lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 4 kuud 20 päeva.
lg 41 alusel valiti tõkendiks vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni, A. Svetlov võeti vahi alla kohtusaalist ning karistuse kandmise alguseks loeti tema kinnipidamise aeg, s.o. 29.06.2016. Menetluskuludena mõisteti A. Svetlovilt riigi tuludesse välja sundraha 322,50 eurot ja määratud kaitsjale makstud tasu 120 eurot, mis
3.
Kohus leidis, et tulenevalt eripreventiivsetest kaalutlustest on A. Svetlovi suhtes võimalik saavutada karistuse eesmärk vaid temale reaalset vangistust mõistes.
lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). 6. Kriminaalkolleegium leiab, et A. Svetlovi apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Süüdistatavale mõistetud karistusse puutuvalt rõhutab kohtukolleegium esmalt seda, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 märgitud karistamise aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid kohtu poolt KarS § 56 väärale kohaldamisele, ei esine. Kohus on karistuse mõistmise põhimõtteid järginud ja oma seisukohti otsuses piisava põhjalikkusega motiveerinud. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult. Süüdistatava taotlus karistuse kergendamiseks ja selle üldkasuliku tööga osaliselt asendamiseks on perspektiivitu. A. Svetlovile varguse katse eest mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust põhjalikult motiveerinud ning see ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. A. Svetlov on kriminaalkorras süstemaatiliste varguste toimepanemise eest korduvalt karistatud. Karistuse raskus on proportsioonis tema süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid asjaolusid. Karistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmise puhul on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud põhjendatud järeldusele sellest, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Apellandi arusaamaga, nagu oleks maakohus mõistnud talle liialt range karistuse, kohtukolleegium ei nõustu. Kohtukolleegium möönab, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-11-99-06). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Svetlovil on 11 kehtivat kriminaalkaristust, kuid vaatamata eelnevalt mõistetud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest mõistetud karistustele, jätkab süüdistatav kuritegude toimepanemist. Tulenevalt süüdistatava isikust leidis kohus põhjendatult, et A. Svetlovi näol ei ole tegemist isikuga, kes on õiguskuulekas. Kaaludes võimalust asendada vabadust piirav karistus osaliselt üldkasuliku tööga, asub kohtukolleegium seisukohale, et A. Svetlov ei ole isikuks, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid, kuna süüdistatava käitumises väljendub ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et talle varasemalt, Harju Maakohtu 22.01.2016 otsusega mõistetud lühiajaline vangistus ei ole suutnud takistada teda käitumast viisil, mis andis järjekordselt aluse tema süüdi tunnistamiseks. 8.
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Tulenevalt
lg 3 lausetest 2 ja 3, kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda või võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesolevas asjas on menetluskuludeks sundraha ja määratud kaitsjale makstud tasu. Seadusandja ei ole näinud ette võimalust süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulude tervikuna riigi kanda jätmist. Samas peab seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja süüdimõistetu maksejõuetuse tõenditele, mida käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Menetluskulude väljamõistmise otsustamisel on oluline arvestada seda, kas menetluskulude riigi kanda jätmine avaldaks positiivset mõju isiku resotsialiseerumisväljavaadetele. Kohtukolleegium nõustub kohtu seisukohaga, et A. Svetlovi jätkuv õigusvastane käitumine seda ei kinnita. Et A. Svetlov viibib vangistuses, kus tööhõive ei pruugi olla kindlustatud, on kohus põhjendatult andnud süüdistatavale võimaluse menetluskulude hüvitamiseks ositi, 12 kuu jooksul. Kohus ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 25 annab kohtule võimaluse määrata täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaeg. Maakohus on andnud võimaluse süüdistatavale tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist. Tegemist on tunduva pikema tähtajaga, kui TMS §-s 25 ettenähtud üldine tähtaeg 30 päeva. Kohtukolleegium selgitab, et tegemist on täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtajaga. Kui nimetatud kohustus pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõue täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile. Ka on võimalik menetluskulude osadena tasumise võimalust tõstatada täitmismenetluse käigus ja esitada sellesisuline taotlus täitmiskohtunikule. Kohtukolleegium leiab, et puudub seaduslik alus niigi menetluskulude tasumise pikendatud tähtaja pikendamiseks A. Svetlovi taotletud viisil. 9. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et A. Svetlovile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on süüdistatava apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes
A. Svetlovi taotluse menetluskulude tasumiseks pikema tähtaja andmiseks jätab kohtukolleegium rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Urmas Reinola Meelika Aava Sten Lind
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.