Obsah (13)

§ 444§ 407§ 436§ 367§ 163§ 173§ 174§ 138§ 139§ 144§ 175§ 177§ 178

2-15-128205 KOHTUOTSUS Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Viktor Brügel Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mai 2016, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-128205 Ts

) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse selgitused

§ 444

lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

§ 407

lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Hageja esitas Harju Maakohtule hagiavalduse XXXXOÜ ja kostja vahel 20.06.2012 sõlmitud laenulepingu alusel võlgnevuse välja mõistmiseks. XXXXOÜ loovutas 01.11.2013 nõude loovutamise lepinguga laenulepingust tuleneva nõude hagejale CREDITREFORM EESTI OÜ-le. Hageja on palunud kostjalt välja mõista laenusumma 190 eurot, käsitluskulu 45 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 51,41 eurot, kahjuhüvitis 82,99 eurot ja edasiulatuv viivis. Hagiavaldus on 07.04.2016 kohtumäärusega menetlusse võetud. Kostjale on menetlusdokumendid avalikult kätte toimetatud 13.04.2016 väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud kohtuteatega, mille kohaselt menetlusdokumendid loetakse avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 20 päeva arvates hagimaterjalide kättetoimetamisest. 2 2-15-128205 Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25.02.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-21-122-08, p 19). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. Laenutaotluses (tl 32) ja hagiavalduses on välja toodud, et laenutaotluse käsitlemistasu ja laenusumma väljastamise eest kuulus tasumisele käsitlustasu 45 eurot. Lepingu üldtingimuste punkti 6.

1. kohaselt kuulub käitluskulu laenutaotleja poolt tasumisele koos laenu tagastamisega laenuperioodi lõpus. Lepingu üldtingimuste punkti 6.
2. kohaselt ei arvesta laenuandja laenult intressi (tl 36). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-169-13 punktis 34 osundanud, et lepingutasu on võimalik põhimõtteliselt vaadelda osana raha kasutamise eest (intressina). XXXXOÜ väljastab hagiavalduse kohaselt füüsilistele isikutele laene, st seda saab pidada XXXXOÜ majandus- ja kutsetegevuse raames toimuvaks laenude väljastamiseks. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Kohus leiab, et kuna intressi võib käsitleda kui tasu majandus- ja kutsetegevuses antud laenu kasutamise eest, siis on põhjendatud käsitleda laenulepingus sätestatud 45 euro suurust käitlustasu kui tasu laenu kasutamise eest ehk intressi VÕS § 29 lg 2 alusel. Asjaolu, et käitlustasu kuulub laenusaaja poolt maksmisele alles koos laenu tagastamisega, mitte laenulepingu sõlmimisega ja laenu väljastamisega, annab alust arvata, et käsitlustasu all on käsitletud siiski tasu laenu kasutamise eest VÕS 397 lg 1 kohaselt. Kuivõrd laenuandja tegutses oma majandus- ja kutsetegevuse raames, on põhjendatud VÕS § 29 lg 2 ja § 397 lg 1 alusel tõlgendada laenu käitlustasu 45 eurot kui laenu kasutamiselt tasumisele kuluvat intressisummat. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel tühine. Riigikohus on leidnud, et krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Riigikohtu hinnangul võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegemist, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 5.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale. VÕS § 406 lg 2 kohaselt võetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse asja hind või tasu teenuse kasutamise eest sõltumata sellest, kas asja või teenuse osutamise eest tasutakse krediiti kasutades või mitte. XXXXOÜ ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu krediidi kulukuse määr on 1 227,87%, võttes arvesse laenu 30-päevase kasutamise eest tasumisele kuuluvat käitluskulu/intressi 45 eurot. Krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati, so juunis 2012, avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 32,25%. Hageja ja kostja sõlmitud laenulepingu järgne krediidi kulukuse määr ületab seega Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra enam kui kolmkümmend kaheksa korda. Hageja ei ole hagis välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid ümber 3 2-15-128205 eelduse, et vastastike kohustuste osas sel määral tasakaalust väljas olev leping on heade kommete vastane. Kohtu hinnangul ei piisa selle eelduse ümberlükkamiseks ainuüksi väitest, et käitluskulu ei ole käsitletav intressina ja et laenutaotleja on kinnitanud laenu sobivust ja üldtingimustega tutvumist. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on eeltoodust tulenevalt TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine, tuleb anda hageja nõuetele hinnang alusetu rikastumise sätete alusel (Riigikohtu 5.01.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 38). Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuna kostja ei ole hagejale laenusummat tagastanud hiljemalt 21.07.2012, siis on hagejal VÕS § 1028 lg 1 alusel alates sellest kuupäevast õigus nõuda kostjalt üle antud laenusumma, so 190 euro, tagastamist. Hagejal on lisaks õigus kostjalt nõuda raha kasutamise eest intressi VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras ning alates põhivõla lepingujärgse tagastamise kuupäevast tagastamata põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Laenu tagastamise tähtaeg oli 21.07.
3. VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud intressimääraks tuleb lugeda 1% aastas, seega kujuneb laenu kasutamise eest makstava intressi suuruseks (190 x 1% x 30 / 365) 0,16 eurot. Arvestades eeltoodut, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 190 eurot, VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras intress 0,16 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 57,46 eurot (190 x 8% x 163/365 + 190 x 7,75% x 104/365 + 190 x 8,75 x 77/365 + 190 x 8,5% x 184/365 + 190 x 8,25% x 181/365 + 190 x 8,15% x 184/365 + 190 x 8,05% x 460/365) ning

§ 367

sätestatud edasiulatuv viivis alates 05.04.2016 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja on nõudnud ka kostjale saadetud teadetega seotud kulude hüvitamist vastavalt laenulepingu üldtingimustes sätestatule. Kostjale on saadetud meeldetuletuskirjad. VÕS § 158 lg-tes 1 ja 3 sätestatut arvestades on ka meeldetuletuskirjade tasu nõude korral sisuliselt tegemist leppetrahvinõuetega (eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summa). Kuivõrd laenuleping on kohtu ülalesitatud järelduste kohaselt tervikuna tühine, ei ole kehtivad ka selles sisalduvad leppetrahvikokkulepped. Nendele hageja järelikult tugineda ei saa. Teadete väidetava saatmisega seotud tegelike kulude suurust ei ole hageja tõendanud.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ligikaudu 67% ulatuses.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 45 eurot, hagi esitamisel tasutud täiendav riigilõiv 55 eurot ja õigusabikulu 170 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja 4 2-15-128205 on kohtu poolt kontrollitud andmetele käibemaksukohustuslane (alates 01.10.2002, nr EE100783272).

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

§ 139

lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 170 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades, et kohus rahuldas hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega seetõttu, et kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks kohtule, ei saa hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 50 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on hageja menetluskulud summas 150 eurot (45+55+50). Kuivõrd kohus jätab

§ 163

lg 1 alusel hageja menetluskuludest 67% kostja kanda ja 33% hageja enda kanda, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulud 100,50 eurot (67% 150-st). Kostja menetluskulud jätab kohus kostja kanda. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, siis ei saa kostjal menetluskulusid tekkinud olla.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik 5