KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2016, Tallinn Haldusasja number 3-16-684 Haldusasi A.R. kaebus Eesti Advok

) § 37 p 2 alusel advokatuurist välja.

1. A.R. esitas advokatuuri juhatuse 09.02.2016 otsuse peale kaebuse. Juhatus jättis 22.02.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja esitas kaebuse advokatuuri üldkogule. Advokatuuri üldkogu otsustas 03.03.2016 A.R. kaebuse rahuldada.
2. Advokatuuri juhatuse 08.03.2016 protokollilise otsuse nr 5 punktiga 4.1 heideti A.R.

§ 37p 2 alusel advokatuurist välja.

Juhatus põhjendas oma pädevust asja uueks otsustamiseks järgmiselt: „Advokatuuriseadus ega advokatuuri kodukord ei sätesta otseselt, milline on õiguslik tagajärg ja edasine menetluskord, kui üldkogu tühistab juhatuse otsuse liikme väljaheitmise kohta. Juhatus asus seisukohale, et taolisel juhul tuleb juhatusel küsimust uuesti arutada ja teha uus otsus. Esiteks, vastavalt advokatuuriseadusele kuulub liikmete vastuvõtmine, väljaarvamine ja väljaheitmine juhatuse pädevusse ning, distsiplinaarkaristusena väljaheitmise korral, ka aukohtu pädevusse. Üldkogu pädevuses ei ole liikmete vastuvõtmine, väljaarvamine ega väljaheitmine, vaid ainult 1

§ 7

lg 1 kohaselt advokatuuri kõrgeim organ ja 03.03.2016 otsuses võttis üldkogu selge seisukoha, et A.R. väljaheitmiseks ei ole alust. Ehkki üldkogu otsus on lakooniline, ei saa seda vaadata lahus üldkogule esitatud kaebuse põhjendustest, millega üldkogu nõustus. Kogu eelnev menetlus ja seisukohad olid juhatusele teada. Kui üldkogu otsustas, et kaebaja advokaadina tegutsemine ei olnud võimatu, ei saa juhatus vastu võtta vastupidist otsust. Üldkogu 03.03.2016 otsuses ei sisaldunud ka resolutsiooni asja uueks arutamiseks saatmise kohta. 6. Eesti Advokatuur palus 09.05.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus õigusemõistmise vastases kuriteos ja kohtuotsus on kõigi jaoks siduv.

piirab kuriteo toime pannud isikute õigust jätkata advokatuuri liikmena ja seega tuli advokatuuril otsustada kaebaja väljaheitmise üle. Üldkogu ei otsustanud 03.03.2016 kaebaja advokatuuris jätkamise, vaid juhatuse 09.02.2016 otsuse tühistamise üle, nagu oli taotletud kaebaja 17.02.2016 kaebuses. Üldkogu otsus langetati salajase hääletuse teel ja otsus ei sisalda motiive. Üldkogu otsuse järel oli kaebaja väljaheitmise küsimus lahendamata.

§ 37

p 2 viitab selgelt sellele, et advokaat heidetakse advokatuurist välja juhatuse otsuse alusel. Ka

§ 12

p 6 ja 11 kohaselt on advokatuuri liikmeks vastuvõtmine, väljaarvamine ja liikmete väljaheitmine juhatuse pädevuses, v.a väljaheitmine karistusena distsiplinaarsüüteo eest, mis on aukohtu pädevuses. Üldkogule ei ole liikmete vastuvõtmise ega väljaarvamise küsimust antud. Üldkogu on küll

§ 7

lg 1 kohaselt advokatuuri kõrgeim organ, kuid üldkogu ei saa takistada juhatusel õigusaktidest tuleneva pädevuse teostamist või omistada endale teiste organite pädevust. Üldkogu saab juhatuse üle teostada kontrollifunktsiooni

§ 9p 6 alusel, mis annab üldkogule õiguse tühistada juhatuse otsus.

Seega oli juhatusel õigus ja kohustus otsustada uuesti kaebaja advokatuurist väljaheitmise üle. KOHTU PÕHJENDUSED 7.

§ 37

p 2 kohaselt heidetakse advokaat advokatuurist välja juhatuse otsuse alusel, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus tahtlikult toimepandud kuriteo või muu kuriteo eest, mis teeb võimatuks advokaadina tegutsemise.

1. Vaidlus käib selle üle, kas pärast advokatuuri üldkogu 03.03.2016 otsust võis juhatus uuesti otsustada kaebaja advokatuurist väljaheitmise.
2. Advokatuuri juhatus põhjendas 09.02.2016 otsuses (tl 39) kaebaja advokatuurist väljaheitmist üksnes asjaoluga, et kaebaja suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. A.R. taotles 17.02.2016 kaebuses (tl 9-10), et juhatus tühistaks oma 09.02.2016 otsuse või esitaks kaebuse üldkogule, et viimane otsustaks juhatuse 09.02.2016 otsuse tühistamise. Kaebaja leidis, et

§ 37

p 2 näeb ette kaalutlusõiguse (p 2.1); kohtuotsus on üks tõend haldusmenetluses ja tõendid ei kinnita, et A.R. advokaadina jätkamine on võimatu (p 2.2); ning kaebaja kaasusel on 2

§ 37p 2 ei võimalda kaalumist ja juhatuse otsus oli ainuvõimalik.

Üldkogu arutas 03.03.2016 A.R. 17.02.2016 kaebust ja otsustas salajase hääletuse tulemusena kaebuse rahuldada ja juhatuse 09.02.2016 otsuse tühistada (tl 51). Otsuses ei ole põhjendusi, sh seisukohti A.R. advokatuuri liikmelisuse või edasise menetluse suhtes. Seega kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et üldkogu oleks 03.03.2016 otsustanud lõplikult kaebaja advokatuurist väljaheitmise küsimuse. Üldkogu lahendas juhatuse otsuse peale esitatud kaebust ja otsustas kaebuse rahuldada. 10. Kohus nõustub vastustajaga, et üldkogul ei olnudki lõpliku otsuse tegemise pädevust, sest advokatuurist väljaheitmise otsustamine on juhatuse pädevuses. See tuleneb otsesõnu

§ 37

p-st 2, aga ka

§-des 9 ja 12 loetletud üldkogu ja juhatuse pädevuse võrdlusest. Üldkogu valib juhatuse (§ 9 p 2) ja lahendab juhatuse otsuste peale esitatud kaebusi (§ 9 p 6), juhatus aga otsustab liikmete vastuvõtmise ja väljaarvamise üle niivõrd, kuivõrd advokatuurist väljaheitmine ei ole aukohtu pädevuses (§ 12 p 6, 11 ja 15). Kuna üldkogul ei ole pädevust vastu võtta otsuseid, mis on seadusega selgelt antud juhatuse pädevusse, siis ei saa üldkogu ka juhatusel keelata lahendamast küsimusi, mis kuuluvad seaduse kohaselt juhatuse pädevusse. 11. Kuna juhatus oli teadlik kaebajat süüdi mõistvast kohtuotsusest ja

piirab kuriteos süüdi mõistetud isikute õigust kuuluda advokatuuri, siis oli juhatusel pärast üldkogu 03.03.2016 otsust õigus ja kohustus tema pädevusse kuuluv küsimus uuesti otsustada. Nagu vastustaja õigesti märgib ja nagu tuleneb ka

§-de 9 ja 12 võrdlusest, teostas advokatuuri üldkogu 03.03.2016 otsusega üksnes kontrollifunktsiooni juhatuse 09.02.2016 otsuse üle. Oma olemuselt on see sarnane haldusorgani enesekontrolliga vaidemenetluse kaudu. Näiteks võib tuua paralleeli maksukorralduse seadusega reguleeritud maksumenetlusest – kui vaidemenetluses tunnistatakse maksuotsus kehtetuks (nt põhjusel, et maksuotsus ei ole piisavalt motiveeritud), siis on maksuhalduril õigus maksumenetlust jätkata ja teatud juhtudel ka kohustus maks määrata. 12. Sisulise hinnangu sellele, kas kaebajal oli

§ 37

p-s 2 sätestatut arvestades võimalik advokaadina jätkata, on juhatus andnud vaidlustatud otsuse II osa alapunktides 2.2-2.5, leides, et kaebaja tuleb advokatuurist välja heita. Neid sisulisi põhjendusi ei ole kaebaja kohtus vaidlustanud.

1. Seega ei anna kaebuse väited vaidlustatud otsuse tühistamiseks alust ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks ja vastustaja on taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Riigikohtu praktikas (vt selle ülevaade nt Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-26-12, p 29) on rõhutatud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Haldusorgan võib välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitme tingimusega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Menetluskulude jagamisel võib arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras. Käesoleva kohtuvaidluse esemeks olevad küsimused ei välju advokatuuri põhitegevusest. Advokatuuri liikme väljaheitmist otsustades toimib advokatuur haldusorganina, tema otsused 3