Obsah (4)

§ 184§ 182§ 116§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 10. veebruar 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-52557 Haldusasi A.K.i

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja 1 järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.

1. Tallinna Vangla kinnipeetav A. K. esitas 15.08.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema kinnipidamisega ebapiisava põrandapinnaga kambris. Taotluse esitaja palub välja mõista õiglane hüvitis (tl 14-15). Tallinna Vangla jättis 03.10.2014 otsusega nr 5-18/14/22434-2 A.K.i kahju hüvitamise taotluse perioodide 26.09.2011-15.08.2012 ja 28.03.2013-10.01.2014 osas rahuldamata ning tagastas nõude perioodide 21.03.200713.05.2008, 12.06.2009-21.09.2009, 06.07.2010-10.05.2011 osas läbivaatamatult (seoses taotluse esitamise tähtaja rikkumisega) (tl 16-18).
2. 22.10.2014 (koos 01.12.2014 ja 16.12.2014 kaebuse täpsustusega) esitas A.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava põrandapinna võimaldamisega perioodidel 26.09.2011-15.08.2012, 28.03.201310.01.2014 ja 24.04.2014-18.08.2014 summas 10 755 eurot.
3. 22.12.2014 määrusega võttis kohus A.K.i kaebuse menetlusse järgmises nõudes - A.K.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava põrandapinna võimaldamisega perioodidel 26.09.2011-15.08.2012, 28.03.2013-10.01.2014 ja 24.04.201414.08.2014 summas 10 755 eurot. 21.09.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlustähtajad. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4. Kaebuse esitaja palub hüvitada talle Tallinna Vangla poolt seoses ebapiisava põrandapinna võimaldamisega tekitatud mittevaraline kahju summas 10 755 eurot. Kaebaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt. 4.
5. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on rikkunud tema inimõigusi hoides kaebajat pikema aja vältel kitsastes tingimustes. Kaebaja märgib, et olud Tallinna vanglas on üldtuntud, mistõttu ei pea kaebaja neid vajalikuks hakata lähemalt kirjeldama – kohus teab neid niigi. 4.
6. Kaebaja leiab, et EIK poolt mõeldud põrandapind on vaba põrandapind, millest tulenevalt tuleb kambri pinnast välja arvata eraldi seintega wc ja vähemalt osaliselt ka inventari alune pind. Kaebaja ei saa ju liikuda võõrastes voodites, kappide peal, kraanikausi kohal. Kahju tekib liikumisvaegusest kitsas ruumis. 4.
7. Kaebaja märgib, et ei soovi mitte riigi kulul rikastuda, vaid palub lähtudes EIK praktikast tulenevalt talle välja mõista 15 euro suurune hüvitis iga päeva eest, mil kaebaja ahistatavates tingimustes so kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2, mis on selge EIÕK art 3 rikkumine. pidi viibima. 4.
8. Kaebaja palub hüvitis üle kanda J. K. arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxx. 4.
9. Kaebaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. VASTUSTAJA SEISUKOHT
10. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 5.
11. VSKE § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olemas kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus. Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. 2 5.
12. Kõigil Tallinna Vanglas viibitud perioodidel oli A.K. vahistatu staatuses. Seega viibis ta ööpäev läbi lukustatud kambris. Ajavahemikus 22:00 – 06:00 on vanglas öörahu, mil kinnipeetavad peavad viibima oma voodites. 5.
13. Olemasolevate andmete pinnalt on vastustaja koostanud tabeli, millest nähtub, millises kambris kaebaja viibis, kui palju ja mitmel päeval viibis kambris teisi kinnipeetavaid, kui palju ühe kinnipeetava kohta kambris põrandapinda oli nii koos WC-alust pinda arvesse võttes kui ka ilma (tl 57-63). Tabelist nähtub, et kaebuse esitaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus. 5.
14. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinna suuruse arvestamisel lähtuda vabast põrandapinnast. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda selle kogupinnast välja. WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. 5.
15. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõi 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 välja EIK-i hiljutises, 06.02.2014 otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa öeldu, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Tallinna Vangla peab vajalikuks rõhutada, et muid etteheiteid ja kaebusi seos vangistustingimustega taotluse esitaja välja toonud ei ole. 5.
16. Vastustaja leiab, et ei ole oma tegevusega rikkunud EIÕK-s sätestatut. Tallinna Vangla leiab, et vahistatutele ning kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK-i väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel 3 m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla); vähendatud on kinnipeetavate arvu ning alates 01.01.2015 jõustub karistusseadustiku § 415 lg 1 p 3, mis sätestab, et täitmiskohtunik võib vangistuse täitmisele pööramise lükata oma määrusega edasi kuni ühe aasta võrra, kui süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu. Täiendavalt toome välja Riigikohtu 19.01.2012 otsuse nr 3-3-1-76-11, mille punktis 13 on kohus välja toonud, et kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse. Pikemat käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates nn ülerahvastatuse keelu. Seega nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK-i praktikaga. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu 3 saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 5.
17. Vastustaja leiab, et Tallinna Vangla vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kohtule esitatud tabelist nähtuvalt oli kaebuse esitajale tagatud vaid kolmel päeval 2,63 m2 põrandapinda ja 333-l päeval jäi põrandapind väga vähe alla 3 m
18. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Lisaks ei olnud kaebaja Tallinna Vanglas järjest, vaid kokku kolmel erineval perioodil, millede vahelisel ajal ta Tallinna Vanglas ei olnud. Tallinna Vangla leiab, et ka juhul, kui kaebuse esitajale oleks vaidlusalustel päevadel olnud tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. See tähendab, et kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla eelnimetatud 3 m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda tähendab, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne. 5.
19. Tallinna Vangla leiab ja peab vajalikuks rõhutada, et A.K. ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud eelmises punktis väidetud kahju tekkimist ära hoida (vt tl 66-69 kaebaja pöördumised). Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga teinud ei teinud ning juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele peale seda, kui mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole Tallinna Vanglal enam võimalik. 5.
20. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja on endale tekkinud kahjuna välja toonud enda alandava ja ebainimliku kohtlemise. Kui tingimused vanglas olid sedavõrd häirivad ja alandavad nagu kaebaja seda väidab, siis ei saa tõsiselt võetavaks pidada kaebaja väidet, et ta pidas temale riigi poolt tekitatud kannatusi vangistuse loomulikuks osaks ning et enam kui kaks aastat vangistuses viibides ta siiralt uskus, et riik vangla kaudu tema õigusi ei riku. Enamikes kohtulahendites, kus EIK on isiku kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise, on lisaks põrandapinna nappusele esinenud ka muud isiku heaolule negatiivset mõju avaldanud tegurid. Vastustaja leiab, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need inimväärikust alandavad: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Vastustaja selgitab, et kaebajale oli tagatud infovajaduse rahuldamine ning ligemale iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus, usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga, vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal, 4 vahistatutele oli tagatud toitlustamise kolm korda päevas, samuti võimaldati vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Ka Riigikohus on korduvalt leidnud, et põhiõiguste rikkumine ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. Haldusasjas nr 3-3-1-43-11 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et rahas hüvitamine oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele ning mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Lisaks tuleb arvestada RVastS §-s 13 sätestatud vastuse piirangutega, samuti tuleb mittevaralise kahju hüvitamisel arvestada kahju põhjustaja süü vormiga. Antud juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud asjakohaseid samme astunud, olles juba ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus kaebajale seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Samuti leiab vastustaja, et rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui vangla oleks paigutanud ta kambritesse, kus tal oleks ruumi olnud maksimaalselt 0,02 - 0,37 m2 rohkem. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei ole põhjendatud. 5.
21. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kuna ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
22. Käesolevas asjas on menetlusosaliste vahel vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikes 26.09.2011-15.08.2012, 28.03.2013-10.01.2014 ja 24.04.2014-14.08.2014 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud. Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi.
23. Kohtule esitatud andmete kohaselt oli kaebaja kõigil vaidlusalustel perioodidel 26.09.201115.08.2012, 28.03.2013-10.01.2014 ja 24.04.2014-14.08.2014 vahistatu staatuses. Vaidlust ei ole, et kaebuse esitaja viibis vahistatu staatusest tulenevalt 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja talle võimaldati ühe tunni pikkune jalutuskäik päevas. 5
24. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
25. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda ülesannet ka kaebuses toodud ajavahemikul.
26. Tulenevalt seaduses kahju hüvitamise otsustamiseks sätestatud tingimustele tuleb kohtul järgnevalt võtta seisukoht küsimuses, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.
27. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.
28. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtinud VSKE redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m
29. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni kehtivusaega.
30. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 57-63). Sellest nähtub millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.
31. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Selle perioodi sees on ajavahemikke, mil kambripinda oli piisavalt isegi praegu kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta ja rohkem), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m
32. Kaebaja on vaidlusalusel perioodil viibinud ka osad päevad tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta oleks alla VSKE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud tabelites toodud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata.
33. Kohus märgib, et ka EIK jättis ka asjas Tunis vs Eesti (otsus asjas nr 429/12) kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala 6 arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas neli kuni kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks pinda kinnipeetava vabaks liikumiseks lisaks kambri elupinnale. Samuti peab kohus oluliseks seda, et WC otstarbeks on selle olemusest tulenevalt eelkõige ja ainult loomulike vajaduste rahuldamine inimorganismile mittevajalike jääkainete väljutamise kaudu, mitte liikumisruumi tagamine tavaliseks inimtegevuseks piiratud ruumis.
34. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-1450078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ja ka Riigikohus 09.12.2015 haldusasjas nr 3-3-1-42-
35. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see kambris liikumist oluliselt takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014). Arvestades erinevate tegurite koosmõju, ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21). Kohus märgib, et tsiviilelus ei arvestata eluruumide pinnast maha selles asuvat eluks vajalikku mööblit.
36. Arvestades otsuse punktides 14-15 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl 57-63), märgib kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta järgmist. Kahjunõue on esitatud ajavahemiku 26.09.2011-15.08.2012, 28.03.2013-10.01.2014 ja 24.04.2014-14.08.2014 kohta. Kohus loeb tuvastatuks, et nendes asjavahemikes oli perioodi pikkuseks, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem, 194 päeva. Samuti oli kaebaja 520 päeva tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m
37. Alla VSKE § 6 lg 6 (v.r) sätestatud miinimumtasemest (so alla 2,5 m2) viibis kaebuse esitaja kokku 3 päeva.
38. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Samuti on EIK leidnud, et juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et 7 selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa

§ 108lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu summas 322,65 eurot. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt so ca 6,5 % osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista kaebuselt tasutud riigilõiv summas 20,97 eurot (so 6,5 % 322,65st). Muus osas kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust vastavalt seaduse nõuetele esitanud ei ole ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 12