KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse teatavakstegemine 9. oktoober 2015, Pärnu Haldusasja number 3-15-1636 Haldusasi H. V kaebus Lääne-Saare vallavolikogu 20.mai 2015

§ 133

lg 1 kohaldamiseks peab esmalt piiriprotokollis olema märgitud asjaolu, et kinnistu piiriks on avaliku veekogu kaldajoon. Vastustaja leiab, et kui avaliku veekoguga piirneb reformimata riigimaa, suureneb veepiiri taganemisel ja uue maa tekkimisel selle reformimata riigimaa ulatus juhul, kui tekkiv maa ei ulatu naabruses olevate kinnistute piiride hulka. Vastustaja selgitab,

§ 133

lg 1 mõte on ka see, et kinnistu ulatus suureneb vastava kinnistu piirides, st iga veepiiri äärne kinnistu suureneb veepiiri taandumisel tulenevalt oma piiridest.

1. Kolmandaks on vastustaja seisukohal, et kui kinnistud on moodustatud maareformi käigus sellistes piirides, siis võib eeldada, et käesolevas detailplaneeringus lähialana määratletud reformimata maa oli juba kõnealuste kinnistute moodustamise ajal olemas. Vastustaja leiab, et detailplaneeringuga hõlmatud reformimata riigimaad ei saa käsitleda AÕS mõttes kaldajoone taganemise järel tekkinud kinnisasjana, mille moodustamine oleks keelatud.
2. Vastustaja viitab Maa-ameti
3. veebruari 2015 kirjas nr 12.1-5/1084 esitatud seisukohtadele ja leiab, et vaidlusaluse detailplaneeringuga hõlmatud ala ei saa ulatud kaebaja kinnisasjale ning vaidlusaluse ala näol on tegemist reformimata riigimaaga.
4. Viimaks toob vastustaja välja, et detailplaneering kehtestamine ja selle realiseerimise käigus supelranna ja külaplatsi rajamine on avalikes huvides. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et H. V kaebus tuleb rahuldada. Lääne-Saare vallavolikogu on vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamisel jätnud nõuetekohaselt tuvastamata olulise asjaolu, nimelt H. V omandis oleva kinnisasja ulatuse. Kaebuses esitatud väidete ja kaebusele lisatud tõendite pinnalt ei saa pidada võimatuks seda, et vaidlusaluse detailplaneeringuga hõlmatud ala, kuhu nähakse ette M tn 13 krundi moodustamine, ulatub osaliselt kaebaja kinnistule. Seega oli kaebaja kinnistu tegelike piiride kulgemine asjaoluks, mis tulnuks detailplaneeringu menetlemise käigus välja selgitada. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks seda teinud. Ei detailplaneeringu otsus ega ka vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgitused ei sisalda veenvaid põhjendusi selle kohta, et kaebaja kinnistu planeeringualale ei ulatu. Olukorras, kus haldusorgan on sedavõrd olulise asjaolu jätnud välja selgitamata, on otsus õigusvastane ja tuleb tühistada, ilma et kohtumenetluses oleks vaja hakata konkreetset asjaolu (ehk seda, kuhu ulatub tegelikult kaebaja kinnistu piir) tuvastama.
6. Käesolev vaidlus taandub tegelikult küsimusele sellest, kus asub vaidlusaluses piirkonnas kaldajoon. Mõisteid kaldajoon ja rannajoon tuleb käsitada samatähenduslikena. Sellisel seisukohal on olnud ka Maa-amet (tl. 31 pöördel). Samuti on näiteks Vabariigi Valitsuse
7. oktoobri 2003 määruse nr 264 « Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord » § 11 lõikes 4 defineeritud rannajoon kui mere tavaline veepiiri. Kaebaja hinnangul näitab kaldajoone asukohta kaebaja poolt kohtule
8. juunil 2015 esitatud joonisel nr 2 (tl. 18) märgitud lilla joon. Vastustaja viitest Maa-ameti
9. veebruari 2015 kirjale (tl. 31 jj) võib mõista seisukohta, et kaldajoon paikneb seal, kuhu see on Eesti põhikaardil märgitud. Nimetatud Maa-ameti kirja viimasel lehel toodud joonis vastab Maa-ameti geoinfoportaalist avalikult kätte saadava Eesti põhikaardile.
10. Kaebajal on õigus selles, et kui kinnistu piir on määratud selliselt, et see kulgeb mööda kaldajoont, muutub kinnistu piir kaldajoone püsiva muutumise korral. Antud juhul kinnitab kaebaja poolt
11. augustil 2015 kohtule esitatud piiriprotokoll (tl. 35-36), et M poolt on kaebaja omandis oleva maatüki piir määratud kulgema mööda kaldajoont (rannajoont). See tähendab seda, et sõltumata sellest, kus oli kaldajoon kaebaja kinnistu koosseisu kuuluvate katastriüksuste moodustamise ajal ning sõltumata sellest, kuhu kanti katastriüksuse piir katastrikaardil, on piiri tegelik asukoht määratud loodusliku objektiga, milleks on kaldajoon. Kaldajoone näol on tegemist loodusliku reaalselt eksisteeriva objektiga, mille asukoht on võimalik vajadusel tuvastada. Kaldajoone asukoht ei ole normatiivselt määratud. Selles osas on vastustaja poolt viidatud Maa-ameti
12. veebruari 2015 kirja
13. lehekülje viimases lõigus eksitavalt kasutatud mõistet kehtiv kaldajoon. Arusaadavalt on nimetatud kirjas peetud silmas Eesti põhikaardile kantud kaldajoont, ent põhikaardil ei ole kinnisomandi ulatuse või piiride seisukohast õiguslikku tähtsust. Nõustun kaebaja seisukohaga,

§ 133

lõike 1 tõlgendamisel ei saa juhinduda veeseaduse § 29 lõikest 3, mille kohaselt on veepiiriks põhikaardil märgitud veekogu piir. Esiteks ei ole veeseaduse eesmärk kinnisasjade piiride ega kinnisomandi ulatuse kindlaks määramine ning teiseks tuleneb eelviidatud sättest üheselt, et selliselt määratletakse tavaline veepiir veeseadusest tulenevate kohustuste ja kitsenduste ruumilise kehtivuse määratlemiseks. Seega üksnes sellest, kuhu on põhikaardil kantud kaldajoon, ei saa teha lõplikku järeldust selle kohta, kus kaldajoon tegelikult paikneb ning kus asub sellest tulenevalt see kinnistu piir, mis on määratud kulgema mööda kaldajoont. Kohtades, kus meri on püsivalt taandunud ning tegelik kaldajoon erineb põhikaardile kantust, tuleb sellise kinnistu piiride kindlaks määramisel lähtuda tegelikust olukorrast looduses, mitte seda olukorda ebatäpselt kajastavatest kaardiandmetest. Kaebaja on selles osas õigustatult viidanud ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-11-08 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-08-

1. Kuigi neis lahendites käsitletud juhtumite asjaolud olid käesoleva vaidluse omadest mõnevõrra erinevad, on mõlemas kohtulahendis võetud väga selge seisukoht, et merega piirneva katastriüksuse tegelikuks piiriks on tegelik rannajoon (kaldajoon), mitte katastri aluskaardi järgne rannajoon. Maakatastriseaduse § 141 kohaselt on ka Eesti põhikaart katastri aluskaardiks, mistõttu on eelviidatud ringkonnakohtu lahendis võetud seisukoht asjassepuutuv ka käesolevas asjas.
2. Eeltoodust tulenevalt oleks vastustaja pidanud selle, kus kaebaja kinnistu piiriks olev kaldajoon tegelikult paikneb, enne vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamist välja selgitama, kasutades vajadusel ekspertide abi. Kaebaja põhjendusi ja tõendeid, et reaalselt asub kaldajoon hoopis kaugemal kui Eesti põhikaardilt nähtub, ei saa pareerida pelgalt viitega Maa-ameti kirjale või põhikaardi andmetele. Nagu juba eelpool märkisin, et ole käesolevas kohtumenetluses ei võimalik ega vajalik välja selgitada, kus kaldajoon tegelikult asub, ent kaebaja poolt esitatud fotode (tl. 18 pöördel ja tl 19) põhjal ei saa üheselt väita, et tegelik kaldajoon ei paikne kaebaja näidatud kohas. See ei tähenda, et kaebaja kinnistu ulatubki nii kaugele nagu kaebaja oma joonisel näitab, ent selle, kuhuni see ikkagi ulatub, pidanukski vastustaja planeeringu menetlemisel välja selgitama.
3. Samamoodi ei ole vastustaja välja selgitanud seda, kas detailplaneeringus ette nähtud M tn 13 krundi ala on kogu aeg maana olemas või on tekkinud kaldajoone muutumise tulemusena. Kaebusele esitatud vastuses on vastustaja väitnud, et kui kinnistud moodustati maareformi käigus sellistes piirides, siis võib eeldada, et detailplaneeringus lähialana määratletud reformimata riigimaa oli juba kõnealuste kinnistute moodustamise ajal olemas. Selline eeldus ei näi käesoleval juhul õigustatud. Näiteks vastustaja esitatud Maa-ameti
4. veebruari 2015 kirja leheküljel 3 on toodud joonis, mis väidetavalt kajastab olukorda katastriüksuste moodustamise ajal. Sellelt jooniselt nähtub, et praeguse M tänavaga külgnes vahetult veekogu (meri), igal juhul ei nähtu sealt, et oleks olemas olnud see osa maast, mida vaidlustatud detailplaneeringus nimetatakse "riigi reformimata maa-ala teisel pool M tänavat".
5. Nõustuda ei saa siiski seisukohaga, et kaldajoone muutumise ja ere taandumise arvelt ei ole põhimõtteliselt uue kinnisasja tekkimine võimalik. Mere taandumisega tekkinud maa võrra suureneb Määrsete kinnistuste pindala üksnes juhul, kui vastava mereäärse kinnistu piir on määratud kulgema mööda kaldajoont. mereäärse kinnistu piir, mis ei ole mere poolt määratud kaldajoonega, vaid muul moel (nt. piirimärkide vahel kulgeva sirgjoonena, isegi kui see sirgjoon looduses katastriüksuse moodustamise ajal ühtis kaldajoonega), kaldajoone muutumisega koos ei muutu. Antud juhul pole sellel aga erilist tähtsust, kuna kaebaja kinnistu piir on määratud kulgema mööda kaldajoont. Selles, et kogu mere taandumise arvelt tekkinud maa vaidlusaluses kohas ei pruugi kuuluda kaebaja kinnisasja koosseisu, vaid võib osaliselt kuuluda ka taandunud veekogu teisele küljele jääva kinnistu hulka, võib vastustajal isegi õigus olla, ent just seda, kust planeeringualale jäävate või sellega vahetult külgnevate kinnistute piirid tegelikult kulgevad, ei ole vastustaja välja selgitanud.
6. Mis puudutab vastustaja väidet, et vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamise vastu on ülekaalukas avalik huvi, siis tuleb märkida seda, et erinevate huvide kaalumine saab kõne alla tulla pärast seda, kui kõik otsustamiseks vajalikud objektiivsed asjaolud on välja selgitatud. Igal juhul ei saa avalik huvi konkreetse planeeringulahenduse vastu olla sedavõrd suur, et õigustaks planeeringu realiseerimist sõltumata võimalusest, et planeeringualale kavandatud M tn 13 krunt võib osaliselt ulatuda kaebaja kinnistule. Kui ilmneb, et planeeritav ala ulatub osaliselt kaebaja kinnistule, on ülekaaluka avaliku huvi korral võimalik kehtestatavas detailplaneeringus ette näha kinnisasja osaline sundvõõrandamine vastavalt kinnisasja sundvõõrandamise seadusele.
7. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks, et kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2016 kohtuotsuse RESOLUTSIOON:
8. Jätta H. V
9. septembri
10. a menetlusdokumendile lisatud DP Projektbüroo OÜ koostatud Jalaka kinnistu plaanimaterjal ja DP Projektbüroo OÜ
11. septembri
12. a arve nr 86-16 haldusasja nr 3-15-1636 materjalide juurde võtmata.
13. Jätta Lääne-Saare valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
14. oktoobri
15. a otsus haldusasjas nr 3-15-1636 muutmata.
16. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.