4-16-4467/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-16-4467 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuasi Jaan Mõsaki väärteoasi LS § 227 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. juuni 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusaluse isiku Jaan Mõsaki (Jaan Mõsak, isikukood 38701175226, elukoht XXX, töökoht XXX OÜ tellingute paigaldaja) kaitsja advokaat Kristi Haas, apellatsioon RESOLUTSIOON
5. Tartu Maakohtu
6. juuni 2016 otsus jätta muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Jaan Mõsakil tekkinud menetlusku 360 eurot jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. MENETLUSE KÄIK
7. Tartu Maakohus 03.06.2016 otsusega karistas J. Mõsakit LS § 227 lg 3 järgi 20 päeva pikkuse arestiga, mille määras KarS § 66 lg 1 alusel kandmisele osade kaupa. LS § 227 lg 5 p 2 alusel kohaldas kohus J. Mõsakile lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks.
8. Eelmärgitud karistuse mõistis maakohus J. Mõsakile järgmise väärteo eest: J. Mõsak juhtis 02.06.2016 kella 16.25 ajal Tartu linnas Narva maanteel Jänese ja Kruusamäe tänavate vahel suunaga Kruusamäe tänavale, asulasisesel teel, mootorsõidukit Audi S4 Avant, registreerimismärk XXX , kiirusega 103+/-4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 49 km/h. Sellega rikkus J. Mõsak LS § 15 lg 1 p 2 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.
9. J. Mõsakile mõistetud karistust põhjendas kohus järgmiselt. Kohus ei ole tuvastanud J. Mõsaki puhul karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist. Karistusregistri väljevõtte kohaselt on teda erinevate liiklusrikkumiste eest korduvalt karistatud ka varasemalt, sealhulgas kolmel korral suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Karistuseks määratud rahatrahve tasub isik enda sõnul läbi täitemenetluse. Viimati on talle karistuseks kiiruse ületamise eest mõistetud arest 16 päeva ning selle karistuse on ta ära kandnud. Samuti on J. Mõsaki enda kinnitusel tema suhtes kohaldatud ka juhtimisõiguse äravõtmist, kuigi karistusregistri väljavõttelt seda ei nähtu. Kohus leiab, et arvestades eeltoodud asjaolusid ning fakti, et isik jätkab pidevalt oma õigusrikkumisi, on igati põhjendatud järeldada, et tegemist ei ole õiguskuuleka isikuga, kelle seekordne rikkumine oleks ühekordne või juhuslikku laadi. Tegemist on isikuga, kes järjepidevalt eirab liikluseeskirju, olles seeläbi suureks ohuks nii iseendale kui ka teistele liiklejatele. J. Mõsaki süüd iseloomustava asjaoluna tuleb arvestada, et mootorsõidukit juhtis ta lubatud suurimast sõidukiirusest märkimisväärselt suurema kiirusega. Tegemist ei olnud ka konkreetses käesolevat vastutust ette nägevas sättes toodud kiirusevahemiku alammäära lähedale jääva kiirusega. Kiirust ületas isik päevasel ajal asulasisesel teel ning kohas, kus üldine liiklustihedus on märkimisväärne ja kus kulgeb ka jalakäijate reguleerimata ülekäigurada. On tuvastatud, et lisaks menetlusalusele isikule oli väärteo toimepanemise ajal ja kohas ka teisi liiklejaid. Seega tuleb J. Mõsaki süü hindamisel arvestada, et lisaks endale seadis ta potentsiaalsesse ohtu ka teiste liiklejate elud, tervise ja vara. Käesoleval juhul on J. Mõsak põhjendanud kiirustamist sellega, et soovis sõpra aidata ja samas ka autoga õigeks ajaks keevitusse jõuda. Kohus leiab, et nimetatud põhjustel kiiruse ületamist ei saa kuidagi pidada aktsepteeritavaks ning avaldatud asjaolusid ei saa pidada ka isiku süüd kergendavateks. On ilmne, et tegemist ei olnud hädajuhtumi või erandliku olukorraga. Teiste isikute ohtu seadmine asulasisesel teel väga suurel kiirusel sõites ei kaalu üles kokkulepitud ajaks autoga keevitusse jõudmise vajadust. Seega on alust arvata, et ilmselt ei hinda J. Mõsak oma tegevust, selle eesmärke ja võimalikke kaasnevaid tagajärgi tihti just kõige adekvaatsemalt ning samuti võib tal vajaka jääda enesedistsipliinist. Märkimisväärne on siinkohal ka asjaolu, mis iseloomustab eeltoodu valguses hästi J. Mõsakit, kui ta kohtuistungil avaldas, et rikkumiste jada peatamiseks peaks ta ilmselt oma auto maha müüma ning ostma auto, mis sellist kiiruse arendamist ei võimalda. Sellise mõtteviisi ja suhtumisega isiku puhul viitab see, et ta kaldub oma käitumises pigem ümbritsevaid asjaolusid süüdistama ja ei soovi võtta ise täit vastutust oma tegevuse ja käitumise distsiplineerimise üle. Kohus leiab, et arvestades nii J. Mõsaki süüd iseloomustavaid asjaolusid, temal kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, varasemate karistuste olemasolu kui ka üld- ja eripreventiivseid eesmärke üldiselt, on põhjendatud mõista talle karistuseks arest ettenähtud sanktsioonist üle keskmise määra. Samas nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et on põhjendatud anda menetlusalusele isikule võimalus aresti kandmiseks osade kaupa. Kohus leiab, et arvestades toimepandud väärteo üldohtlikkust, selle võimalikke potentsiaalseid tagajärgi, J. Mõsaki süüd iseloomustavaid asjaolusid ning tema varasemat korduvat karistatust liiklusrikkumiste eest, on põhjendatud kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Suurima lubatud sõidukiiruse ületamise puhul on tegemist ühiskonnas olulist taunimist vääriva tegevusega, kuna sellisel viisil käitudes seab rikkuja lisaks iseendale ohtu ka teiste isikute elu, tervise ja vara. Tegemist on üldohtlikkusega. Eriti taunimist vääriv on aga sellise tegevuse korduvus hoolimata varasematest karistustest samasuguste rikkumiste eest. Seega tuleb järeldada, et varasemad rikkumised ja nendele järgnenud karistused ei ole J. Mõsakile vajalikku õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud ning vajalik on tema täiendav mõjutamine lisakaristuse kohaldamise läbi. Arvestades J. Mõsaki rikkumise asjaolusid (aeg, koht), tuleb tema süüd hinnata märkimisväärseks. Kõike eeltoodut arvestades on korduvalt kiirust ületanud isiku suhtes vajalik lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmise läbi lisakaristuse kohaldamine, et kõrvaldades isik mõneks ajaks liiklusest ja välistada seeläbi tema ühiskonnaohtlikkus, samuti mõjutada teda edasisele õiguskuulekusele. 2 Käesoleval juhul kohus lisakaristuse kohaldamisele J. Mõsaki suhtes mingisuguseid takistusi tuvastanud ei ole. Menetlusalune isik on viidanud küll sellele, et lisakaristuse kohaldamine raskendaks ilmselt tema töökohustuste täitmist, kuid sellist väidet ei saa hinnata kindlasti sellise kaaluga olevaks, mis välistaks lisakaristuse kohaldamise. Isik, olles ka varem korduvalt samalaadseid rikkumisi toime pannud, pidi arvestama oma tegevuse võimaliku tagajärjena ka juhtimisõiguse piiramisega võimalusega.
10. Kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni J. Mõsaki kaitsja advokaat Kristi Haas, kes vaidlustab lahendi tema kaitsealusele lisakaristamise kohaldamise osas. Kaitsja leiab, et lisakaristuse määramine paneb apellandi väga raskesse olukorda ning ei ole karistuseks mitte ainult apellandile, vaid ka (ja seda eelkõige) tema perekonnaliikmetele. Apellant vajab igapäevaselt juhtimisõigust oma töö tegemisel. Tema igapäevaseks tööks on tellingute paigutamine erinevatel ehitusobjektidel. Ehitusobjektid asuvad tervel Eesti territooriumil. Selliselt töötab apellant ühel päeval Viljandis, teisel Elvas ning ta vajab juhtimisõigust tööpaika saamiseks. Apellant on avaldanud eeltoodut ka I astme kohtu istungil, kuid kohus ei ole seda arvestanud. Juhtimisõiguse olemasolu on hädavajalik apellandile ka seetõttu, et tal on puudega laps, kellele vajaliku ravi ja ravikohta viimise tagab igapäevaselt apellant. Apellandi lapsele on 30.10.2015 koostatud rehabilitatsiooniplaan, kuivõrd ta on raske puudega ning vajab kõnehäirest tulenevalt igakuist logopeedi ja rühihäirest tulenevalt, mille tõttu on häirunud lapse kõnnimuster, teiste spetsialistide abi. Kuivõrd lapse ema elab ja töötab Soomes, peab lapse viimise vastavasse raviasutusse tagama ja on seni taganud apellant. Näiteks osutavad lapsele abi MTÜ Ühiselt, asukohaga Tartus ja MTÜ Tapa Vabatahtlike Tugikeskus, asukohaga Tapal. Eelmärgitud väidete kinnituseks on apellatsioonile lisatud vastavad tõendid. Juhtimisõiguse äravõtmine
11. kuuks seab ohtu lapsele vajaliku ravi tagamise apellandi poolt, kuivõrd apellandil puuduks võimalus lapse transportimiseks. Riigikohus on lahendis 3-1-1-59-15 asunud seisukohale, et lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab seda mõistes lähtuma teo toimepanija süüst. Isikule mõistetud põhi- ja lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle. Apellant on seisukohal, et käesolevas asjas on kohus määranud piisavalt karmi põhikaristuse, milline lähtub teo toimepanija süüst. Lisakaristuse mõistmine ei ole kooskõlas põhikaristuse raskusastmega ning kokku moodustub apellandile liiga raske karistus. Apellant on kohtuistungil tegu kahetsenud ning mõistnud oma teo keelatust, seega ei ole lisakaristuse kohaldamine vajalik meede. Apellatsioonis taotleb advokaat K. Haas ka J. Mõsakil tekkinud menetluskulu 360 euro riigi kanda jätmist. Kulu koosneb järgmistest toimingutest: apellandiga kohtumine ja väärteoasja materjalidega tutvumine 1 tunni ulatuses ning apellatsioonkaebuse koostamine, millele kulus 2 tundi.
12. Tartu Ringkonnakohtu 29.08.2016 määrusega määrati väärteoasi lahendamisele kirjalikus menetluses. Menetlusosalisetele anti apellatsiooni kohta kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 06.09.
14. Kohtuvälise menetleja esindaja esitas ringkonnakohtule oma kirjaliku seisukoha 07.09.2016, s.o talle antud tähtaega ületades. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud väärteotoimiku, kaevatava kohtuotsuse ja apellatsioonis esitatud väidetega, leiab, et Viru Maakohtu otsuses esitatud motiivid ja järeldused mõistetud karistuse osas, sealhulgas lisakaristust puudutavalt, on põhjendatud ning asjakohased, mistõttu apelleeritud 3 kohtuotsus jääb muutmata apellatsioonikohus järgmiselt. ja edasikaebus rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab
16. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-122-13 selgitanud, et lisakaristust, nagu põhikaristustki, tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada aga sedagi, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.
17. Eelmärgitut silmas pidades peab apellatsioonikohus maakohtu otsust J. Mõsakile lisakaristuse kohaldamise ja selle määra osas täielikult seaduslikuks ja põhjendatuks. Siinjuures on oluline tähelepanu pöörata esmalt sellele, et J. Mõsak tunnistati süüdi LS § 227 lg 3, s.o kvalifitseeritud koosseisu alusel. Teiseks tuleb tähele panna, et menetlusalusel isikul on seitse kehtivat väärteokaristust, millest kolm on tal saadud kiiruse ületamise eest ja kolm mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõiguseta. Ehk siis mõistetud karistused, sh J. Mõsakile Tartu Maakohtu 27.10.2015 otsusega väärteoasjas nr 4-15-7433 mõistetud
18. päeva pikkuse arestikaristuse kandmine, teda uute liiklusalaste väärtegude toimepanemisest eemale hoidnud ei ole. Käesolevas väärteoasjas ongi ta taas ületanud lubatud sõidukiirust, sõites viiekümne alas kiirusega 103 +/- 4 km/h. Nagu maakohus on õigesti märkinud, pani J. Mõsak kirjeldatud rikkumise toime päevasel ajal, asulasisesel teel ning kohas, kus üldine liiklustihedus on ja oli ka sel päeval märkimisväärne ning kus paikneb ka jalakäijate reguleerimata ülekäigurada. Ehk siis oma käitumisega kujutas J. Mõsak tol päeval potentsiaalset ohtu teistele sel ajal Tartus, Narva maanteel liigelnud autojuhtidele ja jalakäijatele.
19. Ringkonnakohtu hinnangul selgub eeltoodust üheselt, et senised karistused, sealhulgas hiljutine arestikaristus, J. Mõsaki liikluskäitumisele mingitki mõju avaldanud ei ole, s.o tema osas esineb endiselt negatiivne tulevikuprognoos – menetlusaluse isiku liiklusrikkumised võivad jätkuda edaspidigi. Sellise seisukoha valguses on J. Mõsakile lisaks põhikaristusele ka lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol aga nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke silmas pidades kohane ning ka vajalik. Samuti on see kooskõlas karistuspoliitika ning väljakujunenud kohtupraktikaga, sealhulgas kaitsja enda viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-59-15 kajastatud seisukohtadega. Nimelt selguvadki käesolevas kaasuses sellised kaalukad eripreventiivsed vajadused J. Mõsakile lisakaristuse mõistmiseks, milliste arvestamise vajadust kassatsioonikohus oma otsuses just rõhutabki. Samuti tuleb ära märkida, et praeguselt on maakohus kohaldanud menetlusalusele isikule lisakaristust LS § 227 lg 5 p-s 3 sätestatud minimaalses määras.
20. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsiooni väited, mille kohaselt vajab J. Mõsak juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega ning tarvidusega viia last erinevate arstide juurde, temale lisakaristuse määramata jätmiseks alust ei anna. Nimelt ei kõiguta kirjeldatud argumendid vähimalgi määral mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist tingivate, eelnevalt kirjeldatud (vt määruse p-d 8, 9) asjaolude kaalukust ega mõjuta kohtute käsitlust lisakaristuse kohasusest. Tõsi, J. Mõsakile rakendatav vastav keeld raskendab temal nii tööülesannete täitmist kui nõuab temalt täiendavaid pingutusi selleks, et laps ei jääks ilma temale vajalikust ravist ja rehabilitatsioonist. Sellised tagajärjed, s.o vajaduse oma elu ümber korraldada, on J. Mõsak oma korduvate liiklusrikkumistega endale aga ise võtnud. Oli ta ju ka viimase rikkumise ajal 02.06.2016 teadlik, et kiiruse ületamine võib viia temalt juhtimisõiguse äravõtmiseni. Selline teadmine J. Mõsakit väärtegu toime panemast aga ei takistanud. 4
21. Eeltoodust tulenevalt märgib ringkonnakohus kokkuvõtvalt, et nõustub J. Mõsakile lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab J. Mõsaki eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatud argumendid vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus seega Tartu Maakohtu 03.06.2016 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
22. Viimaseks märgib ringkonnakohus, et J. Mõsakil tekkinud menetluskulu 360 eurot jääb juhindudes VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 185 lg-st 1 tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 5