← Eesti

4-16-4970/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. augustil 2016. a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-16-4970 Kohtukoosseis eesistuja Urmas R

227 lg 4 järgi Kaebuse esitaja ja kaebuse liik menetlusalune isik Elmo Sildveer, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

  1. juuni
  2. a otsus väärteoasjas nr 4-16-4970 muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Harju Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsusega väärteoasjas nr 4-16-4970 tunnistati Elmo Sildveer süüdi LS §

§ 227lg 4 järgi, mille eest teda karistati Kar

S § 63 lg 1 alusel 12 päeva pikkuse arestiga, mis pöörati täitmisele viivitamatult ja selle kandmise alguseks loeti isiku kinnipidamine alates 25.06.2016. a. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võeti Elmo Silveerult lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. 1

(6)Karistust motiveeris kohus alljärgnevalt. KarS § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Elmo Sildveer pani toime ja ta tuleb süüdi mõista LS §

§ 227lg 4 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toime panemises.

Vastavalt toimepandule tuleb isikut karistada. Elmo Sildveerule karistuse mõistmisel tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning õiguskorra kaitsmise huvisid ja samuti võimalust mõjutada Elmo Sildveeru edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kohus leidis, et Elmo Sildveeru ei ole võimalik karistada rahatrahviga vaid teda tuleb karistada arestiga arvestades temale inkrimineeritud väärtegusid ja süü suurust. Elmo Sildveeru kahetsus ei anna kohtule alust ning ei ole piisav lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, süü suurusest, et talle karistuse mõistmisel kohaldada rahatrahvi. Karistuse mõistmisel Elmo Sildveerule peab arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui ka eripreventiivset mõju. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Samuti on karistuse mõistmisel üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Kohus märkis, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-11-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud teole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Elmo Sildveeru näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Elmo Sildveer on varem väärteo (lubatud sõidukiiruse ületamine) eest karistatud, kuid isik jätkab väärtegude toimepanemist, seega asus kohus seisukohale, et menetlusalune isik ei ole teinud eelnevast karistusest vastavaid järeldusi. Rahatrahv ei omaks ilmselgelt Elmo Sildveeru suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, seega pidas kohus vajalikuks mõista arest, kuid seda mitte lühiajaliselt, arvestades toimepandud tegusid ja süü suurust. Samas ei pidanud kohus vajalikuks karistada isikut ka maksimummääras, vaid see võib jääda sanktsiooni keskmise määra lähedale. Seega leidis kohus, et Elmo Sildveer tuleb süüdi mõista LS §

§ 227

lg 4 järgi ja mõista karistuseks LS § 63 lg 1 alusel arest 12 päeva mille alguseks lugeda alates isiku kinnipidamiseks, s.o. 25.06.2016. a. Aresti kandmise kohaks määrata Põhja Prefektuuri Arestimaja (Rahumäe tee 6, Tallinn). Kohus leidis, et Elmo Sildveerule tuleb kohaldada ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks vastavalt LS § 227 lg 5 p 3 alusel. Lubatud sõidukiiruse ületamine asulavälisel teel mitte vähem kui 76 km/h ja alkoholijoobes juhtimine on raske liiklusalane rikkumine. Tegu on ohtlik. Oma tegevusega seadis menetlusalune isik reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ning vara. Seega on liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Isik ei ole endale aru andnud sellest, et osalemine liikluses tähendab ka endale vastutuse võtmist. Juhtimisõiguse omandamise eelduseks on asjaolu, et juhtimisõiguse saab isik, kes tunneb liiklusseaduses kehtestatud reegleid ja nõudeid, seega peaks menetlusalune isik teadma ka seda, et nende nõuete rikkumise eest võidakse teda karistada Liiklusseaduse sätete kohaselt, mis rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmise näol võib halvendada tema majanduslikku olukorda. Sellise rikkumise toimepanemine näitab süüdlase äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorraldusse üldse. Kohus leidis, et taolises ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamise puhul tuleb ohtlikult käituv juht liiklusest 2

(6)kõrvaldada, tagamaks teiste liiklejate ohutuse vähemalt selleks ajaks, kui ohtlik juht on liiklusest kõrvaldatud. Täiendavalt pidas kohus vajalikuks selgitada, et LS § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.
  1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik E. Sildveer, kes vaidlustab kohtuotsust mõistetud lisakaristuse osas. E. Sildveer märgib apellatsioonis, et ta on tunnistanud oma süüd ja avaldanud kahetsust toimepandud väärteo suhtes. Kohtuotsus tõi talle koheselt ja tooks ka edaspidi elulisi probleeme, millega ta pidi arvestama nii 27.06.
  2. a kui peab ka arvestama peale arestipäevade ärakandmist 07.07.
  3. a. E. Sildveer palub üle vaadata talle määratud LS § 227 lg 5 p 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks seoses sellega, et tema ametikoht ei võimalda tal täita töökohustusi juhtimisõiguseta. Ta on D OÜ XXX, tema hallatavad objektid asuvad: Tartus, Jõhvis, Jõgeval, Harjumaal ning lisaks Tallinnas. Tal on hetkel katseaeg. Juhtimisõiguse äravõtmisega peaks ta lahkuma töökohast ja võtma ennast arvele Eesti Töötukassas, et leida uus amet koos ümberõppega, mis ei nõua juhtimisõigust. Ta tunnistab puhtsüdamlikult, et 12 päeva aresti mõjus tema isikule väga rängalt, sest oli esmakordselt olukorras, kus ta mitte kunagi ei ole olnud. Seoses sellega ei soovi ta olla veel ühes olukorras, kus peab olema töötu ja tal ei ole võimalust täita oma kohustusi panga ja liisingu ees. E. Sildveer palub määrata lisakaristusena rahatrahv, mida palus ka maakohtus otsuse tegemisel. Lõpetuseks märgib E. Sildveer, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta.
  4. Kuivõrd kaebuses teatati ringkonnakohtule, et E. Sildveer ei soovi kohtuistungist osa võtta ehk nõustus seega asja lahendamisega kirjalikus menetluses, saatis ringkonnakohus vastavalt VTMS § 145 lg-le 1 apellatsiooni koopia kohtuvälisele menetlejale ning selgitas välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus asja kohtuliku lahendamisega kirjalikus menetluses ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtuväline menetleja märkis kirjalikus seisukohas, et ei nõustu apellatsioonikaebuses esitatuga ning on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, kohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme ning kohtuotsuse muutmiseks või tühistamiseks alused apellatsioonikaebuses esitatud põhjendustel puuduvad. Kohus leidis õigesti, et LS §

§ 227lg 4 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine E.

Sildveeru poolt on tõendatud ja vastavalt toimepandule tuleb isikut karistada. E. Sildveeru teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud, isik on süüvõimeline ning süüd välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus on E. Sildveerule karistuse määramisel arvestanud karistuse kohaldamise alustega, mis on sätestatud KarS §-is 56. Kohtuotsus on motiveeritud ning selles nähtuvad maakohtu kaalutlused ja põhjendused, millest karistuse valikul on lähtutud. Maakohus on otsuses arvestanud E. Sildveeru poolt toimepandud teo olemust, teo toimepanemise tehiolusid ja menetlusaluse isiku isikut (varasem karistatus LS § 227 lg 2 järgi). Otsustusprotsess on kohtulahendis jälgitav. Kohtuväline menetleja leidis, et maakohus on põhjendatult kohaldanud E. Sildveeru suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist, kuivõrd E. Sildveeru puhul esineb tema käitumist arvesse võttes negatiivne tulevikuprognoos selles, et ta võib edaspidi toime panna sarnaseid süütegusid, osutuda ohtlikuks kaasliiklejate ning ka iseenda elule, tervisele ja varale. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse 3

(6)süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks (Riigikohtu otsuse nr 3-1-122-13 p 11). Kohtuväline menetleja leidis, et antud juhul on tuvastatud nii korduv samalaadse süüteo toimepanemine, lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine, kui ka täiendavad liiklusnõuete rikkumised, so mootorsõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületavas seisundis, samuti hoolimatu suhtumine oma teosse. Seega esinevad kõik kohtupraktikas omaks võetud alused lisakaristuse kohaldamiseks. Kohtuvälise menetleja hinnangul kannab apellatsioonkaebus endas apellandi ainsat eesmärki kergendada oma olukorda, so saavutada karistusliigi muutmine ja saada võimalus jätkuvalt juhina liikluses osaleda. Kuna maakohtu menetluses ei õnnestunud juhtimisõiguse äravõtmist vältida, siis püütakse ringkonnakohtule esitatud apellatsioonikaebuses seda saavutada apellatsioonimenetluses. Apellatsioonikaebuses toodu kohaselt on E. Sildveerule juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks ja sõidukiga objektidele liikumiseks. Seejuures töötas E. Sildveer samas äriühingus ka väärteo toimepanemise ajal ja oli teadlik sellest, et tal on juhtimisõigus vajalik töötamiseks. Seonduvalt apellatsioonikaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu kohta märkis kohtuväline menetleja, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-26-10). E. Sildveerul liikumispuude olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kaaludes riivatavaid õigushüvesid, kaaluvad antud olukorras kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka E. Sildveeru enda elu ja tervise näol üles tema võimaliku muutuse töötingimuste osas ning võimaliku ebamugavuse edasise elu korraldamisel. Kohtuväline menetleja pidas vajalikuks märkida, et kui isik leiab, et temal on töö tegemine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja liiklusnõudeid järgides. Ta peaks piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt sellele, et E. Sildveer suhtub nii võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt ning apellatsioonikaebuses toodud asjaolud ja isiku tegelik objektiivne käitumine on omavahel vastuolus, s.t võimaliku töökoha kaotamise võimalus ei sunni apellanti liikluses õiguskuulekalt käituma. Kokkuvõtvalt asus kohtuväline menetleja seisukohale, et apellatsioonikaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda maakohtu otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud apellatsioonikaebus tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on maakohus põhjalikult põhjendanud E. Sildveerule mõistetud karistust, seda, miks tuleb E. Sildveeru põhikaristusena karistada arestiga ning miks tuleb temalt lisakaristusena ära võtta juhtimisõigus. Põhikaristusena mõistetud karistusele – arestile – isik ka vastu ei vaidle ning see on tal käesolevaks ajaks ka ära kantud, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks täiendavalt 4
(6)põhikaristusel peatuda. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine on seaduslik ja põhjendatud ning on vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega lisakaristuse kohaldamise vajalikkuse ja põhjendatuse kohta ning leiab seetõttu, et E. Sildveeru poolt kaebuses välja toodud asjaolud ei ole sellised, mis võiks tingida maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamise. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu poolt mõistetud karistus vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. E. Sildveer rõhutab esitatud kaebuses eelkõige asjaolu, et ta on tunnistanud kogu menetluse vältel oma süüd ja kahetsenud ning kohaldatud lisakaristus mõjutab tema võimekust hakkama saada, kuna tema töökoht eeldab juhtimisõiguse olemasolu, kuid lisakaristuse kohaldamisel ta kaotab töökoha, peab otsima endale uue töökoha ja ümber õppima eriala, mis ei nõua juhtimisõiguse olemasolu ning lisaks satub töötuna ohtu võimalus tasuda vajalike rahaliste kohustuste eest. Esmalt vajab märkimist tulenevalt süü tunnistamisest ja kahetsusest, et viidatud asjaolusid võttis juba arvesse maakohus karistuse mõistmisel, mõistes põhikaristuse keskmise määra lähedases määras ning lisakaristuse miinimummääras. Seega on viidatud asjaolusid karistuse mõistmisel juba arvesse võetud. Lisaks vajab märkimist tulenevalt E. Sildveeru taotlusest määrata talle lisakaristusena rahatrahv, et rahatrahvi saab isikule mõista vaid põhikaristusena. Temale etteheidetava teo puhul on aga põhikaristusena ettenähtud lisaks rahatrahvile ka arest ja juhtimisõiguse äravõtmine. Käesoleval juhul on E. Sildveeru karistatud põhikaristusena arestiga, mida ta ei vaidlusta. Lisakaristusena ei ole ettenähtud rahatrahvi kohaldamise võimalust, vaid ainult juhtimisõiguse äravõtmine, mida käesoleval juhul lisakaristusena ka kohaldatud on. Seejuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud tulenevalt asjaolust, et E. Sildveerul on üks kehtiv väärteokaristus samaliigilise rikkumise eest, mille eest kohaldati talle karistusena rahatrahvi, milline asjaolu aga ei mõjutanud isikut edaspidi analoogsete süütegude toimepanemisest hoiduma. Käesoleval juhul on isik toime pannud uue sarnase liiklusrikkumise, kuid seda alkoholi piirmäära ületades ning ületades lubatud sõidukiirust koguni 76 km/h. Seega võttes arvesse antud väärteo toimepanemise raskust ning ohtlikkust isiku enda ja teiste kaasliiklejate elule ja tervisele, siis kohaldas maakohus igati põhjendatult isiku suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, mis eelduslikult mõjutab isikut edaspidi analoogseid süütegusid mitte toime panema ja mõistma, et selline teisi isikuid ohustav mõtlematu käitumine ei ole kuidagi aktsepteeritav. Kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas apellatsioonkaebusele samuti põhjendatult viidanud asjaolule, et antud juhul on tuvastatud nii korduv samalaadse süüteo toimepanemine, lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine, kui ka täiendavad liiklusnõuete rikkumised, so mootorsõiduki juhtimine alkoholi piirmäära ületavas seisundis, samuti hoolimatu suhtumine oma teosse - seega esinevad kõik kohtupraktikas (Riigikohtu lahend nr 3-1-122-13) omaks võetud alused lisakaristuse kohaldamiseks. Seega kuivõrd mõistetav karistus peab sundima isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, on alus arvata, et käesoleval juhul lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on kohane karistus, millega mõjutada isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Kuigi selline karistus võib tuua kaasa ka ebameeldivad tagajärjed töökoha kaotuse näol, mis ei ole kindlasti karistuse mõistmise eesmärgiks, on siiski paratamatu, et ühiskonna ohutuse tagamise vajadus võib üksikisiku huvidest hälbida. Vajadus hoida ära liiklusõnnetusi ning kaasliiklejate elu ja tervise ohtu seadmist on antud juhul sellise olulisuse astmega, mis ei võimalda samaaegselt tagada E. Sildveeru töökoha olemasolu ja rahaliste kohustuste täitmise 5
(6)võimalikkust. Samas tuleb siiski märkida, et selline olukord on tingitud eelkõige E. Sildveeru enda käitumisest, kus ta ka menetlusaluse isikuna ülekuulamisel ei osanud tegelikult välja tuua ühtegi põhjendust, miks ta selliselt (ohtlikult) liikluseeskirju rikkus. Pigem tuleb asuda seisukohale, et ta ei hoolinud sellises olekus (alkoholi piirmäära ületades) ja sõidukiirusega sõidukit juhtides sellest, et ta võib sellega kaasliiklejad ohtu seada. Tal ei olnud selliste rikkumiste toimepanemiseks vähimatki põhjust ega vajadust. Seega tuleb nõustuda maakohtu põhjendustega, et käesoleval juhul on liikumisvabaduse piirangu seadmine vajalik teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks ning põhjendatud on isik liiklusest kõrvaldada, et tagada mõneks ajaks teiste liiklejate ohutus. Põhjendatult on kohtuväline menetleja oma seisukohas viidanud sellelegi, et senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu, millist asjaolu E. Sildveeru puhul aga ei esine. Ringkonnakohus leiab, et E. Sildveeru teo raskust ja tema isikut arvestades on maakohtu poolt mõistetud karistus kohane ja proportsionaalne. Ringkonnakohus peab samuti vajalikuks täiendavalt märkida, et süütegude toimepanemine ja nende eest mõistetav karistus ei pea süüdlase jaoks olema mugav, vaid selle teatud määral elukorraldust muutev ja ebamugavust kaasa toov mõju peabki suunama isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Seega on E. Sildveeru elukorraldus mõnevõrra raskendatud just tema enda käitumisest tingitult, kuivõrd süütegude toimepanemine on kaasa toonud tema karistamise vajaduse, mis mõnevõrra mõjutab tema igapäevaseid tegemisi ja elukorraldust üldiselt. 5. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27.06.2016. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola /allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava /allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.