KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. M. Holland on vaikides oma väidetavaid õiguste rikkumisi talunud ja ei ole pidanud vajalikuks neist vangistuse ajal vanglat teavitada. See näitab, et tegelikkuses vangistustingimustega seonduvalt mingisuguseid kannatusi ei kaasnenud ja kannatuste väitmine on esitatud üksnes rahalise kompensatsiooni saamiseks. 2) Arvestades perioodide lühiajalisust ja vähest kõrvalekallet 3 m²-st, ei saa M. Hollandile tagatud kinnipidamistingimusi pidada inimväärikust alandavateks sedavõrd, mille eest rahalise hüvitise väljamõistmine on põhjendatud.

1. M. Holland ei ole vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
3. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et M. Holland viibis Tallinna Vanglas halduskohtu poolt menetletud perioodil 27.08.2013-27.08.
4. Halduskohtu otsust on apellatsiooniastmes vaidlustanud üksnes vastustaja. Vastustaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsust osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 70 eurot. Muus osas halduskohtu otsust apellatsiooniastmes vaidlustatud ei ole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, mistõttu ei pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust vaidlustatud osas halduskohtu otsuse 3 tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Vastustaja väitel tuleb halduskohtu otsus tühistada, kuna kohus on jätnud arvestamata, et kaebaja on jätnud tõhusamad õiguskaitsevahendid kasutamata, sest ta ei ole pidanud vajalikuks väidetavatest õiguste rikkumistest vangistuse ajal vanglat teavitada. 11.

§ 7

lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 7

lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või kahjuhüvitist vähendada (Riigikohtu 27.05.

1. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Seega esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla üldist ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine aidanud kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.
2. a otsus asjas nr 33-1-42-15, p 24; 27.05.
3. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2; 15.06.
4. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14).
5. Käesolevas asjas väidab vastustaja (p 30, tl 32), et kaebaja ei ole pöördunud vangla poole oma olukorra parandamiseks. Kohtueelses menetluses leidis vastustaja ühtlasi (tl 13p), et põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambripinnaks kinnises vanglas 2,5 m² asemel 3 m² ning ehitatud on uued vanglad. Täiendavalt tõi vastustaja välja Riigikohtu 19.01.
6. a otsuse nr 3-3-1-76-11 p-s 13 märgitu, et kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse ning pikemat käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates nn ülerahvastatuse keelu. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 20 märkinud, et kuna vastustaja on asjas läbivalt seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud ehk on teda kinni pidanud õiguspärastes kinnipidamistingimustes, siis ei ole kohtul põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõnda tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat tagajärge, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval juhul täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Vastustaja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mis annaksid alust asuda teistsugusele seisukohale. Vastustaja on apellatsioonkaebuses üksnes tsiteerinud Tartu Ringkonnakohtu 26.11.
7. a otsust nr 3-14-
8. Nii nimetatud otsus kui ka Tartu Halduskohtu 02.10.
9. a otsus on Riigikohtu 15.06.
10. a otsusega asjas nr 3-3-1-16-16 tühistatud ja Riigikohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebaja kaebuse. Seega ei ole vastustaja viidatud lahend asjakohane. Kohtupraktikas on ka sedastatud, et kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (Riigikohtu 27.05.
11. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2). Ringkonnakohus on eelnevat arvestades seisukohal, et 4 käesolevas asjas ei saa kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada.
12. Vastustaja leiab veel, et arvestades perioodi lühiajalisust ja vähest kõrvalekallet 3 m²-st, ei saa kaebajale tagatud kinnipidamistingimusi pidada inimväärikust alandavateks, mille eest oleks rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud.
13. Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Asja materjalide pinnalt on tuvastamist leidnud, et kaebaja viibis järjestikku 42-l päeval suletud osakonna kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m² (kohtuotsuse p-d 13 ja 16). Vaidlust ei ole käesolevas asjas selle üle, et kaebajal oli vaidlusalusel perioodil võimalik viibida väljaspool kambrit üksnes igapäevase 1tunnise jalutuskäigu ajal. Ka ei ole asjas vaidlust selle üle, et vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Halduskohus on ka asjakohaselt otsuse p-s 17 märkinud, et vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud, mis oleks leevendanud põrandapinna vähesust.

1. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus kaebaja pidi viibima peaaegu terve päeva (v.a jalutuskäigu aeg) alla 3 m² suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires, kuid muude kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse üle vaidlus puudub, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust (Riigikohtu 09.12.
2. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Ka on Riigikohus 27.05.
3. a otsuse nr 3-3-1-21-16 p-s 10.3 selgitanud, et võimalus viibida üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIK otsus asjas nr 5747/10: Jevšnik vs Sloveenia, p 23). Arvestades, et kaebajale ei võimaldatud vaidlusalusel perioodil mingeid muid tegevusi, mis võimaldanuks tal väljaspool kambrit rohkem, kui vaid jalutuskäigu aeg, viibida, leiab ringkonnakohus, et seega ei esine asjas muid asjaolusid, mis oleksid leevendanud kaebajale vähesest põrandapinnast tekkinud negatiivseid mõjutusi. Seetõttu olid kaebaja kinnipidamistingimused kambris, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², õigusvastased ning inimväärikust alandavad. Vastustaja on apellatsioonkaebuses tsiteerinud Tartu Ringkonnakohtu 12.01.
4. a otsust nr 3-14-5115, milline otsus on jõustunud, kuna seda ei kasseeritud. Ringkonnakohus peaks siiski vajalikuks märkida, et viidatud 12.01.
5. a otsuses on kohus tuginenud hüvitisenõude rahuldamata jätmisel peamiselt asjaolule, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Seega ei ole viidatud lahend asjakohane ega kohaldatav (vt ka käesoleva otsuse p-s 12 märgitut). Kuna

§ 9

lg 1 tingimused on täidetud, siis on halduskohus põhjendatult kaebajale välja mõistnud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise.

1. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus Tallinna Vangla rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.02.
2. a otsuse muutmata. apellatsioonkaebuse
3. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 12.
4. 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel