S § 68 lg 1 alusel mõisteti lõplikuks ärakandmata karistuseks 9 kuud ja 28 päeva vangistust ning karistusaja alguseks loeti 27.01.
lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.
lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt loetakse menetluskuluks riiklikul 1 1-16-5487 ekspertiisiasutusel või juriidilisel isikul ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu ja määratud kaitsjale makstud tasu. Harju Maakohus mõistis A. Põldsaarelt välja ekspertiisitasu (ekspertiisiakt nr 15E-GE1518, eksperdiarvamus, õiend ekspertiisi maksumuse kohta kd 1 tl 156-163) 342 eurot.
lg 1 p 2 järgi on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo korral 1,5 palga alammäära. Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määrusega nr 139 kehtestati töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 2,54 eurot tunnis ja 430 eurot kuus. Seega on sundraha II astme kuriteo toimepanemise korral 645 eurot. Kriminaalasja kohtuliku menetluse käigus osutati süüdistatavale A. Põldsaarele nii kohtueelse kui ka kohtuliku menetluse käigus riigi õigusabi, mistõttu tekkisid menetluskulud
lg 1 p 4 mõttes, s.o kaitsjatasu 408 euro ulatuses (tl 77-80, kd 2 tl 143-145,146-148, tl 191). Kohus märkis, et ei saa jätta märkimata, et kuritegude toimepanek on olnud A. Põldsaare vaba valik. Eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna on A. Põldsaar teadlik, et kriminaalasja menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud. Süüdistatava puhul on tegemist täisealise ja töövõimelise isikuga, kelle puhul kohus eeldab peale karistuse kandmist tööle asumist. Kohus leidis, et põhjendatud on võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulusid osade kaupa, s.o 12 kuu jooksul. Maksegraafiku mittetäitmisel loetakse kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Määruskaebus
p-st 4 tulenevalt kohaselt, õiguspäraselt ja vastavas kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-44-15 p-s 10 toodud seisukohast, mille kohaselt olukorras, kus kohtuotsust soovitakse vaidlustada üksnes menetluskulude osas, võib kohus esitada põhjendused üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Seejuures on seda võimalik
lg 2 alusel teha ka määruses, so esitades menetluskuludega seonduvad põhjendused määruses. 5.2.
lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel
ptk) teine lause lubab ringkonnakohtul jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et see on ilmselt põhjendamatu. Tulenevalt
lg-st 1 kehtib
lg-s 3 ringkonnakohtule antud õigus ka määruskaebuse põhjendatuse üle otsustamisel. Esitatud kaebusest nähtuvalt on A. Põldsaar taotlenud talt kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulude riigi kanda jätmist. 2 1-16-5487 Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud määruskaebusega, leiab üksmeelselt, et see määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu
lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus
lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Osutatud õiguslikud selgitused vastavad käesoleval ajal
Kohtukolleegium leiabki, et esitatud määruskaebusel puudub edulootus ehk antud juhul on tegemist perspektiivitu taotlusega. Maakohus on juba märkinud, et
Tulenevalt
lg-st 3 võib kohus menetluskulude hüvitamise otsustust tehes jätta osa menetluskuludest riigi kanda, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Samuti võib kohus määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Seega võimaldab nimetatud säte jätta kohtul menetluskulude hüvitamine osaliselt riigi kanda või võimaldada nende tasumist pikema aja vältel, kuid ei näe ette võimalust jätta menetluskulusid täielikult riigi kanda. Seega ainuüksi eelnevalt nimetud põhimõttest tulenevalt jääb kaebaja taotlus soovitud tulemita. Kaaludes väljamõistetud menetluskulude vähendamise võimalikkust, st osalist riigi kanda jätmist, siis selles osas märgib ringkonnakohus, et kehtiv ja asjakohane kohtupraktika on kestvalt seisukohal, et kui süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt nt RKKKm nr 3-1-1-105-12 p 7). Antud juhul ei ole süüdistatav mistahes asjakohaseid tõendeid esitanud ega taotlenud ka vastava, asjassepuutuva teabe väljanõudmist. Seega on isiku võimetus seoses varatusega tasuda menetluskulusid tõendamata ning kohtul puudub objektiivne võimalus jaatada isiku võimetust menetluskulusid mitte tasuda seoses varatusega ning vähendada või kaaluda menetluskulude vähendamist seoses süüdistatava varatusega. Analüüsides maakohtu sisulisi argumente menetluskuludesse puutuvalt, leiab kohtukolleegium sedagi, et maakohus on menetluskulude väljamõistmist sisutanud õigesti ja kohaselt süüdistatava isikuandmetest johtuvalt, sh tuginedes sellele, et A. Põldsaart on eelnevalt kriminaalkorras karistatud ning vaadeldaval juhul on tema süüdimõistmise aluseks olnud teod toime pandud tahtlikult. Seega on isik ise läbi oma kaalutletud käitumisaktide põhjustanud omale rahalised kohustused ning eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna ei saanud sellise kohustuse tekkimise võimalikkus olla talle üllatuslik. Seega tuleb kokkuvõtteks nentida, et maakohus on meneltuskulude otsustust tehes järginud asjakohast seadusandlust ja kohtupraktikat ning kaebaja ei ole kohtute ette toonud asjaolusid, mis annaksid aluse lugeda maakohtu otsustuse või otsustuse aluseks olevad aspektid ebaõigeteks, mis tingiksid omakorda maakohtu tehtud õigusjärelmite muutmise. Kohtukolleegium selgitab täiendavalt, et maakohtu lahendi seisukohtadega mittenõustumine ei tingi iseenesest maakohtu õigusjärelmite muutmist. Tehtud õigusjärelmite muutmise saab tingida üksnes 3 1-16-5487 menetlus- või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millede esinemist pole vaadeldava kaasuse puhul aga võimalik nentida. Kohtukolleegium loeb õiguslikult mitterelevantseks ka kaebuse selgitused selle kohta, et kaebaja prioriteediks menetluskulude hüvitamise ees on kannatanute nõuete rahuldamine. Kohtukolleegium leidis eelnevalt maakohtuga nõustuvalt, et menetluskulude hüvitamise kohustuse panemine A. Põldsaarele on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad aspektid, mis annaksid aluse selles osas maakohtu seisukohta muutmiseks. Kohtuotsusega leidis tõendamist seegi – selles osas kohtuotsust ka vaidlustata – et kannatanutele tekitas kahju just A. Põldsaar, kes kohustub tekitatud kahju kannatanutele ka hüvitama. Kohtukolleegium märgib, et tegemist ei ole alternatiivsete ja ühetaoliste väljamõistetud kohustustega, vaid ühel juhul kohustub süüdistatav hüvitama menetlusega tekkinud kulu ning teisel juhul hüvitama aga kannatanute nõuded. Seega ei ole kohustatud isikul kaalutlusõigust ostsustamaks, millal või mis viisil või kellele ees ta missuguseid kohustusi täidab või täitmata jätab. Kui kohus on teinud lahendi, mille alusel kuuluvad hüvitamisele nii menetluskulud kui kannatanute tsiviilnõuded, siis tuleb need nõuded kohtuotsuse jõustumise järgselt vastavalt kohtu juhistele ka täita. Kui isik talle kohtuotsusega pandud kohustusi, nt menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, lähtutakse täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Seega sõltumata sissetuleku võimalikust vähesusest, isiku kinnipidamisasutuses viibimisest ja kohustuste suurusest erinevate isikute ees, tuleb need kohustused vastavalt kohtuotsuse täita. Seejuures tuleb märkida, et kuna maakohus on võimaldanud menetluskulude hüvitamist seaduses sätestatud maksimaalse tähtaja jooksul, siis järeldub siit, et kohustuste suurust nende kogumis on maakohus ka juba arvesse võtnud. Kokkuvõtvalt, kuna sellised asjaolud, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise väljamõistetud menetluskulude osas puuduvad ning puudub ka seaduslik alus A. Põldsaare taotluse rahuldamiseks, siis tuleb Harju Maakohtu lahendid A. Põldsaare suhtes menetluskuludesse puutuvalt jätta muutmata ja tühistamata. 6. Arvestades eeltoodut ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada määruskaebemenetlust menetluskulude vaidlustamisega seonduvalt ja lähtuvalt
lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud määruskaebus on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.