Obsah (9)

§ 162§ 657§ 654§ 652§ 230§ 232§ 442§ 173§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Liili Lauri Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-1222

§ 162lg-st 1 ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Hageja menetluskuludeks oli riigilõiv 500 eurot, mille tasumisest hageja menetlusabi korras vabastati, ning õigusabikulu 1 518 eurot. Kostja kinnitas, et tal ei ole hageja menetluskulude osas vastuväiteid. Maakohus mõistis kostjalt riigilõivu välja Eesti Vabariigi kasuks. Kohtu hinnangul oli hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu 12,5 tundi ning samuti oli mõistlik ja turuhinnale vastav tunnitasumäär 132 eurot (sisaldab käibemaksu). Seega kujunes õigusabikuluks 1650 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas 18.03.2016 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei analüüsinud ega võtnud seisukohta kõikide kostja vastuses toodud väidete kohta ja jättis alusetult rakendamata VÕS § 595 ja § 596 lg 2, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja PK vahel olid seltsingulised suhted ja et seltsingu arendamiseks loodi kostja ning soetati bussid. Bussi ostmisel panustasid pooled ligilähedaselt võrdselt. Bussi ostuhind oli 10 000 eurot, remont 7886 eurot 40 senti ja uued kummid (kulu ca 1000 eurot). Need kulud kandis kostja. Kuivõrd hageja suhtes oli käimas 2 täitemenetlust, siis tema ei soovinud loodavas äriühingus osanikuks olla, mistõttu jäi loodud Estonian Lines OÜ (kostja) ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks PK. Bussid vormistati kostja omandiks ja kogu seltsingu juhtimine (liinikonkurssidel osalemine, liinilubade taotlemine, veotellimuste otsimine, raamatupidamise korraldamine jne.) toimus läbi kostja, kusjuures hageja oli tööle vormistatud osalise tööajaga vedude eest vastutava isikuna. Asjaolu, et bussi kasutamine toimus läbi kostja, ei välistanud PK ja hageja vahelist seltsingut. Seltsingupooled otsustasid 2013 novembris äritegevust laiendada ja osta Norrast juurde 2 bussi. Internetipakkumise järgi valiti välja buss Scania K 114 LB firmast Plustech AS hinnaga 13 430 eurot, mille tasumise tähtaeg ostuarve nr 6391 järgi oli 28.11.
2. 2013 novembri lõpus lendasid hageja ja PK Norra, kus vaatasid üle juba valitud bussi ja sõlmisid lepingu teise bussi ostuks (Volvo B 10). Teise bussi eest esitatud Plustech AS arve 5400 eurot tuli tasuda 06.01.
3. Ostetud busside Eestisse toimetamise korraldas kostja. Busside kohale toimetamise kulu oli 6000 eurot. Täiendavalt 2 bussi ostmiseks ja nende Eestisse toimetamiseks tekkis vajadus raha juurde saamiseks. Selleks laenas PK 14 000 eurot ja hageja ema EP 10 500 eurot kostjale. Hageja ema EP poolt raha ülekandmine kostja arveldusarvele toimus vastavuses Plustech AS 26.11.2013 arve nr 6391 summas 13 430 eurot laekumisega (laen 8000 eurot 21.11.2013) ja 03.01.2014 arve nr 6561 summas 5400 eurot laekumisega (laen 2500 eurot 04.01.2014). Hageja nõue on seotud seltsinguga. Laenude eest vastutavad pooled VÕS § 595 järgi solidaarselt. Seltsingu lõppemine ei muuda VÕS § 596 lg 2 järgi seltsinglaste kohustusi kolmandate isikute ees (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 22). Kuna seltsingu vara kasutamist korraldas kuni seltsingu lõppemiseni (veebruar 2015) kostja, siis toimus EP-le 4 osaline laenu tagasimaksmine kostja arveldusarvelt ja märkusega „laenu tagastamine“. Hageja on sisuliselt esitanud hagi iseenda kui seltsinglase vastu, mille eest ta ise vastutab. Maakohus ei käsitanud kostja väidet, et seltsingu lõpetamisel 2015.a aasta veebruaris otsustasid pooled varad ja kohustused jagada ja et varade jagamisel jäid mõlema seltsinglase laenujäägid (mõlemal 8000 eurot) nende endi kanda ja et 09.02.2015 kinnitus tähendab varade ja kohustuste jagamist. Kuivõrd hageja püüdis hoiduda kõrvale täitemenetlusest, siis kasutas ta tõenäoliselt EP arveldusarvet. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus
5. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmist. Pooltel ei olnud maakohtus vaidlust selles, et kostja oli saanud EP-lt 21.11.2013 ja 04.01.2014 laenu kokku 10 500 eurot (tlk 6), millest osa oli kostja tagastanud ja hagejale tagastamata põhivõla summa oli 8000 eurot. Maakohtus olid pooled üksmeelel, et EP oli tähtajatu laenulepingu üles öelnud ja laen oli muutunud 15.05.2015 sissenõutavaks ning et EP oli nõude hagejale loovutanud. Apellandi esindaja poolt apellatsioonikohtu istungil avaldatud väide, et ta ei tea, et tegemist oleks laenuga ja et millal leping üles öeldi, jätab ringkonnakohus kooskõlas

§ 652lg-ga 4 kui uue väite tähelepanuta.

Nõustuda ei saa apellandi väitega materiaalõiguse normi väära kohaldamise osas. Ringkonnakohtu arvates kvalifitseeris maakohus hageja nõude õigesti laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõudena. Maakohtu seisukoht on õige ja otsus piisavalt põhjendatud. Hageja poolt EP ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nõude loovutamise teel omandatud nõue ei saa põhineda seltsingusuhtel, kuivõrd pooled kinnitasid maakohtus, et EP ei olnud seltsinglane (tlk 122). Kostja vastuväidet hagile ei kinnita asjas esitatud tõendid. Apellandi väited, et tema ja vastustaja vahel oli seltsinguleping, ei mõjuta apellandi ja EP vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva raha tagastamise kohustuse kehtivust. Tõendamata ja oletustel põhinevad kostja väited, et tegemist oli EP arveldusarvel oleva hageja rahaga. Maakohus on õigesti ja põhjendatult tuvastanud, et hageja nõue ei ole praeguse vaidluse asjaolusid arvestades seotud seltsingusuhtega. Riigikohus on selgitanud, et seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt Riigikohtu 06.06.2012 otsus nr 3-2-1-69-12, p 15, 06.12.2006 otsus nr 3-2-1-116-06, p 11). Samuti on Riigikohus oma lahendites selgitanud, et kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing, sõltus ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korras. Kui pooled pidid 5 vara kasutama ning kasumit teenima ja jaotama ühiselt, võisid nad olla sõlminud seltsingulepingu (Riigikohtu 22.09.2014 otsus nr 3-2-1-67-14 p 20). Pooltevahelisi laenusuhteid ei saa hinnata kui tegutsemist vaikiva seltsingu raames, kuivõrd ka vaikivat seltsingut iseloomustab asjaolu, et sisesuhtes tegutsetakse ühise eesmärgi nimel, kuid kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik (vt Riigikohtu 05.10.2010 otsus nr 3-2-1-52-10). Kostja seisukoht, et laenuandja EP oli seltsinglane, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Kostja on eelnevalt tunnistanud laenulepingu olemasolu ja selle alusel saadud raha tagastamise kohustust ning osaliselt laenu tagastanud selgitusega „laenu tagastus” (tlk 7,8). Paljasõnaline on kostja apellatsioonkaebuse väide, et menetletav nõue on otseselt seotud hageja ja kostja seadusliku esindaja PK vahelise seltsinguga. Ringkonnakohtu arvates on hageja piisavalt tõendanud oma väidet, et ta nõue tuleneb EP ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust. Ringkonnakohus võttis apellandi poolt esitatud 2 Plustech AS arvet busside ostmise kohta asja materjalide juurde, kuid ka need ei kinnita kostja väiteid, et tal ei tule EP-lt saanud laenuraha tagastada, et tegemist oli poolte seltsingusuhtega. Vaidlust ei olnud selles, et kostja vajas raha busside ostmiseks, kuid raha laenamisel ei muutunud laenuandja praeguse vaidluse asjaolusid hinnates seltsinglaseks. Apellandil on kohustus laen koos viivisega tagastada ning mingisugused väidetavad seltsingusuhted apellandi juhatuse liikme PK ja vastustaja vahel seda kohustust ei lõpeta. Kostja esitatud dokumentaalsed tõendid, millest nähtuvalt laenas hageja kostjale 5000 eurot ning nõustus laenu katteks saama bussi (reg nr 671 BJY) ning 09.02.2015 kinnitus, et sel juhul ei oma hageja pretensioone, ei puuduta antud vaidlust. Vastustaja on oma väidete tõendamiseks, et kostja on tunnistanud võlga ja lubanud raha tagastada, esitanud kostja tehinguline esindaja e-kirja 11.06.2015 (tlk 115). Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja tehinguline esindaja, et kostja 2014 majandusaasta aruandes on EP poolt antud laen kostja kohustusena kajastatud.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited.

§ 232

lõikest 1 tulenevalt hindab kohus kõiki tõendeid seadusest tulenevalt kogumis, täielikult, igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-ga 1 ja kohtu järeldused on vastavuses

§ 442lg-s 8 sätestatud nõudega.

Kohtuotsus kajastab tõendite analüüsi ja kohtu seisukoha kujunemine on jälgitav ja järeldused põhjendanud. Menetluskuludest

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

§ 171

lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.

§ 171

lg 1 p 1 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja esitas kohtuistungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile 528 eurot. Kulutused õigusabile koosnevad järgmisest toimingutest: apellatsioonkaebuse läbitöötamine, nõupidamine kliendiga ja vastuse koostamine 3,5 h, ettevalmistus kohtuistungiks 0,5 h, s.o kokku 4 h. Kliendi esindamise eest ringkonnakohtu istungil palus hageja välja mõista vastavalt istungi kestusele 0,5 h tunnihinnaga 110 eurot+ käibemaks, so koos käibemaksuga 132 eurot tund. Seega on kokku hageja esindaja õigusabikulud apellatsioonimenetluse kulud 4+0,5=4,5 tundi ja summaliselt 4,5x132= 594 eurot. Hageja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud seoses apellatsioonimenetlusega ning hageja 6 taotleb käibemaksu hüvitamist, kuivõrd ta ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja taotleb, et kohus märgiks otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjal vastuväiteid hageja apellatsioonimenetluse kuludele ei olnud. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud apellatsioonimenetluses on vajalikud ja põhjendatud. Hageja esindaja tunnitasu 110 eurot ilma k/m-ta ei ole ülemäära kõrge. Hageja apellatsioonimenetluse menetluskulu 594 eurot tuleb kostjalt välja mõista. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm Imbi Sidok-Toomsalu Liili Lauri 7