← Eesti

3-14-50679/43

Obsah (7)§ 212§ 215§ 116§ 90§ 46§ 201§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 30. märts 2016, Tallinn Haldusasja num

§ 212lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-14-50679 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Riigikogu võttis 07.04.2004 vastu üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS), mis avaldati Riigi Teatajas 27.04.2004 ja mis jõustus 01.05.
  2. AS Kalev (uus ärinimi AS Luterma) sõlmis 30.04.2004 Water Purification Services Ltd-ga (WPS) müügilepingu talle kuuluva suhkru võõrandamiseks. Põllumajandusministeeriumi 28.10.2004 käskkirja nr 258 p 1 alap-ga 5 määrati AS-ile Kalev suhkru üleliigse laovaru suuruseks 0 kg. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 17.06.2005 otsuses nr 12-5/333 asuti seisukohale, et AS Kalev ja WPS vaheline suhkru ostumüügitehing oli näilik ning määrati AS-ile Kalev suhkru üleliigne laovaru koguses 15 608 886 kg. Otsusega kohustati AS-i Kalev kõrvaldama turult hiljemalt 30.11.2005 tema valduses seisuga 01.05.2004 olnud üleliigne suhkru laovaru. AS Kalev esitas 15.07.2005 kaebuse Tallinna Halduskohtule MTA 17.06.2005 otsuse nr 12-5/333 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus lõpetas 07.12.2006 määrusega haldusasja menetluse seoses MTA 17.06.2005 otsuse kehtetuks tunnistamisega. MTA 29.03.2007 otsuses-maksuteates nr 12-5/174 asuti uuesti seisukohale, et AS Kalev ja WPS vaheline suhkru ostu-müügitehing oli näilik, määrati AS-le Kalev suhkru üleliigne laovaru koguses 15 608 886 kg ning määrati tasumisele üleliigse laovaru tasu summas 135 666 193 krooni. AS Kalev esitas 27.04.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 29.03.2007 otsus-maksuteate nr 12-5/174 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus tühistas 13.11.2009 otsusega MTA 29.03.2007 otsus-maksuteate nr 12-5/
  3. MTA esitas halduskohtu otsuse peale 14.12.2009 apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus otsustas 12.07.2012 asjas nr C-146/11 (AS Pimix), et akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta art-t 58 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui Eestis kohaldatakse üksikisikute suhtes määruse nr 1972/2003 sätteid, mis ei olnud 01.05.2004 seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ega selle liikmesriigi siseriiklikku õigusesse üle võetud, kuigi üksikisikud võisid nendega tutvuda muul viisil. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 05.11.2012 määrusega haldusasja menetluse, kuna MTA oli 29.03.2007 otsus-maksuteate oma 11.09.2012 otsusega nr 12.2-4/45439 kehtetuks tunnistanud.
  4. AS Luterma (pankrotis) esitas Tallinna Halduskohtule 30.04.2014 kaebuse, milles palus Eesti Vabariigi poolt õigustloova akti andmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja leidis, et talle on ÜLTS kehtestamisega tekitatud kahju summas 9 174 811,63 eurot. ÜLTS avaldamise järgselt pandi kaebaja sundolukorda, jõustades seaduse 01.05.2004 (ÜLTS avaldamise ja jõustumise vahele jäi 3 päeva). Sellega seonduvalt tekkis kaebajal oht sattuda majanduslikult ebasoodsasse olukorda, sest avaldatud ja kohe jõustuv seadus sätestas maksukohustuse teatud määrast suurema laovaru olemasolul. Kaebajal puudusid võimalused lühikese aja jooksul hinnata seaduse õiguspärasust, seda eeldati ja usaldati. Suurema kahju ärahoidmiseks (sanktsiooni vältimiseks) tuli kaebajal oma tegevuses lähtuda peatselt jõustuva seaduse sätetest. 30.04.2004 sõlmis Luterma WPS-ga müügilepingu talle kuuluva suhkru võõrandamiseks. Eesti Vabariik on ÜLTS kui õigustloova akti andmisega tekitanud kaebajale varalist kahju, mis kuulub hüvitamisele riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 alusel. Seadusandja on rikkunud ÜLTS vastu võttes ja jõustades PS §-e 3, 10, 11, 13, 31, 32, 102,
  5. Seadusandja peab tagama adressaatidele piisava aja uute kohalduvate normidega tutvumiseks ja võimaluse oma tegevus vastavalt ümber korraldada. Vastavale rikkumisele on viidanud Riigikohus 05.10.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-33-
  6. Lisaks on sellele rikkumisele viidanud Riigikontroll oma 01.06.2005 aruande nr OSIV-2-6/05/49 „Eesti riigiasutuste tegevus Euroopa Liiduga liitumise ajaks üleliigsete suhkruvarude tekkimise vältimiseks“ kokkuvõttes. 2

(7)3-14-50679 Vaatamata suuremahulistele kohtuvaidlustele ei teinud seadusandja omapoolseid samme õigusvastasuse heastamiseks, PS-ga vastuolus olevate normide tühistamiseks, üksikisikutele kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks, rakendussätete muutmiseks vmt. See viitab jätkuvale rikkumisele, sh pärast Riigikohtu 05.10.2006 otsust asjas nr 3-3-1-33-06 ei analüüsinud seadusandja tekkinud olukorda piisava põhjalikkusega. ÜLTS § 2 ei määratlenud täpsemalt maksustamisele kuuluvaid põllumajandustooteid, tehes vaid viite Euroopa Komisjoni 10.11.2003 määrusele 1972/2003/EÜ ja Euroopa Komisjoni 14.01.2004 määrusele 60/2004/EÜ. ÜLTS § 3 ei määratlenud suhkru mõistet, piirdudes viitega Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ art-le
  1. ÜLTS § 4 sätestab kohustuse, tehes sisulise ringviite §-le 2 ja §-le 3, kus on defineeritud põllumajandustoode ja suhkur ÜLTS mõttes. Tulenevalt Euroopa Kohtu lahendist 12.07.2012 asjas nr C-146/11 ei olnud ÜLTS-s sätestatud reguleerimisala võimalik adressaatidele rakendada, sest Euroopa Komisjoni määrused ei olnud eraõigusliku isiku suhtes kohaldatavad. Õigusakti sees teisele õigusaktile viitamise korral peab viidatav akt vastama samaväärsetele avaldamistunnustele nagu Eesti seadus, st peab olema avaldatud ettenähtud ametlikus väljaandes eestikeelsena. Kõnealused Euroopa Liidu määrused panid kohustusi liikmesriigile, kuid mitte eraisikutele. ÜLTS alusel sooviti isikule panna rahalisi kohustusi, mis on vaadeldav riikliku maksuna, mistõttu tulenevalt PS §-st 113 saab seda teha vaid seadusega. Seaduse avaldamine on selle kehtima hakkamiseks vältimatu. Lisaks tuleb PS kohaselt avaldada õiguste ja kohustuste tekitamiseks õigusnormid eesti keeles. ÜLTS viiteid sisaldavad normid ei hakanud kehtima, sest definitsioone sisaldavad normid olid viitelised. ÜLTS ja selle järgimine pani kaebaja eriliselt kannatanud isikute hulka ning tekitatud kahju hüvitamata jätmine rikuks PS §-st 25 tulenevat võrdsuspõhiõigust, sest ÜLTS § 5 alusel defineeritud käitlejad, kes seadust ei täitnud ja üleliigset suhkrut ei võõrandanud, on saanud konkurentsieelise parema lõpptoodangu kasumimarginali näol läbi müümata jäänud odavama tootmissisendi. Käitlejad, kes jätsid ÜLTS järgi üleliigse laovaru alles ja tasusid üleliigse laovaru tasu vastavalt maksuotsusele, saavad raha koos seadusejärgse intressiga tagasi küsida, olles samal ajal saanud lisaks ka konkurentsieelise. Seega jääks kaebaja kahju hüvitamata jätmise korral õigusvastaselt ilma PS § 25 alusel kaitstavast õigushüvest. Kuna komisjoni määrused nr 1972/2003/EÜ ja 60/2004/EÜ määrasid kindlaks riigi kohustused Euroopa Liidu ees seonduvalt võimaliku üleliigse laovaruga, saanuks riik reguleerida liikmesriigi siseseid suhteid ettevõtjate ja liikmesriigi vahel ilma määrustele viitamata. Siseriiklikku õigusakti välja andes ei saa seadusandja temal lasuvat kohustust anda õigusaktid välja eesti keeles delegeerida kellelegi teisele, mistõttu ei ole Euroopa Liidu institutsioonide õigusaktide liikmesriikide keeltes avaldamise kohustuse täitmata jätmine vabandavaks asjaoluks.
  2. Põllumajandusministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.
  3. 05.11.2014 määrusega rahuldas halduskohus kaebaja ja vastustaja taotluse asjas vaheotsuse tegemiseks

171 lg 1 alusel nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. 5. Tallinna Halduskohtu 06.02.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. RVastS § 14 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. RVastS § 3

(7)3-14-50679 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Kohaldatavad on ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28.11.2012 otsuses nr 3-3-1-37-12 (p-d 17, 19, 20, 28) toodud seisukohad, kuigi need puudutasid EL direktiivi üle võtmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Riigi tegevust ÜLTS kehtestamisel ei saa pidada oluliseks rikkumiseks RVastS § 14 lg 1 tähenduses. 12.03.2004 Riigi Teatajas avaldatud liitumislepingu art 2 nägi ette alates 01.05.2004 EL õigusaktide siduvuse Eesti riigile. Liitumislepingu lisa IV p 4 alap-ga 2 võttis Eesti kohustuse likvideerida era- ja riigivarud,, mis on 01.05.2004 vabas ringluses ja mis ületavad normaalse ülekandevaru. Määrus 1972/2003 võeti vastu 10.11.2003 ja määrus 60/2004 14.01.
  1. ÜLTS eelnõu väljatöötamine algas
  2. a lõpus. Riigikohus selgitas asjas nr 3-31-33-06, et ÜLTS võeti küll vastu hilinenult ja kiirustades, ent see ei olnud põhiseadusevastane, sest adressaadid said ennast muudatustega kurssi viia ja aegsasti oma tegevust planeerida. Mõistlikult tegutseval ettevõtjal oli võimalik õiguskorra muutumist ette näha. ÜLTS oli Euroopa Komisjoni määrustega kooskõlas (Euroopa Kohtu 04.06.2009 otsus asjas nr C-560/07: AS Balbiino ja 29.10.2009 otsus asjas nr C-140/08: Rakvere Lihakombinaat AS). Kaebaja teadlikkust muutuva regulatsiooni sisust kinnitab 30.04.2004 müügilepingu sõlmimine suhkru võõrandamiseks. Usutav ei ole, et kaebaja hakkas 15 500 tonni suhkru võõrandamisega tegelema alles 27.04.2004, aru saamata, miks ta seda teeb. Tähtsust ei oma, kas see tehing oli näilik või mitte. Kohtuasjas nr C-146/11: AS Pimix selgitas Euroopa Kohus, et liidu administratsioon ei täitnud kohustust tagada, et kogu acquis communautaire oleks ühinemise kuupäeval kõigis liidu ametlikes keeltes kättesaadav. Eesti riik ei pidanud eeldama, et õigusakte, millele ÜLTS-s viidatakse, ei jõuta enne 01.05.2004 nõuetekohaselt avaldada. Eesti riigil puudus selles osas ka laiaulatuslik kogemus, et taolist olukorda ette näha. Seetõttu ei rikkunud riik oma kohustusi RVastS § 14 lg 1 tähenduses oluliselt. ÜLTS kehtestamisel ei saanud nõuda EL määruste ümberkirjutamist seadusesse (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-33-06 ja seal viidatud Euroopa Kohtu praktika). Isegi määruse sätete ümberkirjutamine seadusesse ei oleks olukorda muutnud (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C345/06, p 47). Kaebajale kahju tekkimine – 30.04.2004 müügitehing ja MTA haldusaktide andmine – ei sõltunud Riigikohtu lahendi asjas nr 3-3-1-33-06 avaldamisele järgnenud seadusemuudatustest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. AS Luterma (pankrotis) apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 06.02.2015 otsus tühistada ja uue vaheotsusega tunnustada kaebaja kahjunõude põhjendatust Eesti Vabariigi vastu, mis seisneb kahjus, mille tõid kaasa üleliigse laovaru tasu seaduse vastuvõtmise tõttu teostatud tehingud suhkruga, sh tehingute teostamise kulud, tunnustada apellandi kahjunõude põhjendatust Eesti Vabariigi vastu viivisenõude osas ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule. 1) Riigi rikkumine oli oluline ja kahju oleks olnud välditav. EL määrused olid suunatud liikmesriikidele ja oma toimelt sarnased direktiividele. Riigil lasus kohustus kehtestada nende ülevõtmiseks täpsustavad sätted. Kuna määrused avaldati eesti keeles alles
  4. aastal, ei olnud need üksikisikute suhtes kohaldatavad. Kuna üleliigse laovaru tasu on maks, välistavad selle kohaldamise eesti keeles avaldamata määruse alusel nii EL õiguse üldpõhimõtted kui PS 4
(7)3-14-50679 §
  1. Kuni määruste avaldamisega reguleeris üleliigse laovaru tasuga seonduvat kaebaja jaoks vaid ÜLTS. Kaebajal ei olnud võimalik sellest reeglistikust aru saada, sest seaduses viidati võõrkeelsetele aktidele. Halduskohtu seisukoht, et ettevõtjatele pidi EL määruste sisu olema teada ja nad pidid EL määrustest juhinduma, on ekslik. 2) Kaebaja ei pidanud liitumislepingust järeldama üleliigse laovaru tasu kehtestamist. Halduskohtu viidatud säte on abstraktne ja üldsõnaline ning sellest ei saa järeldada, millise sisuga hakkab olema üleliigse laovaru tasu reeglistik. Sättes viidatakse hoopis üleliigse laovaru likvideerimisele liikmesriigi kulul. Kohtuasjas nr C-146/11 lükati ümber seisukoht usina ettevõtja kohustustest ja tema võimalikest teadmistest. ÜLTS kehtestamisel pidi seadusandja veenduma, et EL määrused, millele seaduses viidatakse, on eesti keeles avaldatud. Kui riik jättis selle kohustuse täitmata, on ta rikkunud oma kohustusi tahtlikult ja oluliselt. Kohustus veenduda õigustloovate aktide kooskõlas põhiseadusega ja EL õigusega on olnud selge juba pikka aega. Kui riigil tekkis kahtlus, et EL määrusi õigeaegselt ei tõlgita, oleks tulnud ÜLTS kehtestamisest loobuda või kehtestada määruste normid siseriiklikus õiguses. Vastavad normid oleks tulnud kehtestada õigeaegselt. Apellant saanuks sellises olukorras vältida talle kahju tekkimist. 3) Ekslik on halduskohtu seisukoht, et riik ei oleks tohtinud määruste sätteid seaduses korrata. Määruste eesti keeles avaldamata jätmine tõi kaasa olukorra, kus määrused ei kehtinud ja EL õiguses vastavat regulatsiooni polnudki. 4) Isegi kui kahju tekkimine ei olnud riigi jaoks välditav, ei tähenda see, et kahju tuleks jätta tervikuna hüvitamata (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-80-14, p-d 11 ja 16).
  2. Maaeluministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, jääb varasemate seisukohtade juurde ja märgib täiendavalt järgmist. 1) Määravat tähtsust ei oma, millal apellant sai teada talle kehtestatud kohustuste täpsest sisust. Üleliigse laovaru tasu kehtestati ÜLTS-ga, mitte EL määrustega, ning see seadus pani ettevõtjatele kohustuse alates 01.05.
  3. Liitumislepingust (lisa IV p 4 lg 3 ja viide EÜ asutamislepingu art-le 88) sai apellant järeldada, et teatud asjaoludel võisid olla kogutud ülevarudele tagasilöögid ning suhkru turult kõrvaldamine peab toimuma ettevõtja kulul. Üleliigset laovaru peeti ühisturuga kokkusobimatuks ning nende kõrvaldamise kulude jätmist liikmesriigi kanda tuleks käsitada riigiabina ettevõtjale, mis on õigusvastane. 2) Siseriiklik õigus oli kooskõlas EL õigusega (vt halduskohtu viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu lahendid). Seetõttu puudus vajadus hinnata täiendavalt ÜLTS kooskõla PS-ga. Määruse nr 60/2004 art 6 lg-s 3 nähti ette siseriiklike meetmete kehtestamise vajadus. Selliseid meetmeid, kui siseriiklik õigusakt on kehtestatud EL õiguse ülevõtmiseks, ei saa käsitada siseriiklike meetmetena. EL õigusega vastuolus olev siseriiklik õigusakt tuleb jätta kohaldamata. EL määruste eesti keeles avaldamata jätmise korral ei oleks olnud piisav määruste siseriiklikku õigusse ümberkirjutamine, kuna isikutel peab olema võimalik tutvuda ka neile kohustusi paneva siseriikliku meetme allikaga nõuetekohase avaldamise kaudu. Vastupidist võimaldab küll järeldada Euroopa Kohtu 12.07.2012 otsuse asjas nr C-146/11: AS Pimix p-dest 40 ja 42, ent p-s 36 viidatud kohtupraktikast järeldub, et isegi ÜLTS-s viidatud määruste tekstide Eesti õigusena avaldamine ei oleks EL õigusaktidega eesti keeles tutvumist taganud. 3) Euroopa Kohtu praktika ei olnud uute liikmesriikide keeltes õigusaktide avaldamise kohustuse osas enne nende liitumist ühetaoline, nagu apellant ekslikult väidab. Euroopa Kohtu 10.06.2009 otsuses asjas nr T-257/04 selgitati, et ka sätted lisanduvate uute ametlike keelte 5
(7)3-14-50679 kohta EL-s jõustusid 01.05.2004, mistõttu ei olnud alust varem õigusakte uute liikmesriikide keeltes avaldada ning sellised tõlked ei olnud ametlikud. Ka Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-31-33-06 (p 20) kinnitab apellandi väite ekslikkust. Ka hilisem Euroopa Kohtu praktika (asjas nr C-471/11: Cido Grupa) ei ole uue liikmesriigi keeles määruse õigeaegset avaldamata jätmist pidanud enam üleliigse varu maksustamisel oluliseks. 4) Kuna Eesti riik täitis EL õiguse ülevõtmisel oma kohustused, oli kahju ärahoidmine riigi poolt mitte raskendatud, vaid võimatu. 5) Olukord, kus apellant erinevalt konkurentidest ei jätnud üleliigset laovaru alles ja tasus sama summa, mille konkurendid tasusid üleliigse laovaru tasuna, suhkru tagasiostmiseks, kuid konkurendid said laovaru tasu koos intressiga tagasi, kaebaja aga mitte, on apellandi enda äririsk. Samuti ei saa makstud tasu tagasi isikud, kes tasu maksmise kohustust ei vaidlustanud. 6) Tallinna Halduskohus leidis 06.02.2015 otsuse haldusasjas nr 3-14-51001 p-s 15, et kaebajale kahju tekitavaks haldusaktiks on MTA 29.03.2007 otsus-maksuteade. Halduskohus leidis, et kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Ringkonnakohus leidis, et haldusakt on vaidlustatud tähtaega rikkudes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Kaebaja palub oma apellatsioonkaebuses rahuldada kahjunõue, mille halduskohus jättis rahuldamata. Kaebuse rahuldamise eelduseks on asjaolu, et kaebus on lubatav. Kaebuse lubatavuse eelduseks on mh kaebetähtajast kinnipidamine. Kohtul on kohustus kontrollida kaebuse läbivaatamise ja rahuldamise eelduste olemasolu isegi juhul, kui nende olemasolu pole kahtluse alla seatud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-74-10, p 15). Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse lahendamisel kontrollida vaidlustatud otsuse seaduslikkust, lähtudes kõigist asja lahendamisel olulistest aspektidest, sh protsessuaalsetest (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-61-13, p-d 12 ja 19). Mittetähtaegse kaebuse rahuldamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-18-07, p-d 22-23), mistõttu ei ole ringkonnakohtus selle asjaolu kontrollimiseks

§ 90

lg 2 kohaselt nõutav, et menetlusosaline oleks esitanud selles küsimuses vastuväite esimese astme kohtu menetluses (s.o erinevalt kaebaja viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-36-01 avaldatud seisukohtadest 2001. aastal kehtinud

redaktsiooni tõlgendamise kohta). Halduskohus ei ole kaebetähtaja osas kaevatavat määrust teinud, mistõttu on ringkonnakohtul võimalik selle küsimusega tegeleda. 9. Ringkonnakohus leiab, et kaebus on esitatud

§ 46lg-s 4 sätestatud kaebetähtaja rikkumisega.

Kaebaja väidab, et talle tekitati kahju ÜLTS kehtestamisega

  1. a aprillis. Kuna kaebaja müüs suhkru WPS-le juba
  2. a aprilli lõpus, ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud seadusandja hilisem tegevus. Kaebetähtaja kulgemahakkamist ei saa kohtupraktika kohaselt siduda ajaga, mil kahjunõude aluseks olev tegevus tunnistati kohtuotsusega õigusvastaseks (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-35-08, p 9). AS Luterma (pankrotis) oli märksa rohkem kui kolm aastat enne halduskohtule kahjunõude esitamist teadlik nii kahju tekitanud isikust (Eesti Vabariik oma organite kaudu), tekkinud kahjust (maine ja ettevõtlusvabaduse kahjustamine, mis tõi kaasa pankroti), selle tekitanud teost (MTA haldusaktid ja tegevus) ja selle õigusvastasusest (ÜLTS vastuolu Euroopa Liidu õigusega, mis tuvastati kaebaja kaebuse alusel asjas nr 3-07-850 Tallinna Halduskohtu
  3. novembri
  4. aasta otsuses, millega tühistati MTA maksuteade nr 12-5/174 sisuliselt samadel motiividel, mis Euroopa Kohtu hilisemas otsuses nr C-146/11). Seega pidi kaebaja olema teadlik temale tekitatud kahjust ja selle tekitajast igal juhul rohkem kui kolm aastat enne halduskohtule kaebuse esitamist 30.04.
  5. 6

(7)3-14-50679
  1. Kaebaja ei ole näidanud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid kaebuse varasemat esitamist. Kuid isegi kui sellised mõjuvad põhjused eksisteerivad, tuleb kaebus jätta rahuldamata.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, pidamata vajalikuks neid

§ 201lg 4 alusel korrata.

Apellatsioonkaebuse väited ei kinnita, et isegi kaebuse tähtaegseks lugemise korral oleks kaebuse rahuldamine põhjendatud.

  1. RVastS § 14 lg 1 näeb õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise ühe eeldusena ette, et kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega. RVastS § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Halduskohus selgitas piisavalt, et seadusandja poolt tekitatud kahju, isegi kui möönda selle tekkimist, ei põhjustatud vajaliku hoolsuse rikkumisega ega seadusandja kohustuste olulise rikkumisega, sest kahju sai põhjustada vaid EL pädev organ, kelle ülesanne oli EL määruste eesti keeles Euroopa Ühenduse Teatajas avaldamine.
  2. EL määruste eesti keeles avaldamata jätmisest ei saa järeldada, et riigil ei lasunud liitumislepingu lisa IV p 4 alap-st 2 tulenevat kohustust üleliigne laovaru kõrvaldada. Seejuures nähtub EÜ asutamislepingu art-st 88, et üleliigse laovaru kõrvaldamata jätmise kulu kandmine lõppastmes riigi poolt tähendaks ettevõtjatele riigiabi andmist, mis üldreeglina on keelatud. Riigile liitumislepingust ja EL määrusest tulenevate kohustuste tekkimine – erinevalt üksikisikutest, kelleks on ka kaebaja – ei sõltu määruste eesti keeles avaldamisest. Seega oli Riigikogul kohustus kehtestada seadus, mis näeb ette üleliigse laovaru tasu maksmise kohustuse tavapärast laovaru ületava suhkrukoguse omamise eest 01.05.
  3. Ka õiguspäraselt käitudes – kehtestades ÜLTS regulatsiooni teistsugusel viisil – oleks kaebaja pidanud üleliigse laovaru enne 01.05.2004 võõrandama või maksma üleliigse laovaru tasu. Õigustloova aktiga tekitatud kahjuna ei saa käsitada saamata jäänud intressi, mille kaebaja oleks saanud, kui ta oleks jätnud üleliigse laovaru kõrvaldamata ja tal oleks avanenud võimalus nõuda intressi tasumist õigusliku aluseta tasutud üleliigse laovaru tasu tagasimaksmiseni.
  4. Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei väida tema poolt menetluskulu kandmist.

§ 109

lg 2 kohaselt märgib ringkonnakohus, et nii halduskohtus kui apellatsioonimenetluses tasus apellant riigilõivu 750 €, muude menetluskulude kohta andmeid ei ole esitatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.