Obsah (5)

§ 238§ 180§ 2565§ 424§ 326

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 06.oktoobril 2016.a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-7289 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Tali, Pavel Gontšaro

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 4 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks 9 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise algust arvestati alates kinnipidamisest, s.o 24.08.2016.a. Veiko Vaderi suhtes kohaldati tõkendit – vahistamine ja võeti Veiko Vader vahetult peale kohtuotsuse kuulutamist kohtus vahi alla. Tõkend – vahistamine - tühistada kohtuotsuse jõustumisel või kui kohtuotsus ei ole karistuse ärakandmise ajaks jõustunud, siis karistuse ärakandmisel.

§ 180

lg 1, § 175 lg 1 p 4, 9 alusel mõisteti välja Veiko Vaderilt riigituludesse menetluskuludena kaitsjatasu summas 120 eurot ja sundraha summas 322.50 eurot.

§ 180

lg 3 alusel kohustati Veiko Vaderit tasuma menetluskulud 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOON:

1. Apellatsiooni esitas Veiko Varde, kes vaidlustab otsust temale mõistetud karistuse määra ja menetluskulude osas. Palub vähendada karistuse määra, kuna 9 kuud 27 päeva vangistust on liialt range. Samuti leiab, et menetluskulusid ei ole võimalik tasuda, kuna viibib vanglas. KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud ( nt määrused nr 3-1-1-64-11; 3-11-43-11; 3-1-1-86-11 ja 3-1-1-6-13 p 6), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse vaid otsuse muutmist karistuse määra ja menetluskulude osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. Kolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud 2 karistuse muutmiseks puudub alus ning maakohtu poolt mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast. 4.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega Veiko Vaderile lühemaajalise vangistuse mõistmiseks. KarS § 199 lg 2 p 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Veiko Vaderit karistanud 6 kuulise vangistusega, mida on vähendatud 1/3 võrra. Maakohtu poolt mõistetud karistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning on pigem sanktsiooni alammäära lähedane, siis on maakohtu poolt mõistetud karistuse määr enam kui kohane. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Apellant Veiko Vader on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et vangistus 9 kuud 27 päeva on saadud liitkaristuse moodustamise tulemusena ning vangistuse pikkus ei tulene sellest, et maakohus oleks varguse episoodi eest mõistnud ebamõistlikult pika vangistuse. 28.07.2016.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa oli 5 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 69 lg 7 kohaselt kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus KarS § 65 lg 2 sättele. Tulenevalt seadusest on maakohus selliselt ka toiminud. 4.2

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohtukolleegiumil tuleb märkida, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Veiko Vaderil esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Kolleegium leiab, et Veiko Vaderilt välja mõistetud menetluskulud ei ole suured. Välja on mõistetud, vaid sundraha, mida on vähendatud

§ 2565lg 2 korras poole võrra ja riigi õigusabi osutanud kaitsja tasu.

Maakohtu istungil ei ole Veiko Vader ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist ega menetluskulude tasumiseks pikema aja määramist. Samas on maakohus arvestanud süüdimõistetu võimaliku töötusega nii vangistuse ajal kui ka peale vangistusest vabanemist ning andnud seetõttu süüdimõistetule võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kohtukolleegium peab vajalikuks ka veel märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma. Asjaolu, et isik peab kandma vangistust ja hetkel sissetulekud puuduvad, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Lisaks on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist tulenevalt

§ 424

sättest kriminaalmenetluse kulude tasumise 3 pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid käesoleval juhul ei ole kohtuotsus jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-212. 5. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes

§ 326lg 3 jätta läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Pavel Gontšarov Sten Lind 4