3-14-52113/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi 03.05.2016, Tartu 3-14-52113 Sergei Judini kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 10.04.

1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sergei Judin Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
2. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Tühistada Tartu Halduskohtu 10.04.
4. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Sergei Judini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 603 eurot ja riigilõivu 18,11 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Sergei Judini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 40 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa V.J. arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
5. Jätta Sergei Judini tasutud riigilõiv 61,80 eurot HKMS § 108 lg 11 kohaselt tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 02.06.
6. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Kinnipeetav Sergei Judin esitas 25.06.2014 (registreeritud 26.06.2014) Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (tl 16-17). Ta märkis, et on olnud Tallinna Vanglas perioodidel 17.09.2012 - 24.10.2012 ja 12.02.2013 - 29.12.2013, mil teda hoiti inimväärikust alandavates tingimustes. Muu hulgas oli tema isiklik ruum liiga väike. S. Judin palus hüvitada talle tekitatud mittevaralise kahju.
8. Tallinna Vangla ei vastanud tähtaegselt S. Judini kahju hüvitamise taotlusele.
9. S. Judin esitas 15.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest (tl 2-7). Kaebaja märkis, et viibis Tallinna Vanglas ajavahemikel 12.09.2012 − 31.10.2012 ja 16.01.2013 − 29.10.
10. Kaebajat hoiti inimväärikust alandavates tingimustes, sest tema isiklik ruum oli alla 3 m
11. Kaebajal puudus võimalus tegeleda füüsilise liikumisega ning seetõttu kannatas kaebaja psüühiliselt ning selline olukord tekitas stressi, ängistust, pidevat pingeseisundit ja meeleolu langust. Kaebaja tundis ennast abituna, alandatuna ja täielikult ametnike meelevallas olevana. Kaebaja pöördus ka suuliselt kontaktisiku poole.
12. Tartu Halduskohus tagastas 05.11.
13. a määrusega (tl 18-19) kaebuse kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu osas, milles kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemike 12.09.2012− 16.09.2012, 25.10.2012.− 31.10.2012, 16.01.2013 − 11.02.2013 ja 30.07.2013 − 29.10.2013 eest. Kohus selgitas, et kahjuhüvitise suuruse arvutamisel saab lähtuda üksnes nendest ajavahemikest, mille osas kohus kaebust ei tagastanud, s.o ajavahemikud 17.09.2012 − 24.10.2012 ja 12.02.2013 − 29.07.
14. Nende ajavahemike raamesse jäi kokku 206 päeva. HALDUSKOHTU LAHEND
15. Tartu Halduskohtu 10.04.
16. a otsusega rahuldati S. Judini kaebus osaliselt (resolutsiooni p 1), mõisteti Tallinna Vanglalt S. Judini kasuks välja hüvitis 603 eurot (resolutsiooni p 2), tunnistati õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 201 päeva jooksul ajavahemikes 17.09.2012 − 24.10.2012, 12.02.2013 – 23.06.2013 ja 27.06.2013 – 27.07.2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 (resolutsiooni p 3) ning mõisteti Tallinna Vanglalt S. Judini kasuks välja menetluskulud 18,11 eurot (resolutsiooni p 4). Kohtuotsuse kohaselt viibis kaebaja kaebusega hõlmatud ajavahemikul Tallinna Vanglas vahistatuna. Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Samuti võimaldatakse iga päev värskes õhus jalutamist ning kaebaja ei ole väitnud, et talle pole olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik. Samuti ei ole kaebaja välja toonud tegureid, mis lisaks ruuminappusele talle väärikuse alandamise näol kahju on tekitanud. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Kuid üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju. Kohus nõustub kaebajaga, et isikliku ruumi kindlakstegemisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti pindala. Samas leiab kohus, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kambrites, kus kaebaja viibis oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 30 päeval 2,38 m2, 162 päeval 2,7 m2, 2 päeval 2,83 m2, 6 päeval 2,85 m2, 1 päeval 2,97 m2, 4 päeval 3,24 m2 ja 1 päeval 4,05 m
17. Lähtudes EIK praktikas välja kujunenud seisukohtadest, peab kohus õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist ajavahemikus 17.09.2012 − 24.10.2012, 12.02.2013 – 23.06.2013 ja 27.06.2013 – 27.07.2013, kokku 201 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui 3 m
18. Kohus peab hüvitamisnõude rahuldamise otsustamisel oluliseks arvestada sellega, et kaebajal ei olnud võimalik väljaspool kambrit liikuda rohkem, kui ühe tunni pikkune jalutuskäik päevas ning et ajavahemikus 17.09.2012 − 22.10.2012 viibis kaebaja kambris, kus 30 päeval oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ainult 2,38 m
19. Samas tuleb oluliseks pidada ka seda, et kaebaja ei ole varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi ning seda, et tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. 2 Perioodidel, mil kaebaja oli paigutatud kambritesse, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2, s.t vastustaja polnud kinnipeetava paigutamisel järginud imperatiivset nõuet, ning kus põrandapinda inimese kohta oli 2,7 m2 kuni 2,97 m2, ja liikumisvõimalust oli vaid üks tund päevas, tuleb kaebajale kahju hüvitada rahas. Kohtu hinnangul vastaks ühiskonna õiglustundele ja väärtushinnangutele hüvitis 3 eurot päeva kohta. Seetõttu peab kohus põhjendatuks välja mõista 603 eurot (3×201). Kohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud on käesolevas asjas menetluskulud 61,8 euro ulatuses ning kuna kaebus on rahuldatud 29,3 % ulatuses, tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 18,11 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
20. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt, tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas 201 päeva jooksul ajavahemikus 17.
21. – 24.10.2012, 12.
22. – 23.06.2013 ja 27.
23. – 27.07.2013, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 ja mõistis Tallinna Vanglalt S. Judini kasuks välja hüvitise summas 603 eurot ja menetluskulud 18,11 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Riigikohtu 20.06.
24. a otsuse asjas nr 3-4-1-9-14 kohaselt ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Vastamaks küsimusele, kas ebapiisav ruum alandas inimväärikust või mitte, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Kuigi vaidlustatud halduskohtu otsusest nähtub, et ei ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale ning et S. Judini liikumispiirang tulenes sellest, et ta viibis vanglas vahistatuna, asus kohus siiski vääralt seisukohale, et vangla tegevus ebapiisava põrandapinna tagamisega oli vastuolus inimväärika kohtlemise keeluga. Seega jättis halduskohus isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. Apellant ei nõustu halduskohtuga, et WC-alune pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel üldpinnast välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Vangla kambrites, kus S. Judin vaidlusalusel perioodil viibis, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Halduskohtule esitatud tabelist nähtuvalt on WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral S. Judinile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m2 põrandapinda. Tallinna Vangla täitis kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 toodud kohustust tagada kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. S. Judin oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole vangla rikkunud siseriikliku õiguse norme ega kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoidnud. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega on üha rangem. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate 3 võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi. Eesti riik sai
25. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapind. Ajal, mil S. Judin viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Tallinna Vanglas vähendati aastal 2013 kinnipeetavate kohtade arvu 145 võrra. Vabu kohti, kuhu reaalselt saaks kinnipeetavaid paigutada ilma, et ohtu satuksid vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute või vangla julgeolek, vanglates praktiliselt ei ole. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK-i praktikaga. Apellandi hinnangul on kohus jätnud täielikult tähelepanuta Tallinna Vangla poolt väljatoodu, mille kohaselt ei ole S. Judin püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Ruumipuudusega kaasnenud kõrvalmõjudest saanuks ja tulnuks S. Judinil vanglale koheselt teada anda. Vangla saanuks kinnipeetava olukorda ja tervislikku seisundit hinnata, operatiivselt sekkuda ja vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida, kuid Tallinna Vangla põhjustatud üleelamistest andis S. Judin vanglale teada alles peale Tallinna Vanglast lahkumist. Nii kahju tekkimise faktilised asjaolud kui kahju tekkimise iseloom pidid kaebajale selguma vahetult tema paigutamisel konkreetsetesse tingimustesse. Isegi kui kaebaja ei mõistnud esimesel päeval, mil teda liiga kitsas kambris kinni peeti, talle tekkinud kahju ulatust, pidi ta ometi tundma alandust ja saama aru, et see kahjustab teda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
26. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 10.04.
27. a otsus tuleb osaliselt tühistada ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja peab vajalikuks muuta halduskohtu otsust omapoolsete põhjendustega. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
28. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsust WC aluse pinna kambri põrandapinnast väljaarvamise ja kaebaja kasuks väljamõistetud mittevaralise hüvitise suuruse osas.
29. EIK on kambri põrandapinna kaasuste puhul vahel asjaolusid refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29334: Lutsenko/Ukraina, p 117). Samuti on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldav isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda ning käsitlenud riivet sedavõrra intensiivsemana (nt asi nr 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). Eeltoodud alusel ei tulene EIK praktikast, et ilma tualettruumi ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab iga kinnipeetava kasutuses olema igal juhul põrandapind vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
30. Ringkonnakohus leiab, et tualettruumi pindala võib arvestada kambri üldpinna sisse. Seda ka seetõttu, et tegemist on kinnise ruumiga. EIK on lisaks ka märkinud, et soovitatav minimaalne põrandapind isiku kohta on 4 m2 ning juhul, kui põrandapind isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust lugeda sedavõrd tõsiseks, et selline olukord kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev/Venemaa