← Eesti

3-14-53147/43

Obsah (6)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 28.04.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-53147 H

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime- 3-14-53147 tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Vabariigi Valitsus nimetas 10.09.2009 korraldusega nr 384 Tiina Oraste Järva maavanemaks tähtajaga 01.09.2009-30.09.2014, 10.09.2009 korraldusega nr 385 Einar Vallbaumi Lääne-Viru maavanemaks tähtajaga 14.09.2009-13.09.2014 ning 10.12.2009 korraldusega nr 525 Tiit Leieri Rapla maavanemaks tähtajaga 21.12.2009-20.12.
  3. T. Oraste, E. Vallbaumi ja T. Leieri ametisse nimetamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 831 lg 1 sätestas, et maavanemal on volituste lõppemise korral, sh VVS § 83 lg-s 1 sätestatud tähtaja saabumise korral õigus saada hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses. Nimetatud säte tunnistati kehtetuks 01.04.2013 jõustunud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 171 p-ga
  4. Maavanemate volituste lõppemise ajal sätestas teenistusest vabastamise korral makstavad hüvitised ATS § 102, mis ei näe ette maavanema õigust hüvitisele ametitähtaja lõppemise korral.
  5. T. Oraste ja E. Vallbaum esitasid 07.10.2014 Siseministeeriumile taotlused kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise maksmiseks seoses ametitähtaja lõppemisega. Taotluste kohaselt rikuvad hüvitise maksmist välistavad seadusemuudatused taotlejate omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigust. T. Leier esitas Siseministeeriumile samasisulise taotluse 20.01.
  7. Siseministeerium jättis 09.11.2014 otsusega nr 3-11/157-2 E. Vallbaumi, 09.11.2014 otsusega nr 3-11/157-3 T. Oraste ja 18.02.2015 otsusega nr 3-11/13-2 T. Leieri taotluse rahuldamata. ATS avaldamise (06.07.2012) ja jõustumise (01.04.2013) vahele jäi piisav vacatio legis. Seega said maavanemad muutuva olukorraga arvestada. Taotlejate omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega on riivatud, kuid mitte rikutud. Pole põhjust arvata, et taotlejad asusid maavanema ametikohale üksnes selleks, et saada tulevikus kuue kuu ametipalga suurust hüvitist. Maavanematele hüvitise maksmise lõpetamiseks oli avalik huvi, mis oli kaalukam soodustust saavate isikute huvidest. ATS-s loobuti täiendavatest soodustustest ja maavanematele hüvitise maksmise jätkamine oleks seadnud ebavõrdsesse olukorda ametnikud, kellelt soodustused ära võeti. Maavanematele sarnaselt nimetatakse ka Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti ja Häirekeskuse ning Kaitsepolitseiameti peadirektorid ametisse viieks aastaks ja neile on kehtestatud sarnased tegevuspiirangud, kuid neile ei ole teenistustähtaja möödumisel hüvitist ette nähtud. Maavanemale pole ka kehtestatud täielikku tegevuspiirangut, vaid piiratud üksnes teatud ametikohtadel töötamist. Lisaks on maavanemal pärast ametist vabastamist õigus töötuskindlustushüvitisele. 2

(13)3-14-53147 Võrreldavaks grupiks saavad olla maavanemad, kelle teenistusaeg lõppes enne ja pärast 01.04.
  1. Esimesena nimetatutel oli ametikohalt vabastamise ajaks juba tekkinud õigus hüvitisele, teisel grupil mitte. Seega pole nende ebavõrdne kohtlemine meelevaldne. Kuigi ATS seletuskirjast ei selgu regulatsiooni muutmise eesmärk, on hüvitise kaotamise eeldatavaks eesmärgiks riigi raha säästlik kasutamine ning avaliku teenistuse soodustuste ühtlustamine.
  2. Tiina Oraste ja Einar Vallbaum esitasid 10.12.2014 halduskohtule kaebused Siseministeeriumi 09.11.2014 otsuse nr 3-11/157-3 ja otsuse nr 3-11/157-2 tühistamiseks ning Siseministeeriumi kohustamiseks maksma ametitähtaja lõppemisega seonduvat hüvitist maavanema kuue kuu ametipalga suuruses summas (16 560 eurot). Tiit Leier esitas 19.03.2015 halduskohtule kaebuse Siseministeeriumi 18.02.2015 otsuse nr 3-11/13-2 tühistamiseks ja Siseministeeriumi kohustamiseks maksma ametitähtaja lõppemisega seonduvat hüvitist maavanema kuue kuu ametipalga suuruses summas (16 560 eurot). Kaebajad palusid jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sätted, mis ei võimalda maksta hüvitist ATS jõustumisel ametis olnud maavanemale tema volituste lõppemise korral seoses teenistustähtaja lõppemisega. 1) Asjassepuutuvateks normideks on ATS § 171 p 16 ja § 102 osas, mis ei näe kaebajatele ette hüvitist teenistusest vabastamise korral. 2) Vaidlustatud otsused rikuvad kaebajate omandipõhiõigust (põhiseaduse (PS) § 32) koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega (PS § 10). Riigikohtu praktika kohaselt (nt asjad nr 3-4-1-1-14; nr III-4/1-5/94; nr 3-4-1-27-13) ei tohi seaduses tehtav muudatus olla õiguse subjekti suhtes sõnamurdlik. Kaebajatel oli õigus loota, et neile makstakse ametivolituste lõppemisel kuue kuu ametipalga suurust hüvitist. Hüvitise maksmise ette näinud VVS § 831 kehtis 15 aastat ning ametisse astudes arvestasid kaebajad sellega. Eelnõu 969 SE seletuskirja kohaselt sooviti VVS-s tagada maavanemale samasugused sotsiaalsed garantiid nagu ministritele. Alates 06.07.2012 muutunud olukorraga said arvestada pärast seda kuupäeva ametisse nimetatud maavanemad, mitte kaebajad, kes olid ATS avaldamise ajaks olnud ametis juba kolm aastat. Sarnaselt Riigikohtu seisukohtadega asjas nr 3-4-11-14 (nn kohtunike vanaduspensioni asi), tuleb ka praeguses asjas tõdeda, et ametisse astumise üle otsustamisel arvestatakse kõiki asjaolusid kogumis. Pikki aastaid kestnud lubadus maksta teenistustähtaja lõppemisel hüvitist, on oluliseks kriteeriumiks. Maavanem nimetatakse ametisse viieks aastaks. Ametisse astumisel tuleb maavanemal jätta oma senine tegevus ja seejuures puudub tal kindlus, et pärast teenistustähtaja lõppemist saab ta senisel töökohal jätkata. Teadmine, et teenistusaja lõppemisel makstakse maavanemale hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses, annab kindlustunde, et pärast volituste lõppemist on tagatud uue töökoha otsingute ajaks piisav sissetulek. Maavanemale on kehtestatud muul ametikohal töötamise piirangud, mille tõttu on maavanemal vähe võimalusi saada muid sissetulekuid. Volituste lõppemisel makstav hüvitis oli üheks ametikoha piirangute kompensatsiooniks. Hüvitis moodustas 1/10 kogu viieaastase teenistusaja palgast. ATS eelnõu seletuskiri (193 SE) ei sisalda põhjendusi, mis eesmärgil ja kaalutlustel VVS § 831 kehtetuks tunnistati. Asjakohaseid selgitusi ei ole ka ATS § 102 juures. Eeldatavasti oli hüvitise kaotamise eesmärgiks riigi raha säästlik kasutamine ja see võib olla legitiimne eesmärk. Maavanema palk on 2760 eurot ja seega on hüvitise suurus 16 560 eurot.
  3. a-l lõppes seitsme maavanema ametitähtaeg ning seega oleks hüvitise maksmise kulu 115 920 eurot. Vastavalt
  4. a riigieelarve seadusele on Siseministeeriumi eelarves tööjõu- ja majanduskuludeks ette nähtud 10 203 658 eurot, millest maavanematele makstavad hüvitised moodustaksid 1,136%. Seega ei ole sääst kuigi ulatuslik. Kõigi 01.04.2013 ametis olnud maavanemate 3
(13)3-14-53147 teenistustähtaja lõppemine ja seega ka hüvitiste maksmisega seotud kulud jaguneksid viie aasta peale. Kaebajatele on aga hüvitise maksmine suure tähtsusega, sest moodustaks 10% kogu teenistusaja ametipalgast. Riigikohtu praktika kohaselt (3-4-1-1-14, 3-4-1-7-03) ei ole soodustuse lõpetamine lubamatu, kuid seadusandja vabadust poliitikat ja eelarvet kujundada piiravad põhiseaduse põhimõtted ja põhiõigused. Seadusandja oleks saanud kehtestada üleminekuregulatsiooni, mis taganuks nii kaebajate õiguste kaitse kui ka riigi huvidega arvestamise. Kaebajate mõistlik ootus senise olukorra püsimisse kaalub üles avaliku huvi ümberkorralduste järele. 3) Rikutud on ka kaebajate võrdsuspõhiõigust (PS § 12). Võrreldavaks grupiks on maavanemad, kelle teenistusaeg lõppes enne 01.04.
  1. Nimetatud isikute ja kaebajate ühisosaks on töötamine maavanemana ja ametisse astumisel kehtinud regulatsioon, mis võimaldas hüvitist maksta. Erinevus seisneb selles, et kaebajatel ei olnud teenistustähtaja lõppemisel enam õigust sellisele hüvitisele. Maavanemate võrdlemine Politsei- ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti ning Päästeameti ja Häirekeskuse peadirektoritega ei ole asjakohane, sest neile ei olnud teenistustähtaja lõppemisel hüvitist ette nähtud. Võrreldavate gruppide erinevale kohtlemisele ei ole mõistlikku põhjust. Riigi raha sääst ei ole ulatuslik ega fiskaalpoliitiliselt arvestatav. Samas on kaebajate jaoks tegemist intensiivse riivega.
  2. Siseministeerium palus 26.01.2015 vastuses jätta kaebused rahuldamata. Kuna vaidlustatud otsuste aluseks olevad sätted ei ole PS-ga vastuolus, on otsused õiguspärased. 1) Kaebajate õiguspärast ootust on riivatud, kuid mitte rikutud. Kõrgetele riigiametnikele hüvitiste maksmine ei pea püsima stabiilsena ega jääma alatiseks kehtima. ATS jõustumine riivas kõigi ametnike õiguspärast ootust, sest kaotati mitmed seni kehtinud soodustused (nt lisapuhkus, lisapension, ergutuste süsteem). ATS eelnõu seletuskirja kohaselt oli seaduse eesmärgiks kogu avaliku teenistuse reformimine, põhjendamatute soodustuste kaotamine ja üldine ühtlustamine. Maavanem on kõrge riigiametnik, kes esindab riigi huve maakonnas ja tema õigused hüvitisele võrdsustati ATS-s kantslerite ja riigiasutuste juhtide õigustega. Ajalooliselt, kui VVS-s sätestati maavanematele täiendavad sotsiaalsed garantiid, olid ootused maavanema institutsioonile teistsugused kui täna. Lähtuti eeldusest, et maavanemad koondavad edaspidi enamike riigi kohalike haldusorganite ülesanded endale, millest lähtuvalt sooviti maavanemale anda ministriga sarnaseid hüvesid. See eeldus pole täitunud ja seetõttu ei saa maavanema institutsiooni praegu võrrelda põhiseaduslike institutsioonide esindajatega (nt ministrid, õiguskantsler, riigikontrolör), kellele säilis õigus saada ametitähtaja möödumisel hüvitist. Põhiseaduslike institutsioonide juhid kannavad maavanemaga võrreldes märksa suuremat vastutust. ATS vastuvõtmise ja kehtima hakkamise vahele jääva vacatio legise ajal oli kõigil, sh kaebajatel võimalik hinnata ümber seniste ja tulevaste hüvede koosseis ja isikuline mõju. Kaebajad ei olnud ATS jõustumise ajal asunud veel realiseerima VVS §-s 831 sätestatud õigust hüvitisele. Õigusvastane oleks olukord siis, kui maavanema ametiaeg oleks lõppenud vahetult enne 01.04.2013, kuid hüvitise maksmisest oleks keeldutud uuele regulatsioonile tuginedes. Kaebajate ametiaeg lõppes poolteist aastat pärast ATS jõustumist. Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-1-14 ei ole asjakohane, sest maavanemaid ei saa võrrelda kohtunikega, kelle sõltumatuse tagatised on PS §-de 146 ja 147 kaitsealas. Ka kaasuste asjaolud on erinevad. Praeguses asjas ei ole vaidlus pensioni üle ning maavanema amet ei ole pikaajaline. Asjakohatu on viide maavanema tegevuspiirangutele. VVS § 83 lg-tes 6 ja 7 sätestatud piirangud ei ole absoluutsed, vaid peavad tagama, et muu tegevus ei takistaks maavanema ülesannete täitmist. Kehtiv õigus ei keela maavanemal tegutseda nt ettevõtjana, kui see on ministriga kooskõlastatud. Samas tagab maavanema palgatase, et ta ei pea otsima muid tegevusi. ATS kaotas piirangu, mille kohaselt ei võinud maavanem kolme aasta jooksul, arvates 4
(13)3-14-53147 ametist vabastamisest, töötada selle tööandja teenistuses või tulundusühenduses, kelle üle ta viimasel kolmel aastal teostas järelevalvet, ega saada nimetatud asutustelt või isikutelt tulu. See säte kitsendas oluliselt maavanema karjäärivalikuid pärast ametitähtaja lõppemist (nt töötamist kohalikus omavalitsuses, kelle üksikaktide üle ta teostas järelevalvet). Maavanemal on ka õigus töötuskindlustushüvitisele 180-360 kalendripäeva olenevalt staaži pikkusest. Maavanemad ei esitanud ATS-ga kavandatavatele muudatustele, sh hüvitiste kaotamisele, eelnõu menetlemise käigus vastuväiteid. Maavanemale makstava hüvitise kaotamise peamine eesmärk ei olnud riigi raha kokkuhoid, vaid ametnike hüvitiste paketi ühtlustamine, et tagada sarnastel ametikohtadel samad nõuded ja sotsiaalsed garantiid. ATS § 51 kohaselt peab ametnik täitma oma teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt ning see ei saa sõltuda sellest, kas ametnikule on ametitähtaja lõppemisel ette nähtud hüvitis või mitte. 2) Kaebajad ei ole samas olukorras maavanematega, kelle volitused lõppesid enne 01.04.
  1. ATS-ga tehti erinevate ametnike gruppide osas suuri muudatusi, sh vähendati paljude ametnike sotsiaalseid tagatisi. Neid muudatusi rakendati ka juba ametis olevatele ametnikele. Isikutel on talumiskohustus uue õigusega kohanemiseks.
  2. Kaebajad leidsid 13.02.2015 täiendavas seisukohas järgmist. 1) Vastustaja on selgitanud ATS eesmärke kaotada põhjendamatud soodustused ning ühtlustada hüvesid, kuid kaebajad ei taotle kõnealuste sätete põhiseadusevastaseks tunnistamist tervikuna, st maavanemale teenistustähtaja lõppemisel ettenähtud hüvitise kaotamist kui sellist, vaid üksnes osas, milles need ei võimalda hüvitise maksmist ATS jõustumise ajal ametis olnud maavanemale, kellel oli hüvitise püsimajäämise suhtes õiguspärane ootus. 2) Ekslik on väide, et kaebajad ei olnud ATS jõustumise ajal asunud realiseerima õigust saada ametitähtaja lõppemise korral hüvitist. Soodsa õigusjärelmi tingimuseks olev tähtaeg hakkas kulgema maavanema ametisse nimetamisest. Vastustaja käsitus muudaks õiguspärase ootuse põhimõtte sisutühjaks. 3) Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et maavanemad ei esitanud eelnõu menetlemise käigus hüvitise kaotamisele vastuväiteid. Arvamuse andnud maavanem ei kooskõlastanud kaebajatega kooskõlastuskirja sisu. 4) Kantslerid ja ametiasutuste peadirektorid ei saa olla võrreldavaks grupiks, sest neile ei olnud enne 01.04.2013 hüvitist ette nähtud. Selline võrdlus ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga (nt asi nr 3-4-1-6-03), mille kohaselt tuleb esmalt leida võrreldavate isikute lähim (kitsam) ühine soomõiste. 5) Asjasse ei puutu selgitused, kuidas on maavanema institutsioonile esitatud ootused ajalooliselt muutunud. Need ei mõjutanud hüvitise maksmist nt Lääne maavanemale, kelle ametitähtaeg lõppes 17.02.
  3. Tähtsust pole ka sellel, kas hüvitis oli põhjendamatu lisahüve või mitte. 6) Vastustaja pole selgitanud, milles oleks pidanud seisnema kaebajate tegevuse ümberkorraldamine ATS avaldamise ja jõustumise vahelisel perioodil. Kohatu on eeldada, et viieks aastaks ametisse nimetatud maavanem loobub ametikohast poolteist aastat enne ametitähtaja lõppemist. Vastutustundlik kodanik keskendub ametiülesannete täitmisele tähtaja lõpuni ega vasta riigipoolsele sõnamurdlikkusele omapoolse sõnamurdlikkusega.
  4. Siseministeerium märkis 27.02.2015 täiendavalt järgmist. 5
(13)3-14-53147 1) Maavalitsustel on koordinaator, kelle roll on koguda kokku maavalitsuste seisukohad, eriti eelnõude menetlemisel. Siseministeeriumile esitati eelnõu kohta maavalitsuste ühised märkused. 2) Kaebajate tegevuse ümberkorraldamine võis seisneda nt selles, et neil oli võimalik aegsasti enne ametitähtaja lõppemist tööturul ringi vaadata ja sättida oma elukorraldust pärast ametiaja lõppemist. ATS jõustumise järel ei olnud maavanematel pärast ametiaja lõppemist enam varasemaid tegevuspiiranguid. 3) ATS jõustumine ei toonud maavanematele kaasa palgatõusu, kuid muutusid palga arvestamise põhimõtted. Palgaarvestusest kadusid erinevad komponendid, mis liideti kokku põhipalga sisse.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 26.06.2015 otsusega kaebused rahuldamata. 1) Asja lahendus sõltub sellest, kas kaebajatele hüvitise maksmise välistanud normid on PS-ga kooskõlas. Asjassepuutuvaks normiks saab lugeda eelkõige ATS § 171 p-i 16, millega tunnistati kehtetuks varem maavanematele hüvitise maksmise ette näinud VVS § 831 lg
  2. See rakendussäte puudutab otseselt ATS jõustumise ajal ametis olnud maavanemaid. Välistada ei saa ka alates 01.04.2013 teenistusest vabastamise korral makstavaid hüvitisi reguleeriva ATS § 102 lg 4 asjassepuutuvust. Mõlemad normid on asjassepuutuvad osas, mis välistavad kaebajatele teenistustähtaja lõppemise korral hüvitise maksmise. Viidatud normide põhiseaduse vastasuse korral tekiks kaebajatel õigus saada taotletud hüvitist. 2) Maavanemale ametitähtaja lõppemisel ettenähtud hüvitis on PS § 32 kaitsealas, sest selle normi kaitse ulatub ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (Riigikohtu otsus nr 3-2-1143-03, p 18). Kaebajate omandipõhiõigust on riivatud, sest maavanemale volituste lõppemisel ettenähtud hüvitis on rahaliselt hinnatav nõue. 3) Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajate õiguspärast ootust on riivatud. Ka kohtu arvates ei saa välistada, et kaebajad arvestasid maavanema ametisse asumisel lubadusega maksta neile volituste viieaastase tähtaja lõppemisel kuue kuu ametipalga suurust hüvitist. Ametit valides arvestatakse kõiki asjaolusid kogumis. Hüvitise ettenäinud VVS § 831 lg 1 kehtis muutusteta alates 01.12.
  3. Maavanema amet oli tähtajaline ning volituste lõppemisel tuli maavanemal leida uus töökoht või sissetulekuallikas. Uus viieaastane ametiaeg ei olnud küll välistatud, kuid sellele ei saanud täie kindlusega loota. Maavanemale kehtisid kuni 01.04.2013 tegutsemispiirangud nii teenistuses oleku ajal kui ka teenistusest vabastamise järgselt (VVS § 83 lg 6, enne 01.04.2013 kehtinud ATS § 74). Tähtaja lõppemise korral ettenähtud hüvitis oli kuue kuu ametipalga suurune. Kaebajad on arvestanud hüvitise suuruse lähtuvalt volituste lõppemise ajal kehtinud lõplikust palgast (kõigil 2760 eurot). VVS § 831 lg 1 nägi aga hüvitisena ette kuue kuu ametipalga maksmise, mis kaebajate ametisse astumise ajal tähendas astmepalka või selle alusel diferentseeritud summat (enne 01.04.2013 kehtinud ATS § 81). Kaebajate astmepalk oli ametisse nimetamise ajal 1597,79 eurot. Vastustaja on selgitanud, et ATS jõustumine 01.04.2013 ei toonud maavanematele kaasa palgatõusu, kuid muutusid palga arvestamise põhimõtted – palgaarvestusest kadusid erinevad komponendid, mis liideti kokku põhipalga sisse. Seega said kaebajad ametisse astumisel loota volituste lõppemisel makstavale hüvitisele, kuid üksnes ametisse määramise ajal kehtinud ametipalga suuruses, mitte uue palgakorralduse tulemusena kujunevas suuruses. 4) Kaebajatele ametitähtaja lõppemisel hüvitise maksmata jätmine riivab nende omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega, mistõttu tuleb järgnevalt kontrollida riive õigustatust, st leida riive legitiimne eesmärk ja hinnata riive proportsionaalsust taotletava eesmärgi suhtes. 6
(13)3-14-53147 5) PS § 32 lg 2 ls 2 kohaselt sätestab omandi kitsendused seadus. Seega võib omandiõigust piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. ATS eelnõu (196 SE) seletuskirjas (lk 3) on toodud seaduse peamised eesmärgid: ajakohastada Eesti avalikku teenistust; kitsendada ametnike ringi; tagada konkursside kohustuslikkuse kaudu kõigile võrdne ligipääs ametikohtadele; luua lihtne, selge ja efektiivne ametnike hindamise süsteem; luua läbipaistev ja õiglane palgasüsteem; määrata avaliku teenistuse eest vastutav institutsioon. Maavanematele makstava hüvitise kaotamise konkreetset eesmärki ega sisulisi põhjendusi seletuskirjast ei leia. Kaebajad on regulatsiooni eesmärgina toonud välja riigi raha kokkuhoiu ning möönavad, et see eesmärk on legitiimne. Vastustaja ei vaidle otsesõnu vastu, et riive eesmärgiks on riigi raha säästlik kasutamine, kuid peab peamiseks eesmärgiks pigem ametnikele ettenähtud hüvitiste paketi korrastamist ja ühtlustamist, et tagada sarnastel ametikohtadel töötavatele ametnikele samad nõuded ja sotsiaalsed garantiid ning suunata ressursid töötamisega otseselt mitteseotud tasudelt ja hüvedelt töö- ja lisapanusega seotud tasudele. Kohus leidis, et ametnike hüvede süsteemi korrastamine või ühtlustamine iseenesest ei saa olla legitiimseks eesmärgiks, kuid vastustaja väljatoodud peamine eesmärk on kokkuvõttes samuti taandatav riigi raha otstarbekamale ja säästlikumale kasutamisele. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine on praegusel juhul legitiimne eesmärk. 6) Pooled ei ole kahtluse alla seadnud riive vajalikkust ega sobivust nimetatud eesmärgi suhtes ning seetõttu kohus neid aspekte pikemalt ei käsitlenud. Määrava tähtsusega on eelkõige see, kas riive on taotletava eesmärgi suhtes mõõdukas. Riive mõõdukuse hindamisel tuleb praeguses asjas kaaluda, kas eesmärk säästa riigi raha, kaalub üles kaebajate omandiõiguse riive koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega. 7) Siseministeeriumi eelarves maavalitsuste tööjõu- ja majandamiskuludeks ettenähtud summat arvestades (nt
  1. a eelarves 10 203 658 eurot) ei ole riigi jaoks tegemist väga suure kuluga. Hüvitise maksmine on ühekordne ja seda on võimalik mõistlikult ette planeerida. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine on eespool nimetatud avaliku teenistuse ümberkorralduste põhjusi arvestades siiski oluline eesmärk. 8) Riive intensiivsust iseloomustab see, kuivõrd palju muudatus isikuid mõjutab. Kuna maavanema volitused kestavad viis aastat, oli hüvitise üks tõenäoline eesmärk tagada, et pärast volituste lõppemist on endisel maavanemal teatav sissetulek edasise tööalase tegevuse planeerimiseks. Kuna hüvitis oli kuue kuu ametipalga suurune, ei saa hüvitise maksmist täiendava sissetuleku tagamise aspektist pidada tähtsusetuks. Hüvitise tähtsust vähendab siiski asjaolu, et tegemist oli ühekordse maksega (vrd ilmajäämine pikaajalisest toimetulekust tagavast sissetulekust nagu pension). Riive intensiivsust vähendab ka see, et kaebajatel oli volituste lõppemisel õigus saada töötuskindlustushüvitist. Töötuskindlustuse üheks eesmärgiks on kindlustatule töötuse korral tööotsingute ajaks kaotatud sissetuleku osaline kompenseerimine, hüvitist makstakse sõltuvalt kindlustusstaaži pikkusest kuni 360 päeva ja selle suurus ühe kalendripäeva eest on esimesed 100 päeva 50% ja alates
  2. päevast 40% ühe kalendripäeva töötasust. Hüvitise eesmärgiks võib pidada ka tegutsemispiirangute kompenseerimist. Maavanematele kehtisid kuni 01.04.2013 üsna ranged tegutsemispiirangud nii ametis oleku ajal kui ka ametist vabastamise järgselt. VVS § 83 lg 6 keelas maavanemal olla üheski muus riigi- või kohaliku omavalitsuse ametis või kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse, tegutseda ettevõtja või prokuristina ning töötada teisel tasustataval ametikohal, välja arvatud teaduslik ja pedagoogiline töö. Maavanem ei võinud olla valla- või linnavolikogu liige. Maavanematele laienes ka enne 01.04.2013 kehtinud ATS §-st 74 tulenev piirang asuda kolme aasta jooksul, arvates ametist vabastamise päevast, selle tööandja teenistusse või tulundusühenduse liik7
(13)3-14-53147 meks, kelle üle ta teostas viimase kolme aasta jooksul süstemaatiliselt järelevalvet, või saada nimetatud tööandjatelt või tulundusühenduselt tulu. See piiras oluliselt maavanemate võimalust saada täiendavat tulu nii volituste ajal kui ka kolme aasta jooksul pärast volituste lõppemist. Alates 01.04.2013 kehtiva VVS § 83 lg 6 kohaselt ei tohi maavanem olla väljaspool ametikohustusi ühelgi muul valitaval või nimetataval ametikohal. Maavanem peab viivitamata teavitama valdkonna eest vastutavat ministrit kirjalikult, kui ta tegeleb või kavatseb tegeleda väljaspool ametikohustusi töölepingu või teenuse osutamise lepingu alusel, ettevõtjana või täisosanikuna täis- või usaldusühingus või juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmena. VVS § 83 lg 7 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister keelab maavanemal haldusaktiga täielikult või osaliselt sama paragrahvi lg-s 6 nimetatud kõrvaltegevuse, kui kõrvaltegevusele kuluva tööjõu maht või laad takistab korrapärast teenistusülesannete täitmist või kõrvaltegevus toob kaasa teenistuskohustuste rikkumise. ATS § 60 lg 5 sätestab, et teenistusest vabastatud ametnik ei või ühe aasta jooksul vabastamise päevast arvates saada korruptsioonivastase seaduse § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 tähenduses seotud isikuks sellise eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle üle ta viimase aasta jooksul on teostanud vahetult või püsivalt järelevalvet. Seega oli kaebajatele juba poolteist aastat enne volituste lõppemist teada, et erinevalt ametisse nimetamise ajast on neil võimalik maavanema ametikohal tegeleda ettevõtluse või muu tulu toova tegevusega ning neil on pärast ametivolituste lõppemist töökohavalikul oluliselt vabamad käed. Kaebajad ei väida, et minister oleks neil kõrvaltegevuse täielikult või osaliselt keelanud. Äriregistri andmetel oli nt E. Vallbaum juba maavanemaks oleku ajal AS Lajos juhatuse liige (alates 19.05.2014) ja Lajos Holding EV OÜ juhatuse liige (alates 22.05.2013). Seega on ilmne, et maavanema kõrvaltegevused ei olnud praktikas piiratud. Eeltoodut arvestades ei ole riive kuigi intensiivne. 9) Kaebajad tuginevad võrdlusele kohtunike vanaduspensioni puudutava Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-1-
  1. Tegemist on erinevate olukordadega. Kohtunik nimetatakse ametisse eluaegsena ja kuigi iga kohtunik on vaba mistahes ajal ametist lahkuma ning leidma endale muu töö, siis kohtunikuametisse kandideerimise menetluse pikkusest ja keerukusest ning kohtunikuameti olemusest lähtuvalt tuleb seda ametit pidada ka isiku seisukohalt pigem pikaaegseks ametikohavalikuks, mida ei tehta kergekäeliselt (vt otsuse p-d 95 ja 124). Maavanema amet on tähtaegne ja see oli kaebajatele algusest peale teada. Seega ei teinud kaebajad maavanema ametisse asumisega lõplikke elukutsevalikuid. Maavanemale volituste lõppemisel ettenähtud ühekordne hüvitis ei ole oma kaalukuselt võrreldav pensioneerunud kohtunikule elu lõpuni makstava toimetulekut tagava igakuise sissetulekuga, sest pensioneerunud isik ei saa oma tööalaseid valikuid enam muuta ega ise enam täiendavalt pensioni saamisesse panustada. Maavanema puhul tuleb pigem eeldada, et ta jätkab pärast volituste lõppemist töötamist või tegeleb ettevõtlusega ja saab sellest tulu. Maavanemale ei laiene ka kohtunikuga võrreldavad sõltumatuse garantiid ega tegevuspiirangud, kuid kohtunikupension on nii piirangute hüvitiseks kui ka sõltumatuse garantiiks. Seetõttu ei saa praegust asja lahendada samamoodi kui kohtuasja nr 3-4-1-1-
  2. 10) Riigikohus leidis otsuses nr 3-4-1-27-13 (p 69), et tähtajalist ja tähtajatut regulatsiooni tuleb õiguspärase ootuse riive mõõdukuse hindamisel käsitada erinevalt. Tähtajaliselt antud õiguste ja piiratud kohustuste puhul on isikute õiguspärane ootus enam kaitstud kui tähtajatu regulatsiooni puhul. Tähtajalise regulatsiooni muutmiseks isikule ebasoodsas suunas peavad olema kaalukamad eesmärgid kui tähtajatu regulatsiooni muutmiseks. Maavanematele makstava hüvitise näol oli tegemist küll pikka aega kehtinud, kuid tähtajatu regulatsiooniga. 11) Eeltoodut arvestades ei ole kaebajate omandiõiguse riive koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega avalikust huvist kaalukam. Kaebajate omandiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ei ole seega rikutud. 8
(13)3-14-53147 12) Kaebajate arvates on hüvitise maksmata jätmisega rikutud ka võrdsuspõhiõigust. Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui sarnases olukorras olevaid isikuid on ebavõrdselt (erinevalt) koheldud. Võrreldavateks gruppideks saavad antud juhul olla maavanemad, kelle volitused lõppesid enne 01.04.2013 ja kellele maksti volituste lõppemisel hüvitist, ning kaebajad, kelle ametisse asumise ajal oli ette nähtud hüvitise maksmine, kuid kellele volituste lõppemisel seadusemuudatuse tõttu hüvitist ei makstud. Kuna kaebajaid koheldakse hüvitise maksmisel erinevalt, võrreldes maavanema ametis olnud isikutega, kelle volitused lõppesid enne 01.04.2013, on kaebajate võrdsuspõhiõigust riivatud. Seega tuleb kontrollida riive põhiseaduspärasust. 13) Riigikohtu viimase aja praktika kohaselt tuleb võrdsuspõhimõtte rikkumise tuvastamiseks teha PS § 11 kohane proportsionaalsuse kontroll (3-4-1-12-10, p 35; 3-4-1-23-11, p 61 jj), st teha kindlaks võrdsuspõhiõiguse kaitseala riivamise eesmärk ning seejärel hinnata proportsionaalsust (vajalikkust, sobivust ja mõõdukust) selle eesmärgi suhtes. Võrdsuspõhimõtet võib piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Seega võib ka võrdsuspõhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks olla riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine. Kaebajad tuginevad võrdsuspõhiõiguse proportsionaalsuse elementide puhul samadele kaalutlustele kui omandiõiguse puhul. Kohus on neid väiteid käsitlenud ja üle ei korda. Seega ei ole kaebajate võrdsuspõhiõigust rikutud. Kaebajate väited ei anna alust asjassepuutuvate normide põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 10. Tiina Oraste, Einar Vallbaum ja Tiit Leier paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu 26.06.2015 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebused täies ulatuses rahuldada ning jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseaduse vastaseks ATS § 171 p 16 ning ATS § 102 osas, milles need ei võimalda hüvitise maksmist ATS jõustumise ajal ametis olnud maavanemale tema volituste lõppemise korral seoses teenistustähtaja lõppemisega. 1) Kohus ei ole võtnud arvesse kõiki olulisi asjaolusid ning otsus ei sisalda ammendavaid ja veenvaid põhistusi. Kaebajad nõustuvad riivete tuvastamist puudutavate kohtu argumentidega, kuid ei nõustu järeldusega, et põhiõiguste riive ei ole kuigi intensiivne ega ole avalikest huvidest kaalukam. 2) Kohus ei kontrollinud omandipõhiõiguse (koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega) riive proportsionaalsuse kolmeastmelise skeemi kaht esimest elementi (riive sobivust ja vajalikkust), vaid asus kohe käsitlema mõõdukuse küsimust. Kohtuotsuses märgitu, et pooled ei ole seadnud riive sobivust ja vajalikkust kahtluse alla, pole kooskõlas uurimispõhimõttega ning õiguse kohaldamine on kohtu ülesanne. Õigusloova akti kohaldamata jätmist peab kohus kaaluma ka omal algatusel. Kui arvestada, et kõik seadusemuudatuse jõustumise ajal ametis olnud 15 maavanemat lõpetasid/lõpetavad viie aasta jooksul maavanema ametikohal tegutsemise ning võtta tinglikult aluseks eeldus, et Siseministeeriumi eelarves maavalitsuste tööjõu- ja majanduskuludeks ettenähtud kulud püsivad viie aasta jooksul konstantsetena, moodustaksid 15-le maavanemale hüvitise maksmisega kaasnevad kulud 0,486% maavalitsuste viie aasta tööjõu- ja majanduskuludest. Kaebajad rõhutavad, et tegemist pole mõjuga riigi eelarvele tervikuna ega ka mitte Siseministeeriumi valitsemisala tööjõu- ja majanduskuludele. Kohus pidas oluliseks riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist kui sellist ega võtnud arvesse, milline oli kaebajate põhiõiguste riivega saavutatav reaalne kokkuhoid. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Kõnealuseid suurusjärke arvestades ei olnud tegemist sobiva abinõuga, kuna see faktiliselt ei soodustanud eesmärgi (riigi raha säästlik ja otstarbekas kasutamine) 9
(13)3-14-53147 saavutamist ning kaebajate põhiõigustesse on sekkutud tarbetult. Tegemist pole ka vajaliku abinõuga. Samaväärse ulatusega kokkuhoid riigieelarvelistes vahendites oleks olnud saavutatav ka muul viisil, nt ratsionaalsete, hästi kalkuleeritud töökorralduslike otsuste abil. 3) Põhiõiguste riive on vastuolus ka mõõdukuse nõudega. Riive oli kaebajate jaoks intensiivne. Hüvitise maksmise regulatsioon kehtis väga pikka aega. Seadusandja ei esitanud ainsatki põhjendust, mis eesmärkidel ja kaalutlustel regulatsioon kehtetuks tunnistatakse ja millisel moel hüve kaotus kompenseeritakse. Seadusandjal oleks olnud võimalik kehtestada üleminekuregulatsioon ja näha ette, et ATS jõustumise ajal ametis olevatele maavanematele makstakse hüvitist volituste lõppemise korral vastavalt seni kehtinud regulatsioonile ning pärast ATS jõustumist ametisse nimetatavatel maavanematel õigus hüvitisele puudub. Sellega oleks tagatud nii maavanemate kui riigi huvidega arvestamine, mida antud juhul ei tehtud, rikkudes seadusandja kohustust arvestada poliitikate ja eelarvete kujundamisel põhiseaduse põhimõtete ja põhiõigustega. ATS uue regulatsiooni kehtestamisel nähti ette rohkelt üleminekusätteid (senise palga suuruse töötasu maksmine, 35-kalendripäevase põhipuhkuse säilitamine, avalikus teenistuses töötamise aja riikliku vanaduspensioni suurendamiseks teenistusstaaži hulka arvestamine). Ametis olnud ametnikele soodsamate tingimuste säilitamisel võeti õiguspärast ootust ja omandipõhiõigust arvesse ning nende kaitset peeti kokkuhoiust olulisemaks. Kaebajate põhiõigustega sarnaselt ei arvestatud, kuigi saavutatud kokkuhoid oli puudutatud isikute vähesust ja hüvitise ühekordsust arvestades võrreldamatult väiksem. Kohus ei ole sisuliselt arvesse võtnud saavutatava kokkuhoiu tegelikku suurust ja mõju ega käsitlenud kaebajate väiteid, et seadusandja oleks saanud üleminekuregulatsiooni kehtestamisega tagada regulatsiooni paindlikkuse. Kaebajate omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega on ebaproportsionaalselt riivatud. 4) Maavanemate, kelle volitused lõppesid enne 01.03.2014, ja kaebajate ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Riigieelarve suhtes on tegemist tähendust mitteomava mõjuga , kuid kaebajad jäid ilma märkimisväärse suurusega hüvitisest. Seetõttu ei ole riigi raha säästliku kasutamise eesmärki võimalik käsitada põhjusena, mis võiks õigustada võrdsuspõhiõiguse sedavõrd intensiivset riivet. Kohus ei võtnud arvesse kokkuhoiu tegelikku suurust ja mõju ning jättis käsitlemata üleminekuregulatsiooni kehtestamise võimalikkusega seonduvad väited. Kaebajate võrdsuspõhiõigust on ebaproportsionaalselt riivatud. 5) Meelevaldne on halduskohtu käsitus, et kaebajad said ametisse astumisel loota volituste lõppemisel makstavale hüvitisele, kuid üksnes ametisse määramise ajal kehtinud ametipalga suuruses, mitte uue palgakorralduse tulemusena kujunevas suuruses. Kaebajate ametisse nimetamise ajal kehtinud sätetes ei olnud viidet selle kohta, et hüvitise maksmisel võetakse aluseks ametisse nimetamise ajal kehtinud ametipalk. Hüvitise arvutamise aluseks oli maavanema viimase kuue kuu ametipalk ning kaebajate teada oli nende ametipalga suuruseks 2760 eurot. 6) Kohtu hinnangul vähendas kaebajate põhiõiguste riive intensiivsust võimalus saada töötuskindlustushüvitist. Vastav regulatsioon kehtis juba alates 01.01.2002 ega takistanud 12 aasta jooksul maavanematele hüvitise maksmist. Järelikult peeti hüvitise maksmist vajalikuks meetmeks töötuskindlustushüvitisest sõltumata. Kõnealune asjaolu on eriti oluline võrdsuspõhiõiguse rikkumise kontekstis. 7) Kohus ei pidanud riivet kuigi intensiivseks ka põhjusel, et maavanemate tegutsemispiirangud muutusid pärast 01.04.2013 varasemaga võrreldes leebemaks. Kaebajad kohtu järeldusega ei nõustu, sest tegutsemispiirangud jäid kehtima, isegi kui need olid alates 01.04.2013 pisut modifitseeritud. Kohus ei põhjendanud hinnangut, et muudatused olid sedavõrd olulised, et õigustavad hüvitise maksmise lõpetamist. 10
(13)3-14-53147 8) Võrdluse kohta kohtunikuametiga märkis kohus, et kohtunikuametit tuleb pidada pikaaegseks ametikohavalikuks, mida ei tehta kergekäeliselt. Ka maavanema ametikohale asumise otsust ei tehta kergekäeliselt, senine tööalane tegevus tuleb jätta kõrvale ning pärast teenistustähtaja lõppemist senisel töökohal või tegevusalal jätkamise osas puudub kindlus. Oluliseks kindlustunnet suurendavaks asjaoluks on teadmine, et tähtaja lõppemisel makstakse kuue kuu ametipalga ulatuses hüvitist. 9) Kaebajad ei nõustu ka kohtu käsitusega, et kuna tegemist oli tähtajatu regulatsiooniga, ei ole kaebajate õiguspärane ootus kaitstud nii tugevalt kui see olnuks tähtajalise regulatsiooni puhul. Hüvitise ettenäinud säte oli samatähenduslik tähtaegse regulatsiooniga. Maavanem nimetati ametisse viieaastaseks ametitähtajaks. Kaebajate ametisse nimetamise ajal kehtinud VVS § 831 lg 1 sätestas selgelt maavanema õiguse saada hüvitist volituste lõppemise korral, sh teenistustähtaja saabumisel. Ametisse nimetamisega hakkas hüvitise maksmise tingimuseks olev tähtaeg kulgema. Seega oli kaebajatel õiguspärane ootus, et tähtajaliste volituste lõppemise korral makstakse neile hüvitist. Järelikult ei saa väita, et kaebajate õiguspärane ootus oli tähtaegsuse kriteeriumi puudumise tõttu kaitstud nõrgemini. 11. Tallinna Ringkonnakohus lubas 24.08.2015 määrusega Rahandusministeeriumil astuda alates 01.09.2015 vastustajana haldusasja menetlusse Siseministeeriumi õigusjärglasena. Rahandusministeerium palub 29.09.2015 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Õigusnormide proportsionaalsuse testimisel ei ole vaja pikemalt käsitada abinõu sobilikkust ja vajalikkust, kui nende nõuete täitmise osas puuduvad ilmselgelt kahtlused, nagu see on praegusel juhul. Ekslik on kaebajate väide, et kuna arvestuslik kulude kokkuhoid on väike, siis on tegemist ebasobiva abinõuga. Sobivuse mõttes on ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Hüvitise maksmata jätmise korral on kulud riigi jaoks väiksemad, mistõttu ei saa öelda, et vaidlusalused sätted ei soodusta legitiimse eesmärgi saavutamist. Sätted aitavad eesmärgi saavutamisele kaasa ning on seega sobilikud. Kulude kokkuhoiu eesmärgil tehtud seadusandja valikut ei muuda ebavajalikuks asjaolu, et sama suure summa saaks riik säästa mõne teise abinõu rakendamisega. Kaebajate lähenemise järjekindlal rakendamisel tekiks olukord, kus ühtegi kokkuhoiumeedet ei saa käsitada vajaliku abinõuna proportsionaalsuspõhimõtte valguses, sest alati saab viidata sellele, et riik võiks kellegi teise arvelt kokku hoida. Kaebajad ei nimeta ühtegi konkreetset alternatiivi, mis tagaks sama tõhusa kokkuhoiu, riivamata seejuures kolmandate isikute õigusi või avalikku huvi. Väide kokkuhoiu saavutamise võimalikkusele „töökorralduslike otsustega“, on paljasõnaline ja sisutühi. 2) Õige pole kaebajate seisukoht, et VVS § 831 kehtivuse korral oleks hüvitise arvutamise aluseks maavanematele praegu kehtiva ATS alusel määratud 2760 euro suurune palk. Halduskohus märkis õigesti, et viidatud säte nägi hüvitisena ette kuue kuu ametipalga maksmise. Ametipalga mõistet sisustas kuni 31.03.2013 kehtinud ATS § 81, mille kohaselt nimetatakse ametipalgaks palgaastmele vastavat palgamäära. Puudub alus arvata, et seadusandja oleks VVS § 831 kehtetuks tunnistamata jätmisel määranud hüvitise arvutamise aluseks ATS § 61 lg-s 2 nimetatud põhipalga vms. Seega oleks kaebajatel VVS § 831 kehtivuse korral õigus oluliselt väiksemale hüvitisele kui nad paluvad kohtul välja mõista. Ühtlasi tähendab see väidetust oluliselt väheintensiivsemat riivet. Lisaks vähendavad riivet kohtuotsuses nimetatud asjaolud, sh tegevuspiirangute kaotamine. Samuti saab leevendava asjaoluna arvesse võtta hüvitise kaotamist sätestavate normide ning kaebajate ametist vabastamise vahele jäänud rohkem kui aastapikkust ajavahemikku, mille jooksul oli maavanematel aega muutunud oludega kohaneda. Riive hindamisel tuleb arvestada ka seda, et tegemist oli riigi heast tahtest ja poliiti11
(13)3-14-53147 listest eesmärkidest lähtuvalt antava hüve või soodustusega, mida maavanematel üksnes põhiseaduse alusel poleks õigust nõuda. Sätete eesmärgi tähtsuse osas juhib vastustaja tähelepanu sellele, et Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt kuulub majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine Riigikogu pädevusse ning Riigikohus on eriliselt esile tõstnud seadusandja avarat otsustusruumi avaliku teenistuse palgakorralduse reformi teostamisel. Seetõttu saab riigi raha kokkuhoidmise eesmärgile lisaks aktsepteerida põhiõiguse riive legitiimse eesmärgina ka õiglase ja jätkusuutliku avaliku teenistuse palgakorralduse loomist ning soovi tagada sarnase vastutusega ametikohtade ühetaoline kohtlemine. 01.04.2013 jõustunud ATS-ga läbiviidud avaliku teenistuse reformi käigus kaotati mitmeid ametnike jaoks ettenähtud soodustingimused (nt koondamishüvitiste märkimisväärne vähendamine), mistõttu ei saa tervikpildist kitsast ametnike gruppi eraldada ja väita, et just seda gruppi puudutavate muudatuste tähendus reformi eesmärkide saavutamisel on väike. Vaidlusalused sätted teenivad eesmärki ajakohastada rohkem kui 16 aastat kehtinud avaliku teenistuse õiguslikku regulatsiooni, sh riigieelarvele põhjendamatut koormust kaasa toonud palgakorraldust. Tegemist on riigi seisukohalt väga olulise eesmärgiga, mille saavutamise vajadus kaalub üles maavanemate väheintensiivse ning erinevate abinõudega tasakaalustatud riive. Riive on kooskõlas põhiseadusega ning seetõttu ei olnud seadusandjal kohustust sätestada üleminekuregulatsiooni. 3) Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka osas, mis puudutab võrdsuspõhiõiguse võimalikku riivet. Kuna kaebajad tuginesid võrdsuspõhiõiguse riive kirjeldamisel samadele argumentidele, mis esitati omandipõhiõiguse ja õiguspärase ootuse riive osas, ei pidanud kohus veelkord põhjendama, miks ta kaebajate väidetega ei nõustu. Seda ka põhjusel, et võrdsuspõhiõiguse riive õiguspärasuse kriteeriumid on Riigikohtu praktikast tulenevalt tavapärasest leebemad. Kaebajate ebavõrdse kohtlemise asjakohasuses pole põhjust kahelda. See on tingitud nii riigi raha säästliku kasutamise eesmärgist kui ka seadusandja legitiimsest tahtest luua õiglane ja jätkusuutlik avaliku teenistuse palgakorraldus ning tagada sarnase vastutusega ametikohtade ühetaoline kohtlemine. Võimalik võrdsuspõhiõiguse riive on kooskõlas põhiseadusega. 12. Tiina Oraste, Einar Vallbaum ja Tiit Leier ei nõustu 31.03.2016 seisukohtades vastustaja seisukohaga, et kaebajate põhiõiguste riivet võiks õigustada avaliku teenistuse õigusliku regulatsiooni ajakohastamine, st reform kui selline. Sellist eesmärki ei saa pidada legitiimseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuste rahuldamiseks alust.

§ 201

lg-le 4 tuginedes märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid.

  1. Halduskohus ei ole asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud, ei ole kohaldanud õigusnorme ebaõigesti ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Apellatsioonkaebuses ei nõustu kaebajad halduskohtu hinnangutega ning kohtu põhjendused kaebajaid ei veena, kuid see ei tähenda, et kohus oleks seaduse kohaldamisel eksinud või jätnud otsuse põhjendamise kohustuse täitmata. Halduskohus ei ole jätnud kaebajate seisukohti tähelepanuta ning on põhjendanud otsust piisava põhjalikkusega.
  2. Abinõu sobivuse ja vajalikkuse üksikasjalik põhjendamata jätmine ei ole viinud kohut ebaõigetele järeldustele riive proportsionaalsuse osas. Hüvitise maksmisest loobumine soo12

(13)3-14-53147 dustab riigi raha otstarbeka ja säästliku kasutamise eesmärgi saavutamist ning tegemist on sobiva abinõuga. Lisaks üldsõnaliselt kalkuleeritud töökorralduslikele otsustele viitamisele ei ole kaebajad toonud välja ja kohtule pole teada abinõu, mis sama tõhusalt tagaks kulude kokkuhoiu. Kohus on otsuses üksikasjalikult põhjendanud, miks on riive kohtu hinnangul mõõdukas. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohti ja lõppjäreldust, et riive kaebajate põhiõigustele ei ole kuigi intensiivne ja kaebajate omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigust ei ole rikutud. Kohus on arvestanud kaebajate osutatud asjaoluga, et hüvitiste näol ei ole riigi jaoks tegemist väga suure kuluga. Asjaolust, et seadusandja oleks soovi korral saanud kehtestada üleminekuregulatsiooni, kuid ei teinud seda, tulenebki kaebajate õiguspärase ootuse riive. Kohtul puudus vajadus hinnata väiteid, kuidas riivet saanuks üleminekuregulatsiooni kehtestamisega vältida. Kohtu ülesanne oli hinnata riive proportsionaalsust ning kohus on seda teinud. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub seadusandja pädevusse (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-1-14, p 127). Seadusandjal on avaliku teenistuse korralduse reformi teostamisel avar otsustusruum. Õiguspärase ootuse riive legitiimseks eesmärgiks on seadusandja vabadus teha prioriteediotsuseid ressursi jagamisel. Lahkumishüvitise näol on tegemist soodustusega, mis üldjuhul ei ole PS § 28 lg-st 2 tulenev riigi kohustus ja mille reguleerimisel on seadusandjal ulatuslik kujundamisruum. Kokkuvõtvalt ei ole kaebajate õiguspärast ootust riivatud ebaproportsionaalselt 01.04.2013 jõustunud avaliku teenistuse seadusega kaasnenud reformi valguses. 16. Halduskohtu seisukohad seoses hüvitise suurusega ei ole meelevaldsed. Kohus on asjakohaselt osutanud ametipalga mõistele kuni 31.03.2013 kehtinud ATS §-s 81. Enne 01.04.2013 teenistuses olnud ametnikele makstud ametipalk ning pärast 01.04.2013 teenistust jätkanud ametnikele makstav põhipalk kujunevad erinevatel alustel. 17. Halduskohtu otsus ei sisalda seisukohta, et erinevalt kohtunikuametist astutakse maavanema ametisse kergekäeliselt, küll aga põhjalikku selgitust, miks ei saa praegust asja lahendada samamoodi kui kohtuasja nr 3-4-1-1-14. 18. Kohtu seisukoht, et tegemist oli pikka aega kehtinud, kuid tähtajatu regulatsiooniga, on õige. Seadus ei sisaldanud hüvitise saamise õiguse kehtimise tähtaega. 19. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebajate kasuks, mistõttu jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.