← Eesti

3-14-52483/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Einar Vene

  1. mai 2016, Tartu 3-14-52483 Haldusasi Aleksei Tšudinovi kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Halduskohtu
  2. märtsi
  3. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja Aleksei Tšudinovi vastuapellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Aleksei Tšudinov Vastustaja Tallinna Vangla Asja läbivaatamine Menetlusosalised RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. Jätta Aleksei Tšudinovi vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
  5. Tühistada Tartu Halduskohtu
  6. märtsi
  7. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus perioodi
  8. august 2011 kuni
  9. mai 2014 osas rahuldamata ning perioodi
  10. aprill 2009 kuni
  11. august 2011 osas läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  12. juuni
  13. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Aleksei Tšudinov
  15. aprillist 2009 kuni
  16. maini 2014 Tallinna Vanglas vahistatuna ja hiljem kinnipeetavana.
  17. Pärast seda, kui A. Tšudinovi poolt
  18. augustil 2014 Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli tähtaegselt lahendamata jäetud, esitas A. Tšudinov
  19. oktoobril 2014 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest seoses sellega, et talle ei olnud Tallinna Vanglas tagatud piisavalt kambripinda. Samuti leiti, et ka muud kinnipidamistingimused olid õigusvastased.
  20. Tartu Halduskohtu
  21. märtsi
  22. a otsusega rahuldas halduskohus kaebuse ja mõistis kaebaja kasuks välja 2496 eurot järgmistel põhjendustel. 3.
  23. Kaebus on esitatud tähtaegselt. Tähtaeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks hakkas kulgema kaebaja ümberpaigutamisel Tartu Vanglasse
  24. a mais. Eelnev kaebaja kinnipidamine oli jätkuv toiming, ja sellega tekitatud kahjust teadasaamise hetkeks on RKHKo 3-3-1-93-13 tulenevalt reeglina hetk, mil lõppes kahju tekitamine. 3.
  25. Kambripinnast ei tule maha arvata mööbli alla jäävat pindala. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on osutanud kambris mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla kolme ruutmeetri ja sisaldas ka mööblit. Seevastu tualett tuleb kambri pindalast välja arvata. 3.
  26. Alla kolme ruutmeetri, mida EIK on pidanud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 3 rikkumiseks, jäi kaebaja isiklikus kasutuses olev pind kambris kokku 832 päeval, ehkki 112 päeval ei jäänud see pindala oluliselt alla kolme ruutmeetri. Sobivaks hüvitiseks selle eest pidas kohus keskmiselt 3 eurot liiga kitsastes tingimustes veedetud päeva eest. 3.
  27. Muus osas olid kaebaja kinnipidamistingimused nõuetekohased. Kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus kord nädalas vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-le
  28. Justiitsministri
  29. novembri
  30. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-ga 7 on ette nähtud, et pesemiskoht peaks kambris olema üksnes võimalusel. Seega on pesemiskoht kambris vaid soovituslik ja selle puudumine ei rikkunud kaebaja õigusi. 3.
  31. Õigusaktid ei sätesta keeldu pesu kambris kuivatamiseks ega kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruumi sisustama. 3.
  32. Kambrite öine valgustamine on sobiv, vajalik ja proportsionaalne meede järelevalvekohustuse täitmiseks. 3.
  33. Lugemine ja kirjutamine on olemuslikult sellised tegevused, mis toovad kaasa silmade väsimise. Tervise halvenemist ei ole kaebaja väitnud. Seetõttu on etteheide kambri valgustustingimuste osas üldsõnaline. 3.
  34. Ülejäänud etteheited on üldsõnalised ning nende hindamine pole tagantjärgi võimalik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  35. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 4.
  36. Kaebaja pidi kahju tekkimisest teada saama varem. Hüvitisenõuet saab lugeda tähtaegseks vaid selle esitamisele eelneva kolme aasta eest. 4.
  37. Tualeti alla jäävat pinda ei tohiks kambri põrandapinna suuruse arvutamisel välja jätta. Ruumi pindala tuleb arvestada vastasseinte vahelisest kaugusest. Ka väljaspool vanglat ei arvata eluruumi pinna arvutamisel tualetti üldpindalast välja. EIK lahendites on tualeti pind arvatud kambri pindalast välja enamasti seetõttu, et see ei asunud kambris ja ei olnud igal hetkel kasutatav. 4.
  38. VSkE § 6 lg 6, mis kehtis kuni
  39. detsembrini 2013, sätestas, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega vastasid kambrid siseriiklikes õigusaktides sätestatule. 4.
  40. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 2
  41. A. Tšudikovi vastuapellatsioonkaebuses palutakse välja talle välja mõista suurem hüvitis järgmistel põhjendustel. 5.
  42. Kambri põrandapinnast tuleks maha arvata mööblialune pind. Sellele on viidanud ka EIK. 5.
  43. Ruumipuudusele oli tähelepanu juhtinud juba CPT oma
  44. a raportis. 5.
  45. Euroopa vanglareeglistik näeb ette, et võimalus dušši võtta peab olema kaks korda nädalas. Duši võimaldamise vaid kord nädalas koos kehalise harjutamise võimaluste puudumisega on arvesse võtnud ka EIK. Kambri tualetinurgas polnud võimalik end pesta, kuna kraanist tuli vaid külma vett. 5.
  46. Pesukuivatamisvõimaluse puudumine tähendas seda, et kui kõik kinnipeetavad koos duši võtmisega pesu pesid ja neid kambris kuivatasid, tõusis kambris õhuniiskuse tase väljakannatamatult kõrgeks ja tekkis lämbumise tunne. 5.
  47. Kambris põlema jäetud tuli segab magamist, kuna silmaklapid on keelatud. 5.
  48. Kunstlik valgustus on liiga nõrk, kuna kaks 75W pirni 15 ruutmeetrise kambri jaoks on liiga vähe. Tallinna Halduskohtu lahendist haldusasjas 3-06-294 on selgunud, et nende valgustitega oli kambri valgustus ca 100 luksi ringis, kuid lugemise-kirjutamise jms jaoks on vajalik valgustus vähemalt 500 luksi. 5.
  49. Kaebaja ei juhtinud vangla tähelepanu oma kannatustele seetõttu, et arvas, et need on vältimatud. Alles hiljem kohtulahenditega tutvudes sai ta aru, et tema õigusi on rikutud. 5.
  50. Lisaks eeltoodule oli avatud osakonnas tualetti pääsemiseks ootejärjekord, raadiosaateid (muusikat) pidi kuulma 12 tundi järjest, ventilatsioon ei olnud piisav. 5.
  51. Hüvitis ei ole piisav ka siseriiklikku kohtupraktikat arvestades.
  52. A. Tšudinov palub vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele see rahuldamata jätta.
  53. Tallinna Vangla palub vastuses A. Tsudinovi apellatsioonkaebusele see rahuldamata jätta, põhjendades seda järgnevalt. 7.
  54. Kaebajale oli tagatud võimalus kord nädalas duši kasutamiseks. Tal oli igapäevaselt tagatud ligipääs kraanikausile koos voolava veega. Võimalik oli kasutada enda veekeedukannu. Lisaks andis vangla
  55. aasta kevadel igasse sektsiooni üldkasutatava veekeetja. 7.
  56. Usutavad pole väited ruumide niiskuse osas, kuna kambrites on keskküte, sund- ja loomulik ventilatsioon ning võimalus akna õhutusava kaudu õhuhulka reguleerida. Enamuse ajast viibis kaebaja õuealal, kus oli võimalik riideid kuivatada. Vangla poolt väljastatud riideesemete, rätikute ja voodipesu pesemist korraldab vangla ning nende pesemise ja kambris kuivatamise vajadus kinnipeetaval puudub. 7.
  57. Kambrites oli olemas nii aken kui valgustid. Võimalus oli isikuarvel oleva raha eest soetada näpitslamp. 7.
  58. Kaebaja pole pöördunud kaebusega vangla poole ei kambri niiskuse ega valgusega seoses. 7.
  59. Ööseks põlema jäetav nõrk valgustus on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, kuna justiitsministri
  60. septembri
  61. a määruse nr 44 § 12 järgi tuleb kontrollida kambris toimuvat. Silmaklapid seaksid ohtu vangla julgeoleku, kuna raskendavad isiku tuvastamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  62. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ning tühistab halduskohtu otsuse. Kaebaja kaebus ning vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kaebuse tähtaegsust (osa I), seejärel vangla apellatsioonkaebust (osa II) ja A. Tsudinovi vastuapellatsioonkaebust (osa III) ning formuleerib seejärel oma lõppseisukohad (osa IV). I 3
  63. Kõigepealt tuleb lahendada kaebuse tähtaegsuse küsimus. Periood, mille eest kaebaja kahju hüvitamist nõuab, hõlmab ajavahemikku
  64. aprill 2009 kuni
  65. mai
  66. Kahju hüvitamise nõude vanglale esitas kaebaja
  67. augustil
  68. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tuleb kahju hüvitamise nõue esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Sellest regulatsioonist tuleneb, et kahju hüvitamist ei saa nõuda jätkuva toimingu puhul selle perioodi eest, millest on nõude esitamise hetkeks möödunud rohkem kui kolm aastat. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kujunenud olukorras on nõue osas, mis väljub nõude esitamisele eelnenud kolme aasta pikkusest perioodist (
  69. aprill 2009 kuni
  70. august 2011) mittetähtaegne.
  71. Ringkonnakohus möönab, et Riigikohtu halduskolleegium on väljendanud seisukohta, et toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg võib hakata kulgema toimingu lõppemisest, kuid samas on märkinud, et kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka hüvitisenõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist (RKHKm 3-3-1-20-15, p 13, RKHKo 3-3-1-93-13, p 13-14). Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga, et väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema koheselt tajutavad ja järelikult algas koheselt nende mõju ilmnemisest kulgema kaebetähtaeg. Kahju hüvitamise kaebusele ettenähtud kolmeaastase tähtaja kontekstis (RVastS § 17 lg 3; samuti halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 4) tähendab see seda, et jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama, et ta ei saa nõuet esitades nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest kui nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks kujuneda olukord, kus jätkuva toiminguga kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtajad igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab, oleks kaebus alati tähtaegne (ja oleks seda veel kolm aastat alates toimingu lõppemisest), kuigi kahju tekitamise algusest on möödunud juba märksa rohkem aastaid. Selline situatsioon oleks ilmselgelt ebamõistlik ning vastuolus kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtaegade kehtestamise eesmärgiga. Selline olukord võib olla lubatav vaid juhul, kui isik tõepoolest ei saanud kahju tekitamise alguses aru sellest, et toimub talle kahju tekitamine. Käesoleval juhul, nagu mainitud, sellise olukorraga ilmselgelt tegemist ei ole. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud pikkade tähtaegade (3-10 aastat) üks eesmärk ongi see, et anda isikule võimalus oma õiguste rikkumises selgusele jõudmiseks. Kolm aastat peab olema selleks ilmselgelt piisav aeg. Käesolevas asjas ei saa juhinduda ka Riigikohtu poolt antud soovitusest, mille järgi „Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud“ (RKHKm 3-3-1-20-15, p 13). Ringkonnakohtu arvates on väga keeruline määratleda seda, millal toimus kinnipidamistingimuste oluline muutumine, kui kinnipeetavat paigutati ühest kambrist teise, kambrid olid erineva suurusega ning sealjuures varieerus pidevalt ka kambrites olnud kinnipeetavate arv. Kõik need tegurid omavad tähtsust selle määratlemisel, kui suur oli konkreetse kinnipeetava isiklik pind kambris. Olukorras, kus selliseid ümberpaigutamisi ja kambris hoitud kinnipeetavate arvu muutumisi toimub sageli, ning nende muutujatega võib kaasneda muutusi erinevates suundades ka teistes kinnipidamistingimustes (nt valgustuse, ventilatsiooni või kütte kvaliteet vms), võib olla praktiliselt võimatu määratleda seda, millal konkreetselt on toimunud „oluline muudatus kinnipidamistingimustes“. Selge on, et see ei saa sõltuda üksnes sellest, millal isik ühest kambrist teise paigutati, vaid hulgast muudest tingimustest (kinnipeetavate arv kambris jne). 4 Ka selliste keeruliste ning asjatute vaidluste vältimiseks on ringkonnakohtu arvates õige asuda seisukohale, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul, mille puhul pidi kahju ilmnema isiku jaoks koheselt, saab kahju hüvitamist nõuda üksnes nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest.
  72. Ehkki halduskohus luges kaebuse täielikult tähtaegseks, ei ole see ringkonnakohtule siduv. HKMS § 47 lg 1 ls 2 lubab kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Sellest sättest tuleneb, et kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud nõude tähtaegsus on oluline kaebuse lubatavuse eeldus. Isik, kes ei ole järginud kohustuslikus kohtueelses menetluses ettenähtud nõude esitamise tähtaega, ei ole kinni pidanud kohustuslikust kohtueelsest vaidluse lahendamise korrast ning kaebus on vastavas osas lubamatu. Kaebuse lubatavuse kontrolli saab ja peab teostama ka ringkonnakohus ning ringkonnakohus ei ole seotud halduskohtu seisukohaga, kes on ekslikult lugenud nõude esitamise tähtaegseks. Halduskohtu eksitus ei saa muuta mittelubatavat kaebust lubatavaks. Samasugusele järeldusele orienteerivad ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad
  73. mai
  74. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-18-07 (p-d 18-23) ja
  75. aprilli
  76. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-19-09 (p 12).
  77. Kaebus on seega osas seega perioodi
  78. aprill 2009 kuni
  79. august 2011 osas lubamatu ning tuleb selles osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta.
  80. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et juba kohtueelses menetluses tagastas vangla hüvitamisnõude selle perioodi osas, kuna pidas selles osas nõude esitamise tähtaega ületatuks. Seega oli kaebajale kohtumenetluses läbivalt teada vangla seisukoht, et selle perioodi osas on nõue mittetähtaegne. Kui kaebaja oleks olnud seisukohal, et tähtaja möödalaskmiseks esinesid mõjuvad põhjused, siis oleks ta seda kohtumenetluse kestel eelduslikult väljendanud. Seda kaebaja teinud ei ole. Ta on olnud läbi kohtumenetluse seisukohal, et kaebus on tähtaegne (tl 61) ning ennistamiseks mõjuvad põhjused puuduvad. Kujunenud olukorras tõlgendab ringkonnakohus HKMS §-i 124 selliselt, et kui kaebaja on olnud ekslikul seisukohal tähtaja kulgemahakkamise alguse osas ning nõude mittetähtaegne esitamine on ilmselgelt tingitud sellest ning pole mingeid viiteid sellele, et tähtaja möödalaskmiseks võis olla mingeid ennistamist tingivaid mõjuvaid põhjuseid, siis ei ole kohtul vajalik anda sellisele kaebajale võimalust menetlustähtaja ennistamise ennistamise taotlemiseks. Sellises olukorras tähtaja ennistamiseks võimaluse andmine ei oleks eesmärgipärane, kuna on ilmne, et tähtaja möödalaskmist ei saanud tingida mingid takistused, vaid selle põhjuseks oli üksnes ekslik arusaam tähtaja kulgemahakkamisest. Ennistamiseks võimaluse andmine oleks aga selgelt vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuna pikendaks oluliselt asjas otsuse tegemise aega – nimelt tuleks lisaks kaebajale tähtaja ennistamise taotlemiseks võimaluse andmisele anda seejärel võimalus ka vastustajale selles küsimuses oma seisukoha kujundamiseks. Täiendav töö vajalike menetlusdokumentide koostamiseks takistaks vastavalt ka teistes kohtu menetluses olevates asjades kiiremini lahendini jõudmist. Eelneva tõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale võimaluse andmine menetlustähtaja ennistamise taotlemiseks ei ole käesoleva haldusasja tehiolusid arvestades vajalik. Vajadusel saab kaebaja ennistamist tingivad asjaolud välja tuua ringkonnakohtu otsust vaidlustades. II
  81. Järgmisena määratleb ringkonnakohus, kuidas kambrite suurust mõõta. Vastustaja leiab, et tualeti alune pindala tuleks arvata kambri üldpindala sisse. Kaebaja seevastu leiab, et lisaks tualetile tuleks kambripindalast välja arvata ka mööbli alune pindala. 5
  82. Seoses tualetiga osundab ringkonnakohus siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale, mida ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel ei tule kambri üldpindalast tualettruumi pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  83. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17). Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.
  84. Mööbli alune pindala tuleb samuti arvata kambri üldpindala sisse. Esiteks tuleneb see juba VSkE § 6 lg-st 6, mis sätestab, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. Selles normis ei räägita vabast, mööbliga katmata põrandapinnast, vaid põrandapinnast üldiselt. Seega peetakse silmas ka mööbli alla jäävat põrandapinda. Teiseks lähtutakse üldteadaolevalt eluruumide pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Samuti oleks sellise regulatsiooni järgimine ka märkimisväärselt keeruline, sest konkreetses, mööbli ja muu tarvilikuga sisustatud ruumis vaba, ilma mööblita põrandapinna mõõtmine ja väljaarvutamine oleks märksa keerulisem, kui lihtsalt ruumi pindala mõõtmine ja arvutamine. Kui nõustuda sellega, et mööbli alla jääv põrandapind tuleks kambri üldpindalast välja jätta, siis tekiks koheselt täiendavad raskused normi kohaldamisel – nt kui kõrgelt peavad vaba põrandapinna kohal puuduma takistused muude sisustuselementide näol (nt kas seinale kinnitatud riiuli alla jääv ruum tuleks samuti välja arvata), kas ajutiselt kaetud põrandapinda (nt seina külge kinnitatava voodi alust pinda) saab lugeda vaba põrandapinna hulka kuuluvaks, milliseid esemeid tuleb liigitada mööbliks, kas samamoodi tuleks suhtuda tavapäraselt põrandal asetsevatesse esemetesse (nt jalanõud, põrandahari jms) jne. On ilmne, et selline põrandapinna mõõtmismeetod oleks äärmiselt keeruline, väga palju vaidlusi põhjustav ning sellega jõuaks kergesti absurdsete olukordadeni. Seetõttu tuleb põrandapinna arvestamisel lähtuda ruumi üldpindalast ja arvestada sinna ka kambris mööbli ja muude esemete all olev pind. Sellist seisukohta on Tartu Ringkonnakohus väljendanud juba varem (vt
  85. septembri
  86. a otsus haldusasjas nr 3-09-1385, p 9;
  87. novembri
  88. a otsus haldusasjas nr 3-14-50482, p 7). Kaebaja poolt viidatud EIK praktikast ei tulene kinnitust tema seisukohtadele. Nagu halduskohus on selgitanud, arvestati mööbliga kaetud pindalasid üksnes olukordades, kus kambri pindala isiku kohta oli niigi väike ning mööbel võimendas seda ruumipuudust täiendavalt.
  89. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kui kaua ning millise isikliku pinnaga kambrites kaebaja viibis. Kuna kaebus jäetakse osaliselt läbi vaatamata, kontrollib ringkonnakohus sisuliselt üksnes ajavahemikku
  90. august 2011 kuni
  91. mai
  92. Nähtuvalt kaebaja esitatud andmetest (tl 36p- 46p) ei langenud kambrites, kus kaebaja viibis, pindala kinnipeetava kohta kordagi alla 2,5 ruutmeetri. Alla kolme ruutmeetri oli see vaid 47-l päeval – 38 päeva oli see pindala 2,77 ruutmeetrit, 7-l päeval 2,83 ruutmeetrit ja kahel päeval 2,72 ruutmeetrit.
  93. Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve 6 kolleegium käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg-ga 6 kuni
  94. detsembrini 2013 sätestatud kambri suurus - vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-914). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m 2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“ Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne. Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises,
  95. veebruari
  96. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
  97. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel.
  98. Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Kaebaja oli sel ajal kinnipeetav, kellele oli tagatud kas ühetunnine jalutuskäik ja 4-tunnine vaba aeg oma sektsiooni piires. Avatud sektsioonis viibimise ajal oli tal võimalik liikuda väljaspool kambrit oma sektsiooni piires äratusest kuni öörahuni (tl 24p).
  99. Seega saab, arvestades Riigikohtu eeltoodud seisukohti ning käesoleva asja tehiolusid, asuda seisukohale, et kaebajale ei ole tekitatud hüvitamisele kuuluvat varalist kahju. Ehkki 47-l päeval oli kaebaja isiklik pind alla kolme ruutmeetri, kompenseerisid selle muud liikumisvõimalused vastavalt vangistusalastele õigusaktidele. Samuti tuleb arvestada sedagi, et kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli väga väike – vaid 0,28-0,13 ruutmeetrit. Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist, alla 10% kõikumist tänaseks 7 kehtestatud 3 m2 suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Ka ei olnud periood, mil kaebaja neis tingimustes viibis, kuigi pikk, vaid 47 päeva.
  100. Ka viitab ringkonnakohus siinkohal Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-68-15, kus Riigikohus leidis sarnaste asjaolude puhul, et Tallinna Vanglas väidetavalt liiga kitsastes kinnipidamistingimustes viibinud kinnipeetavale ei ole tekitatud mittevaralist kahju ja tal ei ole õigust hüvitisele. Seega on ka Riigikohus kinnitanud, et senine halduskohtute ja osaliselt ka ringkonnakohtute praktika, kus sellistel juhtudel kinnipeetavatele hüvitisi välja mõisteti, oli ekslik.
  101. Lisaks oleks ringkonnakohtu hinnangul isegi juhul, kui eeltoodust mööda vaadata ja jaatada kaebajale kahju tekitamist, kaebuse rahuldamata jätmiseks aluse see, et kaebaja ei võtnud õigeaegselt ette midagi oma õiguste kaitseks. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning selle kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul õigust kahju hüvitamisele. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks selliseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutanud ning ka kaebaja ise möönab oma vastuapellatsioonkaebuses seda. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles
  102. augustil 2014, st mõni aeg pärast seda, kui EIK oli
  103. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses ebapiisava kambripinnaga. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Kuna kaebaja pidas kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks juba alates
  104. aprillist 2009, siis saab lugeda, et kaebaja ei võtnud rohkem kui viie aasta jooksul ette mitte midagi selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist üle viie aasta (
  105. aprill 2009 kuni
  106. mai 2014). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii pikalt. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus jõudnud 8 lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuuluks rahuldamata jätmisele ka seetõttu, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.
  107. Ringkonnakohus möönab, et asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast, mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates
  108. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6 kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja Eesti riigilt hüvitis. Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt, et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. III
  109. Kaebaja vastuapellatsioonkaebuses toodud väited ei vii kaebuse rahuldamiseni. Sisuliselt üritab kaebaja näidata seal täiendavaid õigusi piiranud vangistustingimusi, mis võiksid koostoimes hüvitise suurendamiseni.
  110. Euroopa vanglareeglistiku art 19.4 järgi peab vanne ja dušše olema piisavalt, et iga vang saaks ennast normaalsel temperatuuril pesta päeviti või vähemalt kaks korda nädalas. Esmapilgul võib see nõue näida rangem kui VangS § 50 lg-s 2 sätestatu, mille järgi vähemalt üks kord nädalas võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Samas tuleb arvestada seda, et vanglareeglistik ei nõua seda, et kinnipeetaval peaks kambris olema võimalus kasutada voolava veega kraani. Vaidlust pole selles, et kaebajal selline võimalus oli. Seega, ehkki kaebajale ei olnud otseselt tagatud kaks korda nädalas duši kasutamise võimalust (oli võimalik kasutada vaid üks kord), kompenseerib selle vajakajäämise võimalus kasutada voolava veega kraani kambris. Ehkki kaebaja väidab, et sellest tuli vaid külma vett, on üldteadaolevalt võimalik esmased 9 hügieenitoimingud (nt näo ja käte pesemine) sooritada ka külma veega. Vajadusel olnuks võimalik ka vett soojendada kas enda soetatud veekeetja abil, vangla poolt vastuses vastuapellatsioonkaebusele viidatud üldkasutatava veekeetja abil või siis kasvõi lihtsalt anumas mõnda aega vee hoidmisel, mille jooksul vesi oleks soojenenud õhutemperatuurini. Ringkonnakohus möönab, et niiviisi pesemine ei ole võrdne duši all pesemisega, kuid leiab siiski, et see kompenseerib vanglareeglistikus toodud nõude osaliselt täitmata jätmise. Unustada ei tohi siinkohal sedagi, et Euroopa vanglareeglistik pole otseselt siduv õigusakt, vaid üksnes soovitusliku iseloomuga. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajale tagatud olukord (üks dušš nädalas ja võimalus kasutada igapäevaselt kambris kraani) koostoimes täiesti võrreldav kui mitte parem vanglareeglistiku regulatsioonist, mille järgi peaks olema võimalik end pesta vähemalt kaks korda nädalas, kuid puudub võimalus kasutada kambris kraani igapäevaselt. Seetõttu ei saa siinkohal, arvestades kraanikausi kasutamise võimalust, rääkida vanglareeglistiku rikkumisest. Siseriiklikust õigusest tulenevad pesemisvõimalused (VangS § 50 lg 2) oli kaebajale tagatud.
  111. Eluliselt usutav pole ringkonnakohtu jaoks väide, et pesu kuivatamine kambris tõstis kambri õhuniiskuse niivõrd kõrgele, et see valmistas kaebajale piina. Vastustaja on osundanud, et enamiku kinnipeetavate kasutuses olevate riietusesemete pesemise ja kuivatamisega tegeleb vangla. On väheusutav, et mõningate väheste isiklike riideesemete kuivatamine pärast pesemist keskküttega, sundventileeritud ning akna kaudu õhutamise võimalusega kambris võis õhuniiskust oluliselt tõsta.
  112. Usutav pole ka kaebaja väide, et valgustus kambris oli ebapiisav. Konkreetse näitena toodud kaks 75W pirni 15 ruutmeetrise ruumi kohta ei ole tegelikkuses sugugi vähene valgustus. See tähendab, et ruumi valgustas kokku 150W, mis teeb 10W ühe ruutmeetri valgustamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda pidada siseruumides tehtavate igapäevatoimingute jaoks ebapiisavaks.
  113. Nii niiskuse kui valgustuse vähesuse osas näitab probleemide puudumist veenvalt tegelikkuses ka see, et kaebaja ei ole esitanud pöördumisi vanglale nende tingimustega seoses ega võtnud ette ka midagi muud nende tingimuste kompenseerimiseks. Kui isik lepib nende tingimustega rohkem kui viie aasta jooksul, siis kinnitab see, et probleem tegelikkuses puudus. Kaebaja väidab küll, et ta ei osanud pidanud neid tingimusi oma õigusi rikkuvaks ja seetõttu neid vaidlustada, kuid ta ei ole võtnud ette ka midagi muud nende tingimuste vastu ette. Nii ei ole kaebaja nt kasutanud võimalust täiendava lambi soetamiseks.
  114. Samuti väidab kaebaja, et tualetti saamiseks tuli kaebajal avatud sektsioonis oodata. Vastustaja on selgitanud, et öörahu ajal tuli tualetti pääsemiseks kutsuda kohale vanglaametnik ja et vangla pole tuvastanud, et tualetti pääsemiseks tuli kaua oodata, ning et kaebajal pole tuvastatud terviseprobleemi, mis tingiks sagedasema tualetis käimise (tl 25p). Ringkonnakohus ei näe alust vastustaja selgitustes kahelda.
  115. Raadio mängimise osas kinnipeetavale värskes õhus jalutamise ajal on vangla viidanud sellele, et 2009-st aastast alates arvestatakse vanglates töökeskkonna müranorme (tl 26). Seega ei ole usutav, et vaidlusaluse perioodi jooksul, mis oli 2009-st aastast hilisem, oleks raadio mängimine olnud sedavõrd vali, et oleks rikkunud kaebaja õigusi.
  116. Ventilatsiooni osas pole ringkonnakohtul alust kahelda vastustaja kinnituses, et see oli nõuetekohane ning hõlpsasti reguleeritav (tl 25). III 10
  117. Eeltoodust tulenevalt ei saa rääkida kaebajale kahju tekkimisest kontrollitaval perioodil ei eraldi ega ka kokkuvõttes ühestki asjaolust tingituna. Halduskohtu otsus tuleb seega tühistada ja kaebus täielikult rahuldamata jätta. Riigilõivu tasumisest kohtumenetluses oli kaebaja vabastatud. Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt 11 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.