← Eesti

2-15-17017/7

Obsah (5)§ 423§ 1§ 230§ 371§ 413

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-15-17017 Määruse tegemise aeg ja koht 1ˇ5. juuli 2016. a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni Kohtuasi M. F. hagi Eesti Vabariigi Viru Vangla kaudu vastu terv

§ 423lõike 1 punktile 13 tuleb jätta hagi läbi vaatamata.

Viru Vangla näol on tegemist haldusorganiga HMS § 8 lõike 1 tähenduses.

§ 1järgi allub üldkohtule eraõigussuhtest tulenev vaidlus.

Kinnipeetavate kinnipidamistingimuste üle toimuv vaidlus ei ole aga kahe eraõigusliku isiku vaheline vaidlus, selline vaidlus tuleb lahendada HKMS sätestatud korras, muuhulgas järgides VangS § 11 lõikes 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuet. Käesoleval juhul ei ole kostjale teadaolevalt käesolevas asjas hageja esitanud vanglale kahju hüvitamise nõuet ning 2

(6)seetõttu on kohustuslik kohtueelne menetlus ka läbimata ja kinnipeetav ei saaks ka halduskohtule esitada kinnipidamistingimustest tulenevat kahjunõuet. Kostja märgib, et kinnipidamistingimustest tulenevate kahjunõuete allumist halduskohtule kinnitab ka paljukordne kohtupraktika (nt RK 11.12.2014 lahend 3-3-1-64-14). Kinnipeetavale võimaldatav ühetunnine jalutuskäik on spetsiifiline vangistuse täideviimisega seonduv toiming, kinnipeetava saatmisel jalutuskäigule ja jalutuskäigult teostavad vanglaametnikud (valvurid) avalikku võimu. Samuti on avaliku võimu teostamisega seotud kinnipeetavate järelevalve jalutuskäigul. Kohtupraktikast tulenevalt saab üldkohtule alluda selline vaidlus, mis oma iseloomult on eraõiguslik. Nii on kohtud leidnud ja seda seisukohta toetab ka ostja, et maakohtule allub tervishoiuteenuse sisulise osutamisega seonduv nõue, kuna vangla meditsiinitöötajad lähtuvad tulenevalt VangS § 52 lõikest 1 tervishoiuteenuste osutamisel eraõiguslikust regulatsioonist, mitte vangistuse kandmist reguleerivatest õigusaktidest. Kinnipeetava jalutuskäigu võimaldamine asetseb aga VangS §-s 55 „Kinnipeetava üldfüüsiline seisund“, mis sätestab vangla kohustused kinnipeetava füüsise arendamisel ja seisundi hoidmisel. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et kui hageja jääb hagis esitatud asjaolude juurde (kahju tekkimine jalutuskäigul vangla väidetavate ebarahuldavate kinnipidamistingimuste tõttu), siis ei allu käesolev hagi üldkohtule ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Üldkohtule alluks käesolev asi seevastu ainuüksi siis, kui hageja esitatud nõue põhineks väidetaval ebakohasel tervishoiuteenusel. Kuigi eelnevalt vaidles kostja vastu hagi menetlemisele maakohtus üleüldse, on kostja käesoleval hetkel ja kui maakohus hagi siiski menetleb, seisukohal, et nõue on üleüldse põhjendamatu. Hageja tugineb oma hagis väitele, et ta kukkus seetõttu, et vangla jalutusboks oli libe. Vangla sellise väitega ei nõustu. Vastavalt

§ 230

lõikele 1 on menetlusosalisel kohustus tõendada enda poolt väidetud faktilisi asjaolusid, tõendite esitamiseni võib teine menetlusosaline kohtupraktikast tulenevalt piirduda omapoolse vastuväitega ilma seda eraldi tõendamata. Vangla märgib siiski, et vangla jalutusboksides teostatakse regulaarset libedustõrjet, et tagada kinnipeetavatele ohutu jalutuskäik värskes õhus. Samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et meie ilmastikutingimustes ei pruugi ka parimal viisil teostatud libedustõrje tagada absoluutset haardumist ning üldteadaolevaks asjaoluks on, et ka isik, kes liigub selliste ilmaolude puhul väljas, peab ka ise olema tavapäraselt hoolikas. Kostja märgib, et VangS § 55 lõikes 2 sätestatud õiguse kasutamine ei ole kinnipeetavale absoluutseks kohustuseks. Kostjale ei ole käesoleval ajal teada, et hageja oleks jalutama minnes teavitanud, et ilmaolud ja sellest tulenevalt jalutusboks on muutunud sedavõrd ohtlikuks, et tal ei ole jalutuskäigu teostamine tavapärase hoole järgimisel võimalik. Sellest tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et tema kukkumise tingis jalutusboksi libedus. Kukkumine on võimalik ka tavapärase liikumise käigus, teada on ka, et kinnipeetavad teostavad jalutuskäigul erinevaid harjutusi, mis võib paratamatult ning kostjast sõltumatult kaasa tuua vigastuse. Kostja märgib ka etteruttavalt, et isegi kui hageja hakkab oma hagis tuginema temale osutatud tervishoiuteenuse sisule, vaidleb kostja hagile vastu ka sellel põhjendusel. Käesolevale vastusele on kostja poolt lisatud hageja tervisekaardi väljavõte, kust nähtuvad hagejale osutatud tervishoiuteenused. Kostja on seisukohal, et osutatud teenused on olnud kvaliteetsed ning vastavuses tervishoiuteenustele esitatavate nõuetega. Kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et maakohus oleks pidanud keelduma

§ 371

lõike 1 punkti 1 alusel hagi menetlusse võtmisest ning kostja vaidleb hagi maakohtu menetlusse võtmisele vastu ja taotleb hagi läbi vaatamata jätmist. Kui kohus siiski ei jäta hagi läbi vaatamata, vaidleb kostja hagile vastu ning palub jätta hagi rahuldamata. NÕUDE TÄPSUSTUS Kohus saatis 22.02.2016 hageja esindajale nõudekirja, milles palus täpsustada, milles seisnes kostja tegevus või tegevusetus tervishoiuteenuse osutamisel. 3

(6)Hageja esindaja vastuse kohaselt on hageja on esitatud kui tervisekahju nõue, mis allub tsiviilkohtule. Ka riigi õigusabi 21.09.2015 määrusest tuleneb, et hagejale antakse riigi õigusabi tsiviilasjas ning ainult sellest lähtuvalt sai hageja määratud esindaja koostada hagi tsiviilkohtusse (mitte halduskohtusse). Kui riigi õigusabi määrav kohus oleks leidnud, et hageja nõue tuleneb kehvadest kinnipidamistingimustest (mis kuulub halduskohtu pädevusse) oleks menetlev kohus edastanud M. F. taotluse riigi õigusabi määramiseks halduskohtule lahendada. M. F. leiab, et Viru Vangla tegevusetus hagejal tervisekahju tekkimisel seisneb selles, et vangla ei osutanud M. F.le koheselt peale kukkumist viivitamatult vajalikku ja nõuetekohast esmaabi, mis viis hageja tervist oluliselt kahjustavate tagajärgedeni, st hagejale on kukkumise tagajärjel tekkinud kahjustuse tõttu määratud osaline (50 %) töövõimetus. Hageja selgitab ja täpsustab, et 03.12.2014 peale kukkumist ei osutanud Viru Vangla M. F.le koheselt ja viivitamatult nõuetekohast meditsiiniteenust, st esmaabi. Hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama, millal talle kutsutakse kiirabi. Tunniajane seismine ühel jalal oli hagejale vaevaline, valurohke ja piinav ning raskendas tema seisundit veelgi. M. F. tervisekahju nõue tuleneb otseselt hagejale ebakohasest tervishoiuteenusese osutamisest, ehkki kukkumise põhjuseks oli libe ja liivatamata tee vangla jalutusblokis. Vangla ei osutanud hagejale koheselt meditsiiniteenust ehkki hageja seda vajas. Riigikohtu praktikat arvestades on iga tervisekahjustus isiku kehalise või vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused elukvaliteedis ja tervisekahjustusest tingitud hagisid vaadatakse läbi tsiviilkohtus. M. F. elukvaliteet on langenud, ta on kukkumise tagajärjel 50 % ulatuses töövõimetu. SKA otsus on jõustunud ja sellest nähtuvalt on hageja tervis oluliselt halvenenud. Tervis aga halvenes otseselt ebakvaliteetse, nõuetele mittevastava tervishoiuteenuse osutamise tõttu vangla süül. Kokkuvõttes: M. F. hagi kuulub läbi vaatamisele tsiviilkohtus. Tegemist on tervishoiuteenuse viivituses ja ebakvaliteetse osutamisega, mille tagajärjel on hageja tervis saanud tõsiselt kannatada, hageja heaolu on langenud. Halduskohtul ei ole võimalik anda hinnangut isiku elukvaliteedi langemise osas, halduskohus vaatab läbi administratiivseid nõudeid vangla kinnipidamistingimuste, elu- ja töökorralduse osas. KOSTJA VASTUS HAGEJA SEISUKOHALE Kostja esitas vastuse hageja seisukohale, milles märgib esmalt, et kohtualluvuse määramise seisukohalt ei ole asjakohased hageja põhjendused talle riigi õigusabi võimaldamise asjaolude kohta. Küsimuse, kas esitatud nõue allub üld- või halduskohtule, saab lahendada esitatud nõude sisust tulenevalt. Hageja jääb oma 01.03.2016 menetlusdokumendis seisukohale, et asi allub üldkohtule ning toob hagi põhjendusena välja, et „vangla ei osutanud M. F.le koheselt peale kukkumist viivitamatult vajalikku ja nõuetekohast esmaabi, mis viis hageja tervist oluliselt kahjustavate tagajärgedeni“ (01.03.2016 menetlusdokument p 5). Sama dokumendi punktis 6 toob hageja välja, et „hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama /---/“. Oma 10.11.2015 koostatud hagi punktis 2 on hageja hagi põhjendusena välja toonud, et „/---/ hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama, millal vangla valveteenistuse töötaja kohale tuli ning talle kiirabi kutsus /---/“. M. F. tervisekahju nõue tuleneb otseselt hagejale ebakohasest tervishoiuteenusese osutamisest, ehkki kukkumise põhjuseks oli libe ja liivatamata tee vangla jalutusblokis. Hageja ei ole oma 01.03.2016 menetlusdokumendis väitnud, et hageja muudaks oma esialgset hagi. Seetõttu tuleb hageja 01.03.2016 menetlusdokumendis esitatud käsitleda kui hagi täpsustust ning sellest tulenevalt tuleb hageja nõuet mõista kui nõuet selle kohta, et valveteenistuse töötaja tegevusest tulenevalt pidi hageja tund aega ootama kiirabi väljakutsumist ning see tõi hagejale kaasa tervisekahju. Kostja esindaja peab vajalikuks selgitada, et kinnipeetavate vahetut järelevalvet teostavad vanglaametnikud (eeskätt valvurid ja vanemvalvurid). Vangla tervishoiutöötaja ei ole vanglaametnik, tervishoiutöötajad kinnipeetavate järelevalvet ei 4
(6)teosta. Kostja esindaja selgitab ka, et üldjuhul ei ole kinnipeetaval võimalik ise ja otse vangla tervishoiutöötaja poole pöörduda – kinnipeetav edastab oma soovi saada tervishoiutöötaja vastuvõtule vanglaametnikule, kes siis omakorda teavitab kinnipeetava soovist vangla meditsiiniosakonda. Vanglaametniku tegevus allub halduskohtu kontrollile ning tervishoiutöötaja tegevus tervishoiuteenuse osutamisel üldkohtu kontrollile. Kehtiv kohtupraktika on erinevate kohtute pädevuse analoogsetes asjades piiritlenud ajahetkega, kus vanglaametnik teavitab vangla meditsiiniosakonda (või pädevat tervishoiutöötajat) kinnipeetava meditsiinilise abi soovist või vajadusest. Üldkohtule alluvaks on nõuet peetud alles peale seda, kui vanglaametnik on teabe edastanud, seni allub vangla tegevus halduskohtu kontrollile. Tuginedes hagis ning 01.03.2016 menetlusdokumendis esitatud seisukohtade analüüsile on kostja seisukohal, et käesoleval juhul heidab hageja vanglale ette just nimelt vanglaametniku tegevusetust, milles tulenevalt kiirabi (tervishoiutöötajat) teavitati hageja abivajadusest väidetavalt põhjendamatu viivitusega ning mis väidetavalt tõi kaasa täiendava tervisekahju. Kostja märgib siiski, et sellise väidetava täiendava tervisekahju esinemise kohta hageja tõendeid esitanud ei ole. Eelnevast tulenevalt jääb kostja 08.12.2015 menetlusdokumendis väljendatud seisukohale, et esitatud hagi ei allu üldkohtule ning kostja palub jätta hagi läbi vaatamata. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED Kohus tutvunud toimiku materjalidega, leidis, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Hageja on kohtusse esitanud tervisekahjustuse nõude põhjendusel, et „vangla ei osutanud M. F.le koheselt peale kukkumist viivitamatult vajalikku ja nõuetekohast esmaabi, mis viis hageja tervist oluliselt kahjustavate tagajärgedeni“ (01.03.2016 menetlusdokument p 5). Sama dokumendi punktis 6 toob hageja välja, et „hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama /---/“. Oma 10.11.2015 koostatud hagi punktis 2 on hageja hagi põhjendusena välja toonud, et „/---/ hagejat kohustati seisma tund aega ühel jalal ja ootama, millal vangla valveteenistuse töötaja kohale tuli ning talle kiirabi kutsus /---/“. Kostja on esitanud taotluse jätta hagi läbi vaatamata Hagiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata

§ 423

lg1 p 13 alusel.

§ 413

lg1 p 13 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama.

§ 1

järgi vaadatakse tsiviilasi läbi tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Seega on pädeva kohtu määramisel oluline, kas tegemist on avalikõiguslikust või eraõiguslikust suhtest tuleneva vaidlusega. Riigikohus on selgitanud, et kohtute pädevuse piiritlemisel on otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt Riigikohtu erikogu

  1. märtsi
  2. a määrus asjas nr 3-3-4-1-15, p 7 ja selles viidatud lahend). Kui avalik õigusliku ülesande täitmisel tekitatakse isikule kahju, siis tuleb Riigivastutuse seaduse /RVastS § 1 lg1, § 7 lg1 ja § 12 lg1-te 1 ja 2 kohaselt esitada asjakohane nõue võimu kandja vastu. Üksi hagis väljatoodud asjaolu ei viita asjaolule, et hageja tervis aga halvenes otseselt ebakvaliteetse, nõuetele mittevastava tervishoiuteenuse osutamise tõttu vangla poolt. See, et vanglatöötaja väidetavalt viivitas kiirabi väljakutsumisega, ei ole nõuetele mittevastava tervishoiuteenuse osutamine. Kohus nõustub kostja selgitusega, et kinnipeetavate vahetut järelevalvet teostavad vanglaametnikud (eeskätt valvurid ja vanemvalvurid). Vangla tervishoiutöötaja ei ole vanglaametnik, tervishoiutöötajad kinnipeetavate järelevalvet ei teosta. 5

(6)Kostja esindaja selgitab ka, et üldjuhul ei ole kinnipeetaval võimalik ise ja otse vangla tervishoiutöötaja poole pöörduda – kinnipeetav edastab oma soovi saada tervishoiutöötaja vastuvõtule vanglaametnikule, kes siis omakorda teavitab kinnipeetava soovist vangla meditsiiniosakonda. Vanglaametniku tegevus allub halduskohtu kontrollile ning tervishoiutöötaja tegevus tervishoiuteenuse osutamisel üldkohtu kontrollile. Kehtiv kohtupraktika on erinevate kohtute pädevuse analoogsetes asjades piiritlenud ajahetkega, kus vanglaametnik teavitab vangla meditsiiniosakonda (või pädevat tervishoiutöötajat) kinnipeetava meditsiinilise abi soovist või vajadusest. Üldkohtule alluvaks on nõuet peetud alles peale seda, kui vanglaametnik on teabe edastanud, seni allub vangla tegevus halduskohtu kontrollile. Riigikohtu erikogu
  1. aprilli
  2. a määruses asjas nr 3-3-4-1-11 (p 9) leiti, et vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Riigikohtu erikogu
  3. augusti
  4. a määruses asjas nr 3-3-4-1-12 (p 9) leiti, et ravivajaduse diagnoosimise ja ravimite määramise vajadusele hinnangu andmisel osutas vangla meditsiinitöötaja kaebajale tervishoiuteenust, mistõttu kujunes vangla ja kaebaja vahel välja eraõiguslik suhe. Halduskolleegium on varem asunud seisukohale, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine toimub eraõiguslikus suhtes (Riigikohtu halduskolleegiumi
  5. detsembri
  6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10 ja
  7. detsembri
  8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6910). Käesoleval juhtumil ei ole vaidluse esemeks vanglaarsti tegevus ravivajaduse hindamisel või tervishoiuteenuse osutamisel. Vanglaametiku (kes ei ole tervishoiutöötaja) poolt kiirabi väljakutsumisega viivitamine ei ole iseenesest hagejale tervishoiuteenuse osutamine. Seega ei kujunenud vangla ja hageja vahel välja eraõiguslikku suhet. Samuti ei kuulu tsiviilkohtu pädevusse hinnangu andmine vangla administratiivsele tegevusele, sh väidetavale vanglapoolsele jalutuskäiguks vajalike tingimuste tagamata jätmisele (väidetav libedus jalutusboksis) ning vaatamata hageja tervislikule seisundile tema vangla koridore koristama saatmisele. RVastS § 1 lg1, § 7 lg1 ja § 12 lg2 tõttu ei tekkinud praegustel asjaoludel hageja ning kostja vahel eraõiguslikku õigussuhet, mistõttu pole maakohus pädev kohus. Hageja esindaja on esitanud väite, et kuna hagejale anti riigi õigusabi tsiviilasjas, siis sellest lähtuvalt sai hageja määratud esindaja koostada hagi tsiviilkohtusse (mitte halduskohtusse). Kohus nimetatud väitega ei nõustu. Riigipoolset õigusabi andes ei hinda kohus esitatava nõude sisulist põhjendatust, sellele, millisele kohtule nõue allub, peaks hinnangu andma siis riigipoolse õigusabi osutaja. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 8, §§ 425 – 427, § 463, § 464 lg 1 ja lg 3, § 465 ning 661 lg 2 jätab kohus hagi läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.