Obsah (4)

§ 152§ 46§ 203§ 124

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ta

) § 46 lg-s 2 ettenähtud kaebetähtaja rikkumisega ning palus menetluse

§ 152lg 1 p 2 alusel lõpetada.

Vastustaja väitel sai kaebaja teenistusest vabastamist ja hüvitise maksmist puudutavad käskkirjad allkirja vastu kätte 30.09.2015 ja samal päeval sai kaebaja teada ka vallavalitsuse poolt käskkirjades sätestatud ulatuses hüvitise väljamaksmisest, mistõttu pidi kaebajale olema üheselt selge, et üheksa kuu suuruse hüvitise maksmisest on keeldutud.

1. 14.03.
2. a seisukohas teatas kaebaja, et sai alles vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud vastusest teada, et eksisteerib ka vallavanema 28.09.2015.a käskkiri nr 25, mistõttu polnud ta selle sisust varem teadlik. Lisaks ei pidanud kaebaja käskkirjas sisalduvat ega ettenähtust väiksema summa tasumist ka otseseks ülejäänud hüvitise maksmisest keeldumiseks ning väitis, et sellena saab kõne alla tulla vaid olukord, kus haldusorgan keeldub mingi toimingu tegemisest sõnaselgelt või keeldub millestki, mida temalt on otsesõnu taotletud. Sellest tulenevalt leidis kaebaja, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Siiski esitas kaebaja ka kaebetähtaja ennistamise taotluse põhjusel, et sai käskkirja esmakordselt alles peale kaebuse esitamist koos vastustaja vastusega ja lisaks pole sellel ka vaidlustamisviidet.
3. Tartu Halduskohus luges 21.03.
4. a määrusega kaebuse esitatuks seaduses ettenähtud kaebetähtaja rikkumisega, luges kaebaja põhjendused mittemõjuvateks, jättis taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas kaebuse kohtuliku menetlemise. Halduskohus selgitas, et kuna kaebaja on esitanud kohustamiskaebuse, kuulub kohaldamisele

§ 46

lg 2, mille kohaselt võib niisuguse nõude esitada 30 päeva jooksul arvates toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest. Kaebuses on kaebaja märkinud, et talle maksti teenistusest vabastamisel välja ATS § 102 lg 1 järgne hüvitis ja lisaks ka Kadrina valla põhimääruse § 25 lg-st 1 tulenev hüvitis. Niisugust toimingut pidas halduskohus mistahes muu suurusega hüvitise maksmisest keeldumiseks ja see sai kaebajale teatavaks raha kätte saamise hetkel. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et talle anti lubadus maksta täiendavalt veel ka rahasumma, milline vastaks varem kehtinud põhimäärusest tulenenud hüvitise puudujäävale osale, siis leiab halduskohus, et pole mingit alust pidada vastustajat tegevusetuks ning tugineda pikema kaebetähtaja olemasolule. Halduskohus märkis, et ATS § 104 lg 1 kohaselt tuleb lõpparve välja maksta teenistussuhte viimasel päeval ning kuna kaebaja vabastati teenistusest 30.09.2015 ja kaebaja ei ole väitnud, et lõpparvet sellel kuupäeval ei makstud, siis algas kohustamisnõude esitamiseks ette nähtud 30-päevane tähtaeg 01.10.2015. Seega leidis halduskohus, et kaebus tulnuks esitada hiljemalt 30.10.2015, kaebaja on seda teinud aga alles 27.01.2016. Halduskohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et kaebaja ei saanud kaebust varem esitada, kuna ei teadnud midagi 28.09.2015. a käskkirja nr 25 olemasolust. Vastustaja kinnitusel anti koos käskkirjaga nr 21 kaebajale kätte ka käskkiri nr 25 ning halduskohus leidis, et kaebaja esitatud kaebuse sisu osundab selgelt nii käskkirja nr 25 kui valla uue põhimääruse vastava sätte sisu täpsele tundmisele. Halduskohus asus seisukohale, et ka juhul kui käskkiri nr 25 jäeti kaebajale mingil põhjusel kätte andmata, pole alust kaebust tähtaegseks lugeda, sest

§ 46

lg 7 näeb ette, et kaebetähtaeg loetakse möödunuks kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusakti olemasolust või keeldumisest muul viisil teada saanud, kuid tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Riigikohtu praktikast tuleneb, et umbes ühe kuu pikkune periood on teatavaks tegemata haldusakti väljanõudmise taotluse esitamiseks piisav. Kuna kaebaja puhul on tegemist vallavalitsuses töötanud sekretär-registripidajaga, saab halduskohtu arvates sama aega mõistlikuks pidada ka käesoleval juhul. Lõpparve kättesaamisel pidi kaebaja halduskohtu hinnangul mõistma, et hüvitist ei maksta koondamisteate kätte saamise ajal kehtinud valla põhimääruses ette nähtud ulatuses. Väide, et teenistusest vabastamise ja hüvitise küsimuse lahendamine kahes erinevas käskkirjas oli ootamatu, halduskohtu hinnangul kaebajat ei vabanda, kuna sellisel juhul pidanuks ootamatu olema hoopis ühe kuu keskmisest palgast suurema hüvitise saamine, sest 28.09.2015.a käskkiri nr 21 näeb ette ainult niisuguse suurusega hüvitise. Halduskohus juhtis kaebaja tähelepanu ka asjaolule, et Kadrina valla dokumendiregister on avalik ning et mõlemad kaebajat puudutavad käskkirjad on selles olemas. 2 Halduskohus selgitas, et halduskohtumenetluse seadustiku § 71 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaja ennistamise võimalus on ette nähtud üksnes nende juhtumite tarbeks, mil kaebuse esitamine viibib kaebajast mitteolenevatel põhjustel ja kohus saab tähtaja ennistada vaid siis, kui ta need põhjused tuvastab. Seejuures on kohtupraktikas juurdunud seisukoht, et mõjuvate põhjustega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud, kuid siiski võimalik. Kaebaja viitab kaebetähtaja ennistamise taotluses käskkirja nr 25 kätte toimetamisega seotud rikkumistele ning vaidlustamisviite puudumisele, kuid selline põhjendus jäi halduskohtule arusaamatuks olukorras, kus kaebaja on küll saanud kohtult võimaluse täiendavate taotluste esitamiseks, kuid pole nimetatud käskkirja vaidlustamist üldse vajalikuks pidanud. Kaebusest ja sellele lisatud täiendusest ei nähtu halduskohtu hinnangul, et käesoleva juhtumi puhul oleks tegemist erandlikku lähenemist vajava olukorraga. Kaebaja on pikka aega kohaliku omavalitsuse teenistuses olnud ametnik ning seega järeldas halduskohus, et kaebaja on kursis nii vallavalitsuse tegevuse ja seda reguleerivate õigusaktide sisu, kui oma õiguste ulatuse ja realiseerimise võimalustega ning on olnud nende kaitsmisel ise hooletu ega oma seetõttu kaebuse esitamise tähtaja ennistamist võimaldavaid mõjuvaid põhjuseid. Eeltoodud põhjustel leidis halduskohus, et kaebus on esitatud seaduses sätestatud kaebetähtaja rikkumisega. Kuna kaebaja on ebamõistlikult viivitanud kaebuse esitamisega ega ole nimetanud mingeid objektiivseid põhjendusi, milledest nähtuks selle õigeaegse esitamise võimatus, puudusid halduskohtu hinnangul mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks ning seega jättis halduskohus vastava taotluse rahuldamata ja lõpetas kaebuse kohtuliku menetlemise halduskohtumenetluse seadustiku § 124 lg 2 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kaebaja esitas 05.04.2016 Tartu Halduskohtusse määruskaebuse halduskohtu 21.03.2016. a määrusele, milles taotleb Tartu Halduskohtu 21.03.2016. a määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega tunnistada kaebuse tähtaegsust. Kaebaja põhjendas, et vastustaja ei ole toimetanud kaebajale kätte keeldumist hüvitise maksmiseks ning halduskohus leidis ekslikult, et teenistusest vabastamise hüvitise kättesaamine konkreetses summas on käsitletav keeldumisena suurema hüvitise maksmisest, mis käivitas otsekohe 30-päevase kaebetähtaja kulgemise. Kaebaja hinnangul puudub õiguslik alus väitmaks, et kaebaja pidi kontrollima talle tehtud väljamakseid nende laekumise päeval ja sidumaks kaebetähtaja kulgemise alguse sellega, kuna kaebajal puudub kohustus jälgida oma pangakontot või kontrollida oma endise tööandja tegevust reaalajas. Kaebaja leiab, et

§ 46

lg-d 1 ja 2 seovad 30-päevase kaebetähtaja juhtumitega, kus isikutele on haldusakt või toimingust keeldumine kätte toimetatud. Kaebaja hinnangul on ekslik tõlgendus, mille kohaselt saab toimingust keeldumiseks pidada halduse kaudset tegevust, kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 4 p 2 kohaselt lõpeb toimingu menetlus põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. Kaebaja leiab, et põhjendatud otsusena ei saa käsitleda ettenähtust väiksema makse tegemist kaebaja pangakontole. Kaebaja märgib, et tasakaalust väljas on halduskohtu käsitlus, mille kohaselt on kaebajal kohustus jooksvalt jälgida oma pangaarvet, teha iseseisvalt kindlaks halduse tegevuse aluseks olevad asjaolud ning samal ajal ei pea kohus isegi taunitavaks seda, et kaebajale ei toimetatud kätte 28.09.2015. a käskkirja nr 25. Kaebaja on vaidlustanud 28.09.2015. a käskkirja nr 25 (mis toimetati kaebajale kätte kohtumenetluse käigus alles 29.02.2016) ning kaebus on Tartu Halduskohtu menetluses haldusasjana 3-16-622. Kaebaja hinnangul on oletuslik halduskohtu järeldus, et kaebaja on

§ 46lg 7 mõttes kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud.

Kaebaja selgitab, et ekslik on halduskohtu seisukoht, et vastustaja toimetas 28.09.

1. a käskkirja nr 25 kaebajale kätte koos käskkirjaga 21, sest halduskohtul ei olnud mingit alust eeldada, et kaebaja selles küsimuses õigust ei räägi ja enne vastava järelduse tegemist oleks tulnud vastustajal lasta tõendada väidet, et käskkiri nr 25 on kaebajale allkirja vastu kätte toimetatud. 3 Teades kuupalka, millel hüvitiste suurus põhineb, on võimalik välja arvutada, kui mitme kuu eest kaebajale teenistusest vabastamise hüvitist maksti ning kaebaja leiab, et halduskohus oleks pidanud selgitama, mis põhjusel ei ole selline arvestus võimalik 28.09.
2. a käskkirja nr 25 olemasolust teadmata. Kaebaja põhjendab, et vastustajal puudus diskretsioon otsustamaks hüvitise maksmist või määratlemaks selle suurust ning seetõttu ei olnud kaebajal alust eeldada, et maksmiseks käskkiri vormistatakse. Sama nähtub kaebaja hinnangul ka 28.09.
3. a käskkirjast nr 21, kus haldusakt on vormistatud toomaks kaasa kaebaja teenistusest vabastamist, kuid seadusest tuleneva ja diskretsioonita välja maksmisele kuuluva hüvitise osas on vallavanem pelgalt palunud raamatupidamisel see kaebajale välja maksta. Kaebaja elas seega põhjendatud teadmises, et hüvitise osas ei ole käskkirja vormistamine üldse vajalik ning seda ei vormistatud. Samuti leiab kaebaja, et asjaolu, et vastustaja dokumendiregister on avalik, ei mõjuta kuidagi seadusest tuleneva kaebetähtaja kulgemist, kuna dokumendiregistri avalikustamine ei muuda halduse kohustust haldusakte ja keeldumisi neist puudutatud isikutele seaduses ettenähtud korras teatavaks teha ega muuda kõiki neist puudutatud isikuid halduse vastavast tegevusest teadlikuks. Kaebaja on ka seisukohal, et 28.09.
4. a käskkiri nr 25 ei ole haldusakt ega suunatud kaebajale, sest käskkiri nr 25 on kohustusliku rahalise kohustuse täitmise dokumenteerimine, mitte õiguslik alus hüvitise saamiseks. Samuti ei ole käskkirjale lisatud vaidlustamisviidet, mis viitab kaebaja hinnangul sellele, et ka vastustaja ise ei pea seda dokumenti haldusaktiks. Seetõttu ei toimetanud vastustaja kaebaja arvates kaebajale seda dokumenti ka kätte enne haldusasjas 3-16-202 menetluse alustamist. Kaebaja märgib, et 28.09.
5. a käskkirjaga nr 25 ei ole kaebaja osas millestki keeldutud ning kaebaja ei ole enne kohtumenetluse alustamist pöördunud vastustaja poole kokku 12 kuu palga suuruse teenistusest vabastamise hüvitise saamiseks, mis andnuks vastustajale võimaluse sellele keeldumisega vastata.

§ 46

lg 2 kohaselt saab kaebaja hinnangul keeldumisena kõne alla tulla vaid olukord, kus haldus keeldub mingi toimingu tegemisest sõnaselgelt ja keeldub millestki, mida temalt on otsesõnu taotletud.

§ 46

lg 2 teine lause annab ühe aasta pikkuse kaebetähtaja ning kaebaja arvates on selge, et see kohaldub ka juhtudel, kui kaebajale on kindlalt teada, milline on halduse poolse toimingu tegemise tähtaeg, kuid halduskohus on seda tähtaega põhjendamatult kitsendanud. Kaebaja selgitab, et halduskohtu 21.03.2016. a määruse aluseks oleva seisukoha jaatamisel ei kohalduks viidatud 1-aastane kaebetähtaeg mitte kunagi, sest teades toimingu tähtaega, peab kaebaja koheselt eeldama sellest keeldumist. Kaebaja leiab, et pole alust tõlgendada

§ 46

lg 2 teist lauset viisil, mille kohaselt on halduse poolne kohustuse tähtaegne mittetäitmine eelduslikult keeldumine kohustuse täitmisest, millele 1-aastane kaebetähtaeg ei kohaldu. Kaebaja ei nõustu ka käsitlusega nagu saaks viivitamiseks pidada üksnes olukorda, kus haldus otsesõnu kinnitab keeldumise puudumist ja üksnes oma tegevuse viibimist või oma tegevusetust.

1. Vastustaja esitas 29.04.2016 seisukohad kaebaja 05.04.
2. a määruskaebusele. Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu 21.03.
3. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses toodud asjaolud ei anna alust vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks. Vastustaja leiab, et halduskohus on õigesti järeldanud, et kaebajale teatud suurusega hüvitise välja maksmist saab pidada mistahes muu suurusega hüvitise maksmisest keeldumiseks. Vastustaja on seisukohal, et haldusorgani keeldumine ei pea olema väljendatud alati haldusaktis sõnaselgelt, vaid see võib väljenduda ka toimingus, millest saab üheselt järeldada, et tegemist on lõpliku toiminguga ja seega on toimingu tegemisest keeldumisena vaadeldav ka hüvitise osaline maksmine. Vastustaja leiab, et kaebaja on tõlgendanud HMS § 43 sätteid ebaõigesti, kuna nimetatud sätte mõttest ei tulene, et toimingu menetlus lõppeb vaid põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib haldusorgan teha otsuse jätta toiming sooritamata nii kirjaliku haldusakti kujul kui ka vormivaba otsusega, millise korral 4 põhjendusi selgitatakse isiku nõudel kas suuliselt või tagantjärele kirjalikult. Kuna 28.09.
4. a käskkirja nr 25 andmise ajal kehtis juba Kadrina valla põhimääruse uus redaktsioon, mis sätestas teenistusest vabastamise korral makstava hüvitise suuruseks 3 kuu ametipalga, siis ei pidanud haldusorgan kehtetuks tunnistatud põhimäärusega ettenähtud suurema hüvitise maksmisest keeldumist eraldi haldusaktina või eraldi punktina käskkirjas vormistama. Vastustaja arvates ei nähtu halduskohtu 21.03.
5. a määruse põhjendavast osast, et halduskohus oleks pannud kaebajale kohustuse jooksvalt jälgida oma pangaarvet ja sidunud kaebetähtaja alguse selle kuupäevaga. Asjaolu, et kaebaja pidi oma õigusi riivavast haldusorgani otsusest või toimingust teadasaamisel astuma ise mõistliku aja jooksul kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks, tuleneb kohtupraktikast. Vastustaja leiab, et kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud, kuna kaebaja ei ole 4 kuu jooksul tundnud huvi selle vastu, miks talle maksti hüvitist ettenähtust vähem. Vastustaja on seisukohal, et iga mõistlik inimene, kel on õiguspärane ootus saada teenistusest vabastamisel hüvitise näol nii märkimisväärne summa, kontrollib oma arveldusarvet, veendumaks, kas oodatav summa tema arvele ka tegelikult laekus. Vastustaja hinnangul oli kaebajal küllalt pikk aeg selleks, et oma subjektiivseid õigusi tähtaegselt või vähemalt mõistliku aja jooksul kaitsta. Vastustaja leiab, et isegi juhul, kui 28.09.
6. a käskkiri nr 25 jäänuks ka tegelikkuses kaebajale teatavaks tegemata, ei saa ka teatavaks tegemata haldusakti puhul neljakuulist ajavahemikku kohtusse pöördumiseks lugeda mõistlikuks ajaks. Vastustaja ei pea usutavaks, et kaebaja ei saanud koos 28.09.
7. a käskkirjaga nr 21 kätte käskkirja nr 25, kuna kaebajalt võeti nende dokumentide kättesaamise kohta allkiri kaebaja isikukaardile ning kui kaebaja tegelikkuses ei oleks käskkirja nr 25 kätte saanud, siis pidanuks ta koheselt või vähemalt mõistliku aja jooksul pöörduma selle kättesaamiseks vallavalitsusse. Vastustaja märgib, et kuigi teenistusest vabastamise korral hüvitise maksmine on ette nähtud valla põhimäärusega, ei olnud põhimäärus kaebajale hüvitise väljamaksmise aluseks, kuna põhimäärus on üldakt mitte haldusakt. 28.09.
8. a käskkirjaga nr 25 andis vallavanem korralduse põhimäärusest tuleneva hüvitise väljamaksmiseks põhimääruses ettenähtud suuruses ning käskkiri nr 25 on haldusakt. Vastustaja nõustub kaebajaga, et avalik dokumendiregister ei asenda teatavakstegemist, kuid juhul, kui kaebaja tõepoolest ei saanud käskkirja nr 25 kätte, oli tal võimalus sellest teada saada avaliku dokumendiregistri kaudu. Vastustaja leiab, et kaebaja on tõlgendanud

§ 46

lg 2 sätteid ebaõigesti, kuna

§ 46

lg 2 ls-s 1 on seadusandja reguleerinud selliseid olukordi, kus isik on mingist haldusaktist huvitatud, kuid ei ole seda taotlenud ning haldusorganile ei ole kehtestatud ka mingit tähtaega toimingu sooritamiseks või akti andmiseks ning seega ei ole halduskohus kaebaja kaebetähtaega kitsendanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 9. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 21.03.2016. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 1 ja § 201 lg 4).

Kaebaja on määruskaebuses mõneti korranud halduskohtus esitatud väiteid, mis on halduskohtu poolt põhjalikult käsitlemist leidnud ja ringkonnakohtul ei ole siinkohal midagi täiendavalt lisada. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega, ei ole määruse tühistamise aluseks. Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kaebaja väitel ei saanud ta teenistusest vabastamisel käskkirja nr 25 ega pidanud teadma selle olemasolust. Kaebaja väide on vastuolus haldusasja toimikus oleva kaebaja isikukaardi koopiaga (tl 35-36p), mille p-s 17 on tehtud märge „Vabastatud teenistusest 30.09.2015 koondamise tõttu ATS § 90 lõike 1 punkti 2 alusel, KK nr 21 ja 25 28.09.2015“, mille all on 5 märgitud kuupäevana 30.09.2015 ja lisaks ka kaebaja allkiri. Eeltoodut saab ringkonnakohtu hinnangul käsitleda kaebaja kui allakirjutanud isiku kinnitusena märgitud teabe ja dokumentide kättesaamise kohta. Vastustaja on selgitanud (vastus määruskaebusele p 2.5, tl 59p), et kuna kaebaja vahetult enne teenistusest vabastamise päeva ja ka teenistussuhte lõppemise päeval tööl ei olnud, siis toimetati kõik tema teenistussuhte lõpetamisega seotud dokumendid talle kätte teenistussuhte lõpetamise päeval valla bussijuhi T. Tingase vahendusel, kes viis talle need koju. Dokumentide kättesaamise kohta võeti allkiri tema isikukaardile. Kuivõrd eelneva õigsuses ei ole kohtul alust kahelda, siis ei pea ringkonnakohus eluliselt usutavaks, et käskkirja nr 25 üle antud dokumentide hulgas ei olnud. Juhul kui möönda, et käskkirja nr 25 dokumentide hulgas ei olnud, pidi kaebaja allkirja andes käskkirja olemasolust teadlikuks saama.
2. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib isikule muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas mingi teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Teatavaks tegemata haldusakti puhul ei ole kahekuuline ajavahemik kohtusse pöördumiseks ebamõistlikult pikk. Sellesse ajavahemikku mahub tavapärane 30-päevane periood, mis on teatavaks tehtud haldusakti puhul ette nähtud haldusaktiga tutvumiseks ja selle õiguspärasuse üle otsustamiseks, kaebeõiguse kasutamise või mittekasutamise vahel valiku langetamiseks, kaebuse esitamiseks vajalike toimingute tegemiseks ning kaebuse koostamiseks. 30-päevane tähtaeg isikul haldusakti vaidlustamiseks ka siis, kui isikule ei olnud haldusakti teatavaks tehtud ning ta pidi selle ise haldusorgani käest välja nõudma. Ülejäänud umbes kuuajaline periood ei ületa seda aega, mis võib isikul kuluda selleks, et esitada haldusorganile nõue haldusakti väljastamiseks ja seejärel akti haldusorganilt kättesaamiseks (09.05.
3. a määrus nr 3-3-1-23-07, p-d 10 ja 12). Seega olukorras, kus kaebaja ei saanud käskkirja nr 25 kätte, vaid üksnes teadlikuks selle olemasolust, tulnuks tal Riigikohtu praktika järgi pöörduda haldusakti väljanõudmiseks esmalt haldusorgani poole 30 päeva jooksul ning seejärel oli tal veel 30 päeva aega, et haldusakt kohtus vaidlustada. Eelkirjeldatud juhul oli kaebajal aega haldusakti väljanõudmiseks
4. oktoobrini ja seejärel veel 30 päeva kohtusse pöördumiseks, seega hiljemalt
5. novembril pidi kaebaja kohtusse pöörduma. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja seda aga teinud. 12.

§ 46

lg 2 kohaselt võib kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. Haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral võib kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Õigusalases kirjanduses on selgitatud, et tähtaja kulgemise käivitab vaidlustatava haldusakti teatavakstegemine. Samamoodi reguleerib

§ 46

lg 2 ls 1 kohustamiskaebuse tähtaja kulgemist juhul, kui vastustaja on keeldunud kaebaja poolt nõutavast haldusaktist või toimingust. Kaebetähtaja käivitab sellisel juhul keeldumisotsuse teatavakstegemine sõltumata sellest, kas keeldumine kujutab endast konkreetsel juhul haldusakti või toimingut. Hoopis teistel alustel on

§ 46

lg 2 ls-tes 2 ja 3 reguleeritud kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral. Viivituse või tegevusetuse vaidlustamisele määravad

§ 46

lg 2 ls-d 2 ja 3 konkreetsed tähtajad – üks aasta alates halduse tegevusele ette nähtud tähtaja möödumisest või kaks aastat haldusakti või toimingu taotlemisest alates. (Halduskohtumenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, 2013, lk-d 193 ja 196). Viivitusega on tegemist siis, kui haldusmenetluse lõpptähtajaks ei ole haldusorgan veel akti andnud või toimingut sooritanud, tegevusetusega aga juhul, kui menetluse ettenähtud algusajaks ei ole menetlust veel alustatud (K. Merusk, Halduskohtu mõiste, 6 organisatsioon ja pädevus haldusvaidluste lahendamiseks, Juridica 1994, nr 2, lk 49). Käesolevas asjas on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus õigesti juhindunud

§ 46

lg 2 ls-s 1 sätestatud 30-päevasest tähtajast ega ole ka kaebaja kaebetähtaega kitsendanud. Kaebaja sellekohased väited on põhjendamatud.

1. Kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline halduskohtumenetluse põhimõte (Riigikohtu 14.05.
2. a otsus nr 3-3-1-18-07, p 22). Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu 21.06.
3. a määrus nr 3-3-1-30-13, p 12). Riigikohus on 16.01.
4. a määruse nr 3-3-1-75-08 p-des 16 ja 17 käsitlenud kaebetähtaja ennistamise küsimust, leides, et üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Samas on Riigikohus rõhutanud ka seda, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (Riigikohtu 01.10.
5. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 19). Käesolevas asjas ei ole kaebaja väitnud, et ta oli teadmatuses halduskohtusse pöördumise tähtajast. Ka ei ole kaebaja määruskaebuses esile toonud põhjuseid, mis takistasid kaebuse õigeaegselt esitamist ega ole esitanud ka selle kohta mingeid tõendeid. Halduskohus on kaebetähtaja kulgemise hindamisel kohaldanud õigesti seadust. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kaebaja ei ole kaebust tähtaegselt esitanud ega tõendanud mõjuva põhjuse esinemist kaebetähtaja ennistamiseks käesolevas asjas, siis on halduskohus põhjendatult jätnud kaebetähtaja ennistamata ja lõpetanud menetluse

§ 124lg 2 alusel.

1. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus V.R. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.03.
2. a määruse muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel