3-14-51216/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi 03.05.2016, Tartu 3-14-51216 Anton Jegorenko kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 900 eurot väljamõistmiseks seoses kinnipidamistingimustega Tartu Halduskohtu 03.11.

1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Anton Jegorenko Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.
3. Tühistada Tartu Halduskohtu 03.11.
4. a otsus osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Anton Jegorenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 303 eurot ja riigilõivu 9 eurot ja 10 senti. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Anton Jegorenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 150 eurot ja riigilõiv 4 eurot ja 50 senti, muutes halduskohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 02.06.
5. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tallinna Vanglas registreeriti 15.04.2014 kinnipeetava Anton Jegorenko taotlus seoses ebapiisava kambripinnaga põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 294 eurot Tallinna Vanglas aastatel 2012 ja 2013 viibitud iga kuu eest.
7. Tallinna Vangla A. Jegorenko kahju hüvitamise taotlust õigeaegselt ei lahendanud.
8. A. Jegorenko esitas 19.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise summas 900 eurot väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 17.04.2012-02.05.2012, 18.09.2012-25.09.2012, 04.12.2012-20.02.2013, s.t ligikaudu 3 kuud kambrites, mis olid 15 m2 suurused ja kus vaba põrandapinda oli kuue vahistatu kohta 6,5 m
9. Kogu vahistamise ajal ei võimaldatud osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada spordisaali. Jalutusboksis puudusid võimalused enda füüsiliseks koormamiseks, puudus spordiinventar. Jalutusboksid olid vihmaga märjad, mustad ja niisked. Jalutusboksi pind 15 m2 oli ebapiisav kuue inimese liikumiseks ja võimlemiseks. Seoses liikumisvaegusega tekkisid kaebajal erinevad liigesevalud, mis on käsitletav piinamisena. Tallinna Vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
10. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendite järgi on kinnipeetava isikliku ruumi standardiks 4 m
11. Tähelepanu tuleb pöörata EIK otsusele Tunis vs Eesti, mille kohaselt tuleb isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast maha arvata mööbli alla jääv ala ja tualettruum. Kaebaja paigutamisega kambrisse, kus tema isiklik pind oli alla 3 m 2, alandati tema inimväärikust ning põhjustati rohkem kannatusi, kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida. Kitsastes tingimustes viibimine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile, põhjustades närvilisust ja ärrituvust. Kaebaja pöördus kontaktisiku poole kitsaste elamistingimuste osas, kuid talle vastati, et Tallinna Vanglas ei ole suuremaid kambreid ning juhiti tähelepanu vangla sisekorraeeskirjadele, kus on märgitud, et põrandapind peabki olema ühele kinnipeetavale 2,5 m
12. Kohase hüvitise määramisel tuleb juhinduda EIK praktikast. Kuna Tallinna Vangla jättis kaebaja kahjunõude läbi vaatamata, muudab kaebaja kaebust ning taotleb välja mõista 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest, s.o 3 kuu eest kokku 900 eurot. HALDUSKOHTU LAHEND
13. Tartu Halduskohtu 03.11.
14. a otsusega rahuldati A. Jegorenko kaebus osaliselt, mõisteti Tallinna Vanglalt A. Jegorenko kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 303 eurot ja menetluskulud 9,10 eurot. Kohtuotsuse kohaselt viibis kaebaja vastustaja andmetel Tallinna Vanglas vahistatuna erinevates suletud kambrites kokku 103 päeva. Kaebaja ei ole Tallinna Vangla välja toodud andmetele vastuväiteid esitanud. Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid EIK lahendis Tunis vs Eesti käsitletutest oluliselt erinenud. Seega ei saa vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust tuleb hinnata EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Otsuses Tunis vs Eesti jättis EIK kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti aluse pindala. Seega tuleb ka antud juhul isikliku ruumi pindala arvutamisel kambri üldpindlast maha arvutada tualeti alune pind. Samas ei ole EIK oma praktikas kambri pindalast maha arvanud mööbli alust pindala. Vastustaja esitatud andmete järgi jäi A. Jegorenko kasutuses olnud isiklik ruum alla 3 m 2 kaebuses näidatud perioodil 103 päevast 90 päeval, olles vahemikus 2,53 – 2,82 m
15. 4 päeval oli põrandapinna suurus 1 kinnipeetava suhtes vahemikus 3,36 - 4,20 m
16. Tabelis esitatud kambri põrandapind sisaldab ka tualetialust pinda, kuid tualeti alla jääva pinna suurust pole välja toodud. Haldusasjas nr 3-14-196 on vastustaja esitanud tabeli, mille järgi jääb tualeti alla sõltumata kambri numbrist 1,71 m
17. Seega jääb tualeti aluse pinna arvestusest välja jätmisel põrandapinda ühe isiku kohta veel vähem, jäädes mitmetel päevadel ka alla 2,5 m
18. Kõige pikemalt, so 76 päeva on kaebaja viibinud kambris nr 247, kus ilma tualetialuse pinnata jäi ühe isiku põrandapinnaks 2,53 m
19. Kambris oli sel ajal 6 isikut. Seega jäi enamikel päevadel kaebaja isiklik ruum alla minimaalselt lubatavaks peetava määra, milliseid kinnipidamistingimusi tuleb EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art-st 3 tuleneva alandamise keeluga vastuolus olevateks. Kaebaja viibis vahistatuna 23 tundi ööpäevas minimaalse põrandapinnaga kambris, kus enamusel päevadel oli üheaegselt 6 kinnipeetavat. 103 päevast ainult 4 päeval oli kambris 4 või 5 isikut. Selline olukord on inimväärikust alandav, vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane olukorras, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m
20. 2 2 Esitatud asjaolude pinnalt ei oleks kaebaja saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Kaebaja väitel pöördus ta kontaktisiku poole kitsaste tingimuste küsimuses, kuid vastati, et suuremaid kambreid ei ole ja täidetud on vangla sisekorraeeskirja nõuded. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 viidatud esmasest õiguskaitsevahendite kasutamine või kasutamata jätmine, nii nagu väidab vastustaja, ei takista hüvitise nõude rahuldamist. Vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast. EIK praktika on ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas ning, et enne
21. a ei olnud EIK selgelt väljendanud isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks kaebaja õigusi rikkunud. On usutav, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Kohus nõustub vastustajaga, et eelvangistusele seatud piirangud ei võimalda vahistatul kasutada kõiki õigusi, mida annab vangistusseadus. Kambrivälise aja hulgas ei ole kehakultuuriga tegelemist või spordisaali külastamise aega märgitud. Vahistatul on võimalus liikumiseks, võimlemiseks ja füüsilisteks harjutusteks tunniajalise jalutuskäigu ajal. Kaebaja väited, et vähesest füüsilisest koormusest tingituna valutasid tema liigesed, on paljasõnaline, kuna ta ei ole esitanud ühtegi tõendit ega konkreetset fakti oma tervise kohta. Vastustaja on märkinud, et kaebaja ei ole vanglale varasemalt esitatud pöördumistes esitanud ühtki sellekohast väidet. Seda, et jalutusboksid on vihmaga märjad, mustad ja niisked, kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses välja toonud ei ole. Asjaolusid, mida kaebaja ei ole kohtueelses menetluses välja toonud, kohus ei käsitle. Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise 101 päeval isikliku ruumi vähesusest tingitud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lg-le
22. Kaebaja on taotlenud rahalise hüvitist 900 eurot ehk 8,73 eurot päevas (103 päeva puhul). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse. Seetõttu ei ole määrav, kui suures ulatuses on EIK või siseriiklikud kohtud teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja 101 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m
23. Samas arvestab kohus seda, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kambris oli osaliselt avatav aken, kamber oli piisavalt valgustatud, kambris oli sundventilatsioon, nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem. Igal vahistatul oli oma voodikoht, igas kambris oli eraldatud veega WC ja kraanikauss. Kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest on kohaseks rahaliseks hüvitiseks 3 eurot ööpäevas ehk 101 ööpäeva osas kokku 303 eurot. Kaebaja on tasunud riigilõivu 27 eurot. Kuna kaebuse rahuldatud osa moodustab kaebuse nõudest (900 eurot) ca 33,7%, siis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks 9,10 eurot. Muus osas ei ole pooled menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
24. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Jegorenko kasuks välja 3 3 hüvitise summas 303 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jätta kaebaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige halduskohtu seisukoht, et kuigi muud kinnipidamistingimused vastasid nõuetele, oli vangla tegevus A. Jegorenkole alla 3 m2 isikliku ruumi ning üksnes 1-tunnise jalutuskäigu tagamisel vastuolus inimväärikuse alandamise keeluga. Nimetatud halduskohtu seisukoht on ka vastuolus samas otsuses tooduga, et VangS § 90 lg 3 alusel hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, v.a aeg kui vahistatu õpib või töötab ning kambrivälise aja hulgas ei ole kehakultuuriga tegelemise või spordisaali külastamise aega. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Kuni 21.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad ka kinnipeetavale elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest ja vastasseinte vahelisest kaugusest. Seega ei tähenda põrandapind ruumis jalutamiseks olevat vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla kambrites, kus A. Jegorenko vaidlusalusel perioodil viibis, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. Halduskohtule esitatud tabelist nähtuvalt on WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral A. Jegorenkole tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m
25. Seega ei rikkunud vastustaja 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõiget 6 ja halduskohus mõistis kaebajale hüvitise välja põhjendamatult. Kuigi halduskohus leidis, et põrandapinna hulka ei tohi arvestada WC alust pinda, oli WC puhul tegemist ühe positiivse asjaoluga, mis mõjutas hüvitise suurust. Halduskohus jättis arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Ka EIK on leidnud, et see, mis kunagi võis olla ebainimlik või alandav kohtlemine, võib ühiskonna arenedes olla käsitatav piinamisena kui väärkohtlemise kõige rängema vormina. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m 2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Eesti riik sai
26. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued Tartu ja Viru Vangla ning planeeritakse ka uue Tallinna Vangla ehitust. Ajal, mil A. Jegorenko viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Ka Tartu ja Viru Vanglasse mahutavusel on piirid, mistõttu ei lahendaks olukorda neisse vanglatesse rohkemate kinnipeetavate paigutamine. Tallinna Vanglas vähendati aastal 2013 kinnipeetavate kohtade arvu 145 võrra. Vabu kohti, kuhu reaalselt saaks kinnipeetavaid paigutada ilma, et ohtu satuksid vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute või vangla julgeolek, vanglates praktiliselt ei ole. 4 4
27. A. Jegorenko leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Vastuse kohaselt viibis kaebaja T. Tunisega Tallinna Vanglas sarnastes tingimustes ning EIK on tuvastanud lahendis Tunis vs Eesti, et Tallinna Vanglas valitsenud tingimused lubavad tuvastada EIÕK art 3 rikkumise. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) esitas 05.03.
28. a Eesti Valitsusele raporti, kus soovitati Eesti ametivõimudel kiiresti kavandada ja jõuliselt ellu viia strateegia kohtade arvu vähendamiseks Tallinna Vangla eelvangistusosakonnas, nii, et ühte kambrisse paigutatakse mitte rohkem kui neli kinni peetavat isikut. Samuti on CPT leidnud, et VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud kambripinna miinimummäär ei ole vastuvõetav. Nende soovituste eiramine Eesti ametivõimude poolt võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse panna toime tegusid, mille tõkestamiseks on CPT ellu kutsutud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
29. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 03.11.
30. a otsus tuleb osaliselt tühistada ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning peab vajalikuks täiendada halduskohtu otsust omapoolsete põhjendustega.
31. EIK on kambri põrandapinna kaasuste puhul vahel asjaolusid refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29344: Lutsenko/Ukraina, p 117). Samuti on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldav isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nt asi nr 30112/04: Petrenko/Venamaa, p 39). Seega ei tulene EIK praktikast, et ilma tualettruumi ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab iga kinnipeetava käsutuses olema igal juhul põrandapinda vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks see olla vähemalt 4 m
32. Ringkonnakohus leiab erinevalt halduskohtust, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse. EIK on kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku põrandapinna suurusega seoses leidnud, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem, kui 3 m2, tuleb ülerahvastust lugeda sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt Ananyev/Venemaa