3-14-51529/43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

1. mai 2016, Tartu 3-14-51529 Haldusasi Denis Harri kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega Lääne prefektuuri Pärnu arestikambris Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
2. septembri
3. a otsus Denis Harri apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Dennis Harri Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON
4. Jätta Denis Harri apellatsioonkaebus rahuldamata, muutes osaliselt Tartu Halduskohtu
5. septembri 2015 otsuse põhjendusi kaebaja suitsetajate kambris viibimise ja hüvitise ulatuse kohta, asendades need käesolevas otsuses toodud põhjendustega.
6. Muus osas jätta Denis Harri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
7. septembri 2015 otsus muutmata.
8. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
9. juuni
10. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. juulil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse Denis Harri kaebus, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes viibimise eest Lääne prefektuuri Pärnu arestimaja kambrites perioodidel
13. juuni 2011 kuni
14. juuli 2011,
15. detsember 2011 kuni
16. jaanuar 2012 ning
17. märts 2012 kuni
18. märts
19. D. Harri leidis, et Pärnu arestimaja kambrite tingimused olid kogumis inimväärikust alandavad ja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) rikkus sellega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
20. Arestimaja kambrites suitsetati. Mittesuitsetajana avaldas kaebaja korduvalt soovi nii suuliselt kui ka kirjalikult paigutamiseks mittesuitsetajate kambrisse, kuid sellest keelduti põhjendusel, et arestimajas puuduvad mittesuitsetajate kambrid. Talvel oli kambris ebainimlikult külm ning suvel palav. Riideid tuli pesta ja kuivatada elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske. Kambris asuv WC oli lahtine ja puudus eraldatus kambrist. Kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele ning kambris puudus loomulik valgus. Ventilatsioon toimis ebapiisavalt. Kambris puudusid laud, tool, kapp ja kraanikauss isikliku hügieeni tarbeks. Kambris nr 8 olid kirbud. Dušši võimaldati kasutada vaid kord nädalas, pesta oli võimalik vaid ligikaudu 5 minutit ning sooja vett sai kasutada piiratud koguses. Puudusid võimalused viibida normaalsetes tingimustes lühiajalistel kokkusaamistel. Kuivõrd Pärnu arestimaja vastav ruum puudus, siis sai külalisega suhelda vaid läbi topelttrellide. Lisaks olid kokkusaamised ajaliselt piiratud, s.o umbes 5 minutit. Ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti või võimaldati lugeda mitu kuud vana lehte. Kaebajale ei väljastatud perearsti poolt määratud kõrvetiste vastast ravimit ja seetõttu pidi ta kannatama. Ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga, kuna kaebaja pidi ööpäevaringselt viibima kambris, kus liikumine oli piiratud. Lisaks eelnevale oli kambris liiga vähe isiklikku pinda. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
22. septembri 2015 otsusega Tartu Halduskohtus rahuldas D. Harri kaebuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 132 eurot. Halduskohus märkis, et õiguskantsleri
23. ja
24. aasta kontrollkäikude raportitest nähtub, et Pärnu arestimaja olmetingimustes on olnud olulisi puudujääke, mida on järk-järgult hakatud likvideerima alates
25. aastast. Halduskohus asus seisukohale, et kinnipidamistingimused ei vastanud osaliselt õigusaktides sätestatule. Halduskohus leidis, et põhjendatud on kaebaja etteheited kambrite valgustuse ja ventilatsioonisüsteemi kohta, lisaks lühiajaliste kokkusaamiste korralduse kohta. Halduskohus pidas osaliselt põhjendatuks ka kaebaja etteheiteid kambris laua ja istekoha puudumise kohta. Kuni
26. oktoobrini 2011 kehtinud siseministri määruse „Arestimaja sisekorraeeskiri“ § 10 lg 1 p 2 nägi kambri kohustusliku elemendina ette laua ja istekoha, mis peavad aga alates
27. oktoobrist 2011 kambris olema vaid võimaluse korral. Siiski võis halduskohtu hinnangul nõustuda vastustaja seisukohaga, et mingil määral kompenseeris puuduvat lauda kambris asuv riiul ning istekohta alarahvastatuse korral vaba nari. Lisaks nähtub õiguskantsleri
28. a raportist ja vastustaja vastusest, et toole siiski kambritesse võimaldati. Kapi olemasolu kambris ei ole õigusaktid ette näinud. Kaebaja etteheidetel seoses kraanikausi puudumisega, WC eraldamatusega kambrist ja duši kasutamisega puudub alus. Kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud ASkE ei näinud kambris kohustusliku elemendina ette pesemiskohta. Kuna WC oli kolmest küljest piiratud ja kaebajal oli võimalus kasutada kardinat, siis oli kaebaja privaatsus halduskohtu hinnangul piisaval määral tagatud. Kaebaja kinnipidamise ajal kehtinud ASkE näeb ette dušši kasutamise võimaluse ühel korral nädalas ja kaebaja on kinnitanud, et seda talle võimaldati. Halduskohus ei pidanud tõendatuks kaebaja väidet, et
29. juunist 2011 kuni
30. juulini 2011 olid kambris nr 8 kirbud. Arestikambri arvestusžurnaalist ei nähtu, et kaebaja oleks sellise probleemiga ametnike poole pöördunud. Vastustaja vastuse kohaselt tehakse arestimajas regulaarset tõrjet. Kui kaebaja oleks nädal aega kurtnud kirpude üle, oleks see ka kirjalikult kajastamist leidnud. Lisaks ei pidanud halduskohus usutavaks kaebaja väidet, et ta ei saanud arestikambris tutvuda üleriigiliste päevalehtedega. Vastustaja vastuse kohaselt oli arestimajas ajalehtede saamine tagatud ning neid antakse lugeda isegi praegusel ajal, kuigi päevalehtede lugemise võimaldamine enam kohustuslik pole. Kuivõrd kaebajale on väljastatud ravimeid, siis leidis halduskohus, et kui kaebajal esinesid terviseprobleemid, siis sai ta vajalikku abi. Halduskohus leidis, et kaebajale oli tagatud vähemalt 3,98 m2 isiku kohta ning seega oli kaebaja kinnipidamine kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga kinnipidamisel isikliku ruumi 2 osas. Kuna kaebaja isiklikku ruumi ei saa pidada väheseks, siis puuduvad alused ka kaebaja etteheidetel, et ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga. Halduskohus märkis, et arestikambri arvestusžurnaalist ei nähtu, et kaebaja oleks kambris suitsetamise probleemiga pöördunud arestimaja ametniku poole. Samas on sinna üles märgitud kaebaja muud soovid ja avaldused. Kaebaja viitab küll sellele, et pöördus probleemi tõttu ametnike poole ka kirjalikult, kuid vastavaid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Perioodil
31. märts 2012 kuni
32. märts 2012 viibis kaebaja kambris nr 1 üksinda, mistõttu ei ole võimalik, et teda häiris teise kinnipeetu suitsetamine. Eeltoodust tulenevalt pidas halduskohus küll võimalikuks, et kambris nr 8 suitsetati, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et see kaebajat perioodil
33. juuni 2011 kuni
34. juuli 2011 häiris ja et ta üritas enda õigusi kaitsta ja kahju tekkimist vältida. Halduskohus pidas kohaseks hüvitise määraks 51 päeva pikkuse arestikambris viibimise eest 2 eurot päevas ja 22 päeva pikkuse ja 8 päeva pikkuse arestikambris viibimise eest 1 eurot päevas, s.o kokku 132 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
35. D. Harri esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus täies ulatuses. Kaebaja leidis, et halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ja jätnud sisuliselt hindamata asjas olulise tähtsusega seisukohad. Kaebaja väitel oli WC kambrist eraldatud vaid osaliselt. Ebaõige on vastustaja väide, et kambrisse anti kardin. Vastustaja ei andnud kaebajale teada, et ta võib ametnike poole pöörduda palvega väljastada kardin. Kaebaja leiab, et tulenevalt Euroopa Vanglareeglistikust peab iga vang saama pesta vähemalt kaks korda nädalas. Kaebaja hinnangul on kohus ekslikult asunud seisukohale, et EIK praktika kohaselt on kinnipeetava isikliku ruumi standardiks 3 m
36. Kaebaja leiab, et igale kinnipeetavale peab olema tagatud vähemalt 4 m
37. Lisaks märkis kaebaja, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri pindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala. Kaebaja lisas, et kehakultuuriga tegelemist ei takistanud üksnes isikliku ruumi, vaid ka spordiinventari ja värske õhu puudus. Kaebaja märgib, et arestimajja saabudes andis ta ametnikele teada, et ta on mittesuitsetaja. Kaebaja leiab, et antud küsimuse tõendamine tuleb lahendada analoogselt Tartu Ringkonnakohtu
38. märtsi
39. a otsuse seisukohtade järgi jalutamise mittevõimaldamise tõendamise osas. Kuna arvestusžurnaalis puuduvad märked isikute sooviavaldustest paigutada nad mittesuitsetajate kambrisse, siis tuleb seda tõlgendada vastustaja kahjuks. Kaebaja märgib täiendavalt, et EIK praktika kohaselt on mittesuitsetaja paigutamine ühte kambrisse suitsetajaga iseenesest EIÕK art 3 rikkumine (
40. juuli
41. a lahend nr 19730/10 asjas Toma Barbu vs Rumeenia). Kaebajale jääb arusaamatuks, miks kohus ei ole arvestanud ega analüüsinud kaebaja väidet seoses ööpäevaringselt kambris viibimisega. Kaebaja leiab, et talle mõistetud hüvitis ei vasta EIK standarditele ja siseriiklikule kohtupraktikale. Kuna arestimaja kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele ja arvestades kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, siis kaasnesid talle vähemalt samaväärsed negatiivsed tagajärjed kui vabadusõiguse täiendava piiramisega nõuetekohases kambris, nt kartserisse paigutamine. Lähtudes eeltoodust ei saa kaebajale väljamõistetav kahjuhüvitis jääda alla 6,39 euro iga arestimajas viibitud päeva eest.
42. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb oma senise arvamuse juurde ja nõustub esimese astme otsusega. 3 Vastustaja hinnangul kaebaja arvukad viited erinevatele kohtulahenditele ei asenda ega tõenda tema subjektiivsete õiguste rikkumist. Reaalsete kannatuste ja alanduste olemasolu ei saa selguda aastaid hiljem ja teiste kohtuasjade pinnalt. Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebaja ei erista arestimaja ja vanglat ning seetõttu ei tee ta vahet nõuetel, mis on esitatud ASkE-ga arestimajale ja millises osas laienevad arestimajale VangS nõuded. Nimetatu on oluline tuvastamaks vastustaja kohustusi ja nende nõuetekohast täitmist. Vastustaja arvates on vajalik arvestada rikkumiste kumulatiivse mõju elulist usutavust. Vaatamata asjaolule, et apellant ei saa piiratud võimaluste tõttu tõendada kõiki oma väiteid, ei ole ta HKMS § 59 ettenähtud kohustusest siiski vabastatud. Ringkonnakohtule tehtud ettepanek tunnistajate ülekuulamiseks on esitatud umbmääraselt ja põhjendusteta, miks ei ole tunnistajad taotletud esimese astme kohus. Lisaks ülaltoodule on arestimajale esitatud erinevatel perioodidel erinevaid nõudeid. Nimetatud asjaoluga on esimese astme kohus ka arvestanud ja selle põhjal on kujundanud hüvitise suuruse. Vastustaja hinnangul ei ole muust kambrist eraldamata WC õigusvastane ei ASkE, Riigikohtu praktika ega õiguskantsleri Pärnu arestimajale antud hinnangu järgi. Riigikohtu ja EIK praktikaga ei ole kooskõlas ka kaebaja väide, et isikliku ruumi miinimumstandardiks on 4 m 2 kinnipeetu kohta. Kaebaja on ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet, leides, et selle arvutamiseks tuleb maha arvata kambri pindalast mööbliga kaetud põrandapind. VangS ega ASkE ei keela suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist. Mittesuitsetajate õigused olid õiguslikult tagatud teiste meetmetega. Nimelt nägi ASkE § 32 lg 2 p 6 ette, et kinnipeetul on keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Vastustaja leiab, et kehakultuuriga tegelemise võimaldamine ei kuulu tulenevalt ASkE-st ei kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka. Pesemisvõimaluse tagamine üks kord nädalas vastab ASkE nõuetele. Samuti oli kinnipeetutele tagatud kambris soe vesi kanistrites ja pesukauss. ASkE kohustab kinnipeetuid hoolitsema isikliku hügieeni eest. Vastustaja märgib, et kaebaja on sattunud arestimajja oma mitteõiguskuuleka käitumise tagajärjel ning arestimajas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltub ka apellandi poolt toime pandud õigusvastastest tegudest. Sellel põhjusel on põhjendamatu tema väide, justkui kohus peaks arvestama ja analüüsima apellandi väidet, et ta oli sunnitud viibima arestimaja kambris 24 tundi päevas, kus liikumine oli piiratud. Vastustaja juhib tähelepanu, et
43. detsembri
44. a määrusega lõpetas Tartu Halduskohus osaliselt menetluse kahjunõuetes, mille esitamise tähtaeg oli aegunud ja ennistamiseks ei esinenud mõjuvaid põhjusi. Silmas pidades senist kohtupraktikat sarnastes asjades ja kahjunõude esitamist alles kolm aastat pärast Pärnu arestimajast lahkumist, ei ole kaebaja oma õiguste rikkumist sedavõrd oluliseks või intensiivseks pidanud. Nimetatud asjaolu mõjutab ka hüvitise suurust lisaks tuvastatud rikkumistele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
45. Apellatsioonkaebuse põhjendustes kaebaja poolt esitatud vastuväited halduskohtu otsusele puudutavad nii kahjunõude suurust kui ka aluseid. Eeltoodut arvestades kontrollib ringkonnakohus käesolevas asjas nii kahjunõude alust kui ka ulatust.
46. Halduskohus rahuldas D. Harri kaebuse ja luges kaebaja kinnipidamistingimused Pärnu arestimaja kambrites kogumis inimväärikust alandavaks arvestades, et teatud kinnipidamistingimused olid vastustajale etteheidetavad, s.o valgustuse ja ventilatsiooni puudulikkus, laua ja istekoha puudumine ning lühiajaliste kokkusaamiste korraldus. Kuna 4 vastustaja ei ole apellatsioonkaebusega halduskohtu otsusele eelneva osas vastuväiteid esitanud, siis vastavate asjaolude üle apellatsiooniastmes vaidlust ei ole. Vastavalt kaebaja apellatsioonkaebusele on apellatsiooniastmes vaidlus kaebajal kahju tekkimise üle seoses Pärnu arestimaja kambrites oleva WC eraldamatusega ülejäänud kambrist, ebapiisavate pesemisvõimalustega, vähese isikliku ruumiga, kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamisega ja kaebaja viibimisega suitsetajate kambris.
47. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Pärnu arestimajas ajavahemikel
48. juuni kuni
49. juuli 2011,
50. detsember 2011 kuni
51. jaanuar 2012 ja
52. märts kuni
53. märts 2012, kokku 81 päeva ning kambrites nr 1, 8 ja
54. Nõuded arestimajade kinnipidamistingimustele sisalduvad nii kuni
55. oktoobrini 2011 kehtinud siseministri määruses nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE v.r) kui ka praegu kehtivas siseministri määruses nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) ning vangistusseaduses. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid nende arestikambri tingimuste õigusvastasuse kohta, mida halduskohus õigusvastaseks ei pidanud.
56. ASkE v.r § 31 p-st 12 kui ka kehtiva ASkE § 26 lg-st 2 tulenevalt on kinnipeetule ette nähtud õigus käia kord nädalas saunas või duši all. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale olid pesemisvõimalused Pärnu arestimajas tagatud. Kaebaja etteheide seisneb üksnes selles, et tal võimaldati vaid üks kord nädalas duši all käia. Kuna vastustaja on täitnud arestimaja sisekorraeeskirjas sätestatud kohustuse võimaldada kinnipeetul käia nädalas korra duši all, siis on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole selles osas vastustaja poolt rikutud.
57. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest kaebusele ja selle lisatud arestimaja arvestusžurnaali väljavõttest (tl 68) nähtub, et kaebaja oli Pärnu arestikambris viibimise ajal paigutatud kambritesse nr 1, 8 või
58. Kambri nr 1 suurus on 12 m 2 ning viiekohaliste kambrite nr 7 ja 8 pindala on 15,9 m
59. Ühes kaebajaga oli kambritesse paigutatud 1-3 kinnipeetavat, välja arvatud
60. aasta juunis ja juulis, mil kambris viibis kokku neli kinnipeetavat. Seega ületas kaebaja arvestuslik isiklik ruum arestimaja sisekorra eeskirjas sätestatud miinimumnõude, ulatudes vähemalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kinnipeetava isikliku ruumi soovitavaks suuruseks peetud nelja ruutmeetrini. Seetõttu on kohus seisukohal, et sõltumata isikliku ruumi arvestamise metoodikast oli kaebajale tagatud nõuetekohane isiklik ruum tema Pärnu arestikambris viibimise kogu aja jooksul. Selles osas ei piiranud Pärnu arestikambri tingimused kaebaja õigusi ülemääraselt ega saanud eraldi võetuna kaasa tuua inimväärikuse alandamise kvaliteediga kannatusi. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kambri üldpindalast tuleb isikliku ruumi arvutamiseks maha arvata ka mööblialune pind. EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
61. Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). Kaebaja on viidanud ka vähese ruumi tõttu kehakultuuriga tegelemise võimatusele. Ringkonnakohus nõustub siin vastustajaga, et kehakultuuriga tegelemise võimaldamine ei kuulu tulenevalt ASkE-st ei kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka.
62. Kaebaja hinnangul rikuti tema õigusi sellega, et tualett ei olnud ülejäänud kambrist eraldatud ja selle kasutamisel puudus privaatsus. Kehtivast õigusest ei tulene täpsemaid nõudeid kambris asuvale hügieeninurgale ega vahetut kohustust selle eraldamiseks kambrist. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ülejäänud kambrist 5 madala vaheseinaga ukseta tualeti kasutamine võib olla ebameeldiv ja rikkuda isiku privaatsusõigust, kuid ei ole siiski iseenesest inimväärikust alandav. Vastuses kaebusele on vastustaja väitnud, et kinnipeetava taotlusel anti kambritesse kardin hügieeninurga eraldamiseks. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja Pärnu arestikambris viibimise ajal erinevatel ajavahemikel, erinevates kambrites kardin puudus. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et kaebajat oleks teavitatud kardina taotlemise võimalusest. Sel põhjusel lähtub kohus asjaolust, et kaebajal ei olnud võimalik tualetti privaatselt kasutada. Kohus märgib, et Õiguskantsleri kontrollkäigu raportitest ei nähtu, et Pärnu arestimaja kambrites asuvate WC-de vaheseinad oleks liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de eraldatusega. Kuna vastustajal on kohustus tagada arestikambri julgeolek ja kinnipeetavate isikute järelevalve, siis ei saa tualeti eraldamist kambrist madala vaheseinaga pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebaja privaatsusõiguse riive ei olnud aga sedavõrd intensiivne, et eraldivõetuna annaks alust kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmiseks vastavalt riigivastutuse seaduse RVastS § 9 lg-le
64. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled muuhulgas selle üle, kas kaebajale suitsetamisvabas kambris viibimise mittevõimaldamine on tõendatud ehk kas eksisteerib vastustaja õigusvastane kaebaja õigusi rikkuv tegu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis mittesuitsetajana suitsetajatega ühes kambris perioodil
65. juuni 2011 kuni
66. juuli
67. ASkE v.r § 32 lg 2 p-st 6 tulenevalt on kinnipeetul keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb viidatud sättest nii kinnipeetu subjektiivne õigus viibida suitsetamisvabas kambris kui ka vastustaja kohustus võimaldada kinnipeetul viibida suitsetamisvabas kambris, s.t paigutada kaebaja mittesuitsetajate kambrisse või keelata konkreetses kambris suitsetamine. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et viidatud sätte sõnastusest tulenevalt on selle õiguse realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine. Kaebaja väitel andis ta arestimajja saabudes teada, et on mittesuitsetaja. Vastustaja kaebaja väitele otseselt vastu ei vaidle, kuid viitab sellele, et varem kehtinud arestimaja sisekorraeeskirjaga oli kambri elukorraldusega seonduv pandud teatud osas kambris viibivatele isikutele, sh suitsetamise lubatavus. Ringkonnakohus vastustaja sellekohase käsitlusega ei nõustu. Vastustajal on kohustus tagada, et arestimajas järgitaks kinni peetud isikute õigusi, sh oli vastustaja korralda isikute paigutamine vastavalt soovile suitsetajate ja mittesuitsetajate kambritesse. Ringkonnakohus nõustub siinkohal kaebajaga, et käesolev asi on tõendamise seisukohast analoogne Tartu Ringkonnakohtu
68. märtsi
69. a otsusega haldusasjas nr 3-11-
70. Pärnu arestimaja arvestusžurnaali väljavõttes (tl 68-69) puudub
71. aasta seisuga kanne selle kohta, kas kaebaja suitsetab ning kas ta on avaldanud soovi viibida suitsetamisvabas kambris. Vastavasisuline kanne on olemas
72. aasta kohta, milles märgitakse, et kaebaja ei suitseta. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa. Ringkonnakohus leiab, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt vastustajal. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Ringkonnakohus on kaebaja poolt viidatud varasemates lahendites tõepoolest leidnud, et juhul kui seaduse või määrusega on ettenähtud nii haldusorgani kohustus kui ka isiku subjektiivne õigus ning selle õiguse kasutamise soov on poolte vahel vaieldav, siis peab haldusorgan tõendama, et isik ei soovinud oma õigust kasutada. Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde ning 6 selgitab, et kui arestimaja arvestusžurnaalis puudub märge selle kohta, kas kinnipeetu suitsetab või mitte ning kas ta avaldas soovi viibida suitsuvabas kambris, siis loeb kohus tõendatuks, et kaebaja avaldas soovi paigutada ta mittesuitsetajate kambrisse. Eelnevale tuginedes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et vastustaja rikkus Pärnu arestimajas perioodil
73. juuni 2011 kuni
74. juuli 2011 kaebaja ASkE v.r § 32 lg 2 p-st 6 tulenevat õigust viibida suitsetamisvabas kambris. Selles osas tuleb Tartu Halduskohtu
75. septembri 2015 otsuse põhjendusi muuta, asendades need käesolevas otsuses toodud põhjendustega.
76. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas. Kaebaja taotles õiglast hüvitist halduskohtult arestimaja õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 132 eurot.
77. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi
78. juuni
79. a otsus asjas 3-3-1-80-12, p 28). RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi
80. jaanuari
81. a otsus asjas 3-3-1-78-11, p 15). Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on seega kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu halduskolleegiumi
82. oktoobri
83. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21).
84. Halduskohus on mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtunud õigusvastastes tingimustes viibimise päevade arvust, leides, et õiglaseks hüvitiseks on kaks eurot iga päeva eest kõige pikema perioodi eest ja üks euro iga päeva eest lühematel perioodidel. Riigikohtu praktika kohaselt on kannatanu alandava kohtlemise kestus oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Seepärast ei saa kohus tuletada senisest hüvitise määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi
85. detsembri
86. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 25).
87. Ringkonnakohtu hinnangul saab siiski käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks pidada halduskohtu määratud 132 eurot. Ringkonnakohus arvestab seejuures täiendavalt asjaoluga, et kaebajal tuli viibida Pärnu arestimajas perioodil
88. juuni 2011 kuni
89. juuli 2011, s.o 51 päeva mittesuitsetajana tahtevastaselt suitsetajate kambris. Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus veel sellega, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused olid teatud osas veel etteheidetavad, s.o valgustuse ja ventilatsiooni puudulikkus, laua ja istekoha puudumine ning lühiajaliste kokkusaamiste korraldus. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et ei oleks kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Ringkonnakohtu hinnangul arvestab hüvitise selline suurus ka elatustaset Eestis ja kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitamise asjades.
90. Eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab Tartu Halduskohtu
91. septembri 2015 otsust osaliselt põhjenduste osas. Muus osas jätab ringkonnakohus D. Harri apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
92. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. PPA ei ole apellatsioonimenetluses esitanud 7 kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Einar Vene allkirjastatud digitaalselt 8 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt