtlustati, siis sellises olukorras oleks intervjuul osalemisega kaasnenud reaalne tõenäosus, et temalt nõutakse informatsiooni nende asjaolude kohta, mis hiljem tõusetuksid kriminaalmenetluses, kus kaebajat süüdistati. Siseriiklik maksumenetlus on hõlmatud EIÕK artikkel 6 kaitsealaga. Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud mitmeid lahendeid, mis reguleerivad ja täpsustavad maksuõigussuhteid EIÕK artikkel 6 alusel. Kaebaja tugineb õiguskantsleri 18.11.
4. a märgukirjas nr 6-1/120082/1304852 rahandusministeeriumile väljendatud seisukohale, mille kohaselt on isikul õigus tugineda MKS § 64 lg 1 punktile 6 maksumenetluses siis, kui esineb reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele; selline reaalne oht on olemas kindlasti siis, kui samade asjaolude osas on üheaegselt käimas nii maksumenetlus kui süüteomenetlus (nn paralleelsed menetlused). Kaebaja väidab veel, et MTA on 14.11.
5. a otsusega nr 12.2-3/9676-35 peatanud käibemaksu tagastusnõude täitmise kuni kriminaalasjas otsuse jõustumiseni. Seda haldusakti ei ole keegi tühistanud. Kaebaja väidab, et väidetavalt toimunud tehinguga osteti tehnoloogiaga seotud immateriaalset vara. Kaebaja väitel kuritarvitab maksuhaldur maksumenetlust selle eesmärgiga, et koguda informatsiooni mõne teise menetluse tarbeks. Kuritarvitamine seisneb selles, et MTA, kandes kahte erinevat funktsiooni – uurimisasutus ja maksude kontroll, algatab samaaegselt kaks paralleelset menetlust. Maksumenetluse teises faasis (nn võistlevas menetluses) küsib maksuhaldur isikutelt sunni all dokumente, teavet ja selgitusi tehingute kohta ilma kaitsja osavõtuta, kuigi samal ajal sama ameti uurimisosakond teostab juba isiku suhtes kriminaalmenetlust samade asjaolude suhtes, mis on esimeses (teabe kogumise faasis).
6. MTA taotleb vastuses apellatsioonkaebusele (tl III-139-146) selle rahuldamata jätmist. 6 Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, miks ta ei saanud tõendeid esitada või miks ei taotlenud nende hankimist halduskohtus. Seetõttu ei pea MTA apellatsioonkaebuse lisades loetletud uute tõendite esitamist põhjendatuks. Apellatsioonkaebus keskendub peamiselt kriminaalasja nr 1-13-6111 jõustumata lahendis R. Paala ja T. Raatsini õigeksmõistmisele ning 01.06.
7. a arvega seonduvale. Nende vastandamine halduskohtu otsuses käsitletuga on asjakohatu menetluste erinevate tõendamiskoormuste, menetlusreeglite ja KrMS § 14 sätestatud võistlevuse printsiibi tõttu. Ühelegi menetlus- või materiaalõiguse normi rikkumisele kaebaja apellatsioonkaebuses ei viita. Maksuotsus on tehtud maksumenetluses kogutud tõendite alusel. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse ex ante vaatlusviisist lähtuvalt ehk vastavalt selle andmise ajal kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale. Uute asjaolude ilmnemise korral (näiteks kriminaalmenetluses esmakordselt esitatavad tõendid) maksuotsuse muutmiseks on seadusandja MKS §-s 102 ette näinud regulatsiooni ja protseduuri maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Sellise olukorra realiseerumist antud juhul täheldada ei saa. Tegu oli maksukohustuslase tahtliku tegevusega. Kriminaalmenetluses antud ütlused ei ole halduskohtumenetlusse automaatselt ülekantavad. Karistusseadustiku järgi tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks, aga halduskohtumenetluses see printsiip ei kehti. Süüdistuses ei olnud esitatud väidet selle kohta, et arve nr 1 ei vasta

§ 37lg 7 tingimustele.

Kriminaalkohus on seotud sellega, mida riiklik süüdistaja süüdistusaktis esitab. Vaidlusaluse arve

nõuetele mittevastavust on maksuotsuses põhjalikult analüüsitud ja selgitatud, miks arve nr 1 ei vasta

§ 37lg 7 p 7 tingimustele.

Kriminaalmenetlus on maakohtus piiritletud süüdistusaktiga. Maksumenetluses ei oma aga isiku süü, s.h R. Paala süü, tähendust. Maksusumma määramine ei ole karistus, vaid OÜ RKO Platvorm riigi ees õige maksukohustuse tuvastamine. Süüteomenetluse eesmärgiks on tuvastada isiku süü ja määrata karistus. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuse vaidlustamisel maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Süüdistatavate ütlustega ei ole vaidlusalused tehingud jätkuvalt usaldusväärselt tõendatud. Tehingute väidetavate osapoolte esindajatel (R. Paala ja T. Raatsin) on materiaalne huvi anda valeütlusi. Maakohus on rajanud oma seisukoha peamiselt vastupidisele tõendamiskoormusele. Halduskohus on õigustatult sedastanud MKS §-st 56 tuleneva kohustuse rikkumise kaebaja poolt. MTA viitab Riigikohtu 20.06.

1. a otsuse nr 3-3-1-34-07 p-le
2. Sisutu on käesolevas vaidluses apellatsioonkaebuses viidatud versioon, justkui R. Paala andis vaidlusaluse teenuse ise üle kui OÜ Rosneft Eesti esindaja ja võttis vastu kui OÜ RKO Platvorm esindaja, mistõttu olevat täitnud lepingus märgitud kohustuse iseendaga. Ühtegi dokumentaalset tõendit (näiteks üleandmise vastuvõtmise akt vms) ei ole apellant oma versiooni kinnituseks esitanud. Tegu on R. Paala paljasõnalise ja vastuolulise väitega, mis on ebausaldusväärne. Kaebaja versioon ei ole ka võimalik, kuna ajavahemikul 06.05.200911.05.2010 oli OÜ RKO Platvorm osanik hoopis O. Vainola. 01.06.
3. a lepingu kohaselt olid tehingupoolte esindajateks üksnes V. Kõivomägi ja T. Raatsin, mitte R. Paala. Samuti erineb apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivne versioon MTAle esitatud dokumentaalsetest tõenditest. OÜ Rosneft Eesti osanik oli R. Paala vaid 50% ulatuses. R. Paalal ja T. Raatsinil on pikaaegne usalduslik suhe. Isikud on mh kauaaegsed äripartnerid samades äriühingutes ja ka kaebaja seaduslikud esindajad. Tehingud, mida pole toimunud, ei vaja sisulisemaid hinnanguid revidentidelt. Tuginevalt ekspertarvamusele ei ole arve nr 1 allkirjastamise aega võimalik täpselt kindlaks määrata. 7 Kaebaja püüab apellatsioonkaebuses väita, et tehing toimus, teenus anti üle ja selle üleandmise kuupäev on kindlaks määratav. Fakt on aga see, et teenuse üleandmise kuupäeva ei ole vaidlusalusele arvele märgitud. R. Paala ja T. Raatsini ütlusi, mille kohaselt tehing toimus 01.06.2009, menetlusse esitatud ei ole. Ja kui see nii oleks, oleks tegu vastuoluga maksumenetluses esitatud 01.06.
4. a lepingu teksti ja arve sisuga. Nimelt viitab 01.06.
5. a arve nr 1 01.06.
6. a lepingu sisule, kuid lepingu teksti p 1 kohaselt „projekti realiseerimiseks vajaliku annab Rosneft üle
7. a juunikuu jooksul.“ Kuna 01.06.
8. a lepingu p-s 1 märgitu kohaselt oli lepinguobjekti üleandmine suunatud tulevikku ning lepingu allakirjutanud V. Kõivomägi ja T. Raatsin teabe üleandmist ja saamist lepingu sõlmimise ajal ei kinnitanud, siis järeldub sellest, et lepingu objekti 01.06.2009 üle veel ei antud. Kuna kaebaja versiooni kohaselt oli teabe üleandja ja vastuvõtja R. Paala, siis ei kattu maksuhaldurile esitatud 01.06.
9. a lepingu versioon kuidagi kaebaja poolt apellatsioonkaebuses kirjeldatud sündmustikuga. Kirjalikke tõendeid teenuse väidetavast üleandmisest lepingu p-s 1 kirjeldatust erineval viisil ei ole kaebaja maksuhaldurile esitanud. Samuti pidi 01.06.
10. a lepingu p 1 kohaselt kaebaja saama kuue kuu jooksul nõustamisteenust, kuid selle kättesaamist või mittesaamist ei ole kaebaja millegagi tõendanud. Sellest saab järeldada, et väidetud teenust ei ole kaebajale 01.06.
11. a lepingu p 1 kohaselt üle antud. Ajaliselt on võimatu anda kuueks kuuks ettenähtud nõustamisteenus üle juunikuu esimesel päeval, nagu seda väidab kaebaja apellatsioonkaebuses. Kuna vaidlusalune tehing ei saanud juba 01.06.
12. a lepingu p 1 omapärast tulenevalt toimuda apellatsioonkaebuses kirjeldatud viisil ja ajal, siis tuli arvele märkida

§ 37lg 7 p 7 kohaselt teenuse osutamise kuupäev.

Samuti on ebausaldusväärne apellatsioonkaebuses väidetud osaline tasumine tasaarvestamise teel. Kaebaja ei ole loonud võimalust oma väidete kontrollimiseks ja ka osalise tasumise puhul tulnuks märkida arvele siiski teenuse eest osalise makse laekumise kuupäev. Kaebaja versiooni kohaselt on see kindlaks määratav ja see erines arve väljastamise kuupäevast. Nimetatud asjaolu ei ole kaebaja millegagi õigustada püüdnud.

§ 37lg 7 ei ole üksnes n.ö formaalne säte või nõue.

See säte on just selliste olukordade välistamiseks seadustatud, et maksukohustuslastel ei tekiks võimalust käibe tekkimise aja osas vassida.

§ 37

lg 7 p 7 nõuetest kinnipidamine on oluline, kuna üksnes nõuetekohase arve alusel tekib apellandil õigus sisendkäibemaksu maha arvata. Arve nr 1 ei vasta ka kaebaja uue versiooni valguses

§ 37lg 7 p 7 nõuetele.

Kriminaalmenetluses antud ütlused on maksumenetluses esitatud dokumentaalsete tõendite ja versiooniga vastuolus. Kriminaalmenetluses esitatud versiooni, et R. Paala tegi tehinguid iseendaga, ei saa pidada usaldusväärsemaks, kuna see välistab maksumenetluses esitatud dokumentaalsetel tõenditel näidatud versiooni, et T. Raatsin tegi tehingu V. Kõivomägiga. Kaebaja heidab küll ette, et halduskohus ei ole hinnanud ostu-müügi lepingust tulenevat kontaktibaasi, jooniseid, oskusteavet, know-how’d, skeeme jne, kuid jätab tähelepanuta, et sellist teavet ei ole kaebaja halduskohtule hindamiseks esitanud. Samuti on põhjendamatu etteheide, et hindamiseks on jäetud kaasamata ekspert, kuna puudus teenus ja teave, mida eksperdil hinnata lasta. Väidetavat arvutis, paberil ja CD plaadil n.ö materiaalses vormis teabe esitamist ei ole kaebaja käeolevas asjas tõendada üritanudki. Sellises mahus tehingute tegemine on vastutaja hinnangul jätkuvalt ka eluliselt ebausutav. Kaebaja soovimatus tehingute toimumist maksumenetluses tõendada kinnitab vaid kahtlusi, et tehingut pole toimunud. Vastasel juhul puuduks pooltel vajadus MTA-d desinformeerida. Vastustaja ei nõustu väitega, et V. Kõivomäge ei ole maksumenetluses seoses OÜ-de RKO Platvorm ja Rosneft Eesti vahelise tehinguga kriminaalmenetlusest eraldiseisvalt üle kuulatud. Vastavalt kaebusele vastuse lisale 30 on V. Kõivomägi 25.10.2012 siiski maksumenetluses üle kuulatud. V. Kõivomägi kinnitas, et asus Rosneft Eesti OÜ juhatusse R. Paala mahitusel, saamata mistahes äriühingu dokumente ja ülevaadet äriühingu majandustegevusest. Kuna 8 V. Kõivomägi Rosneft Eesti OÜ majandustegevusest midagi ei teadnud ja ka R. Paala möönis oma versioonis, et vaidlusaluse tehingu teabe valdaja oli tema (andis teabe iseendale üle), leiab vastustaja jätkuvalt, et V. Kõivomäe maksumenetluses antud ütlused on usutavad. R. Paala kasutas V. Kõivomäge lihtsalt ära toimumata tehingu vormistamiseks. Kriminaalasja nr 1136111 kohtuistungil antud ütlused keskenduvad üksnes V. Kõivomäe tervislikule seisundile. V. Kõivomägi andis ise revidentidele ütlused MTA ametiruumides, mistõttu puudus revidentidel alus kahtlusteks V. Kõivomägi poolt antud ütluste adekvaatsuses. Kaebaja hinnangul on V. Kõivomäe ütlused valed seetõttu, et ta soovis pääseda kriminaalõiguslikust vastutusest. MTA leiab, et kaebaja endise ja praeguse seadusliku esindaja poolt kriminaalmenetluses esitatud kaitseversioon on ilmne soov veeretada süü V. Kõivomäe kaela. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et V. Kõivomägi ei teadnud vaidlusaluse tehingu asjaolusid, kuna dokumente ja asjaajamist talle R. Paala poolt üle ei antud ja äriühingu tegelikust juhist V. Kõivomägi samuti teadlik ei olnud. Fakt on see, et ekspertarvamuse kohaselt vaidlusaluse lepingu ja arve allkirjastamise täpset aega määrata ei olnud võimalik, mistõttu ei ole välistatud võimalus, et vaidlusalused dokumendid koostati tagantjärele. Kaebaja vastuolulised väited ei kummuta kahtlusi, et kaebaja endised ja praegused seaduslikud esindajad on tihedaid isiklikke sidemeid ära kasutades tõenäoliselt kokku leppinud toimumata tehingu kirjeldamises. Siiski esineb nende versioonis sedavõrd palju seletamatuid vastuolusid, mis välistavad nende poolt kirjeldatud viisil tehingute toimumise. Vastustaja ei nõustu ka apellatsioonkaebuses antud hinnanguga, et 24.11.2014 kaebuse täiendusega esitatud tõendid olid halduskohtule esitatud tähtaegselt. Vastustaja jääb 01.12.2014 esitatud seisukoha juurde ning märgib, et kaebaja rikkus HKMS § 51 lg-s 3 sätestatud nõuet. Kaebajalt küsiti konkreetselt maksustamise seisukohalt tähendust omavat teavet, s.h teavet, millega R. Paala ega T. Raatsin ennast süüstada ei oleks saanud. Väär on kaebaja veendumus, et revidendid olid varjatud kriminaaluurijad ja maksumenetlus on osa kriminaalmenetlusest. Üheks maksukorralduse seadusest tulenevaks kohustuseks maksumenetluses on maksukohustuslasel ja kolmandal isikul lasuv kaasaaitamiskohustus. Sellest tulenevalt peab isik andma maksumenetluses selgitusi ning esitama tõendeid. Kaebaja esitas 19.07.2012 maksustamisperioodi 2009 juunikuu kohta käibedeklaratsiooni, milles andis ise maksuhaldurile teavet enammakstud käibemaksu kohta, käsitledes siis nimetatud andmeid teda potentsiaalselt mittesüüstavatena, kuid hiljem, nimetatud enammakse õigsuse kohta ja vaidlustatud korralduse alusel küsitud dokumente, mis nimetatud andmete õigsust kinnitaksid, peab kaebaja teda potentsiaalselt süüstavateks. MTA on veendunud, et tegu on kohtute süstemaatilise eksitamisega ja tegelikult on kaebaja juba 19.07.2012 vaidlusaluse deklaratsiooni kaaskirjas kinnitanud (vt kaebusele vastuse lisa 1), et deklaratsiooni parandus võib sisaldada ebatäpseid andmeid. Vastustaja hinnangul on esmased ütlused suurema tõepärasuse astmega, kui hiljem, pärast pikemat järelemõtlemist antud ütlused. MTA vaidleb vastu R. Paala väidetavale vaikimisprivileegile. Sisuliselt ei olnud kaebaja juhatuse liikmel R. Paalal võimalik pärast juhatuse liikmeks astumist 07.09.2009 kindlameelselt väita, et ta on enne teda tehtud vaidlusaluse tehingu osas õigustatud MKS § 64 lg 1 p-le 6 tuginedes 09.08.2012 korralduses nõutud dokumentide ja teabe mitteesitamiseks. Korralduses nimetatud perioodil (maksustamisperiood juuni 2009) ei olnud R. Paala kaebaja juhatuse liige ega 01.06.

1. a arvel viidatud lepingu sõlminud pool ega esindaja. 07.05.2009-01.03.2010 kaebaja juhatuse liige O. Vainola ei ole MKS § 64 lg 1 p 5 mõistes R. Paala abikaasa, otsejoones sugulane, õde ega vend. Seega ei ole ka tema MKS § 64 lg 1 p 5 mõistes isikuks, mis oleks andnud R. Paalale õiguse 01.11.2012 maksuhaldurile teabe ja tõendite andmisest keelduda. 9 Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-25-02 kohaselt teabe andmisest ning tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke ei saa olla suvaotsus ning seetõttu peab teabe andmisest keeldumine olema kontrollitav. Antud juhul see maksumenetluses nii ei olnud. Väidetavalt 01.06.2009 toimunud tehingute kohta tõendite esitamine ei oleks saanud R. Paalat ega tema lähedasi süüstada, sest R. Paala ega tema lähedased neis tehingutes ei osalenud. Aga kui kaebaja esitas R. Paala vahendusel 19.07.2012 tahtlikult valeandmeid, siis on maksu määramine kaebajale põhjendatud. MKS § 64 lg 1 p-st 6 tulenevale õigusele saab tugineda alles pärast maksuhalduri küsimuse ärakuulamist ning iga küsimuse puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. Käesoleval juhul on R. Paala jätnud põhjendamatult maksukohustuslase endise seadusliku esindajana igasuguse teabe andmata ja küsitud dokumendid esitamata. Keeldudes igasuguse teabe andmisest võttis kaebaja endale vastutuse kaasaaitamiskohustuse rikkumise eest. Maksukohustuslane ei või takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel. Järelikult peab maksukohustuslane koguma ja esitama tõendid ka siis, kui ta teab, et nende tõendite alusel fikseeritakse rahaline kohustus riigi ees. MKS § 64 lg 1 p 6 ei anna alust teabe ja dokumentide esitamisest meelevaldseks keeldumiseks ega maksukohustuse vältimise eesmärgil. Kaebaja endine seaduslik esindaja käitus MTA-le andmeid esitades selektiivselt, mis ei ole õigustatav apellandi vaikimisprivileegiga. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-78-14 p-s 14 täheldanud, et EIÕK art 6 ei kohaldu maksumenetlusele. Kaebaja tugines maksumenetluses PS § 22 teisele lausele ja leidis, et ei olnud kohustatud oma süütust tõendama. See seisukoht on ekslik, kuna ta lähtub kriminaal- ja maksumenetluse samasusest. Apellatsioonkaebuses toodud arutlus ja arusaam EIK praktika ebapiisavast tõlkimisest ja sellest tulenevast riigivõimu väidetavast piirangust, ei ole käesolevasse vaidlusesse puutuvad ega asjakohased. EIK praktikale viitamine on Eesti õiguspraktikas tavapärane ja seda teevad õiguskantsler, ametiasutused, esimese ja teise astme kohtud ning ka Riigikohus. Vaid väga väike osa EIK praktikast on täistekstidena eesti keelde tõlgitud ning ka Riigikohus viitab sageli EIK otsustele, mille täistekstid eesti keeles saadaval pole. MTA ei ole väärkohaldanud EIÕK artiklit 6 ja nemo tenetur se ipsum accusare põhimõtet maksumenetluses. Maksumenetlus sama ametkonna poolt, kus on algatatud kriminaalmenetlus, ei kujuta endast veel EIÕK art 6 rikkumist. MTA hinnangul ei puuduta kriminaalmenetlus maksumenetlust, sest seda viivad läbi siiski erinevad ametnikud ja erinevate menetlusreeglite järgi. Riigikohus on juba R. Paala individuaalkaebuste puhul (kohtuasjades nr 3-4-1-3-10 ja 3411510) lahendanud analoogseid probleemipüstitusi. Nimetatud probleemi on lahanud ka õiguskantsler. MKS § 56 ja § 64 lg 1 p 6 ei ole vastuolus PS § 22 lg-st 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegi ega EIÕK artikliga
2. Riigikohus on mittesüüstamise põhimõtet käsitlenud peamiselt isiku garantiina süüteomenetluses (Riigikohtu 12.02.
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03). Süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on asetada riigile kriminaal- või väärteoasjas kohustus tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust. Maksu määramise ja maksuotsuse täitmise edasilükkamine ei ole PS § 22 lg 2 eesmärgiks. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-120-03, p 16). Maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (MKS § 56, § 60 lg 1). Olulise teabe maksumenetluses esitamata jätmine kujutab endast kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Kui maksuhaldur ei saaks maksumenetluses otsustada apellandi maksukohustuste üle, hinnates maksuhalduril oleva kogu teabe alusel apellandi poolt esitatud andmeid, oleks maksuhalduril seadustest tulenevate kohustuste täitmine maksusumma määramisel võimatu. Maksumenetluses ei ole keelatud maksukohustuslase vaikimisest ning ka nõutud teabe esitamata jätmisest järelduste tegemine. Kui kaebajal on teadmine, et tema poolt on vastav 10 deklaratsioon on esitatud alusetult, on ta õigustatud dokumentide mitteesitamiseks, kuid see õigustus ei muuda veel vaidlustatud haldusakti ega selle andmiseks läbi viidud maksumenetlust õigusvastaseks. Riigikohtu halduskolleegium on 07.12.
4. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-06, p 9, märkinud, et juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lg-le
5. Selle sätte rakendamine on võimalik ka siis, kui maksuotsuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus. Lähtuvalt Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-57-07 ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. MTA viitab arvukale kohtupraktikale (haldusasjad nr 3-10-2774; 3-10-3360; 3-10-834; 3-10-2121; 3-09-2921 jne), kus erinevad kohtud on analoogse sisuga ning kaebaja endise juhatuse liikmega seotud teiste äriühingute vaidlustes jõudnud samalaadse tõdemuseni. Riigikohus on analüüsinud kaasaaitamiskohustusega seonduvat ka kohtuasjas nr 3-1-1-39-
6. EIK on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on EIÕK art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (John Murray vs. Ühendkuningriik 08.02.1996, p 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, 17.12.1996, p-d 68-69; J.B. vs. Šveits, 03.05.2001, p 64). EIÕK art 6 lg-t 1 on rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse ise üle andma dokumente olukorras, milles ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises (J.B. vs. Šveits, p 66). Seisukohale, et enese mittesüüstamise privileegi tuleb rakendada ka maksumenetluses, on asunud Riigikohtu halduskolleegium 14.11.
7. a otsuses nr 3-3-1-47-07, p 16, millest nähtuvalt on tulenevalt MKS § 64 lg 1 p-st 6 maksukohustuslasel õigus keelduda MKS §de 6063 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õiguserikkumises süüditunnistamist. Vastustaja arvates ei ole enese mittesüüstamise privileegist lähtumine käesolevas maksuvaidluses asjakohane, sest R. Paala ei teinud vaidlusalust 01.06.2009 tehingut ise, kuna poolte esindajad olid T. Raatsin, volitaja O. Vainola, ja V. Kõivomägi. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala hõlmab üksnes keeldu sundida isikut andma ennast või oma lähedasi süüstavaid ütlusi või esitama dokumente karistuse abil. Kohtuasjas J.B. vs. Šveits leidis EIK, et kaebaja korduval trahvimisel dokumentide esitamata jätmise eest oli kriminaalsüüdistuse iseloom EIÕK art 6 lg 1 tähenduses. Samas asjas möönis EIK menetlusosalise kohustust esitada puhtalt korrektse maksustamise kindlustamiseks dokumentaalselt kajastatud teavet (J.B. vs. Šveits, p 63). Käesoleval juhul ongi tegemist viimati nimetatud olukorraga. EIK peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi (08.04.
8. a otsus Weh vs. Austria, p 46). Euroopa Kohus (EK) leidis 18.10.1989 tehtud otsuses nr 374/87, et juriidilisel isikul ei ole absoluutset õigust vaikimisele, sest juriidilised isikud peavad vastama fakte käsitlevatele küsimustele mööndusega, et nad ei pea tunnistama rikkumist. Analoogne juhis on kohaldatav ka RKO Platvorm OÜ suhtes, arvestades asjaolu, et R. Paala ei oleks saanud ennast 01.11.2012 ütluste andmisel süüstada, sest ta polnud osaline uuritud tehingus. 20.02.
9. a otsuse nr T-112/98 p-s 65 leiti, et dokumentide esitamist võidakse juriidiliselt isikult nõuda. EIK on analoogselt EK-ga teinud vahet kohustuslikus korras nõutaval materjalil ja sellel, mis on olemas sõltumatult kahtlustatava tahtest (EIK 17.12.
10. a otsus nr 19187/91). Samuti on EIK asunud 08.02.
11. a otsuses nr 18731/91 seisukohale, et süüdistatava vaikimise, s.t ütluste andmisest keeldumise tõlgendamine tema kahjuks ei ole käsitatav EIÕK art 6 rikkumisena. 11 Kaasaaitamiskohustus ja enese mittesüüstamise põhimõte ei saa käesolevas vaidluses olla omavahel kollisioonis. Mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudele ning seega ei ole käesoleval juhul välistatud kaasaaitamiskohustus kui selline. Kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust ei tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-57-07). Õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. Vastustaja peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi. Maksuotsusega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid. Maksuhaldur tuvastas apellandi 19.07.2012 deklaratsiooni kaaskirjas ja 01.08.2012 arve nr 1 kaaskirjas esitatud väite „… käibedeklaratsioon võib sisaldada ebatäpseid andmeid …“ õigsuse ning korrigeeris vaidlustatud maksuotsusega apellandi „ebatäpset“ maksuarvestust. Kehtiva õiguse kohaselt on maksuhaldurile antud võimalus tuvastada tegelikud asjaolud, mis on maksustamise seisukohast olulised ja viivad antud juhul, erinevalt apellandi poolt taotletud eesmärgist, tegeliku maksukohustuse tuvastamiseni. Kuna maksuhalduri poolt läbiviidud maksumenetluse eesmärk oli tuvastada tegelik maksuõigussuhe maksuseaduste mõistes, siis kriminaalmenetluse eesmärk on tuvastada, kas sellega kaasnesid ka kavandatud petturlikud huvid karistusseadustiku mõistes. Tegemist on erinevate menetlustega ning nende menetluste lõpptulem on samuti erinev, sest maksuseadustega sätestatakse maksukohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis ja selle alusel tekkis maksuõigussuhe riigi ja apellandi vahel. EIK praktikast (EIK 19.09.
12. a otsus nr 29522/95, 30056/96 and 30574/96, I.J.L. jt vs. Ühendkuningriik, p 100; EIK 08.04.
13. a otsus nr 38544/97, Weh vs. Austria, p 44; EIK 04.10.
14. a otsus nr 6563/03, Shannon vs. Ühendkuningriik, p 36; EIK 10.09.
15. a otsus nr 76574/01, Allen vs. Ühendkuningriik) järeldub, maksumenetluses tõendite nõudmine isikult ei pruugi iseenesest olla vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga. EIK on selgitanud, et otsustamaks, kas tõendite hankimine haldusmenetluses isiku kaasaaitamiskohustuse ja karistusähvarduse kaudu ehk n-ö sunni all oli vastuolus enese mittesüüstamise õigusega või mitte, tuleb hinnata, kas ja kuidas informatsiooni kasutati isiku vastu süüteomenetluses. Kuna antud juhul seda süüteomenetluses tehtud ei ole ja kaebaja seaduslikud esindajad on saavutanud maakohtus ka õigeksmõistva otsuse, on kaebaja veendunud, et R. Paala või T. Raatsini enese mittesüüstamise privileegi ei ole rikutud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
17. Halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse ja kohtumenetluse norme ning õigesti hinnanud tõendeid. Arvestades halduskohtu järelduste õigsust ja otsuses toodud põhjalikke põhjendusi, ei näe ringkonnakohus alust ka halduskohtu otsuse põhjenduste muutmiseks või täiendamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 1-24 esitatud põhjendustega, järgib neid ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus nõustub ka MTA vastuses apellatsioonkaebusele toodud põhjalike põhjendustega ja viitab neile. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12
18. Apellatsiooniastmes käib poolte vahel vaidlus jätkuvalt selle üle, kas kaebaja on Rosneft Eesti OÜ 01.06.
19. a arvel nr 1 märgitud teenust („Projekt „RN“ (vastavalt 01.06.2009 lepingule)“) tegelikkuses saanud ja selle eest tasunud, millest sõltub, kas kaebajal on õigust kajastada enda raamatupidamises eelnimetatud arvet ja vähendada sellel märgitud käibemaksu võrra tasumisele kuuluvat käibemaksu. Nimetatud summa on 8 449 164 000 krooni ehk 540 000 000 eurot. 14.

§ 29

lgst 1 tulenevalt saab maksukohustuslane tasumisele kuuluvast käibemaksusummast maha arvata vaid maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud tehingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse eest tasutud sisendkäibemaksu. Selleks peab olema tekkinud käive, st maksukohustuslane peab olema kauba või teenuse tegelikult saanud ja selle eest tegelikult tasunud. Sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks on lisaks

§ 37nõuetele vastav arve.

MKS § 150 lg 1 järgi lasub maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti, maksukohustuslasel. Järelikult lasus kaebajal kohustus eelnimetatud asjaolude tegelikku asetleidmist tõendada.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja maksuhalduriga, et käesoleval juhul ei ole millegagi tõendatud, et kaebaja poolt väidetavalt omandatud oskusteave üldse eksisteerib. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja oleks väidetavalt toimunud tehingu tulemusel saanud sellise oskusteabe, nagu ta väidab, enda valdusse. Tõendatud ei ole ka see, et kaebaja oleks 01.06.
2. a arvel nr 1 märgitud summa väidetavale müüjale tasunud. Lisaks ei vasta esitatud 01.06.
3. a arve nr 1

§ 37nõuetele.

1. Kaebaja ei ole esitanud apellatsioonimenetluses eelnimetatud asjaolude kohta uusi tõendeid. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuse lisana välja pakutud tõendid pärinevad kriminaalmenetlusest ega aita kuidagi kaasa eelnimetatud asjaolude tõendamisele. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et viimane ei kaasanud menetlusse eksperti hindamaks, kas OÜde Rosneft Eesti ja RKO Platvorm vahelisest 01.06.
2. a lepingust tulenev kontaktbaas, tehnoloogilised lahendused ning oskusteave (sh vajalik know-how, skeemid ja tehnilised joonised) mereplatvormide konstrueerimiseks, paigaldamiseks ning opereerimiseks, olid valesti hinnatud. Seejuures ei ole kaebaja väidetavat oskusteavet avaldanud ei maksuhaldurile ega kohtule. Kaebaja esitas maksuhaldurile vaid DVD, millel oli helifail R. Paala ja MTA ametniku Õ. Linde maksuseaduste tõlgenduse üle peetud väitluse lindistusega. Ringkonnakohus leiab, et kui selline oskusteave, nagu kaebaja väidab, kusagil olemas on, siis kaebaja valduses seda ei ole.
3. Kaebaja ja tema väidetav äripartner Rosneft Eesti OÜ keeldusid koostööst makshalduriga ega esitanud maksuhalduri nõutud andmeid, millega oleks olnud võimalik tõendada vaidlusaluse tehingu toimumist. Maksuhaldur on maksuotsuses põhjendatult asunud seisukohale, et korrektselt äri ajaval maksukohustuslasel puudub igasugune vajadus maksuhalduri eest toimunud tehingu kohta teavet varjata. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Euroopa Inimõiguste Kohus on 08.02.
4. a otsuses asjas John Murray vs. Ühendkuningriik (nr 18731/91) leidnud, et kui isiku vastu kogutud tõendid eeldavad selliste selgituste andmist, mida isikul tema rolli arvestades oleks võimalik anda, saab selgituste andmata jätmisest järeldada, et midagi selgitada ei olegi, mis võib viidata sellele, et isik ongi süüdi selles, millele kogutud tõendid viitavad (p 51). Nimetatud seisukohta saab ringkonnakohtu hinnangul laiendada ka juhtumile, kus on vaidluse all konkreetse tehingu toimumine. Asjaolust, et äriühing väldib maksuhalduri selliste korralduste täitmist, millega palutakse tal esitada selgitusi ja tõendeid vaidlusaluse tehingu toimumise kohta, saab suure tõenäosusega järeldada seda, et vaidlusalust tehingut tegelikult ei toimunud. Negatiivsete 13 asjaolude esinemist on maksumenetluses reeglina võimalik järeldada neile vastanduvate positiivsete asjaolude (antud juhul tehingu toimumine) kohta veenvate tõendite puudumisest.
5. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetlusosaliste ütluste ja seletuste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka neis väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes ja seletustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (RKHKo 24.01.2011, 3-3-1-73-10, p 24; 19.05.2009, 33-1-32-09, p 19). Üldiselt tõenäoliseks ei saa pidada tehinguid väidetavalt teinud isikute vastuolulisi või üldsõnalisi ütlusi tehingute kohta juhul, kui tehingud poolte vahel tegelikult toimusid. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja väited ja seletused on üldsõnalised ja vastuolulised ning seega eluliselt mitteusutavad ega lükka ümber maksuhalduri poolt maksuotsuses väljendatud seisukohti, et kaebaja ei ole Rosneft Eesti OÜ 01.06.
6. a arvel nr 1 märgitud teenust tegelikult saanud ega selle eest tasunud. Väidetav tehing väljub ka kaebaja esindaja R. Paala ja varasema esindaja T. Raatsin isikuid arvestades oma mahult elulise usutavuse piiridest. Kohtupraktikas on väljendatud seisukohta, et maksumenetluses piisab põhjendatud ja eluliselt usutavast mõistlikust kahtlusest maksukohustuslase väidetud asjaolude suhtes. Maksuotsuses on ära toodud tõendid ja asjaolud, mille pinnalt on maksuhaldur usutavalt põhjendanud oma seisukohta, miks väidetavat teenust saadud ega selle eest tasutud ei ole.
7. Ringkonnakohus nõustub, et maksumenetluse ja kriminaalmenetluse üheaegne läbiviimine sama organi poolt võib olla põhiõiguste seisukohalt probleemne. Siiski ei puuduta need probleemid maksumenetlust, vaid kui, siis kriminaalmenetlust. Seega on kaebaja väited tema õiguste rikkumise kohta maksumenetluses asjakohatud.
8. Kokkuvõttes puudus seega kaebajal alus kontrollitaval perioodil sisendkäibemaksu mahaarvamiseks maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust Rosneft Eesti OÜ 01.06.
9. a arve nr 1 alusel.
10. Kaebaja on erinevates ringkonnakohtule esitatud avaldustes taotlenud täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmist, tuvastamaks, et riigikohtunikud ja halduskohtunik rikkusid tahtlikult kohustust teha seaduslik kohtulahend ning eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult.
11. Ringkonnakohus leiab, et täiendavalt koos apellatsioonkaebusega esitatud dokumendid tuleb kaebajale tagastada, kuna need ei aita kuidagi tõendada väidetava tehingu toimumist ega ole seega ilmselt vajalikud asja õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3).
12. Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule kaks taotlust, mille eesmärgiks on, et ringkonnakohus hindaks riigikohtunike ja halduskohtu kohtuniku tegevust teadvalt vale kohtulahendi tegemisel. Nimetatud taotlused jäävad läbi vaatamata, sest sellise taotluse lahendamise pädevust ringkonnakohtul ei ole.
13. Kaebaja taotlus asjas eelotsuse küsimiseks tuleb samuti jätta rahuldamata. Käesolevas asjas kuuluvad kohaldamisele maksukorralduse seadus ja käibemaksuseadus, Euroopa Liidu õiguse kohaldamine ei oma asjas otsustavat tähendust.
14. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude osas taotlust esitanud, ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada. 14 Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 15 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/