TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-2837 Otsuse kuupäev 11. veebruar 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Marko Hollandi kinnipidamistingimus

) § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 9

lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

1. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja on aga seisukohal, et tulenevalt EIK praktikast on põrandapind kinnipeetava kohta alla 3 m2 igal juhul EIÕK artikli 3 rikkumine. Kohus nõustub praeguse kaasuse asjaolude pinnalt selle seisukohaga.
2. EIÕK artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt EIK otsus Ananyev jt vs Venemaa p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. Samas ei pidanud Riigikohus oma 20.06.2014 otsuse asjas nr 3-4-1-9-14 punktis 38 veel 2,5 m2 suurust põrandapinda iseenesest inimväärikust alandavaks, kuid Riigikohus möönis, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Riigikohus jättis VSkE § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni vastuolu põhiseadusega tuvastamata seetõttu, et iseenesest ei välista vangistust reguleerivad õigusaktid vanglas viibiva isiku ulatuslikku liikumisvabadust, mis võiks leevendada vähesest põrandapinnast tulenevaid negatiivseid mõjusid. Käesoleval juhul viibis aga kaebaja kõigil 42 päeval, mil tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2, suletud osakonnas. Sellel ajal sai ta väljaspool kambrit liikuda eeskätt igapäevasel tunniajalisel jalutuskäigul. Riigikohus on oma 09.12.2015 otsuse asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 22 EIK praktikat refereerides leidnud, et niisugune liikumisvõimalus on pigem käsitletav kinnipeetava olukorda veelgi halvendavana.
3. Vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud, mis oleks leevendanud põrandapinna vähesust. Seega ei saa kohtu hinnangul käesoleval juhul pidada alla 3 m2 suurust põrandapinda õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada.
4. Asjas on menetluses ka kaebaja nõue seoses puuduliku valgustusega Tallinna Vanglas. Vastustaja selgitas, et igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruumidele valgust. 4 Samuti vastas kamber ehitusseaduse alusel eluruumide kehtestatud üldistele nõuetele ja valgus tuli akna ja kunstlike valgustite kaudu; kambrite laes oli valgusti, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti (tl 13). On tuvastatud, et kaebaja ei ole kordagi pöördunud vangla poole kaebustega, et kambris valgustus oli kehv. Kohus ei ole tuvastanud, et vastustaja oleks rikkunud seoses nimetatud asjaoludega kaebaja õigusi. Seega on tuvastatud, et kaebajale oli kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites.
5. Seoses sportimisvõimalustega märgib Tallinna Vangla, et kaebajale on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. Seda võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Kaebaja sai jalutada jalutusboksis suurusega ca 14 m
6. Seda on piisavalt soovi korral sportimiseks. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Tallinna Vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi spordisaali ja dušši kasutamise osas. 20.

§ 7

lg 1 võimaldab nõuda kahju hüvitamist siis, kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ei olnud võimalik kahju vältida ega ära hoida. Tallinna Vangla on tuginenud sellele, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibides vangla poole oma olukorra parandamiseks. Kohtu hinnangul on Tallinna Vangla väited vastuolulised ja ennast õigustavad. Tallinna Vangla on asjas läbivalt seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud ehk on teda kinni pidanud õiguspärastes kinnipidamistingimustes. Sellisel juhul ei ole kohtul põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje. Seetõttu on kohus seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega on käesoleval juhul täidetud. Sarnasel seisukohal oli ka Riigikohus oma 09.12.2015 otsuse asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 24. 21.

§ 9

lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kuivõrd EIK praktika on kinnipidamistingimuste osas olnud üldjoontes pikemat aega järjekindel, loeb kohus Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse, kuna kohtu hinnangul on Tallinna Vangla jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata.

§-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid käesoleval juhul ei esine. Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendava värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. 22. Oma 09.12.2015 otsuse asjas nr 3-3-1-42-15 punktis 25 rõhutas Riigikohus, et hüvitist ei saa mõista jäikade päevamääradega ja arvutada hüvitist pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures

§ 9

lõiget 2, samuti

§-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Seetõttu peab kohus asjas õiglaseks hüvitiseks 70 eurot. Nimetatud summa on kohtu hinnangul kohane hüvitis, kuna kohus on tuvastanud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi. Ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime 5 ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Vastustaja esitas kohtule piisava tõendusliku materjali selle kohta, et kaebaja õigusi ei olnud rikutud, välja arvatud kambri pindala osas. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. 23. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja vabastatud (tl 23). Muude menetluskulude väljamõistmist pole ta taotlenud. Seetõttu jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 6