← Eesti

3-15-1598/17

ley OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 04.06.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/021824-13 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – Efley OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Vastustaja – Maksu- ja

§ 94). 2.

Kaebaja on olnud heauskne. Vaidlust ei ole selles, et Sailsmax OÜ oli vaidlusalusel perioodil registreeritud käibemaksukohustuslasena. Kaebajale maksu määramise puhul on tegemist topeltmaksustamisega, mis on keelatud.

  1. Käibe deklareerimine tõendab, et Sailsmax OÜ-l on reaalne ettevõtlus. Sailsmax OÜ arvel on märgitud tööjõurent. Tanel Terasmaa on hiljem märkinud, et tegemist oli müügiteenusega. Kaebaja hinnangul üks ei välista teist. Sailsmax OÜ rentis kaebajale renditööjõudu. Rendileantavaks isikuks oli Tanel Terasmaa, kes osutas müügiteenust, mis seisnes nii klientidega suhtlemises kui kodulehtede haldamises. See, et Tanel Terasmaa on andnud mõningal määral vastuolulisi ütlusi, ei oma tehingute toimumise seisukohalt tähtsust.
  2. Sailsmax OÜ on osutatud teenuste eest raha kätte saanud. Kaebaja on teinud järelpärimise ning esitas eriarvamuse juurde Sailsmax OÜ kassa sissetuleku orderid. Seega on ebaõige on kontrollaktis toodud järeldus, et raha on jäänud Andre Ojakääru valdusesse. Asjaolu, et suulistes selgitustes ei osanud Tanel Terasmaa raha laekumise kohta konkreetseid vastuseid anda ning kaebaja 2

(8)
  4. ega Sailsmax OÜ ei ole varasema menetluse käigus antud dokumente esitanud, ei saa olla põhjuseks need tõendid arvestamata jätta. Isegi juhul, kui tegemist oleks tagasiulatuvalt koostatud dokumentidega, ei anna ainuüksi see põhjust kahelda tehingu toimumises ning sularaha kohale mittejõudmises. Kirjalike lepingute puudumine ja summade kujunemine ei oma maksu määramise seisukohalt tähendust. Summad saavad tähendust omada vaid TuMS sätestatud seotud isikute mõistes siirdehinna puhul (TuMS § 8). MTA seisukoht isikute seotusest on paljasõnaline. Tehingud kaebaja ja A7 Invest OÜ vahel on toimunud. Kaebaja on teenuste eest tasunud pangakonto kaudu ja saadud summad on A7 Invest OÜ ettevõtluses kasutatud. Vaidlust ei ole, et kaebajale osutatud teenused on edasi müüdud. Seadus ei keela tehinguid teha äriühingute vahel, kellel on sama juhatuse liige. A7 Invest OÜ on märkinud, et tellis osa teenust omakorda alltöövõtu korras. Seda kinnitab MTA-le esitatud Pay-Pal arved, mis on tasutud A7 Invest OÜ poolt. Maksuotsuse punkti 7 kohaselt ei ole maksuhaldurile A7 Invest OÜ Pay-Pal arveid esitatud, vaid esitatud on üksnes e-mailid, mis kinnitavad, et Andre Ojakäär on kandnud raha Pay-Pal kontole. Kuna ei ole põhjendatud, miks eelnevast ei piisa, on MTA rikkunud uurimispõhimõtet. Kontrollaktis märgitakse, et ei ole usutav, et Andre Ojakäär tegi A7 Invest OÜ poolt esitatud arvete alusel tööd ise. Samas on see väide põhjendamatu olukorras, kus kaebajal kontrolliperioodil töötajad puudusid. G. K. töötas osalise ajaga ning Tanel Terasmaa osutas teenust Sailsmax OÜ nimel. Kaebaja rõhutab kontrollaktis toodud käivete sarnasuse kohta, et kulud tekivad enne kui tulud (laekumised tellijatelt saabuvad hiljem), mistõttu kaebaja, A7 Invest OÜ ja Sailsmax OÜ käivete võrdlus ei ole objektiivne. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et maksuotsus on motiveerimata, maksu määramiseks puudub alus. Maksuhaldur ei ole põhjendanud, et riigile oleks tekkinud tehtud tehingutest kahju. Sailsmax OÜd ei ole kontrollitud, mistõttu käivete deklareerimist ja õigesti tasumist tuleb eeldada. Kaebajale sama summa määramise puhul on tegemist topeltmaksustamisega. Maksuhaldur ei ole tõendanud kaebaja pahausksust, raha tagasijõudmine või jäämine kaebaja valdusesse ei ole tõendatud. Maksuhalduri järeldused piiravad ettevõtlusvabadust. Maksuotsuses on ebaõigesti leitud, et kaebaja ei olnud edasimüüja rollis, vaid osutas teenuseid ise. Maksuotsuses puudub analüüs, kuidas on selleni jõutud. Maksuhaldur ei ole kasutanud hindamist (

§ 94

). Maksustamine on vastuolus TMS §-de 51-52 eesmärgiga ning karistusliku iseloomuga.

  1. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
  2. Vastustaja leiab, et teenuste edasimüük ei kinnita automaatselt teenuse osutamist Sailsmax OÜ poolt. Kuna antud juhul ei ole MTA hinnangul kaebaja vaidlusaluste arvete alusel teenust üldse saanud, vaid on teenust ise osutanud, siis ei olnud hindamine vajalik.
  3. Kaebaja oli teadlik, et Sailsmax OÜ ei ole reaalselt tegutsev ettevõte ja ei saanud teenust osutada. Kaebajale ei saanud olla teadmata asjaolu, et Tanel Terasmaa töötab kaebaja juures, mistõttu ei saa rääkida ka kaebaja heausksusest Sailsmax OÜ arvete kajastamisel oma käibedeklaratsioonidel. Tanel Teramaa on maksuhaldurile 27.02.2014 kaebaja kontoris selgitanud, et töötab kaebaja juures alates oktoobrist 2013 müügimehena. Esimesel vestlusel maksuhalduriga ei maininud Tanel Terasmaa kordagi, et on Sailsmax OÜ esindaja ning osutab kaebajale müügi- või tööjõurendi teenust. Tanel Terasmaa poolt oma seletuste hilisem muutmine on vastustaja hinnangul üksnes ebaõnnestunud püüe jätta muljet teenuse osutamisest.
  4. Asjaolu, kas Sailsmax OÜ on käivet deklareerinud või mitte, ei oma tähtsust. Käibe deklareerimine ei tõenda automaatselt tehingute toimumist ning ettevõtluse olemasolu, vaid võib olla tehtud üksnes ettevõtlusest mulje jätmiseks. Tähelepanuta ei saa jätta fakti, et äriühingu juhatuse liige ei oska äriühingu ettevõtlust kirjeldada, mis viitab reaalse majandustegevuse puudumisele. Käesoleval juhul on Tanel Terasmaa seletused olnud selgelt vastuolulised. Kaebaja väide, nagu oleks rendileantavaks isikuks olnud Tanel Terasmaa ise, kes osutas müügiteenust, ei ole kooskõlas Tanel Terasmaa selgitustega. Nimelt on Tanel Terasmaa 11.05.2014 selgitanud, et töötajaid leitakse foorumitest ja äriühingutest Cloud Development OÜ ja Tulp Development OÜ. Lisaks on ta oma 05.11.2014 seletustes öelnud, et osutati müügiteenust, mitte renditeenust. 3

(8)
  1. Raha jõudmine Sailsmax OÜ-sse ei ole tõendatud. Tanel Terasmaa ei osanud 05.11.2014 vastata, kas arved on kaebaja poolt tasutud või mitte. Samuti ei esitatud maksumenetluse jooksul ühtegi tõendit sularaha üleandmise kohta Sailsmax OÜ-le. Vastustaja hinnangul ei saa alles koos eriarvamusega esitatud kassa sissetuleku orderit pidada usaldusväärseks.
  2. Kuigi kaebaja hinnangul ei oma kirjalike lepingute puudumine ja summade kujunemine maksu määramise seisukohalt tähendust, siis vaidlusaluste tehingute kohta tuvastatud asjaolud ja kogutud tõendid kogumis viitavad tehingute mittetoimumisele ning kaebaja teadlikkusele.
  3. Tehinguid kaebaja ja A7 Invest OÜ vahel ei ole toimunud. Üksnes pangakonto kaudu ülekannete tegemine ei tõenda tehingu toimumist. Seda eriti olukorras, kus maksuhaldurile ei ole esitatud peale arve ühtegi teist dokumenti, mis tõendaks tehingute toimumist A7 Invest OÜ-ga. Lisaks ei nähtu esitatud arvetelt, mis mahus ja mis hinna eest töid teostati. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et talle osutatud teenused on edasi müüdud. Andre Ojakäär ei ole andnud seletusi, millistele kaebaja klientidele teenust edasi müüdi ning seega ei olnud maksuhalduril võimalik teenuse edasimüüki kontrollida. Kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole täitnud uurimiskohustust, on põhjendamatu. Andre Ojakäär, kes oli nii kaebaja kui ka A7 Invest OÜ juhatuse liige, ei ole täitnud maksumenetluses kaasaaitamiskohustust, kuna jättis maksuhaldurile esitamata tehingute toimumist kinnitavad dokumendid ning vastamata tehinguid puudutavatele küsimustele.
  4. Kaebajal puudus vajadus teenust sisse osta. Sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks on nõuetele vastava alusdokumendi olemasolu, mis käesoleval juhul puudub.
  5. Maksuotsus on piisavalt motiveeritud ning rikutud ei ole uurimiskohustust. KOHTU PÕHJENDUSED
  6. Kohus käsitleb esmalt üldisi seisukohti maksude määramise osas ning analüüsib seejärel eraldi Sailsmax OÜ ja A7 Invest OÜ-ga tehtud tehinguid. Maksuotsuses on leitud, et kumbki äriühing ei ole kaebajale teenust osutanud. Maksuhaldur ei ole tuginenud kaebajapoolsele hoolsuskohustuse rikkumisele, vaid sellele, et kaebaja oli teadlik, et need äriühingud talle teenust ei osuta. Seega tugineb maksuhaldur sisuliselt sellele, et toime on pandud maksupettus. Riigikohus on 04.06.2013 otsuses nr 3-3-1-15-13 leidnud, et maksumenetlusega ja maksuotsusega ei peagi tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses. Maksuotsusest peab selguma, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus koos nende asjaolude ja tõendite äranäitamisega, mis kahtlust põhjendavad. Maksupettusele iseloomuliku konspiratiivsuse tõttu on maksuhalduril raske või isegi võimatu esitada maksuotsuses ja ka kohtule otseseid tõendeid rikkumise kohta. Enamasti kinnitavad maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Põhjendatud kahtluse tõendamise standard on oluliselt madalam kui teo tõendamisel süüteomenetluses. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav. Samas otsuses leidis Riigikohus, et tõendamiskoormis läheb üle maksukohustuslasele, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase maksupettuses osalemise kohta ning sellisel juhul tuleb maksukohustuslasel esitada täiendavaid tõendeid, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud (

§ 150lg 1).

Sealjuures peab maksukohustuslane korraldama oma ettevõtlustegevuse selliselt, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad (samas). Riigikohus asus 02.06.2014 otsuse nr 3-3-1-27-14 punktis 11 seisukohale, et eeskätt tõendavad tehingu toimumist tõendid üle antud kauba või saadud teenuse kohta, tasumine müüja pangakontole, arve, tehingu kajastamine raamatupidamises ja maksuarvestuses ning (kontrollimisel) poolte kinnitused tehingu toimumise kohta. Sama otsuse punktis 14 asus kolleegium seisukohale, et reeglina ammenduvad maksukohustuslase võimalused tõendada tehingu toimumist maksuhalduri kahtluse korral üld4

(8)juhul tehingupoolte kinnituste, maksumenetluses antud seletuste ja kohtumenetluses antud ütlustega. Kohtul tuleb tõendites [ütlustes] esinevaid vastuolusid hinnata, veendumaks, et need ei ole põhjustatud inimlikest eksimustest või seletatavad muul eluliselt usutaval viisil. Sellest tuleneb, et esmane tõendamiskohustus, et tegemist on maksupettusega, on maksuhalduril, kes peab põhjendama oma kahtlust ja näitama ära vastuolud või puudujäägid maksukohustuslaste esitatud andmetes, dokumentides või ütlustes. Enne maksupettuse eluliselt usutava kahtluse põhjendamist maksuhalduri poolt ei pea isik tõendama, et ta ei ole maksupettust toime pannud, arvestades maksukohustuslase käsutuses olevate tõendite piiratust. 6. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et olukorras, kus tehingu väidetav teine pool on käibe deklareerinud ja/või käibemaksu tasunud, on tegemist ka näiliku tehingu korral topeltmaksustamisega. Riigikohus on 11.01.2012 otsuses nr 3-3-1-46-11 selgitanud, et

§ 83lg 4 alusel ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse.

Näiliku tehingu puhul on lepingupooltel jätkuvalt õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Eeltoodust tulenevalt ei ole ostjal näiliku tehingu alusel müüjale tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Seetõttu ei ole ka tegemist topeltmaksustamisega. Tehingud Sailsmax OÜ-ga

  1. Maksuotsuse ja kontrollaktis koosmõjus (maksuotsuse viide kontrollaktile vt lk 2 p 1) on maksuhaldur leidnud, et Sailsmax OÜ ei ole kaebajale tööjõurendi teenust osutanud järgmistel põhjustel: - Sailsmax OÜ endine juhatuse liige T. Terasmaa ütluste kohaselt on osutatud hoopis müügiteenust, mitte tööjõu rendi teenust; - poolte selgituste kohaselt ei ole tööjõu renti toimunud, kuna toimus kas allhange (kaebaja juhatuse liikme ütluste kohaselt) või siis puudusid Sailsmax OÜ-l endal sh renditud töötajad; - Sailsmax OÜ- puudus reaalne majandustegevus ja juhatuse liige ei ole osanud teenuste osutamise kohta selgitusi anda; - teenuse osutamise kohta ei sõlmitud lepinguid ega vormistatud tööde üleandmise ja vastuvõtmise akte; - väidetavalt Sailsmax OÜ arvete tasumiseks kaebaja pangakontolt väljavõetud raha suhtes ei ole tõendatud, et see jõudis Sailsmax OÜ-ni; - T. Terasmaa on andnud kaebaja kontori vaatluse käigus ütluseid, et on kaebaja töötaja, mitte kaebaja koostööpartner (tl 70); - T. Terasmaa ja kaebaja juhatuse liige A. Ojakäär on omavahel seotud isikud ja A. Ojakäärul on seotud isikute kaudu kontroll Sailsmax OÜ üle. T. Terasmaa hilisemad ütlused on mõjutatud, sest ütluste andmise juures viibis kaebaja esindaja. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja on toime pannud maksupettuse. Osa maksuhalduri põhjendusi seondub küll otseselt Sailsmax OÜ-d iseloomustavate tunnustega (reaalse majandustegevuse puudumine), kuid lisaks on välja toodud piisavalt muid asjaolusid, millest nähtub kaebaja teadlikkus ja tahtlus. Samuti on maksuotsuses korduvalt põhjendatud, et kaebaja oli Sailsmax OÜ-ga seonduvatest asjaoludest, sh majandustegevuse puudumisest teadlik. Seetõttu leiab kohus, et põhjendamiskoormus on üle läinud kaebajale.
  2. Kaebaja kaebuse põhjenduse punktid 2.1-2.6 on ligikaudu sõna-sõnalt samad, mis on välja toodud kaebaja eriarvamuses ja millele on maksuotsuse punktis 3 vastatud. Osas, milles kohus maksuotsuse põhjendustega täielikult nõustub, kohus neid seisukohti HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda. Kohus on kontrollinud maksutoimikus olevaid tõendeid ja leiab, et maksuotsuse ja kontrollaktis viidatu vastab tõendite sisule. Kaebuse punkti 2.1 väidetele seoses teenuste edasimüümise, T. Terasmaa kirjavahetuse ja hindamise kohta on maksuhaldur vähemalt osaliselt vastanud maksuotsuse punktis 3.1 (lk 4). Kohus nõustub 5

(8)maksuhalduri järeldustega, sh kirjavahetuse kohta ega korda seda. Sealjuures asjaolu, et kaebaja on vaidlusalust teenust kellelegi teisele osutanud või kaebaja väidete kohaselt edasi müünud, ei tõenda seda, et kaebaja on selle teenuse saanud ise Sailsmax OÜ käest. Kohus möönab, et maksuotsuse põhjendus on väga lakooniline osas, miks ei ole tulumaksu osas hindamist toimunud. Samas nähtub maksuhalduri põhjendustest, et on põhjendatud kahtlus, et kaebaja on seda teenust ise osutanud. Kaebaja ei ole seda kahtlust ümber lükanud. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja oleks kauba või teenuse kelleltki tuvastamata kolmandalt isikult saanud ja maksusumma tuleks määrata hindamise teel. Riigikohus on 01.02.2012 otsuses nr 3-3-1-60-11 leidnud, et kui äriühing on teinud väljamakse väidetavalt soetatud teenuse eest (sh kauba valmistamise, nt ehitustööde eest), kuid teenuse saamise fakt või teenust osutanud isik ei ole usaldusväärselt tuvastatav, siis tuleb reeglina kogu väljamakse lugeda ettevõtlusest väljaviidud rahaks ning täies ulatuses maksustada. Seega, kuigi lakooniline, on maksuhalduri järeldus õige ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Ilmselgelt ei saa hindamist toimuda olukorras, kus on põhjendatud kahtlus, et kaebaja osutas seda teenust endale ise. Kaebuse punkti 2.2 väidetele heausksuse ja OÜ Sailsmax käibemaksukohustuslasena registreerituna olemise kohta on vastatud maksuotsuse punktis 3.2 (lk 4). Maksuotsuses on õigesti selgitatud, et maksuotsuse aluseks on kaebaja teadlikkus, et tehinguid ei ole üldse toimunud, mille korral ei saa kaebaja heausksust kaaludagi. Seetõttu ei ole asjas ka oluline, kas Sailsmax OÜ on käibemaksukohustuslasena registreeritud. Käibemaksukohustuslasena registreerimine ei välista maksupettuses osalemist. Kaebuse punkti 2.3 väidetele käivete deklareerimise kohta on kohus juba vastanud käesoleva kohtuotsuse punktis 6. Kohus nõustub ka maksuotsuse punktis 3.3 (lk 4) märgituga, et käibe deklareerimine ei tõenda reaalse ettevõtluse olemasolu. Käibe deklareerimine nagu ka fiktiivsete arvete koostamine võib olla üks viise, kuidas proovitakse jätta muljet äritegevuse toimumist, kuigi seda faktilised muud asjaolud (tehingute dokumenteerimine, ütlused tehingute kohta, teenuse olemasolu tõendavate dokumentide puudumine) ei kinnita. Kaebuse punkti 2.4 väidetele teenuse liigi ja ütluste kooskõla kohta on vastatud maksuotsuse punktis 3.4 (lk 5). Kohus nõustub maksuhalduri järeldustega ega korda neid. Kohus nõustub maksuhalduriga ka osas, et ka majandustehingute puudulik kajastamine on iseseisev maksu määramise alus (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-76-14), eriti olukorras, kus arvel puudub detailne info töö sisu ja koguse kohta (tl 66-69), samuti puuduvad lepingud ja tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid. Kaebuse punkti 2.5 väidetele, et Sailsmax OÜ on teenuste eest raha saanud, mida kinnitavad ka kassa sissetuleku orderid, on vastatud maksuotsuse punktis 3.5 (lk 5-6). Kaebaja on küll märkinud, et ei nõustu maksuotsuse põhjendustega, kuid ei ole toonud ühtegi sisulist vastuväidet, mis maksuhalduri põhjendust ümber lükkaks. Maksuotsuses on põhjendatud, miks on põhjust pidada ordereid tagantjärele koostatuks, mistõttu ei saa neid pidada ka usaldusväärseks. Kaebaja ei ole osanud eluliselt usutavalt selgitada, miks esinevad dokumentide ja muude asjaolude vahel maksuotsuses toodud kõrvalekalded, sh, miks puuduvad kaebaja enda raamatupidamises sularaha maksmist tõendavad dokumendid. Tagasiulatuvalt koostatud dokumendid koostoimes teiste maksuotsuses välja toodud asjaoludega viitavadki reeglina sellele, et dokumendid ei kajasta tehingute reaalset toimumist, vaid on koostatud üksnes tehingute toimumise mulje jätmiseks. Hindamise osas jääb kohus maksuotsuse punkti 2.1 ja selle kohta toodud kohtu põhjenduste juurde. Täiendavalt märgib kohus, et hindamise kohta toodud Riigikohtu lahendis on ka täiendavalt selgitatud, et arvestada tuleb, et ettevõtlusest välja viidud raha võidi kasutada vaidlusaluse teenuse eest tasumiseks füüsilistele isikutele, kes jätsid oma maksukohustused täitmata, kuna äriühingu raamatupidamises kajastatud kuludokumendil ei ole märgitud teenuse tegelik osutaja. Sama seisukohta on võimalik kohaldada ka käesolevas asja, mistõttu ei olnud vaja kaaluda hindamist ka selles küsimuses, kas ja kuidas oleks pidanud T. Terasmaa väidetavalt töö tegemise eest tasu saama. 6
(8)Kaebuse punkti 2.6 väidetele kirjalike lepingute puudumise, summade kujunemise ja isikute seotuse kohta on vastatud maksuotsuse punktis 2.6 (lk 6). Kohus nõustub maksuhalduriga, et lepingute puudumine ja arvete puudulikkus on vaid osa välja toodud asjaoludest. Samas on nimelt näilistele tehingutele iseloomulik see, et need on vähe ja ebapiisavalt dokumenteeritud, sest puudub tehing, mille dokumenteerimine oleks vajalik. Summa kujunemise puudulikkus on osa majandustehingute puudulikust kajastamisest, mis on iseseisev maksu määramise alus ka käibemaksu korral ega ole seetõttu seotud siirdehinna regulatsiooniga. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et tegemist on seotud isikutega TuMS mõttes, vaid on isikute omavahelise seose kaudu põhjendanud seda, et kaebaja pidi olema Sailsmax OÜ tegevusest teadlik ja omavaheline seotus võimaldas maksupettust toime panna. Maksupettuse kahtluse põhjendamisel ei ole maksuhaldur seotud TuMS mõistega, vaid tal tuleb põhjendada, miks on maksupettuse toimumine eluliselt usutav. Kaebuse punkti 2.7 kokkuvõtvatele väidetele on kohus juba eelnevates punktides vastanud, sh kohus nõustub maksuotsusega, et Sailsmax OÜ ei osutanud kaebajale teenust, kaebaja ei olnud heauskne ning kaebaja pidi teadma Sailsmax OÜ-ga seotud olulisi asjaolusid. Tehingud A7 Invest OÜ-ga
  1. Maksuotsuse ja kontrollaktis koosmõjus (maksuotsuse viide kontrollaktile vt lk 2 p 1) on maksuhaldur leidnud, et A7 Invest OÜ ei ole kaebajale tööjõurendi teenust osutanud järgmistel põhjustel: - A7 Invest OÜ-l puudusid töötajad; - kaebajal puudus vajadus teenust sisse osta, sest tal oli endal vähemalt kolm töötajat. Kahtlust äratab, et kaebaja käive oli sama suur kui A7 Invest OÜ ja Sailsmax OÜ poolt esitatud arved, seega on kaebaja töötajad jäänud teenuse sissetellimise arvelt tööta ning sellel käitumisel ei ole majanduslikku sisu; - kaebaja ei ole esitanud dokumente, mis tõendaks tehingute toimumist. A. Ojakäär, kes on nii kaebaja kui ka A7 Invest OÜ juhatuse liige ei osanud A7 Invest OÜ-ga seotud küsimustele vastata, sh ka maksuhalduri meeldetuletuse peale. Arvetelt ei nähtu, mis töid tehti ja 13.11.2013 selgitustes ütles A. Ojakäär, et tegemist on valede arvetega ja tegelikult tehti muid töid. A. Ojakäär ei ole ka vastanud, kellelt teenus sisse osteti; - A7 Invest OÜ ja kaebaja on seotud ettevõtted, kuna neil on sama juhatuse liige. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja on toime pannud maksupettuse. Kuna kaebajal ja A7 Invest OÜ-l on sama juhatuse liige, on sellega ka põhjendatav, miks kaebaja oli A7 Invest OÜ-ga seonduvatest asjaoludest, sh töötajate puudumisest teadlik. Seetõttu leiab kohus, et põhjendamiskoormus on üle läinud kaebajale.
  2. Kaebaja kaebuse põhjenduse punktid 3.1-3.4 on ligikaudu sõna-sõnalt samad, mis on välja toodud kaebaja eriarvamuses ja millele on maksuotsuse punktis 3.8 (lk 6) vastatud. Osas, milles kohus maksuotsuse põhjendustega täielikult nõustub, kohus neid seisukohti HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda. Kohus nõustub, et kaebaja seisukohad on üldised ega lükka maksuotsuse põhjendusi ümber. Arvestades kaebajale üle läinud tõendamiskoormust, on nimelt kaebaja kohustuseks tõendada, et tehingud on deklareeritud viisil toimunud. Kohus jääb varasema seisukoha juurde, et ainuüksi teenuste edasimüümine ei tõenda seda, et kaebajale osutas teenust A7 Invest OÜ. Kohus nõustub maksuhalduriga ka osas, et ei piisa üksnes ekirjadest, millest nähtub raha kandmist kontole (tl 92-93), vaid peab nähtuma ka see, et kaebaja on A7 Invest OÜ-le väidetava teenuse eest tasunud. Seda ei ole kaebaja tõendanud ka kohtumenetluses. Kaebajal olid töötajad (M. T., G. K. ja Tanel Terasmaa), kellel oli võimalik vastavat tööd teha ja seega ei puudunud kaebajal töötajad. Muudele maksuotsuse põhjendustele, mis põhjendavad maksupettuse toimepanemise kahtlust, ei ole kaebaja pidanud vajalikuks vastata, mistõttu ei ole kaebaja tal lasuvat tõendamiskoormust täitnud. 7
(8)11. Kaebuse punktis 4 esitatud põhjendused kordavad juba varasemalt esitatud põhjendusi, mida kohus on juba käsitlenud. Sealjuures nähtub maksuotsusest küll lakooniliselt, aga piisavalt, miks ei ole käesoleval juhul võimalik kaaluda hindamist, kui ei ole võimalik järeldada, et kaebaja seda teenust üldse sai. Seega on kokkuvõttes maksuotsus õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.