KOHTUOTSUS Eesti Va b a r i i g i nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 30.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51424 Haldusasi J.K.i kaebus Tallinn

) § 30 lg 1 nõuet, kuna pole tagatud kõiki üleriigilisi ajalehti ning 70 kinnipeetava peale on ainult üks ajaleht „Postimees“. Tallinna Vanglas on kinnipeetava kohta põrandapinda vähemalt 2,5m2, mis ei ole aga tulenevalt rahvusvahelisest kohtupraktikast piisav. Vanglal ei olnud ühtegi takistust võimaldada kinnipeetavale suuremat põrandapinda, kuid vaatamata sellele vangla seda ei teinud. Kambri keskmine pindala on 15 m2 ning arvestades maha kohustusliku mööbli ja WC, jääb vabaks liikumiseks 6,5 m2 ja isegi vähem ning seda kuue inimese peale kokku. 4. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 2 4.1. Ajavahemikul 12.09.2012 kuni 10.12.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses. Seega viibis kaebaja ööpäevaringselt lukustatud kambrites. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 27.11.2013. Jõustunud otsusest teada saades rakendati ajaperioodil 11.12.2013 - 14.01.2014 kaebaja suhtes

§ 14lg-t 3 ja kinnipeetav viibis Vangla sisekorraeeskirja (VSk

E) § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Alates 15.01.2014 viibib kaebaja avatud eluosakonnas, kus kambrite uksed on suletud üksnes öörahu ajaks. Ajavahemikus 22:00 - 06:00 on vanglas öörahu, mil kinnipeetavad peavad viibima oma voodites. Kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal oli taotlejale tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus ning alates 15.01.2014 on kaebajale tagatud spordisaali kasutamise võimalus kord nädalas. 4.

1. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSkE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Kaebaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lgst 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind. 4.
2. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinna suuruse arvestamisel kambri üldpinnast maha arvestada tualettruumi alla jääv pind. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) lahendites on enamasti WC-alune pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Asjas Cenbauer vs Horvaatia

§ 50lg-st 2 tuleb võimaldada dušši, vanni või sauna vähemalt üks kord nädalas.

Ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja üks kord nädalas duši all käia sai. Tallinna Vangla duširuumid on rahuldavas seisukorras ja tervistkahjustavaid tingimusi neis ei esine.

1. a käis Tallinna Vanglas kontrollreidil õiguskantsler ja üheks kontrollitavaks objektiks oli kinnipeetavate pesemistingimused. Kontrollkäigu tulemusel soovitati täiustada kinnipeetavate pesemistingimusi kambrites, s.t võimalusel tagada ka soe vesi, kuid ei tehtud etteheiteid duširuumide seisukorra kohta. Mööname, et pesuruumide seisukord võinuks kahtlemata 2012.a parem olla, kuid seoses uue vangla kavandamisega on suurte investeeringute tegemine praegustesse hoonetesse ebamõistlik, kuid sanitaarremonte ruumides teeb vangla jätkuvalt, sh duširuumides. 4.
2. Kambrid on varustatud üksnes külma veega, kuid sooja vett on võimalik teha kiirkeedukannudega. Kui kambris veekeetjat ei ole, antakse veekeetja valvurite poolt pärast sööki kambrisse. Seega on võimalus sooja veega nõude pesemiseks tagatud. 3 4.
3. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud väiteid, mida ta varasemalt kohtueelse menetluse käigus esitanud ei ole. Kaebaja on alles kohtumenetluses väitnud, et: valgustusega oli probleeme; kambris ei olnud kuuma vett; hügieenitoiminguteks oli vaid 20 minutit nädalas; haigeid kinnipeetavaid ei isoleeritud, mistõttu nakatusid ka terved kinnipeetavad; kaebaja haigestus grippi, kuid antibiootikume talle ei antud; toit ei ole maitsev ja selle serveering on alandav; spordisaali pole; jalutusboksides sportida ei ole lubatud; avatud eluosakonnas sajab lagi läbi ning ei ole piisavalt toole ega kohti laua taga; ei tagata kõiki üleriigilisi päevalehti. Kohtul on võimalik kaebuse esitaja kaebust vaadata läbi samas ulatuses nagu see on eelnevalt esitatud vanglale. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus 11.11.2008 määruses haldusasjas nr 3-3-1-68-
4. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja eelnimetatud kaebaja väited tähelepanuta jätta. 4.
5. EIK on leidnud, et alandav kohtlemine on keelatud absoluutselt igas olukorras, kuid on asunud seisukohale, et artikli 3 rakendamise eelduseks on minimaalse raskusastme ületamine ehk mitte iga ebamugavustunne, mida isik kogeb, ei ole inimväärikuse alandamine. Selle minimaalse tõsidusastme hindamine on hinnanguline ja sõltub erinevatest asjaoludest, näiteks kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja vaimsest mõjust. Mõningatel juhtudel sõltub see kannatanu soost, vanusest ja tervislikust seisundist. 4.
6. EIK-i väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3 m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla); vähendatud on kinnipeetavate arvu ning alates 01.01.2015 jõustus karistusseadustiku § 415 lg 1 p 3, mis sätestab, et täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele pööramise lükata oma määrusega edasi kuni ühe aasta võrra, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu. Täiendavalt toome välja Riigikohtu 19.01.2012 otsuse nr 3-3-1-76-11, mille punktis 13 on kohus leidnud, et kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muuhulgas arvestada seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK-i praktikaga. Eeltoodust lähtuvalt ei saa vaidluse lahendamisel tugineda üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. 4.
7. Kaebuse esitajale oli tagatud vähemalt 2,7 m2 põrandapinda. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Kaebajal oli täiendavaid liikumisvõimalusi. Juhul, kui ka kaebuse esitajale oleks vaidlusalustel päevadel tagatud 3 m2, ei oleks kambris olnud võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. 4.
8. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli 4 kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Kõigis kambrites, milles kaebuse esitaja viibis oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Lühiajaliste kokkusaamiste võimalust kasutas kaebuse esitaja regulaarselt. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega olid ja on Tallinna Vanglas kinnipidamistingimused vähemalt rahuldaval tasemel. 4.
9. Tallinna Vangla leiab, et kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebuse esitaja ei ole seega väidetavaid puudusi kinnipidamistingimustes varem täheldanud, vaid hakkas enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada (EIK tegi lahendi Tunis vs Eesti 19.12.2013, kaebaja esitas vanglale kahjunõude 25.02.2014). Eelnevast nähtub, et kaebaja kannatused ja rahulolematus vangistustingimustega on ajendatud soovist Eesti Vabariigilt „kergelt“ raha saada ja tegelikke kaebusi ega üleelamisi tal Tallinna Vanglas viibides ei olnud. 4.
10. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Enamikes kohtulahendites, kus EIK on isiku kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise on lisaks põrandapinna nappusele esinenud ka muud isiku heaolule negatiivset mõju avaldanud tegurid. Lisaks tuleb arvestada riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 13 sätestatud vastuse piirangutega, samuti tuleb mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada kahju põhjustaja süü vormiga. Antud juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei olnud väga operatiivsete vahenditega võimalik. KOHTU PÕHJENDUSED
11. Kaebaja viibis riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (edaspidi kinnipeeturegister) andmetel perioodil 12.09.2012-10.12.2013 Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli lukustatud kambris. 5 Alates 11.12.2013-14.01.2014 oli kaebaja süüdimõistetu ja viibis vastuvõtuosakonnas, mis on suletud osakond (VSkE § 8 lg 4) ning alates 15.01.2014-25.02.2014 oli kaebaja avatud eluosakonnas.
12. Kaebaja viibis vanglale 23.04.2014 esitatud taotluse täpsustuse (tlk 17 pöördel) kohaselt inimväärikust alandavates tingimustes ajavahemikul 09.09.2012-10.12.
13. 09.09.2012 peeti kaebaja kinni ja paigutati Rahumäe arestimajja (kaebaja taotlus tlk 14), mitte Tallinna Vanglasse. Märgitud taotluse kohaselt toimus kaebaja vahi alla võtmine 10.09.
14. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja välja toonud, et viibib Tallinna Vanglas alates 11.09.2012 kuni käesoleva ajani. Kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele ja alandasid kaebaja inimväärikust. Kohus on menetlusse võtnud mittevaralise kahju nõude perioodi osas 11.09.2012 (Tallinna Vanglasse saabumisest) kuni 25.02.2014 (vanglale taotluse esitamise aeg). Kuna kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (

§ 1

¹ lg 8) ehk esitanud enne kohtusse pöördumist vanglale taotlust ajaperioodi 11.12.2013-25.02.2014 osas, siis ei saa kohus selles osas nõuet sisuliselt lahendada ning jätab selle HKMS § 151 lg 1 p 1 ja HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

1. Kohus lahendab mittevaralise kahju nõude, mis puudutab kaebaja kinnipidamist Tallinna Vanglas vahistatuna. Kuna kinnipeeturegistri järgi on kaebaja Tallinna Vanglas lukustatud kambris viibinud alates 12.09.2012 kuni 10.12.2013, siis saab kohus hinnata Tallinna Vangla poolt kahju tekitamist üksnes sellel ajavahemikul. Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks Tallinna Vanglas lukustatud kambris viibinud ka 09.09-11.09.
2. Kuna menetlusse on võetud nõue perioodi osas alates 11.09.2012, jääb 11.09.2012 osas nõue rahuldamata, kuna väidetava kahju tekitamine Tallinna Vangla poolt ei ole tõendatud.
3. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning VÕS § 128 lg-st 5 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui: − − − − − vangla tegevus on õigusvastane ja kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuv; vangla tegevus on tekitanud mittevaralise kahju; tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos; kahju ei olnud kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; rikkumine on süüline. 9.

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vahistatu kamber peab vastama

§ 45lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (

§ 94

lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (

§ 93lg 5).

10. Vanglale esitatud taotluses (tlk 14, 16-17) on kaebaja esitanud kahjunõude seoses inimväärkuse alandamisega, mis seisnes selles, et kambrites, kus kaebaja viibis oli ebapiisavalt põrandapinda (kamber oli ülerahvastatud), hügieenitingimused olid halvad ning kambrid oli halvasti ventileeritud ja ebasanitaarsed (torud lekkisid ning sanitaarsõlmes oli hallitus). Kuna vangla taotlust ei lahendanud, selgus kohtumenetluses, et halbade hügieenitingimuste all pidas kaebaja silmas seda, et kambrites puudus soe vesi ning dušši all sai käia kord nädalas. 6 Muid kaebuses väljatoodud asjaolusid ei käsitle kohus kaebuse alusena, kuna kohustuslikus kohtueelses menetluses (

§ 1¹ lg 8) ei ole kaebaja neid esitanud.

Vastustaja on õigesti märkinud, et kohtul on võimalik kaebust vaadata läbi samas ulatuses nagu see on eelnevalt esitatud vanglale (vt ka Riigikohtu 11.11.2008 määrus asjas nr 3-3-1-68-08). Kohus leiab, et see seisukoht on järgitav ka olukorras, kus vangla ei ole taotlust enne kohtusse pöördumist tähtaegselt lahendanud ning taotlus ise on selge nii vaidlustatava perioodi kui nõude aluste osas. 11.

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Ka EIÕK artikkel 3 sätestab keelu, mille kohaselt ei või kedagi piinata või ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Sama sätestab ka põhiseaduse § 18. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis vahistatuna Tallinna Vanglas 12.09.2012-10.12.2013 lukustatud kambris. Sel perioodil ei olnud kaebajal võimalik kasutada spordisaali ja kaebaja sai jalutada iga päev jalutusboksis ühe tunni. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et kaebaja kasutas regulaarselt ka lühiajaliste kokkusaamiste võimalust, kuid esitatud tõenditest nähtub ühe taotluse rahuldamine lühiajaliseks kokkusaamiseks (tlk 86 pöördel). Muud täiendavad liikumisvõimalused perioodil 12.09.2012-10.12.2013 kaebajal puudusid. 12.

§ 45

lg 1 sätestas, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ punkt 2 kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise; punkt 5 kohaselt peab eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse; akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8; punkt 6 kohaselt peab eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse; õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele; punkt 9 kohaselt peab eluruum olema varustatud klosetiga või selle puudumisel kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal; eluruum peab olema tagatud külma vee saamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maaalal; vesi peab vastama EVS 663-1995 „Joogivesi“ nõuetele. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks 3 m

1. Seega pidi kehtiva õiguse kohaselt olema kaebajale vaidlusalusel perioodil tagatud põrandapinda vähemalt 2,5 m2 .
2. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse peab tõendama nõude esitaja, ei saa mittevaralise kahju tõendamist üldjuhul nõuda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Riigikohus on rõhutanud, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna 7 olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (Riigikohtu 10.09.2009 otsus asjas nr 3-3-1-24-09) ning inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu 20.09.2010 otsus asjas nr 3-3-1-3-10). Riigikohus märkis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, et kuni 31.12.2013 kehtinud sisekorraeeskirja § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud iseenesest kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele ning ei ole seetõttu põhiseadusega vastuolus. Samas märkis Riigikohus, et sisekorraeeskirja § 6 lg 6 võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 ruutmeetriga. Samas, isegi kui siseriikliku õiguse kohaselt pidi kinnipeetavale tagama 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda see, et 2,5 – 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta ei saa olla väärikust alandav. Seega on Riigikohus asunud seisukohale, et mittevaralise kahju tekkimist ei saa järeldada pelgalt kambripinna teatud suurusest, vaid arvestada tuleb ka muid olulisi asjaolusid. EIK praktika järgi on nendeks asjaoludeks eelkõige võimalus viibida õues, loomulik valgus või õhutus, ventilatsiooni olemasolu, küttesüsteemi adekvaatsus, võimalus kasutada tualetti privaatselt ning vastavus põhilistele sanitaar- ja hügieeninõuetele (EIK 12.03.2015 otsus asjas Muršić vs Horvaatia).
3. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kambrid, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis ei oleks põrandapinda välja jättes muus osas olnud tingimuste poolest adekvaatsed. Kaebajale oli tagatud vangistusseaduses ettenähtu. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli vastustaja sõnul vähemalt osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume ventileerida ning tagas loomuliku valgustatuse. Samuti oli kunstliku valgusallikana kambrite laes kaks valgustit, lisaks seintel kaks lampi – üks tualetis ja teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Kaebaja neid väiteid ei vaidlustanud. Kui talvel oli väidetavalt lumi akna ette tuisanud, oli see lahendatav akna puhastamisega ning ei nähtu, et kaebaja oleks seda teha palunud. Seega leiab kohus, et kambrites oli tagatud piisav valgustus. Kambrites oli lisaks loomulikule ventilatsioonile ka sundventilatsioon. Kambris asus magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss ning tagatud oli külm joogivee nõuetele vastav voolav vesi. Igal vahistatul oli oma voodikoht, voodipesu vahetus toimus reeglina kaks korda kuus. Nõutava temperatuuri kambrites tagas keskküttesüsteem. Kaebaja ei ole vastustaja vastavaid väiteid vaidlustanud. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud jalutuskäik värskes õhus 1 tund ning põhjalikuma pesemise võimalus üks kord nädalas vastavalt

§ 50lg-le 2.

Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 märkinud, et

§ 50

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada. Kambrites on lubatud omada seepi ja olemas on voolav vesi, seega oli kaebajal võimalik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris. Kuigi kambris ei tulnud kraanist sooja vett (mida ei nõua ka p-s 12 viidatud Vabariigi Valitsuse määrus), oli kambrisse lubatud soetada veekeedukann vangla kauplusest. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et tal ei olnud võimalik veekeedukannu soetada, vaid on üksnes väitnud, et ta ei pidanud vajalikuks seda oma kulul teha. Alates veebruarist 2013 võimaldab vangla kinnipeetavatel veekeedukannu kambrisse laenata. Vastustaja on veel märkinud, et kaebajal oli iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid ning saada ajalehti; saada lühiajalisi kokkusaamisi; omada loa alusel kambris raadiot, televiisorit; saada pakke; sisseoste sooritada kaks korda kuus; usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kokku saada kaplaniga; tagatud oli sotsiaaltöötaja, 8 psühholoog ning meditsiinipersonal. Toitlustamine toimus kolm korda päevas. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks toidu kvaliteedi või perioodika kättesaadavuse pärast pöördunud vangla poole. Kaebaja on märkinud, et kambrid olid ebasanitaarsed - remontimata, torud lekkisid ja sanitaarsõlmes oli hallitus. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks nende probleemidega vaidlusalusel perioodil või varem pöördunud vangla poole või tervisekaitsega tegeleva haldusorgani poole ning ühtegi tõendit nende väidete tõendamiseks kaebaja esitanud ei ole ega ole taotlenud tõendite kogumiseks kohtu abi. Vangla on märkinud üksnes seda, et põhjalikuma remondi läbiviimine ei ole põhjendatud, kuivõrd kavandatud on uue Tallinna Vangla ehitamine, samas sanitaarremonti teostatakse. Õiguskantsleri kontrollkäikudel ei ole vanglale torude või sanitaarsõlme olukorra osas soovitusi antud, millest võib järeldada, et need vastavad vähemalt minimaalsele korrastatuse tasemele. 15. Kuigi kohus loeb kinnipidamistingimused eeltoodust tulenevalt adekvaatseks ja seadusele vastavaks, tuleb kahjunõude lahendamise kontekstis hinnata, kas märgitud hüved kompenseerisid ruumikitsikust. Kohus leiab, et vastustaja ei ole tõendanud vähest kambripinda oluliselt leevendavate meetmete kättesaadavust kaebaja poolt. Kaebaja veetis 23 tundi ööpäevast kambrisse suletuna. Ühetunnine jalutuskäik kord päevas ja dušši kasutamine kord nädalas vastab küll

§ 55

lg-s 2 ja

§ 50

lg-s 2 sätestatud nõudele, kuid see ei kompenseeri piisavalt vähest liikumisvõimalust kambris. Otsuse punktis 12 märgitud hüved (raadio, raamatud, sotsiaalteenused jm) küll leevendavad pisut vähese ruumi mõjusid, kuid ei ole piisavad, et asuda seisukohale, et alla 3-ruutmeetrist põrandapinda kinnipeetava kohta võiks lukustatud kambri tingimustes ja pikema aja vältel pidada inimväärikust austavaks. Ka lühiajaline kokkusaamine üks kord vaidlusalusel ajavahemikul ei ole käsitletav olulise leevendava meetmena. Kohus märgib lisaks, et tähtsust omab ka hüvede kättesaadavaks tegemine, mitte üksnes see, kas kaebaja kasutas neid konkreetsel ajaperioodil.

1. Haldusorganil (puudub vaidlus, et selleks on antud juhul Tallinna Vangla) lasub kohustus tagada kinnipeetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest (vt ka Riigikohtu 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13). Kui kinnipeetava käsutuses on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist (vt nt EIK lahendid Ananyev jt vs Venemaa nr 42525/07 ja 60800/08; Blejuşcă vs Rumeenia nr 7910/10 ning Mandić ja Jović vs Sloveenia nr 5774/10 ja 5985/10). Kuigi EIK on mitmetes lahendites leidnud, et põrandapind alla 3 m2 on juba iseenesest inimväärikust alandav, viitas kohus otsuse punktis 13 lahendile, kus EIK on märkinud, et 2,5 m2 kuni 3 m2 põrandapinna korral tuleks hinnata asjaolusid kogumis. Minimaalse põrandapinna väljatoomine aitab määratleda, millised võiksid olla tingimused kambris, et neid pidada inimväärseteks. Võimalus päeva jooksul aeg-ajalt kas kambris või väljaspool kambrit liikuda on oluline kinnipeetavale inimväärsete tingimuste tagamisel ning samuti hea terviseseisundi säilitamisel. Kambri põrandapinna suurus on asjaolu, mis kumuleerub teiste kinnipidamistingimustega, mistõttu tuleb vaadelda neid koosmõjus. Riigikohtu lahendist (viidatud samuti otsuse punktis 13) võib järeldada, et piirdumisel 2,5 ruutmeetriga, peaks haldusorgan tõendama selleks mingite erandlike asjaolude esinemist. Sellega peaks halduskohtu arvates kaasnema ka ruumikitsikuse oluline kompenseerimine muude hüvedega ning kinnipidamine sellistes tingimustes ei tohi olla pikaajaline. Võimalusele kompenseerida nappi ruumipinda nt liikumisvõimaluste tagamisega magamisruumidest väljaspool viitas EIK juba 08.11.2005 kohtuasjas Alver vs Eesti (otsus nr 64812/01) ning põhimõtteliselt ka 24.07.2006 kohtuasjas Valašinas vs Leedu (otsus 44558/98). 9
2. Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSkE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks. Kohus leiab, et mööblialune pind tuleb lugeda kambripinna hulka. Mööbli pindala maha arvamist kambri kasutatava pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud korduvalt ka Tallinna Ringkonnakohus (haldusasjad nr 3-14-52725, nr 3-14-50078, nr 3-15253).
3. Vastustaja esitas kohtule põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tlk 119-122) vaidlusalusel ajavahemikul. Sellest nähtub, millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Tabelist nähtub, et kaebaja viibis kambrites, kus oli sees ka WC, mistõttu on tabelis toodud kambri pind koos WC-ga ning WC-d arvestamata. Kuigi sisekorraeeskirjast ei nähtu, kas § 6 lg-s 6 sätestatud kambri suuruse arvestamisel tuleb aluseks võtta kambri pindala WC-ga või mitte, siis sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-i 8 kohaselt kuulub WC võimalusel kambri juurde. Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast tualeti pindala välja arvata. Kambris asuva tualeti arvestamine kambri pinnas ei oleks põhjendatud esmalt seetõttu, et see ei ole kasutatav eluruumina väljaspool selle kasutusotstarvet ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambripinna hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku eluruumi olemusega. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja viibinud kambrites, kus elas 5-6 kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. Eesti kohtupraktikas on leitud, et WC pinda ei tule kambripinna hulka arvestada (haldusasjad nr 314-52725, 3-13-821 ja 3-13-70245). Lisaks siseriiklikule kohtupraktikale on ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) leidnud, et kinnipeetavate elamispinna miinimumnõuete täitmisel ei arvestata kambrisisese tualeti pinda (vt näiteks Raport Eesti valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus 30.05 – 06.06.2012, punktid 44, 53) ning samal seisukohal on ka EIK (vt näiteks Tunis vs Eesti, nr 429/12).
4. Kaebaja viibis perioodil 12.09.2012-10.12.2013 vanglas kokku 453 päeva (vanglasse saabumisest kuni eelvangistuse lõppemiseni). Kohtupraktikas, analoogsetes asjades on rahas hüvitamisele kuuluva kahju hindamisel eristatud olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st kinnipeetava kohta vähemalt 2,5 m2 kambripinna tagamise nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Selle ajavahemiku sees jagunevad kinnipidamistingimused järgmiselt: − Päevi, mil ilma WC-d arvestamata oli kambri põrandapind üle 3 m2 (3,04-9,17 m2 ) oli 78 (26.11.12, 07-10.03.2013, 20.03.2013, 09.04.13, 22.04-02.05.2013, 29.05.2013, 12.08.2013, 15-27.08.2013, 01-05.09.2013, 09-19.09.2013, 11-13.10.2013, 25-27.10.2013, 29.10.2013, 19.11-10.12.2013). − Päevi, mil ilma WC-d arvestamata oli kambri põrandapind alla 2,5 m2 (2,46-2,47 m2) oli 164 päeva (13.09-22.10.2012, 24.10-11.11.2012, 13-23.11.2012, 27-28.11.2012, 30.11.201206.12.2012, 12.12.2012-27.02.2013, 13-19.03.2013); 10 − Päevi, mil ilma WC-d arvestamata oli kambri põrandapind alla 3 m2, kuid üle 2,5 m2 oli 211 päeva (12.09.2012, 23.10.2012, 12.11.2012, 24-25.12.2012, 29.11.2012, 7-11.12.2012, 28.0206.03.2013, 11-12.03.2013, 21.03-08.04.2013, 10-21.04.2013, 03-28.05.2013, 30.0511.08.2013, 13.08.2013, 28-31.08.2013, 06-08.09.2013, 20.09-10.10.2013, 14-24.10.2013, 28.10.2013, 30.10-18.11.2013) . Tabelist (tlk 119-120 pöördel) nähtuvalt on kaebaja vahemikus 13.09.2012-27.02.2013 viibinud 164 päeva pinnal, kus ruumi oli kinnipeetava kohta alla 2,5 ruutmeetri ehk vähem kui sel perioodil kehtinud VSkE § 6 lg 6 redaktsioon ette nägi. Ruutmeetrid jäid vahemikku 2,46-2,
5. Suurema osa eelvangistusest viibis kaebaja siiski kambrites, mis vastasid siseriiklikule normile või isegi ületasid seda.
6. Kohus leiab, et ajavahemikul, mil kaebajal oli kambripinda üle 3m2 (78 päeva) ei saa vastustaja tegevust pidada õigusvastaseks. Kaebajale oli tagatud kuni 31.12.2013 kehtinud ja käesoleval ajal kehtivas VSkE § 6 lg 6 redaktsioonis sätestatud põrandapind. Samuti ei ole rikutud EIÕK artiklit
7. Asja materjalidest ei nähtu, et oleks esinenud mingeid asjaolusid (kaebaja isikust tulenevaid või muudest kumuleeruvatest kinnipidamistingimustest tulenevaid), mis võimaldaks usutavalt väita inimväärikuse alandamist.
8. Kohus leiab, et ajavahemikul, mil kaebaja viibis lukustatud kambris, mille põrandapinda ühe inimese kohta oli alla 2,5m2 (164 päeva) tuleb lugeda kinnipidamistingimused õigusvastaseks ja inimväärikust alandavateks. Sel ajal kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega oli isiku hoidmine tingimustes, kus oli isiku kohta vähem kui 2,5 m2 põrandapinda õigusvastane. Vastustaja ei rakendanud ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavaid meetmeid (nt pikem jalutuskäik, lisa pesemisvõimalus vms). Kohtule on usutav, et sellised kinnipidamistingimused, mida tuli taluda piisavalt pika aja jooksul (kõige pikem järjestikune periood kestis isegi 78 ööpäeva), alandasid kaebaja inimväärikust. Kohtu hinnangul ei muuda kinnipidamistingimusi inimväärikust mittealandavaks ka asjaolu, et nendele eelnesid või järgnesid ajavahemikud, mil kinnipeetava kohta oli kambris pinda üle 3 m2 või peaaegu 3 m2 . Vastustaja väide, et tegemist oli tolajal kehtivale õigusele peaaegu vastanud kambripinna suurusega ning 0,04 m2 ei suurenda oluliselt kinnipeetava heaolu on demagoogiline. Seadusandja nägi ette kambripinna suurusena absoluutse miinimumi 2,5 m2, mis tähendab, et väiksema pinna pakkumine oli lubamatu. Mingeid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kõnealusel ajavahemikul selliste kinnipidamistingimuste kohaldamist, vastustaja välja toonud ei ole. Selline õiguste rikkumine tuleb hüvitada rahas.
9. Kohus leiab, et ajavahemikul, mil kaebaja viibis lukustatud kambris, mille põrandapind ühe isiku kohta oli üle 2,5m2, kuid alla 3m2 (211 päeva) olid kinnipidamistingimused samuti inimväärikust alandavad, kuna kinnipeetav viibis nendes tingimustes piisavalt pikaajaliselt (perioodide kestused olid 73, 26, 21, 20, 19, 12, 11 päeva ja ülejäänud kuni nädalased perioodid) ning talle oli tagatud igapäevase liikumisvõimalusena üksnes ühetunnine jalutuskäik. Muud ruumikitsikust märkimisväärselt leevendavad meetmed puudusid. Ka sellise kambripinna tagamisel ei ole vastustaja välja toonud asjaolusid, millest lähtuvalt saaks kinnipidamistingimusi lugeda inimväärikust austavaks. Kohtule on usutav, et ka sellised kinnipidamistingimused alandasid kaebaja inimväärikust ning sellistes tingimustes hoidmise eest tuleb samuti välja mõista rahaline hüvitis, kuid väiksemas määras kui hoidmisel pinnal, mis jäi kinnipeetava kohta alla 2,5 ruutmeetri ehk alla siseriiklikult ettenähtud normi. 11
10. Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise õiglust. Samuti tuleb hinnata, kas kaebaja kasutuses olid reaalsed efektiivsed vahendid kahju vältimiseks. 23.1 Kohus leiab, et perioodidel, kui kaebajale ei olnud tagatud kambripind suurusega 3m2 või rohkem olid kinnipidamise tingimused kaebaja inimväärikust alandavad (vastuolus PS §-is 18 sätestatuga), ületades kinnipidamisega kaasnevate vältimatute kannatuste taseme (

§ 4lg 1).

Kuigi vastustaja on viidanud, et probleem ei olnud operatiivselt kõrvaldatav, eelkõige finantsilistel põhjustel, on EIK olnud seisukohal, et riigi logistilised või rahalised probleemid ei õigusta kinnipeetute kohtlemist vastuolus EIÕK artikkel 3 nõuetega (vt EIK 11.06.2013 otsus asjas nr 62353/09: Marin Vasilescu vs Rumeenia). Kohtu arvates ei olnud välistatud vähese kambripinna korral muude leevendavate meetmete kasutamine, nagu täiendav pesemisvõimalus või pikem jalutuskäik. 23.2 RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine. Kohus eelnevalt viitas, et kaebaja ei ole enne kahjunõude esitamist kordagi pöördunud kahjunõude aluseks olevate probleemidega vangla administratsiooni poole ega ka kohtusse. Seda võtab kohus arvesse hüvitise suuruse määramisel, kahjunõude rahuldamist see antud juhul ei välista. Perspektiivikas oleks eelduslikult olnud kohustamiskaebuse esitamine vähemalt 2,5 ruutmeetri põrandapinna saamiseks, kuid arvestada tuleb ka seda, et kaebajal puudusid andmed kambripindade suuruse kohta. 23.3 RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. On usutav, et vastustaja ei hoidnud kaebajat ülerahvastatud kambrites sooviga tekitada kaebajale rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui vangistuses viibimisega niigi kaasneb. Ülerahvastatuse probleem Tallinna Vanglas on olnud üldteada ning alati ei ole olnud objektiivsetel põhjustel (sh nt eraldihoidmise printsiibi tõttu) võimalik kõikidele kinnipeetavatele isikutele 3 m2 põrandapinda tagada. Seega välistab kohus vastustaja tahtluse. See ei välista aga rikkumise tuvastamist. Praegusel juhul on vastustaja kaebaja paigutamisel käitunud süüliselt vähemalt hooletuse vormis. Välistada ei saa ka rasket hooletust, kuivõrd vastustajale pidi juba 2005.aastal (asjast Alver vs Eesti) olema teada EIK kujundatud seisukoht väärikuse nõudele vastava kambripinna suuruse kohta. Kui vangla ei suutnud tagada minimaalset inimväärikuse nõudele vastavat põrandapinda kambris, tulnuks see suuremal määral kompenseerida liikumisvõimalusega väljaspool suletud kambrit. Antud asjas seda ei tehtud. Inimese põhiõiguse (õigus väärikale kohtlemisele) tagamata jätmine, eriti seda tagavat siseriikliku õiguse normi (minimaalset ruutmeetrite arvu sätestava) eirates, on raske õigusrikkumine. 23.4 Välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja nõutud hüvitise suurus kooskõlas ühiskonna õiglustundega ja väärtushinnangutega. Kohtu hinnangul oleks ühiskonna õiglustundele ja väärtushinnangutele vastav õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis, mis oleks hinnanguliselt võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetuleku selle osaga, mis statistiliste andmete järgi ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks (3 eurot päeva kohta), kuid hüvitise väljamõistmisel, nagu kohus eelnevalt märkis, arvestab kohus kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1). 12 Kohus arvestab hüvitise suuruse määramisel ka asjaolu, et kaebajale tagati riigieelarvest kõik eluks esmavajalik (eluase, toit, riided), samuti tervishoiuteenused ning ravimid (

§ 49

, § 491), ajakirjandusväljaanded (§ 30 lg 1), sotsiaalteenused vangla võimaluste piires ja muud hädavajalikud teenused (nt juuksuriteenus,

§ 50lg 3).

Seega puudus kaebajal vajadus teha tavaelus vältimatuid kulutusi majapidamistarvetele, eluaseme korrashoiule jne. 23.4.1 Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5-3 m2 (211 päeva), olid tema liikumisvõimalused piiratud ning märkimisväärsed leevendavad meetmed puudusid. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju peab kohus kohaseks hüvitada rahas ja mõista välja hüvitis suurusega 1 euro ööpäeva eest. 23.4.2 Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli alla 2,5 m2 (164 päeva), olid tema liikumisvõimalused piiratud ning märkimisväärsed leevendavad meetmed puudusid ning oluline on, et vangla ei järginud sealjuures ka siseriikliku õigusega kehtestatud minimaalse kambripinna suuruse nõuet. Selle aja eest peab kohus kohaseks hüvitiseks 2 eurot ööpäeva eest, arvestades sealjuures olulise asjaoluna ka kaebaja passiivsust kahju ärahoidmisel. 23.4.3 Hüvitise arvutuskäik on järgmine: 211päeva x 1euro=211 eurot; 164päeva x 2eurot=328 eurot. Kokku on mittevaralise kahju eest vastustajalt väljamõistetava hüvitise suurus 539 eurot. See tähendab kaebuse rahuldamist osaliselt.

1. Kokkuvõtvalt toob kohus välja, et perioodi 11.12.2013-25.02.2014 osas kohus nõuet sisuliselt ei lahendada ning jätab selle HKMS § 151 lg 1 p 1 ja HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. 11.09.2012 osas ei ole tõendatud kaebaja viibimine Tallinna Vanglas, seega puudub vastustaja õigusvastane tegevus kui esmane kahjunõude rahuldamise eeldus. Perioodi 12.09.2012-10.12.2013 osas rahuldab kohus nõude vastavalt punktides 23.4.1-23.4.3 toodule.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt tuleb kaebuse osalise rahuldamise korral jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg-s 2 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja esitas nõude summas 7500 eurot. Vastavalt 28.11.2014 kohtumäärusele vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt (50 eurot ületavas osas). Kaebaja eest tasus riigilõivu M. K., summas 50 eurot. Kaebuse eest riigilõivuseaduse järgi tasumisele kuuluva riigilõivu summa oli 225 eurot. Kuna kaebus rahuldati 7,19 % ulatuses, siis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 16,18 eurot. Ülejäänud osas tasutud viiekümnest eurost jääb riigilõiv kaebaja kanda ning seda ületavas osas, millise eest oli kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud, jääb riigilõiv riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik 13