KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine 20. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2309 Haldusasi S.D. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10. ju

§ 123

p 5 on imperatiivne ega võimalda Politsei- ja Piirivalveametil elamisloa andmise taotluse läbivaatamisel kaalutlusõiguse kasutamist. Vastustaja selgitab, et selle normi kehtestamine on seadusandja tahtlik valik eesmärgiga tagada nende isikute riigist lahkumine, kes sellise kohustuse endale abiprogrammis osalemise näol võtsid ning endise NSVL relvajõudude kaadrisõjaväelaste väljaviimise hõlbustamine. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et S.D. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. VMS § 123 p 5 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja osales Ameerika Ühendriikide abiprogrammis « Certificate » ning sai selle kaudu endale
2. aastal korteri Venemaal Tuulas. Seega vastab kaebaja VMS § 123 punktis 5 sätestatud tunnustele. Vastustaja märgib õigesti,

§ 123

punktis 5 sätestatud asjaolude tuvastamisel ei ole Politsei- ja Piirivalveametil enam kaalutlusõigust küsimuses, kas isikule tähtajaline elamisluba anda või sellest keelduda. Sellisele isikule on elamisloa andmine välistatud. VMS-i varasemas redaktsioonis sisaldus käsitletud normiga sarnane norm § 12 lg 9 punktis

1. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-3-1-10-03 tehtud otsuses, et see norm ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Sellest seisukohast saab lähtuda ka praegu kehtiva VMS § 123 p 5 sisustamisel. Riigikohus leidis eelnimetatud lahendis veel, et abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud endise NSVL sõjaväelaste perekonnaellu sekkumise eesmärk on legitiimne ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Riigikohus märkis, et isegi kauaaegse sisserändaja puhul oleks selles kohtuasjas kirjeldatud asjaoludel sekkumine tema perekonnaellu põhjendatud. Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-10-03 käsitletud juhtumi asjaolud olid väga sarnased käesoleva asja omadega.
2. Eeltoodut arvestades nõustun vastustaja seisukohaga, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei kujuta tema perekonnaelu puutumatuse rikkumist. Vastustaja on nii vaidlustatud otsuses kui vaideotsuses õigesti välja toonud selle, et kaeba abiellus ajal, mil ta viibis Eestis ebaseaduslikult. Seega polnud tal abiellumise ja perekonna loomise ajal mistahes põhjust eeldada, et talle Eestis viibimiseks seaduslik alus antakse. Leian, et isik ei saa põhimõtteliselt õigustada tähtajalise elamisloa saamise soovi selliste sündmuste ja iseenda tegudega, mis on aset leidnud ajal, mil ta viibis riigis ebaseaduslikult. Sarnaselt kohtuasjas nr 3-3-1-10-03 tehtud Riigikohtu lahendis märgitule on ka käesoleval juhul paslik tõdeda,

§ 123

p 5 alusel tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine kujutab endast intensiivset sekkumist kaebaja perekonnaellu, ent ei võta kaebajalt võimalust perekonnaelu elada. Kaebajal on võimalik elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis, kuhu elama asumiseks ta abiprogrammi raames saigi korteri. Kaebaja abikaasa on samuti Vene Föderatsiooni kodanik, mistõttu ei ole temalgi mingit takistust asuda koos kaebajaga elama Vene Föderatsiooni, kui ta seda soovib. Ainuüksi see, et kaebaja perekonnaliikmed ei soovi Venemaale minna, ei õigusta kaebajale Eesti tähtajalise elamisloa andmist.

1. Kaebajale tähtajalise elamisloa andmist ei saaks kuidagi õigustada see, et kaebaja on Eestis 23 aastat elamisluba oodanud. Esiteks ei ole täpne väita, et kaebaja on kogu selle aja elamisloa saamist oodanud. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest, et
2. aastal esitatud tähtajalise elamisloa taotluse menetlus lõpetati, kuna kaebaja ei kõrvaldanud kaebuses esinenud puudusi ning
3. aastal keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Seega ei saa kuidagi väita, et pädevad haldusorganid oleks ebamõistlikult kaua kaebajale tähtajalise elamisloa andmise küsimuse otsustamisega viivitanud. Etteheide, et kaebaja on pidanud liiga kaua tähtajalise elamisloa saamist ootama, võiks olla õigustatud aga just juhul, kui pädevad haldusorganid oleks vastavate otsuste tegemisega ebamõistlikult kaua viivitanud. Käesoleval juhul see nii ei ole. Kõik kaebaja taotlused on lahendatud mõistliku aja jooksul.
4. Kaebajale tähtajalise elamisloa andmist ei saaks õigustada ka sellega, et kaebajat ei ole õnnestunud pika aja jooksul Eestist välja saata. See, et kaebajat pole olnud võimalik välja saata, on tingitud ainult kaebaja enda tegevusest ja on eeskätt seotud sellega, et kaebaja ei ole endale taotlenud kodakondsusriigilt reisidokumenti. Seeläbi ei ole kaebaja osutanud Politsei- ja Piirivalveametile kaasabi enda välja saatmise korraldamiseks. Selline kaasaaitamiskohustus tuleneb aga otseselt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §st 26.
5. Eestis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele elamisloa andmine põhjusel, et tema välja saatmine on muutunud perspektiivituks, võib kõne alla tulla siis, kui isik ise on teinud endast kõik oleneva, et välja saatmisele kaasa aidata või kui ilmneb, et pole võimalik tuvastada riiki, kuhu isik oleks võimalik saata. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, seega on tema välja saatmine võimalik. Kaebaja, jättes täitmata elementaarse kaasaaitamiskohustuse, ei saa Eesti riigilt mitte midagi nõuda argumendiga, et tema välja saatmise menetlus on kestnud liiga kaua või väljasaatmine muutunud perspektiivituks. Ükski isik ei saa nõuda enda õigusvastasele käitumisele tuginedes endale täiendavaid õigusi. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa kaebaja kuidagi õigustada sellega, et vastasel juhul poleks tal sissesõidukeelu kohaldamise tõttu olnud võimalik pikka aega Eestisse tulla. Kahtlemata olid kaebajal omad selgelt läbi mõeldud põhjused, miks ta Eestist ei lahkunud, ent ükski neist pole selline, millega saaks talle käesoleval ajal õigustada elamisloa andmist.
6. Kaebaja välja saatmine ei ole ka muutunud perspektiivituks, vaid sõltub endiselt eeskätt kaebaja enda tegevusest. Kui kaebaja taotleb endale Vene Föderatsiooni ametivõimudelt reisidokumendi, pole tema Eestist välja saatmiseks mingit takistust. Kuidagi ei saa kaebaja välja saatmist takistada see, et kaebaja ei soovi Venemaale minna või et tal puuduvad seal mistahes sidemed. Nagu juba öeldud, kaebaja ei saa Eestisse jäämise soovi õigustada sellega, et ta on siin kaua olnud, kuna viimased 23 aastat on ta Eestis viibinud ebaseaduslikult ja sellisest Eestis viibimisest ei sa talle mingeid õigusi tekkida. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et tal ei ole dokumente, tööd ega ravikindlustust, siis nende saamiseks on kaebajal samuti kõige lihtsam täita talle tehtud lahkumisettekirjutus ning asuda elama oma kodakondsusriiki, kus talle vastavad hüved tagatakse.
7. Vastustaja peab õigustatult asjakohatuks kaebaja väidet, et tegemist pole sisserändajaga. Kaebaja ei ole Eesti kodanik. Välismaalasel peab olema aga Eestis viibimiseks seaduslik alus, mida kaebajal ei ole ega ole ka pika aja jooksul olnud. See, mis asjaoludel kaebaja
8. aastal Eestisse saabus ega ka see, milles seisnesid tema ülesanded NSVL-i kaitseväelasena, ei ole oluline, sest neist asjaoludest ei tulene talle ühelgi juhul seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Juba eelpool viidatud kohtuasjas nr 3-3-1-10-03 selgitas Riigikohus, et sarnastel asjaoludel isikule tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oleks proportsionaalne ka kauaaegse sisserändaja suhtes.
9. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et tal ei ole võimalik Vene Föderatsiooni elama minna. Kaebaja lihtsalt ei taha seda, ent see ei tähenda, et see oleks võimatu.
10. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik