Obsah (11)

§ 113§ 396§ 397§ 76§ 100§ 101§ 402§ 416§ 65§ 94§ 6

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-5881 Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2016 a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Piret Raik Kohtuasi AS SEB Pank hagi N. B. ja D. B.i va

§ 113lg 1 2.

lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud (so hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1 100 eurot) palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. KOSTJA VASTUVÄITED

1. Kostjad kirjalikku vastust hagiavaldusele ei esitanud. D. B. saatis kohtule e-kirja, milles märkis ühe lausega, et hüpoteegi tasumisest ei keeldu, kuid on ajutiselt töötu ning sooviks tasuda võla pooleks endise abikaasaga (tl 55) Kohtuistungile D. B. ei ilmunud.
2. Kostja N. B. märkis kohtuistungil, et tunnistab võlga, kuid viivisenõue on liiga suur. N. B. selgitas, et kui kostjad lahutasid abielu, oli neil D. B.iga kokkulepe, et eluasemelaenu makseid tasub edaspidi D. B.. Pärast lahutust asus D. elama teise riiki ning ei ole huvitatud abielu ajal võetud laenukohustusest. Ta ei tasu elatist lastele, mis on samuti kohtulahendiga välja mõistetud, samamoodi ei tasu ta ka pangale makseid. N. B. kasvatab üksi kolme last. D. B.il on uus perekond ning korralik sissetulek, mitteametlik. Tal on olemas mitu autot. N. B.l puudub vara, mida oleks võimalik laenu tagasimakseteks müüa (kinnisvara), ei ole rahalisi vahendeid. N. B. on suuteline igakuiselt tasuma väga väikese summa, kuid see ei muudaks kujunenud olukorda. N. B. märgib, et tal ei jätku piisavalt vahendeid isegi laste ülalpidamiseks. Kostja mõistab, et panga ees on nad jätkuvalt D. B.iga solidaarvõlgnikud, olenemata sellest et abielu on lahutatud. Abielu lahutamisel ühisvara ja –kohustusi ei jagatud. N. B. näeb ainsa võimaliku lahendusena eraisiku pankrotiavalduse esitamist, sest kohustusi ta täita ei suuda. Võib-olla läbi pankroti- ja kohustustest vabastamise menetluse on võimalik enda olukorda lahendada. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära poolte seisukohad ning hinnaud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et võlasuhe tuleneb 05.10.2006 sõlmitud laenulepingust nr L060042372, mille alusel andis hageja kostjatele eluasemelaenu 53 080 eurot Helmi kinnistu Kose küla Jõhvi vald ostuks / AS Kagu Invest laenu refinantseerimiseks (tl 11-16), 05.12.2007 lisakokkuleppega nr 1 suurendati laenusummat 65 870 eurole ( tl 18) vastavalt laenulepingu p 9 seati laenulepingust tuleneva kohustuse tagamiseks ühishüpoteek kinnistutele: Jõhvi vald Kose küla (registriosa nr 283608), korteriomand xxx 3 (registriosa nr 1533207), korteriomand xxx(registriosa nr 1752807), korteriomandile xxx (registriosa nr 2369207) summas 69 791, 52 eurot kostjad ei suutnud perekondlike asjaolude tõttu laenumakseid tasuda, jäid maksetega viivitusse, mistõttu ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles 10.07.2013 (tl 32-37) ; laenulepingust tuleneva kohustuse taganud kinnistute realiseerimisest laekus laenu põhiosa katteks: Kose kinnistu 10 046, 90 eurot, xxx 5 615 eurot; Sinivoore 11-69 1 261, 13 eurot, xxx korter 425, 36 eurot.
5. - Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 58 529, 88 eurot, millest: põhivõlg 44 926, 56 eurot; intressid 379, 08 eurot; viivis 12 137, 20 eurot leppetrahv 1 087, 04 eurot lisanduvat viivist TsMS § 367 alusel
6. Kostja D. B. ei ole kohtule omapoolset sisulist seisukohta hagile esitanud ega ilmunud ka kohtuistungile. E-kirjas mainis kostja vaid ühe lausega, et ei keeldu hüpoteegi tasumisest, kuid soovib kohustuse kanda endise abikaasaga pooleks. N. B. tunnistab, et panga ees on võlg ja seda tasuda ei suuda, kuid peab liig suureks viivise nõuet.
7. Vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 8 lg 2 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga laenuasja andma laenusaajale laenu, laenusaaja aga kohustub tagasi maksa sama rahasumma.

§ 397lg 1 tulenevalt tuleb majandus- või kusetegevuses antud laenult maksta intressi.

Kohustus tuleb täita vsastavalt lepingu või seadusele (

§ 76lg 1).

Kohustuse kohane täitmine on ühtlasi võlausaldaja nõudeõiguse ning sellega ka kogu võlasuhte lõppemise alus. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostjad graafikujärgseid laenumakseid ei tasunud veebruarist 2013 (tl 29). Kuna laenumakseid tähtaegselt ei tasutud, on tegemist kohustuse rikkumisega

§ 100

mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse

§ 101

sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks (sh õiguse rahalise kohustusega viivitamisel nõuda viivist, samuti öelda leping üles

§ 101lg 1 p 4, 6) 8.

Poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402

mõttes (so krediidleping, mille pooleks on majandus-või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijast krediidivõtja). Tarbijakrediidilepingu regulatsiooni erinevuse põhjuseks võrreldes tavalise laenulepingu regulatsioonist on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus.

§ 416

reguleerib tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid.

§ 416

lg 1 järgi võib tarbijakrediidilepingu makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja makse tasumiseks koos avaldusega, et ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi

1. lõike järgi peab tarbijale pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Viidatud nõuded on hageja täitnud (tl 26-30, 32-37). 4
2. Hageja nõue on suunatud laenusaajatest kostjate kui solidaarvõlgnike vastu vastavalt lepingu p 20.1.a. Laenulepingu ülesütlemisega muutusid sissenõutavaks nii sellest tulenev põhinõue kui kõrvalnõuded. Laenuandjal on õigus nõuda lepingust tulenevate kohustuste täielikku või osalist täitmist mõlemalt laenusaajalt ühiselt või neilt kummaltki eraldi (kooskõlas

§ 65). 10.

Kostjate põhivõlg on 44 926, 56 eurot (tl 63). Intressi tasumise kohustus tuleneb

§ 94

lg 1 ja lepingu p 4.1 Kuni lepingu ülesütlemiseni on kostjate intressivõlg 379, 08 eurot (tl 38-40). Viivise tasumise kohustus tuleneb

§ 101

lg 1 p 6, § 113 lg 1, lepingu p 15.-5 Hageja nõuab kostjatelt viivist lepingujärgses määras summas 10 680, 09 eurot (tl 30). Kohtuistungil täpsustas hageja viivisenõuet – 12 137, 20 eurot (tl 62 pöördel). Hageja nõuab kostjatel leppetrahvi tagatise kindlustama jätmise eest vastavalt laenulepingu p 15.6 summas 1055, 04 eurot (tl 42). Kohus ei nõustu leppetrahvi nõudega. Lepingu p 15.6 kohaselt kui laenusaaja rikub ühte või mitut maksete tegemisega mitteseotud lepingus toodud kohustust, on pangal õigus nõuda leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Eelkõige kasutab pank õigust leppetrahvile juhul, kui laenusaaja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud panga antud täiendava tähtaja jooksul. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pank oleks laenusaajatele andnud täiendava tähtaja tagatisvara kindlustamiseks ning viimased on selle täitmata jätnud. Kohus juhib hageja tähelepanu lepingu p 18.7, millest tulenevalt juhul kui laenuandja ei ole sõlminud või pikendanud tagatisvara kindlustuslepingut panga vastavas nõudes toodud tähtajaks, võib pank sõlmida või pikendada kindlustuslepingu laenusaaja eest ja arvel ning laenusaajal on kohustus hüvitada pangale viimase poolt tehtud kulutused. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja oleks lepingu p 18.7 võimalust kasutades kindlustuslepingu laenusaaja eest ja arvel sõlminud. Leppetrahvi nõue tagatisvara kindlustamata jätmise eest ajal, mil laenuleping oli juba üles öeldud, on kohtu hinnangul põhjendamatult koormav ja ebaproportsionaalne. 11. Hageja nõuab kostjatelt viivist TsMS § 367 alusel (so viivist mis ei ole veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud) alates 13.04.2016.a Viivisenõudel on kompensatsiooniline funktsioon ning viivisenõude esitamine lepingut rikkunud poole suhtes kompenseerib võlausaldajale võlgniku poolsest lepingurikkumisest tuleneva kahju. Teatud juhtudel võib õiguskaitsevahendi kasutamine võib olla ebaproportsionaalne ja sega hea usu põhimõttega vastuolus. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-43-13 p-s 14 on märgitud, et hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest. Hea usu üldpõhimõte tuleneb

§ 6

lg-st 1, milles on sätestatud võlausaldaja ja võlgniku kohustus käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 6

lg 2 täiendab lõiget 1 õigusega jätta võlasuhtele kohaldamata seadusest, tavast või tehingust tulenev, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.. 5

-i kõrval sätestab hea usu põhimõtte ka TsÜS § 138, mille lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus mitte ainult võlaõiguslikes suhetes, vaid ka teistes eraõiguse valdkondades. Kohus võib hea usu põhimõtte järgimise eesmärgil piirata ka õiguskaitsevahendite kasutamist. Olukorras, kus hageja (pank) ei ole võlasuhtes ning selle ülesütlemise tulemusena kandnud kahju ulatuses, milles esitab nõude (lisanduva viivise nõude) hagiavalduses ning kus kostjad on nii subjektiivsetel kui objektiivsetel asjaoludel jäänud ilma kõigest: nii sellest, mida lepingust õigustatult oodati, lepinguobjektist kui eluasemest, on viivisenõue hagis toodud ulatuses ilmselgelt ebaproportsionaalne ega kanna enam kompensatsioonilist, vaid kahju tekitavat iseloomu. Kohus peab vajalikus rõhutada, et mõistliku inimese õiglustunnet riivav ning hea usu põhimõtte vastane on kõiki eelkirjeldatud asjaolusid arvesse võttes hageja nõue koos viivistega, mille suurus kogumis on ületab laenulepingu alusel saadu, samas on realiseeritud kogu tagatisvara (kinnistu + 3 korterit). Laenuvõtja ei pea kandma kogu majandusliku olukorra ning turu (sh kinnisvaraturu) langusega seonduvaid riske. Arvestades võlasuhte pooli: ühelt poolt krediidiasutus, teiselt poolt varast ilmajäänud tarbija, on kohtu hinnangul üheselt järeldatav, et hageja ei ole saanud kahju ulatuses, mille hüvitamist viivisenõude kaudu soovib. Kostjate jaoks on aga lisanduva viivise nõue ebamõistlikult koormav ning eelkirjaeldatud asjaolusid arvesse võttes hea usu põhimõtte vastane.

1. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi põhinõude, tasumata intressi ja sissenõutavaks muutunud viivise osas (44 926, 56 + 379, 08 + 12 137, 20), jätab rahuldamata leppetrahvi nõude 1 087, 04 eurot ja lisanduva viivise nõude. Menetluskulude jaotus
2. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja jagab TsMS § 163 lg 1 tulenevalt menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi ca 90% ulatuses, seega 90 % hageja menetluskuludest kannavad kostjad solidaarselt. Hageja menetluskulu on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 1100 eurot, millest 90% on 990 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik 6