← Eesti

3-16-628/13

Obsah (4)§ 121§ 116§ 203§ 2

K OHT UMÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse kuupäev Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits 20.05.2016 3-16-628 Jaak Reinomäe (Reinomägi) k

§ 121lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Määruskaebuse esitaja esitas 31.01.2016, 07.02.2016, 09.02.2016, 18.02.2016 ja 21.02.2016 Justiitsministeeriumile kokku viis taotlust, milles nõudis kohtute tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Justiitsministeerium jättis 10.03.

  1. a vastusega nr 11-7/1360-11 kahju hüvitamise taotlused rahuldamata.
  2. Määruskaebuse esitaja esitas 29.03.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-4) kohtute tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt on määruskaebuse esitaja esitanud kõigis viies hüvitisenõudes Euroopa Liidu õigusele tuginedes omapoolsed argumendid, mida Justiitsministeeriumi vastuses on eiratud. Kuna Justiitsministeerium ei käsitlenud oma vastuses määruskaebuse esitaja esitatud argumente, ei ole vastus seaduslik ega põhjendatud. Kohtute tegevuse õigusvastasus seisneb selles, et kaebajal on takistatud kaebeõiguse teostamist.
  3. Tartu Halduskohus tagastas 11.04.
  4. a määrusega (tl 35-36) määruskaebuse esitaja kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Halduskohus

  1. 1 selgitas määruses, et tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-st 1 võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Kuna käesoleval juhul ei ole Justiitsministeeriumile esitatud hüvitise nõuetes välja toodud kohtuasjade menetlemisel kuritegusid toime pandud, on hüvitamiskaebus perspektiivitu. Määruskaebuse esitaja esitas 14.04.2016 Tartu Halduskohtule taotluse (tl 3839) riigi õigusabi saamiseks määruskaebuse esitamiseks Tartu Halduskohtu 11.04.
  2. a määruse peale, millega määruskaebuse esitaja kaebus tagastati. Taotluse kohaselt puudub määruskaebuse esitajal võimalus enda õigusi iseseisvalt kaitsta, kuna määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mille tasumiseks puuduvad määruskaebuse esitajal vahendid. Riigi õigusabi andmine on vajalik määruskaebuse esitaja inimväärikuse säilitamiseks.
  3. Tartu Halduskohus jättis 21.04.
  4. a määrusega (tl 40) määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kuna esineb riigi õigusabi seaduses (RÕS) § 7 lg 1 p-s 1 toodud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Määruse kohaselt nähtub Kohtute Infosüsteemist, et määruskaebuse esitaja on korduvalt halduskohtumenetluses osalenud, esitanud kohtule nii faktiliselt, kui õiguslikult arusaadavalt põhjendatud kaebusi ning määruskaebusi. Seega on halduskohus seisukohal, et määruskaebuse esitaja puhul on tegemist isikuga, kes on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kohus selgitas, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika. Halduskohus lisas, et riigi õigusabi taotlusest ei selgu, mil viisil aitab riigi õigusabi määramine kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisele kaasa. Kohus selgitas ka, et kui määruskaebuse esitaja leiab, et tal ei ole maksejõuetuse tõttu võimalik tasuda riigilõivu, on võimalik esitada taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus märkis, et tulenevalt

§ 116

lg 5 ei peata menetlusabi andmise taotlus seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist.

  1. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS Määruskaebuse esitaja esitas 27.04.2016 määruskaebuse (tl 43-46) Tartu Halduskohtu 21.04.
  2. a määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks, millega rahuldataks tema riigi õigusabi taotlus. Määruskaebuse esitaja märgib, et kohtu selgitus uurimispõhimõtte kohta on paljasõnaline. Kohus on määruses kirjutanud, et kaebaja on kohtule esitanud faktiliselt ja õiguslikult arusaadavalt põhjendatud kaebusi ja määruskaebusi, mistõttu on ta võimeline oma õigusi ise kaitsma, kuid märkinud vastuoluliselt, et määruskaebuse esitaja taotlusest ei selgu, mis viisil aitab õigusabi määramine kaasa tema riigilõivu vabastamise taotluse lahendamisele. Kohus ei ole uurimisprintsiibi kohaselt ka kaebaja seisukohti selles osas välja selgitanud. Määruskaebuse esitaja õigus riigi õigusabi saamiseks tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-st 47 ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec

(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p-st 23.1 6. 2 RÕS § 7 lg 1 p 1 ei saa kohaldada kinnipeetavate suhtes, kellel õigusi on piiratud ulatuses, mis ei võimalda neil oma õigusi ise kaitsta. Kuna kohus ei ole RÕS § 7 lg 1 p 1 jätnud asja lahendamisel põhiseaduse (PS) § 152 järgi kohaldamata, on kohtu tegevus PS § 15 kohaselt põhiseadusevastane. Määruskaebuse esitaja lisab, et tal puudub võimalus tutvuda erinevate Euroopa Liidu õigusaktidega, mis tõttu ei saa ta teostada oma kaebeõigust soovitud kujul. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust selle rahuldamiseks. Tartu Halduskohus jättis määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel põhjendusega, et taotluse esitaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 7.

§ 2

lg 4 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 2

lg 5 järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Käesoleval juhul märkis halduskohus määruskaebuse esitaja riigi õigusabi taotluses esitatud väite peale, mille kohaselt puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks, et taotlusest ei selgu, mil viisil aitab riigi õigusabi määramine määruskaebuse esitaja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisele kaasa. Seejuures on halduskohus uurimisprintsiibi kohaselt lähtunud menetlusosalise tegelikust tahtest ning hoolimata ebaselgest põhjendusest lahendanud taotluse riigi õigusabi andmiseks ning seejärel määruskaebuse esitajale selgitanud, et kui määruskaebuse esitaja leiab, et tal ei ole maksejõuetuse tõttu võimalik tasuda riigilõivu, on võimalik esitada taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus seega rikkunud kohustust kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Samuti ei näita asjaolu, et halduskohus selgitas käesolevas asjas määruskaebuse esitajale menetlusabi taotluste esitamise korda, et määruskaebuse esitaja ei ole RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt võimeline ise oma õigusi kaitsma.

  1. Määruskaebuse esitaja on määruskaebuses märkinud, et tema õigus riigi õigusabile tuleneb põhiõiguste harta art-st 47, mille kohaselt peab igaühel olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. Ringkonnakohus selgitab, et harta reguleerimisala hõlmab selle art 51 lg 1 lause 1 kohaselt subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes üksnes liidu institutsioonide, organite ja asutuste ning liikmesriikide poolse liidu õiguse kohaldamise. Praegusel juhul on kaebaja küll väitnud, et ta olevat esitanud Euroopa Liidu õigusele tuginedes omapoolsed argumendid, kuid sisuliselt ei ole kaebaja väidetel mingisugust puutumust Euroopa Liidu õigusega. Kõik kaebaja väited puudutavad üksnes siseriikliku õiguse kohaldamist. Harta art 51 lg 2 järgi ei laienda harta liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest, ei lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingute teistes osades määratletud pädevust ja ülesandeid. Ringkonnakohus lisab, et olenemata eelnevast ei tulene art-st 47, et igaühele peaks olema tagatud tasuta õigusabi, vaid art 47 lg 2 reguleerib isikute õigust esindajale üldiselt. Art 47 lg 3 kohaselt antakse isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle võimaluse kohtusse pöörduda. Seega on põhiõiguste harta art 47 lg 3 kohaselt tasuta õigusabi saamiseks vajalik, et lisaks piisava sissetuleku puudumisele, ei ole isikul võimalik iseseisvalt kohtusse pöörduda. Selline piirang on kooskõlas RÕS § 7 lg 1 pga 1, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul on kaebaja ise võimeline oma õigusi kaitsma. Seega on halduskohus õigesti viitega RÕS § 7 lg 1 p-le 1 jätnud kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
  2. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega Rec

(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p 23.1 kohaselt on kõikidel vangidel õigus õigusabile. Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad,
  1. 4 kuid Riigikohtu praktika kohaselt tuleks neid käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (RKHKo 07.04.2010, 3-3-1-5-10, p 19). Ringkonnakohus märgib siiski, et ka selle normi sõnastustest ei saa järeldada, et kinnipeetavatele peab olema tagatud tasuta õigusabi. Määruskaebuse esitaja seisukoha peale, et kohus on põhiseaduse vastaselt kohaldanud RÕS § 7 lg 1 p-d 1 märgib ringkonnakohus järgmist. PS § 152 lg 1 kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. PS § 152 ning PS § 15 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (RKPJKm 10.06.2010, 3-4-1-4-10, p 13; RKÜKo 08.06.2009, 3-4-1-708, p 21). Nimetatud sätetest ei tulene määruskaebuse esitajale subjektiivset õigust nõuda kohtult seaduse kohaldamata jätmist. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul puudub alus pidada RÕS § 7 lg 1 p-d 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, mistõttu on kohtul kohustus nimetatud sätet kohtuasja lahendamisel kohaldada.
  2. Määruskaebuse esitaja on märkinud, et kuna talle pole tagatud võimalus tutvuda Euroopa Liidu õigusaktidega, ei saa ta oma õigusi tõhusalt kohtus kaitsta. Ringkonnakohtu hinnangul ei too Euroopa Liidu õigusaktidega tutvumise võimaluse puudumine kaasa seda, et määruskaebuse esitaja ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt kohtus kaitsma. Halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt selgitab haldusasja lahendav kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole oluline, kas määruskaebuse esitaja on kaebuses Euroopa Liidu õigusaktidele viidanud või mitte, kuivõrd kohtul on kohustus asjakohaste õigusaktidega iseseisvalt arvestada.
  4. Eeltoodud põhjendustel jätab Tartu Ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21.04.
  5. a määruse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.