KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 25. mai 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-222

) § 40 lg 2 (seisukohtade esitamisega hilinemine) ning advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 1 (kliendi huvide kaitseta jätmine) ja § 9 lg 1 (vahelesegamine kohtuistungil) rikkumist. Kuivõrd kohus ei ole M. 3-16-222 Mängeli suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 45 lg 4 alusel sanktsioone rakendanud, võib järeldada, et kohus oli tähtaja möödalaskmise põhjustest teadlik. Advokaadi tegevuse piisavuse ja objektiivsuse üle, samuti kohtuistungi kinniseks kuulutamise vajalikkuse üle otsustab vaidlust lahendav kohus. Kohtuistungil vahelesegamist puudutavas osas esinevad kaebaja ja advokaadi selgitustes vastuolud, mida ei ole võimalik üheselt kõrvaldada ning vasturääkivused tuleb seetõttu tõlgendada distsiplinaarsüüteos kahtlustatava isiku kasuks. Aukohus ei tuvastanud M. Mängeli tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. 3. A-AP esitas 29.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada menetlusnormide (

§ 17

lg 4) rikkumine Eesti Advokatuuri aukohtu 03.12.2015 otsuse tegemisel ja saata asi aukohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt jättis aukohus välja selgitamata olulise tähendusega asjaolu, et M. Mängel valetas aukohtule. Tsiviilasjas nr 2-155729 on ainult üks videofail, aga advokaat selgitas aukohtule, et on tutvunud videofailidega (mitmuses). Samuti ei kajastu videofailil advokaadi poolt väidetud tegevus (lapse ema vägivaldne tungimine lapse isa koju). Samuti puuduvad tsiviilasja nr 2-15-5729 materjalide hulgas sellised helisalvestised (telefonikõnede salvestised), millele advokaat on oma seletustes viidanud. Olemasolevad seitse kõnesalvestist puudutavad muid küsimusi. 4. Tallinna Halduskohus tagastas 08.03.2016 määrusega A-AP kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel läbivaatamatult selle esitajale.

§ 16

lg 1 kohaselt võib huvitatud isik pöörduda aukohtumenetluse algatamiseks muu hulgas aukohtu poole ja

§ 16

lg-st 2 tulenevalt algatab aukohus aukohtumenetluse, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Huvitatud isikul on

§ 18

lg 1 ja HKMS § 44 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus aukohtu otsuse peale juhul, kui vaidlustatud otsus rikub tema subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi.

§ 16

lg-st 1 tuleneb isikule subjektiivne õigus esitada aukohtule taotlus ning nõuda selle läbivaatamist (s.o hindamist, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused) ja põhjendatud otsuse tegemist aukohtumenetluse algatamise või sellest keeldumise kohta. Otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas tegemist on süüteoga, kuulub aukohtule (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2014 määrus nr 3-13-1541). Kuna praegusel juhul nähtub vaidlustatud otsusest, et aukohtumenetluse algatamist on kaalutud ja tehtud selle kohta põhjendatud otsus, puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda aukohtu kohustamist vaadata asi uuesti läbi. Kui kaebaja leiab, et advokaat on oma tegevusega põhjustanud talle kahju, saab ta pöörduda hüvitamisnõudega maakohtu poole ning vastava hagi esitamine ei eelda advokaadi eelnevat distsiplinaarkorras karistamist.

1. A-AP esitas halduskohtu määruse peale 12.03.2016 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 14.03.2016 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. A-AP palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetlemiseks. Määruskaebuse esitaja taotleb määruskaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Halduskohus ei ole rakendanud uurimispõhimõtet (TsMS § 447 lg 7) ega andnud menetlusosalistele võimalust esitada tõendeid ja neid uurida. Halduskohtu määrus on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2015 määrusega nr 3-14-51678, mille kohaselt saab isiku kaebeõiguse aluseks olla aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. A-AP on esitanud 2

§ 17lg 4) rikkumise kohta, sest aukohus jättis välja selgitamata M.

Mängeli poolt aukohtule valetamise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et A-AP määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kõiki halduskohtu määruses toodud põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
2. Määruskaebuse esitaja on taotlenud selle läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohus jätab nimetatud taotluse rahuldamata ja vaatab määruskaebuse läbi kirjalikus menetluses. HKMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et määruskaebus lahendatakse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus leiab, et A-AP määruskaebuse lahendamiseks ei ole kohtuistungi korraldamine vajalik. Määruskaebuse esitajal on olnud võimalus esitada oma vastuväited halduskohtu määrusele kirjalikult ning ta on seda võimalust määruskaebuse esitamisega kasutanud. Määruskaebuses ei ole välja toodud ühtegi uut ja olulist asjaolu või esitatud tõendit või väidet, mida poleks esimese astme kohtule juba esitatud ning mida ringkonnakohtul oleks vajalik menetlusosalistega täiendavalt arutada. 9.

§ 16

lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning

§ 18

lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib kohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla ka isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg 1). Kaebajale annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele vastus. Seadusest ega ühestki teisest õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. Kaebeõiguse aluseks saab seejuures olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 314-50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6). Huvitatud isikule on seadusega antud õigus esitada taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas tegemist on üldse süüteoga, kuulub aukohtule. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle kuulub advokatuuri pädevusse (

§ 3

p 2) ning kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse. Kohus ei saa huvitatud isiku kaebuse lahendamise käigus aukohtu poolt menetlusnormide järgimise kontrollimisel asuda tuvastama, kas aukohus on väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 17). 3

§ 17lg-s 4 sätestatud uurimiskohustust, jättes tuvastamata olulise asjaolu ehk M.

Mängeli poolt aukohtule valetamise. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja viidatud ebakõlad ei saanud kuidagi mõjutada aukohtu otsuse tegemist ning

§ 16

lg 2 alusel aukohtumenetluse algatamise otsustamisel on aukohtul üksnes piiratud ulatusega uurimiskohustus.

§ 17

lg 4 reguleerib asjaolude selgitamist ja tõendite kogumist juba algatatud aukohtumenetluses. Aukohtumenetluse algatamise küsimuse lahendamisel ei oma iseseisvat tähtsust, mitu või millise sisuga audiovõi videosalvestist oli esitatud tsiviilasjas nr 2-15-5729, vaid aukohus pidi hindama üksnes seda, kas esitatud kaebuse ja selle kohta antud advokaadi selgituste pinnalt on alust arvata, et advokaat võib olla pannud toime distsiplinaarsüüteo. Aukohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole aukohus omistanud määruskaebuse esitaja poolt välja toodud advokaadi väidetele salvestistega tutvumise osas mingit erilist tähendust, vaid otsuses on üksnes kokkuvõtlikult märgitud, et advokaat arvestas kõigi asjas esitatud tõenditega ning kliendi huvide kaitse piisavuse ja objektiivsuse üle otsustab kohus. Advokaadi väidetav valetamine aukohtule ei omanud seetõttu aukohtumenetluse algatamise otsustamisel mingit tähtsust, sest kaebaja poolt advokaadi tegevuse peale esitatud kaebus puudutas üksnes tsiviilasjas nr 2-15-5729 osutatud õigusteenuse nõuetekohasust ja seda on aukohus hinnanud piisava põhjalikkusega. Seejuures tuleb täiendavalt rõhutada, et M. Mängel oli tsiviilasjas nr 2-15-5729 mitte kaebaja, vaid tema alaealise lapse esindaja, mistõttu ei ole alust heita advokaadile ette, et ta ei järginud kaebaja võimalikke juhiseid (nt jättis kohtule esitatud seisukohas tuginemata lapse isa tehtud salvestistele). Kaebajal oli võimalik esitada tsiviilasjas kohtutele kõik omapoolsed tõendid ja selgitada nende olulisust. Harju Maakohus jättis 26.10.2015 määrusega nr 2-15-5729 (p 72) A-AP esitatud heli- ja videosalvestised TsMS § 238 lg 3 p 1 alusel tõendite hulgast välja, sest need on saadud põhiõiguse õigusvastase rikkumisega (st lapse ema polnud andnud oma tegevuse või kõne salvestamiseks nõusolekut). Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.01.2016 määrusega nr 2-155729 A-AP määruskaebuse põhiosas rahuldamata, nõustudes muu hulgas (p-d 44-45) maakohtu etteheidetega lapse ema ilma loata filmimise ja lindistamise osas ning selgitades, et kaebaja on teinud kõnealustest salvestistest põhjendamatuid järeldusi. Riigikohus jättis 11.05.2016 määrusega nr 3-7-1-2-118 A-AP määruskaebuse menetlusse võtmata. 11. Eelneva põhjal jääb A-AP määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.03.2016 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maret Altnurme Villem Lapimaa Virgo Saarmets 4