← Eesti

3-15-1662/36

Obsah (4)§ 67§ 105§ 68§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1662 G.B.e kaebus Tallinna Vangla 20.0

) § 68 lg 1 sätestab vanglateenistuse ametniku õiguse teostada läbiotsimist. Seda sätet tuleb vaadelda vangistusseaduse kui terviku kontekstis. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 sätestab, millal kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik. Vanglateenistusel on kohustus kinnipeetav vanglasisesel saatmisel läbi otsida, et oleks tagatud keelatud esemete mittejõudmine kambrisse. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja, jalutusboks ning kamber, kuhu ta paigutati, oli eelnevalt läbi otsitud. 7.

  1. Vaidlust ei ole, et kaebaja läbiotsimist teostas temaga samast soost, s.o meessoost vanglaametnik. Läbiotsimine toimus nagu vanglaametnikele õpetatakse, kompamise teel, ja selle käigus kaebajat ei ahistatud. Keelatud esemete või ainete leidmiseks seisneb läbiotsimine ka tuharate, jalgade ja suguelundite piirkonna ja nende vahetu läheduse kontrollimises. Vanglaametnik, täites oma teenistusülesandeid piisava põhjalikkuse ja hoolsusega, peab tagama, et läbiotsimine oleks piisavalt põhjalik. Läbiotsimise kui haldustoimingu teostamisel tuleb vanglaametnikul kaalutlusõiguse alusel leida antud olukorras just selline toimingu sooritamise viis, mis on sündmuse asjaolusid arvestades proportsionaalne. Kaebaja läbiotsimine valvuri poolt oli õiguspärane. 7.
  2. Mitte igasugune keelekasutus ei ole põhiseaduse §-ga 45 tagatud väljendusvabaduse kaitsealas ega seetõttu lubatav ja selle kasutamisel tuleb hinnata asja tehiolusid ning sündmuse toimumise aega ja kohta. Oma teenistusülesandeid korrektselt täitva ametniku, kes toimis seaduse alusel ega olnud ise provotseerijaks, suhtes sõna „gei“ kasutamine antud situatsioonis ei olnud õigustatud ainuüksi seetõttu, et kaebaja suhtes teostati läbiotsimist. 7.
  3. Kaebaja väljaöeldu ning seda ka küsimuse vormis, oli teadlik soov solvata ja alavääristada ametnikku, kelle töökohustuse hulka kaebaja läbiotsimise teostamine kuulus ning väljendada põlgust läbiotsimisse. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Vaidlus asjas on distsiplinaarkaristuse (noomitus) õiguspärasuse üle, mis määrati kaebajale Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 rikkumise eest. 9.

§ 67

punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tulenevalt

§ 105

lg 21 p-st 14 sätestatakse vangla kodukorras kinnipeetava või vahistatu muud reguleerimist vajavad asjaolud. Tallinna Vangla direktor on 31.01.2013 andnud käskkirja nr 20 „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ (edaspidi Tallinna Vangla kodukord). Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama teie-vormi. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. 10. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et kinnipeetav ei järginud suhtlemisel vanglateenistujaga kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid olukorras, kus valvur teostas tema läbiotsimist. 3

(8)3-15-1662 Järelevalveosakonna valvuri 22.03.2015 ettekandest nr 802 (tl 57) nähtub, et 22.03.2015 kell 15:05 teostas ametnik peale jalutuskäiku G.B.ele läbiotsimist, mille peale kinnipeetav seinast eemale tõmbus, näoga valvuri suunas. Ametnik palus kinnipeetaval tagasi pöörata, mida kinnipeetav tegi ja ametnik jätkas isiku läbiotsimist. Siis tõmbus kinnipeetav uuesti seinast eemale, näoga ametniku suunas ja küsis, et „kas ma olen mingi gei“ ja hakkas vene keeles sõimama.
  1. Kaebaja ei ole 22.03.2015 seletuskirjas, vanglale esitatud vaides ega kohtumenetluses eitanud, et ta tegi ettekande koostanud valvurile märkuse, sest ei olnud rahul valvuri poolt tema läbiotsimisel kasutatavate läbiotsimisvõtetega. Erinevus on selles, kuidas kajastas kaebaja poolt öeldut ettekandes valvur ja kuidas mäletab öeldut kaebaja. Valvur kasutas ettekandes sõnastust „kas ma olen mingi gei“ ning kaebaja väitel kasutas ta väljendit: „Mis sa mulle külge lööd nagu gei?“. Sõltumata täpsest sõnastusest ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja pöördus valvuri poole läbiotsimissituatsioonis, kasutades sõna „gei“. Öeldud lause on vaieldamatult suunatud läbiotsimist teostanud valvurile. Seda arvestades ei ole ka määrav kaebaja väide, et valvur ei oska vene keelt, sest sõna „gei“ kasutamise ja äratundmise üle ei vaielda.
  2. Sõna „gei“ tähendus eesti kultuuri- ja keeleruumis ei ole ilmtingimata ja igas kontekstis solvav ega halvatähenduslik. „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ ja „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013“ järgi tähendab „gei“ homoseksuaalset meest. Demokraatlikus ühiskonnas defineeritakse selle terminiga konkreetse seksuaalse orientatsiooniga isikut ega tajuta seda üldreeglina negatiivses ega alavääristavas alatoonis või kahemõttelisena. Eelnevalt viidatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 kohaselt on kinnipeetava suhtluses vanglateenistusega lubamatuks peetud nii ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga kui ka väärikust riivavaid väljendeid. Sõna „gei“ kasutamist praegusel juhtumil tuleb vaadelda selle tinginud olukorra ning vanglaolustiku taustal laiemalt.
  3. Kaebaja pöördumine oli ajendatud tema läbiotsimisest, mis seisnes ka tuharate, jalgade ja suguelundite piirkonna läbiotsimises kompamise teel. Situatsioon iseenesest viitab sellele, et väljendi kasutamise võis tingida kinnipeetava pahameel läbiotsimise teostaja suhtes, kes oma teenistusülesannet täitis. Seetõttu on põhjendatud arvata, et valvurile suunatud väljend oli halvatähenduslik. Vanglakeskkonnas kujunenud subkultuuris on traditsiooniliselt homoseksuaalsust peetud alaväärseks ja sellega seonduvat sõnavara solvavaks ning halvatähenduslikuks. Kuigi tavatähenduses ei ole termini „gei“ puhul tegemist solvava ega kaugeltki mitte ebaviisaka sõnakasutusega, võib juhtumi ja olustiku konteksti arvestades pidada kõnealusel juhul sama sõna kasutamist väärikust riivavaks. Sellisena on sõnakasutust tajunud ka ettekande kirjutanud valvur ja vastustaja tervikuna, kes on tavainimesest paremini kursis vanglakeskkonnale omase keelekasutuse ja väärtushinnangutega. Seega on kohus seisukohal, et sõna „gei“ sisaldanud pöördumist, mis oli suunatud personaalselt läbiotsimist teostanud ametnikule, tuleb sündmuste ja olustiku kontekstis pidada väljendiks, mille kasutamisel on täidetud Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise koosseis. Ettekande kohaselt järgnes ka venekeelne sõim, mida ettekandes ega edasises menetluses täpsemalt kirjeldatud ei ole. Distsiplinaarmenetluse põhiraskus on keskendunud sõna „gei“ kasutusele, mitte järgnenud sõnakasutusele. Järgneva kaebajapoolse pöördumise tajumine sõimuna kinnitab aga, et kinnipeetav oli ärritunud ning veenab, et ka sõna „gei“ kasutamine oli halvatähenduslik. 4
(8)3-15-1662 14. Kuigi praeguse vaidluse esemeks ei ole läbiotsimise kui toimingu õiguspärasuse kontroll, on siiski oluline välja selgitada, kas läbiotsimine võis toimuda ilmselgelt õigusvastasel moel, mis võiks õigustada kinnipeetava impulsiivset reaktsiooni (sh lubamatute väljendite kasutamist). Ka kaebaja ise ei ole välja toonud ning juhtumi asjaoludest ei nähtu, et oleks rikutud läbiotsimise olulisi reegleid – läbiotsimise viis läbi samast soost ametnik, pole ilmnenud, et seda oleks pealt näinud kõrvalised isikud või et läbiotsimine oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et läbiotsimine on vastavalt vangistusõiguse normidele (

§ 68

lg 1, justiitsministri 05.09.2011 määrus nr 44) üks vangla julgeoleku tagamise abinõusid ja vanglaametnikel on selle eesmärgipäraseks läbiviimiseks kaalutlusruum konkreetse juhtumi eripärast lähtuvalt. Ka kohtupraktikas on isiku läbiotsimist (sh ka alastiläbiotsimist) üldreeglina peetud õiguspäraseks julgeoleku tagamise abinõuks vanglas (Riigikohtu 17.10.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-12). Kompamise teel läbiotsimine, sh intiimsema kehapiirkonna osas on üks võimalik eesmärgipärane viis keelatud esemete täielikuks avastamiseks. Nagu vastustaja on selgitanud, on see ka kooskõlas vanglaametnike vastava väljaõppega ning kujutab endast üht rutiinset vangla julgeoleku tagamise abinõu. Kaebaja väitel oli läbiotsimine ebaproportsionaalne ka põhjusel, et see toimus ajaliselt väga lähestikku eelmise läbiotsimisega ning kaebaja hinnangul viibis ta vaid kartserikambris ja jalutushoovis, kus peale tema kedagi ei olnud. Vastustaja on selgitanud, et justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ §-st 32 sätestab, tuleneb vanglateenistuse kohustus kinnipeetav vanglasisesel saatmisel läbi otsida. Kohus rõhutab, et vanglal on märkimisväärne kaalumisruum läbiotsimise korraldamisel lähtuvalt vajadusest ennetada ohtu julgeolekule. Seega ei näe kohus kohtuasja materjalide pinnalt, et kaebaja oleks viibinud erilises olukorras, mis kontrollimatut keelkasutust kuidagi õigustada võinuks. 15.

§ 63

lg 1 kohaselt on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, millest kergeim võimalikest karistustest on noomitus (

§ 63lg 1 p 1).

Kaebajale on praegusel juhul kohaldatudki noomitust. Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu 3-3-1-3-15, p-d 23 ja 24). Kohtupraktika kohaselt tuleb vanglateenistuja suhtes ebatsensuursete sõnade kasutamisse suhtuda rangelt. Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas kuulub vangla vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on tal kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. (Tallinna Ringkonnkohtu 21.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50250, p 15). Eeltoodud kohtupraktikat arvestades on kaebaja karistamine distsiplinaarkorras põhjendatud ning valitud karistus (noomitus) teo iseloomu arvestades proportsionaalne. Seejuures on vastustaja vaidlustatud käskkirjas (tl 9–10) ka arvesse võtnud, et kaebajal on selle andmise hetkel 14 kehtivat distsiplinaarkaristust, sealhulgas kaks neist suhtlemiseeskirjade rikkumise eest. Vastustaja on ka analüüsinud, miks ei sobi kaebaja isikut arvestades töölt kõrvaldamine või elektriseadmete keelamine (kaebaja pole tööga hõivatud ega kasuta kambris elektriseadmeid). 5

(8)3-15-1662
  1. Kaebaja on väitnud ka tema seletuste arvestamata jätmist distsiplinaarmenetluses. Seletuskirjas (tl 50 ja pöördel; tõlge tl 56) on kaebaja märkinud, et väljendas rahulolematust valvuri poolt teda alandava kohtlemise tõttu. Samuti seda, et valvur ei osanud vene keelt ning seletuskirja jaoks paberit andes ei selgitatud, mille kohta seletus tuleb anda. Väite kohta, et seletuskirja eesmärki kinnipeetavale ei selgitatud, märgib kohus, et sellisest väitest hoolimata on kaebaja suutnud seletuskirjas kajastada läbiotsimisega seotut. Vastustaja on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas käsitlenud ka väidet valvuri vene keele oskuse kohta ning leidnud, et keeleoskus ei oma asjas olulist tähendust, kuna kinnipeetavale heidetakse ette üldtunnustatud viisakusreeglite mittejärgimist. Valvuri tegevuse üksikasjalikum analüüs läbiotsimisel pole aga vaidlustatud käskkirja kontekstis olnud vajalik, kuna sellega ei lahendata vaidlust läbiotsimise õiguspärasuse üle, vaid määratakse kaebajale distsiplinaarkaristus. Vastustaja on käskkirjas selgitanud, et valvuri tegevus toimus õiguslikul alusel ja eesmärgipäraselt. Seega pole põhjendatud kaebaja seisukoht, et tema seletust pole distsiplinaarmenetluses arvestatud. Kaebajale on ka tutvustatud distsiplinaarmenetluse materjale ja ettepanekut tema karistamiseks noomitusega ning antud vastuväite esitamise võimalus (tl 52). Seega pole menetlus toimunud kaebajat ära kuulamata.
  2. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et distsiplinaarkaristus on määratud õiguspäraselt ning vaidlustatud käskkirja tühistamiseks pole alust. Kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
  3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad kõik poolte võimalikud menetluskulud, mis neil on tekkinud, nende enda kanda.
  4. Kohtule saabus 21.10.2015 G.B.e avaldus (tl 103–106; tõlge 06.11.2015, tl 107) pealkirjaga „Kaebus vangla juristi tegevustele asjas nr 3-15-1662“. Avalduse kohaselt on Tallinna Vangla algatanud kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse vangla sisekorraeeskirja punkti 1.11.1 rikkumise eest, mis seisnes haldusasjas nr 3-15-1662 väljendatud seisukohtade avaldamises Tallinna Vangla 26.08.2015 vastusele nr 1-11/15/21648-
  5. Avaldusest nähtuvalt on distsiplinaarmenetlus ajendatud G.B.e kohtumenetluses esitatud seisukohtadest, mis puudutavad Tallinna Vangla jurist T. Martisenit. Kaebaja märkis avalduses: „Palun kohtul sekkuda ja kaitsta mind oma võimuga vangla juristi omavoli eest, kes avaldab mulle asjas survet, mis sunnib mind loobuma oma seisukohast ning oma õiguste, veendumuste ja arvamuste kaitsest“. 19.
  6. Kohus jättis 09.11.2015 määrusega (resolutsiooni p 1) rahuldamata kaebaja taotluse haldusasjas nr 3-15-1662 nõuete lisamiseks. Kaebaja esitas selle määruse tühistamiseks 18.11.2015 määruskaebuse, milles märkis, et ei ole soovinud oma kaebuse nõudeid täiendada, vaid soovib, et kohus kasutaks abinõusid tema kaitseks vastustaja tegevuse vastu, mis on ajendatud käimasolevast kohtumenetlusest. Kohus rahuldas 20.11.2015 määrusega määruskaebuse ja määras kaebaja 21.10.2015 taotluse uuesti lahendada koos asjas tehtava kohtuotsusega. (HKMS) § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus kohtuotsuse resolutsiooniga kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kohus selgitas 20.11.2015 määruses, et kaebaja tegelik eesmärk, mida ta oma 21.10.2015 taotlusega soovib saavutada, selgus kohtu jaoks alles määruskaebuse põhjendustest. Seega on 6
(8)3-15-1662 kohtu jaoks selgunud, et kaebaja ei soovinud esitatud kaebust uute nõuetega täiendada ega vaidlustada käesoleva asja raames tema suhtes alustatud uut distsiplinaarmenetlust. 19.
  1. Seega võtab kohus 21.10.2015 taotluse suhtes seisukoha käeolevas otsuses. Kohus on asjas kirjalikku menetlust määrates andnud seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamise tähtaja kuni
  2. oktoobrini 2015 ning võimaluse vastata teise poole avaldustele ja seisukohtadele kuni
  3. oktoobrini 2015 (tl 62). Kaebaja avaldus saabus 21.10.2015, st ajal, mil tähtaeg taotluste ja tõendite esitamiseks (14.10.2015) oli möödunud. Kaebaja saanuks küll kuni 28.10.2015 esitada seisukohti vastuseks vastustaja esitatule, kuid kõnealuse avalduse puhul ei ole tegemist vastusega vastustaja seisukohtadele. HKMS § 51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. 19.
  4. Kohus ei pea avalduse esitamist pärast 14.10.2015 põhjendatuks kaebaja näidatud põhjusel, et tema suhtes on algatatud 20.10.2015 distsiplinaarmenetlus seoses käesolevas menetluses esitatud seisukohtadega (tl 85–94; tõlge tl 97–98), mis puudutasid vastustaja esindajat. Kohus selgitas kaebajale siiski 09.11.2015 määruses (tl 113), et kaebaja suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus, millest kaebaja oma 21.10.2015 avalduses kirjutab, on iseseisev distsiplinaarmenetlus ega oma õiguslikult seost käesoleva kohtumenetluse esemeks oleva distsiplinaarmenetluse käskkirjaga. Seetõttu puudub kaebajal võimalus käesolevas kohtuasjas esitada nõudeid enda õiguste kaitseks uues distsiplinaarasjas. Kohus selgitas ka, et kaebajal on õigus vaidlustada distsiplinaarkaristust ja erandlikul juhul ka menetlustoiminguid, järgides selleks ette nähtud kohustuslikku kohtueelset menetlust vastavalt

§-le 11 lg-le 5 ning halduskohtumenetluse seadustiku kohtusse pöördumist reguleerivaid sätteid. Kaebaja on oma 18.11.2011 avalduses (määruskaebus) väitnud, et kohus mõistis tema taotlust ja eesmärke valesti (tl 123–126; tõlge tl 127). Sellest hoolimata on kohus seisukohal, et taotluse esitamine pärast kohtu määratud tähtaega pole kaebaja poolt põhjendatud ning selle taotluse sisuline lahendamine venitaks menetlust ega oleks võimaldanud haldusasja otsusega lahendamist 09.09.2015 määrusega määratud tähtajal, so 26.11.

  1. Liiatigi väljub taotluse lahendamine käesoleva haldusasja piiridest ning selles väidetud õiguste rikkumiste korral on võimalik õiguskaitse eraldi menetluses, mida kohus on ka 09.11.2015 määruses selgitanud. 19.
  2. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebaja 21.10.2015 avaldus jätta läbi vaatamata.
  3. Seoses kaebaja 02.10.2015 avaldusega vastuseks vastustaja 26.08.2015 vastusele nr 111/15/21648-2 (osundatud ka eelnimetatud 21.10.2015 avalduses) juhib kohus kaebaja tähelepanu järgnevale. Kaebaja on 02.10.2015 avalduses esitanud oma seisukohti vastustaja vastuse kohta, vastustaja seisukohtadega mitte nõustudes. Seejuures on kaebaja lisaks kaebuse esemeks olevale vaidlusele väljendanud oma arvamust ka vastustaja esindajaks oleva juristi kohta, omistades talle isiklikke seisukohti ja arvamusi, mis pole seotud kohtumenetluse esemeks olevate küsimustega. Seejuures on kaebaja ennast väljendanud vulgaarselt ja kahemõtteliselt, kasutades väljendeid, mis on eelduslikult solvavad ja pahatahtlikud. Kohus juhib kaebaja tähelepanu, et HKMS § 28 lg 1 kohaselt on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. Vastavalt HKMS § 28 lg-le 2 ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Menetlusosalise õiguste hulka kuulub õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta (HKMS 27 lg 1 p 5) ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele (p 7). Neid õigusi ei tohi kasutada vastaspoole suhtes pahatahtlikult, sh kaebaja ametnike suhtes subjektiivseid ja asja lahendamisse mittepuutuvaid hinnanguid andes. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat menetlusosalist võib kohus HKMS § 28 lg 2 kohaselt küll trahvida, kuid menetluse käigus on selgunud kaebajal raha puudumine. Seega ei oleks trahvimine abinõu eesmärgipärane. 7

(8)3-15-1662 Kohus jätab kaebaja asjasse puutumatud ja pahatahtlikud seisukohad asja lahendamisel arvesse võtmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.