K OHT UMÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnak

) § 112 lg 1 p 1 sätestatut arvestades on ajavahemikul 01.03.2016-01.07.2016 laekunud kaebaja arvele kokku 318,85 eurot, millest on kinnipidamisi nõuete ja vabanemisfondi tehtud summas 223,20 eurot.

§ 112

lg 1 p 1 sätestatut arvestades on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega 47.83 eurot ((318,85-223,20)/4x2). Halduskohus leidis, et käesoleva asja menetluskulud piirduvad kaebaja jaoks eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Seega esineb käesoleval juhul seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks ja seetõttu ei kuulu menetlusabi taotlus riigilõivust vabastamise näol rahuldamisele. Halduskohus jättis ühtlasi rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks (määruse resolutsiooni p 1). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebaja esitas 08.08.2016 halduskohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 21.07.
2. a määruse peale. Kaebaja selgitab, et ta on maksejõuetu, kuna suitsetab 3 sigaretti päevas ning kulutab seega sigarettidele 14 eurot kuus, mis on kogu kaebaja sissetulek vanglas. Kaebajal tuleks riigilõivu tasumiseks loobuda sigarettidest, kuid kaebaja ei suuda seda teha, kuna see on tema jaoks põhivajadus. Kaebaja leiab, et kohus keeldus ebaõiglaselt tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamisest, kuigi seda oleks saanud teha. Euroopa Liidu põhiõiguste harta § 47 sätestab, et igaühele, kellel ei ole piisavalt vahendeid, antakse tasuta õigusabi selles ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda. Seega palub kaebaja end vabastada riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel. Kaebaja toob välja, et Euroopa Liidu liikmesriikides varustab kinnipeetavaid sigarettidega vangla ning ainult sellisel juhul oleks nii, et kinnipeetava poolt teenitud rahast piisab, et katta kulud, mis on seotud kinnipeetava pöördumisega kohtusse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Kaebaja esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 21.07.
4. a määruse resolutsiooni p-i 2 peale, millega halduskohus jättis tema taotluse määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.
5. Tartu Halduskohus ei lähtunud ringkonnakohtu hinnangul õigesti halduskohtumenetluses Tartu Halduskohtu 21.07.
6. a määruse tegemise ajal kehtinud menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest, kuna jättis kohaldamata Riigikohtu üldkogu põhimõtted 12.04.
7. a otsuses haldusasjas nr 331-35-15, millega tunnistati kehtetuks

§ 112

lg 1 p osas, milles see ei võimaldanud kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata 2 2 vältimatuid kulutusi. Ringkonnakohus kohaldab määruskaebuse lahendamisel Riigikohtu üldkogu poolt 12.04.

1. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-15 välja toodud menetlusosalisele menetlusabi andmise reegleid. Samuti märgib ringkonnakohus, et halduskohus on kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel hinnanud kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid perioodil 01.03.2016-01.07.2016, kuid oleks pidanud hindama kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid perioodil 14.03.2016-13.07.
3. Ringkonnakohus ei võta halduskohtu 21.07.
4. a määruse resolutsiooni p-1 osas eraldi seisukohta, kuna kaebaja ei ole oma määruskaebuses seda käsitlenud, kuid märgib, et asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud riigi õigusabi taotluse, mida halduskohus pidanuks 21.07.
5. a määruses lahendama ning lisaks sellele ei nähtu ka nimetatud määruse põhjendavast osast, et halduskohus oleks riigi õigusabi taotlust lahendanud.
6. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 111

lg 1 kohaselt menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kohtupraktikas on selgitatud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele toimunud laekumisi, s.h nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad). Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et analoogia korras on

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (vangistusseaduse § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused elektriseadmete kasutamisele on võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega maha arvatavad (vt. Riigikohtu 12.03.

1. a määrus nr 3-7-1-3-61-12). Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks.
2. Kohtupraktikas on lisaks leitud, et kinnipeetavatel on igakuised kulutused ca 5% ulatuses töötasu alammäärast vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata (Riigikohtu 12.04.
3. a otsus nr 3-3-1-35-15). Taotluse esitamise ajal oli töötasu alammäär 430 eurot (vt Vabariigi Valitsuse 18.12.
4. a määrus nr 139). Kuna menetlusabi taotluse lahendamisel võetakse arvesse menetlusabi taotlusele eelnenud nelja kuud (14.03.201613.07.2016) ja sel perioodil oli töötasu alammäärast 5% 22 eurot, siis järelikult tuleb kinnipeetava sissetulekutest lisaks

§ 112

lg 1 p-s 1 sätestatud kulutustele täiendavalt maha arvata selle perioodi vältimatuteks kulutusteks vajalik raha 88 eurot (4x22). 15. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 6 järgi tasutakse kohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt on tema nelja viimase kuu sissetulek enne ringkonnakohtule määruskaebuse esitamist olnud 381,43 eurot. Kaebaja sissetulekutest on seaduse alusel nõuete fondi ja vabanemisfondi arvatud 276 eurot. Seega tuleb kaebaja sissetulekutest

§ 112lg 1 p 1 ja kohtupraktika järgi maha arvata 355 eurot (276+88).

Eeltoodust tulenevalt on kaebajale halduskohtu poolt võimaldatud 3 3 menetlusabi jätkamise hindamisel arvestatavaks sissetulekuks määruskaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu põhjal arvutatud kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek 13,22 eurot ((381,43-355)/4x2). 16. Kuna kaebaja

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt arvutatud nelja kuu keskmine sissetulek on väiksem kui eeldatavad menetluskulud, siis iseenesest ei ole kaebajale menetlusabi andmine keelatud, kuid

§ 111

lg 1 kohaselt tuleb menetlusabi andmisel hinnata ka kaebuse perspektiive.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega, ka vaatamata kaebaja majanduslikule seisundile ei anta menetlusabi juhul, kui kohus hindab kaebuse edulootusi väheseks.

1. Kaebaja taotles menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 29.06.
2. a määruse peale, millega halduskohus tagastas tema kaebuse, kuna jõustus Tartu Halduskohtu 01.02.
3. a määrus, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel. Halduskohtu 01.02.
4. a määruse kohaselt tuli kaebajal tasuda kaebuse esitamisel riigilõiv summas 15 eurot 15 päeva jooksul arvates 01.02.
5. a määruse jõustumisest. Halduskohtu 01.02.
6. a määrus jõustus Riigikohtu 13.06.
7. a määrusega, millega jäeti kaebaja määruskaebus menetlusse võtmata. Seega tuli vastavalt halduskohtu 01.02.
8. a määrusele kaebajal tasuda kaebuse esitamisel riigilõiv hiljemalt 15 päeva jooksul 01.02.
9. a määruse jõustumisest arvates, s. o hiljemalt 28.06.
10. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks riigilõivu tasunud või taotlenud riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist. Halduskohus on 01.02.
11. a määruses selgitanud kaebajale, et riigilõivu tasumata jätmise korral tagastatakse kaebus selle esitajale läbivaatamatult. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates alust pidada Tartu Halduskohtu 29.06.
12. a määruse peale esitatud määruskaebust piisavalt edukaks selleks, et vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel.
13. Sellega jääb Tartu Halduskohtu 21.07.
14. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. Ringkonnakohus asendab aga vastavas osas halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel