3-16-57/23

KOHTUOTSUS Eesti Va b a r i i g i nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 28.06.2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-57 Haldusasi A.L.i kaebus ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 Tallinna Vangla poolt tekitatud 7 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A.L. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.
2. Jätta kaebaja menetluskuluna riigilõiv 30 eurot tema enda kanda. Osas, milles kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud jääb menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 28.07.2016 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. A.L. esitas 04.11.2015 Tallinna Vanglale taotluse ajavahemikul 04.11.2012–04.11.2015 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. Taotluses vanglale tugineb kaebaja ebapiisavale kambripinnale märkides, et kambripinda oli kinnipeetava kohta alla 4m
4. Lisaks oli kambrites mööbel ja tualett. Füüsiliste harjutuste tegemiseks ruumi ei olnud. Jalutuskäigud kord päevas värskes õhus vähest kambripinda ei leevendanud. Kitsastes tingimustes hoidmine pikema perioodi vältel tekitas hingelisi üleelamisi, stressi, ahistust, nõrkust alakoormusest ja meeleolu langust.
5. Tallinna Vangla tagastas 11.12.2015 otsusega nr 5-37/15/299-2 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku 04.11.2012–29.05.2014 osas. Ajavahemiku 30.05.2014– 04.11.2015 osas jättis Tallinna Vangla kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
6. A.L. esitas 08.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 7 000 euro suuruses summas.
7. Tallinna Halduskohtu 29.01.2016 määrusega jäeti menetlusabi taotlus rahuldamata, kuna kohtu hinnangul oli kaebus perspektiivitu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.02.2016 halduskohtu määruse ning vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest 30 eurot ületavas osas.
8. Tallinna Halduskohtus jättis 10.03.2016 määrusega kaebuse käiguta ning 07.06.2015 määrusega võttis kaebuse menetlusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9. Kaebuses tugineb kaebaja asjaolule, et kambrites, kus kaebaja viibis oli põrandapinda kinnipeetava kohta alla 4m2 ning jalutuskäigud toimusid kord päevas umbes 15m2 suuruses boksis koos 5 kinnipeetavaga. Peale WC asusid kambrites ka mööbliesemed. Sellistes kitsastes tingimustes hoidmine põhjustas kaebajale hingelisi üleelamisi, ahistuse tunnet, nõrkust alakoormusest, stressi ja meeleolu langust. Kaebaja märgib, et tema hoidmine väikestes kambrites ööpäevaringselt pikema perioodi jooksul annab aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 7 000 eurot. Vastuseks kaebuse käiguta jätmise määrusele märkis kaebaja, et suletud kambris viibis kaebaja üksnes ajal, mil ta oli paigutatud kartserisse (s.o 27.02.2015–08.03.2015; 11.07.2015–15.07.2015 ning 13.08.2015–22.08.2015). Lisaks toob kaebaja välja, et vaidlusalusel ajavahemikul töötas ta paar tundi päevas ligi 1 kuu vältel; käis lühiajalistel kokkusaamistel ning sportimisvõimalus oli korda nädalas ajal kui kamber oli avatud. Kaebaja arvates ei olnud kõik see siiski piisav ruumikitsikuse kompenseerimiseks, kuna suurema osa päevast viibis kaebaja suletud kambris.
10. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb oma 11.12.2015 otsuses nr 5-37/15/299-2 toodu juurde. Kaebajale oli kogu vaidlusalusel perioodil tagatud isiklik ruum üle 3 ruutmeetri ning muid puudusi peale ruumikitsikuse kaebaja ei väida. Kaebajale tagatud isikliku ruumi suurus vastab siseriiklikule õigusele ja Eesti ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale. Kaebaja arusaam, et ruutmeetrite arv kinnipeetava kohta peab kambris olema vähemalt 4 ruutmeetrit on ekslik. Alates 27.05.2010 oli kaebaja süüdimõistetu ja viibis eluosakondades, kus vähemalt 4 tunni jooksul päevas on kambrid avatud, samuti olid kaebajale tagatud mitmed muud liikumisvõimalust andvad õigused. 2 Jalutamiseks ettenähtud boks ei ole sedavõrd väike, et piiraks jalutamist ning annaks alust väita mittevaralise kahju tekkimist. KOHTU PÕHJENDUSED
11. Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
12. Kaebajal on ainuõigus määratleda asja läbivaatamise ulatus. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses vanglale väitnud, et ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 ei täitnud vangla õigusaktidest tulenevaid kohustusi kaebaja liikumisvõimaluste tagamisel või et kambrid ei oleks vastanud kehtivate õigusaktide nõuetele. Kaebaja üksnes märgib, et alla 4 ruutmeetri põrandapinda kinnipeetava kohta on liiga vähe, arvestades, et kambris on lisaks ka WC ja mööbel. Samuti väidab kaebaja, et ruumikitsikusest tingitud negatiivset mõju suurendas vähene ruum õues jalutamisel. Kinnipeetavate kaebusi menetletakse kohustuslikus kohtueelses menetluses (vangistusseaduse § 11 lg 8) ning asjaolude lisamine kohtumenetluses lubatav ei ole. Antud juhul ei ole kaebaja kohtumenetluses välja toonud ka ühtegi sellist uut asjaolu, mida võiks käsitleda kambripinna vähesusest tingitud negatiivseid mõjusid suurendavana (kumulatiivsena).
13. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS §-s
15. Kaebaja viibis avatud kambritega osakonnas (va kartseris viibitud ajavahemikud, tl 61-62) ning värskes õhus liikumise võimalus oli kaebajale tagatud 1 tunni jooksul päevas. Kaebajal oli võimalik käia 26.08-27.10.2014 ja 06.02-06.03.2015 tööl ning osaleda riigikeele koolitusel 05.08-28.11.2014 (tl 74). Kaebaja ise on 28.03.2016 menetlusdokumendis (tl 62) märkinud, et käis igakuiselt lühiajalistel kokkusaamistel ja sai sportida kambrite avatud oleku ajal.
16. Kaebaja ei ole väitnud, et Tallinna Vangla ei taganud talle ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 vangistusseadusest (edaspidi VangS), justiitsministri 30.11.2000 määrusest nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) või Tallinna Vangla kodukorrast tulenevaid liikumis- ja sportimisvõimalusi. Samuti ei väida kaebaja, et Tallinna Vangla 11.12.2015 vastuses oleks kaebaja kinnipidamistingimusi kirjeldatud vääralt.
17. Seega on vaidlus üksnes selles, kas ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 vastas kaebajale tagatud kambripind minimaalsele inimväärikust tagavale isiklikule ruumile või mitte.
18. Kaebaja leiab, et iseenesest on väärikust alandav, et kambrite üldpinnad olid väiksemad kui 4m2 kinnipeetava kohta ning võttes maha kambris asuva mööbli ei olnud tagatud vabaks kasutamiseks 3 m2 põrandapinda. 14.1 Vabariigi Valitsuse 26.10.1999 määrusega nr 38 kinnitatud eluruumidele esitatavad nõuded näeb punktis 4 ette, et eluruumi põrandapindala arvestatakse lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. 3 14.2 Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktika toetab põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda (nt EIK 19.12.2013 otsus Tunis vs Eesti, p-d 9, 11, 46; 09.01.2014 otsus nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia, p-d 7, 21, 25 jt), kuna isikliku ruumi arvutamisel on lähtutud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kohus märgib, et EIK on mööbli arvesse võtmist pidanud oluliseks juhtudel, kui see liikumist kambris oluliselt takistab. Kohus palus kaebajal selles osas kaebust täpsustada (tl 59). Kaebaja märkis vastuses, et mööbli paigutuse tõttu oli toas liikumiseks kitsas koridor. Seega ei väitnud kaebaja, et tuppa paigutatud mööbel ei oleks liikumist võimaldanud. Samuti ei väida kaebaja, et kambris oleks olnud mööblit, mis ei ole vajalik. Kohus märgib täiendavalt, et VSkE § 7 lg-s 1 on sätestatud nõuded kambri sisustuse kohta, s.h kohustuslikud mööbliesemed, mille puudumise korral oleks tegemist vangla poolse rikkumisega kinnipidamistingimuste tagamisel. 14.3 Siseriiklik õigus ei näe ette kambris vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK ja tänaseks Eestis väljakujunenud kohtupraktikat kinnipeetava isikliku ruumi osas, tuleb märkida, et kambri põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus 3-3-1-42-15, punkt 17). Arvesse tuleb võtta nii mööblialune pind kui kambris asuva WC alune pind (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-21-16, p 8).
19. Kaebaja viibis avatud osakonnas Tallinna Vanglas järgmistes kambrites: − ajavahemikul 30.05.2014–25.06.2014 kambris 236, kus WC-ta oli kinnipeetava kohta põrandapinda 3,7 m2 ning koos WC-ga 4,16 m2; − ajavahemikul 25.06.2014–30.06.2014 kambris 221, kus WC-ta oli kinnipeetava kohta põrandapinda 3,08 m2 ning koos WC-ga 3,43 m2; − ajavahemikul 30.06.2014–29.10.2014 kambris 216, kus WC-ta oli kinnipeetava kohta põrandapinda 3,06 m2 ning koos WC-ga 3,41 m2; − ajavahemikul 29.10.2014–03.11.2014 kambris 218, kus WC-ta oli kinnipeetava kohta põrandapinda 3,7 m2 ning koos WC-ga 4,14 m2; − ajavahemikul 03.11.2014–27.02.2015, 08.03.2015–11.07.2015, 15.07.2015–13.08.2015 ja 22.08.2015–04.11.2015 kambris 224, kus WC-ta oli kinnipeetava kohta põrandapinda 3,04 m2 ning koos WC-ga 3,39 m
20. Kaebaja viibis Tallinna Vangla kartserites järgmiselt: − 27.02.2015–08.03.2015 kartseris 86, kus WC-d ei olnud ning põrandapinda kinnipeetava kohta oli 8,28 m2; − 11.07.2015–15.07.2015 kartseris 88, kus WC-d ei olnud ning põrandapinda kinnipeetava kohta oli 9,66 m2; − 13.08.2015–22.08.2015 kartseris 73, kus WC-d ei olnud ning põrandapinda kinnipeetava kohta oli 9,70 m
21. 15.1 Eelnevast nähtub üheselt, et ajavahemikul 30.05.2014–04.11.2015 ei ole kaebaja kordagi viibinud tingimustes, kus kinnipeetava kohta oleks isiklik ruum langenud alla 3m
22. Kaebajale on olnud läbivalt tagatud isiklik ruum, mis ületab kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud nõude (2,5m2) kui ka alates 01.01.2014 kehtiva VSkE § 6 lg-s 2 sätestatud nõude (3m2). Samuti on kaebajale olnud tagatud EIK praktikas märgitud minimaalne kambripinna suurus. 4 15.2 Kohus jääb 29.01.2016 määruse punktis 3.
23. väljendatu juurde, mille kohaselt 3m2 kuni 4m2 vahemikku jääva isikliku ruumi korral võib EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57, 28.01.2016 lahend 69781/13 Konstantinopoulos jt vs Kreeka ). 15.3 Kaebajale oli tagatud 1 tunnine igapäevane jalutuskäik värskes õhus, kaebajal oli spordisaali kasutamise võimalus, võimalus liikuda vähemalt 4 tunni jooksul päevas väljaspool oma elukambrit. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, loomulik ja kunstlik valgustus, loomulik- ja sundventilatsioon, keskküttesüsteem, veega wc ja kraanikauss. Tagatud oli dušši kasutamise võimalus, voodipesu vahetati reeglina 2 korda kuus, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, tekk, padi, madrats, voodipesu ning ajavahemikul 22.00-06.00 oli öörahu. Samuti oli taotlejale tagatud teatav meelelahutus, raamatute laenutamise ning ajalehtede lugemise võimalus. 15.4 Seega kaebaja ei pidanud viibima kambris kogu ööpäeva. Talle oli tagatud ulatuslik liikumisja suhtlemisvõimalus. Kui kaebaja talle liikumiseks antud võimalusi ei kasutanud, oli see tema vaba valik. 15.5 Ka kartseris oli kambripinna suurus nõuetekohane. Kaebaja ei väida, et õues jalutuskäikudeks ettenähtud ruum ei oleks vastanud kehtivale õigusele või oleks olnud nii vähene, et jalutuskäik ei oleks täitnud oma eesmärki.
24. Eelnevat kokkuvõttes on ilmne, et vastustaja tegevuses puudub kaebuses ning vanglale esitatud taotluses toodud asjaolusid analüüsides õigusvastasus ning kaebaja kinnipidamistingimusi ei saa pidada kaebaja väiteid aluseks võttes väärikust alandavateks. Sellest tulenevalt jääb kahjunõue rahuldamata.
25. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jääb kaebaja eest tasutud riigilõiv summas 30 eurot kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1 lause 1). Osas, milles kaebaja oli ringkonnakohtu poolt riigilõivu tasumisest vabastatud jäävad menetluskulud riigi kanda. Vastustaja menetluskulude nõuet ei esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann 5