Obsah (6)

§ 201§ 182§ 62§ 108§ 109§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Einar Vene ja Tanel Saar 28. aprill 2016, Tartu 3-14-52844 Haldusasi

§ 201lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. A. Pokrase halduskohtule esitatud kaebuses ja apellatsioonimenetluses esitatud väidetest ilmneb, et ta ei sea kahtluse alla, et

1. juulil 2014 õhtul kaebaja elukambris A. Pokras ei järginud vanglaametniku korraldust püsti tõusta loenduse tarbeks ega ravimite võtmiseks. Samuti ei teinud kaebaja katset endale vooditarbeid tuua.
2. Nendel asjaolude puudub alus hinnata Viru Vangla tegevust kaebajale ravimite väljastamata jätmisel erinevalt halduskohtust. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et halduskohus on ammendavalt selgitanud, miks ei ole nõutav, et ravimid annaks kinnipeetavale vahetult meditsiinitöötaja ning meditsiinitöötaja poolt ravimipinalisse valmis pandud ravimeid võivad kinnipeetavale anda ka valvurid. Samuti, miks on vajalik, et kinnipeetav võtaks ravimid valvuri juuresolekul selliselt, et viimane saab veenduda ravimi manustamises. Kui kinnipeetav keeldub täitmast vanglateenistuse ametniku korraldusi nii, et ametnikul ei ole võimalik täita Justiitsministri
3. septembri 2011 määruse nr 44 § 38 lg-s 3 sätestatud kohustust kontrollida ravimi manustamist, saab pidada õiguspäraseks kinnipeetavale ravimi andmata jätmist. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ongi. Vaidlust ei ole selles, et ravim ei olnud vajalik kaebajale vältimatu arstiabi osutamiseks. Seetõttu ei olnud vastustajal kohustust A. Pokrasele ravimit anda olukorras, kus viimane keeldus järgimast ravimite võtmiseks kehtestatud korda. Vastavalt tuleb lugeda, et kaebaja ise on keeldunud ravimi võtmisest. Ravimi võtmata jätmise võimalik mõju kaebaja tervisele aga ei ole vastustajale etteheidetav.
4. Olukorras, kus
5. juulil 2014 oli kaebajal tegelik võimalus ravimite saamiseks, kuid ta jättis selleks nõutavad toimingud ise tegemata, ei ole asja lahendamisel tähendust kaebaja väidetud vangalateenistuse ametnikele varasemalt antud korraldusel kaebajale ravimeid mitte anda. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja leiab ekslikult nagu tuleneks kehtivast õigusest vastustaja kohustus tagada õhtuti kinnipeetavale kartserikambrisse voodivarustuse toomine kaebaja osavõtuta ning sellele vastav kinnipeetava subjektiivne õigus keelduda toimingute tegemisest voodivarustuse saamiseks. Vangistusseaduses, vangla sisekorraeeskirjas ja Viru Vangla kodukorras puuduvad sätted, mis kaebajale sellesisulise subjektiivse õiguse kehtestaksid.
6. Pooled ei vaidle selles, et tervislikel põhjustel oli arst keelanud kaebajal tõsta esemeid, mille mass ületab viis kilogrammi, muid piiranguid ei olnud kaebajale liikumiseks ette nähtud. Seetõttu tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja pidi olema ise hoolas ning vajadusel tooma oma voodivarustuse mitmes jaos. Vastustaja ei pidanud kaebajale selleks ettepanekut tegema.
8. juulil 2014 ei võtnud kaebaja samme endale voodivarustuse toomiseks, mistõttu on hüpoteetilised kaebaja väited nagu oleks see olnud tehniliselt võimatu. Kuna kaebaja
9. juulil 2014 õhtuse loenduse ajal ega ka vahetult vaidlusaluse intsidendi toimumise ajal ei esitanud kaebusi oma tervise kohta, siis tuleb eeldada, et kaebaja tervis ei olnud erakorraliselt sedavõrd halvenenud, et see oleks takistanud liikuda arsti poolt varasemalt seatud piire arvestades. Seetõttu on kaebaja vanglateenistuse ametnike korralduste täitmisest keeldumisega ise loobunud voodivarustusest
10. juuli 2014 õhtul. Vastavalt ei ole voodivarustuse saamata jäämine ega selle võimalik mõju kaebaja tervisele vastustajale etteheidetav. Ringkonnakohus peab siinjuures määravaks, et kaebajale oli tagatud tegelik võimalus voodivarustuse saamiseks. 4 Järeldust ei muuda see, kui
11. juulile 2014 eelnevatel päevadel või sama aasta sügisel mõnel perioodil tõid vastustaja ametnikud voodivarustuse kaebaja kambrisse. Vastustaja vastutulek ei loonud kaebajale subjektiivset õigust, et tema suhtes soodne olukord jätkub. Ka ei ole asjas määrava tähendusega see, kui eelnevatel päevadel oli kaebajal keelatud kambrist väljuda õhtuse loenduse ajal voodivarustuse toomiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et
12. juulil 2014 oleks vastustaja ametnik andnud talle korraldused voodivarustuse toomiseks, keelates samaaegselt kambrist väljumise.
13. Samuti ei sõltu asja lahendamine kaebaja väitest, et talle
14. juulil 2014 õhtuse loenduse ajal korraldusi andnud vastustaja ametnik oli alkoholi tarvitanud. Kuigi alkoholijoobes teenistusülesannete täitmine ei ole lubatud, ei oleks selles käesoleva vaidluse asjaoludel ei ole iseseisvat tähendust, kuna kaebajale oli tagatud tegelik võimalus nii ravimite kui voodivarustuse saamiseks. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et vastustaja ei ole tuvastanud oma ametniku alkoholijoobes teenistuses viibimise. Ka kaebaja ei ole sellekohast väidet esitanud vahetult intsidendi toimumise järel. Hiljem, halduskohtule kaebuse esitamise ajal, olid võimalused väite kontrollimiseks oluliselt ahenenud. Puudub ka igasugune alus eeldada, et ametnik oli alkoholijoobes. Ringkonnakohus märgib veel, et eeltoodud põhjustel ei ole asja lahendamiseks vajalik tõendina koguda ega uurida Viru Vangla P-2 osakonna koridoride ega kambri nr 1292 valvekaamerate salvestisi või P-2 osakonna vanglasisese elektronposti E-kontakt koopiat ajavahemikul
15. juuni kuni
16. juuli 2014, selgitamaks kaebaja kohtlemise kohta korralduste andmist. Kuigi kohus ei ole määruses otsesõnu lahendanud kaebaja taotlust tõendite kogumiseks, nähtub halduskohtu seisukoht täiendavate tõendite kogumise vajaduse puudumise kohta
17. aprilli 2015 määruse põhjendustest. Eelnevast sõltumata ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks olukorras, kus asja lahendamine nendest tõenditest ei sõltu.
18. Apellatsioonimenetluses jääb rahuldamata A. Pokrase taotlus tunnistajate ülekuulamiseks. Vastavalt

§ 182

lg-le 2 tuleb apellatsioonimenetluses uute tõendite kogumise taotlemisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja ei ole selgitanud, miks tal ei olnud võimalik taotleda tunnistajate ülekuulamist halduskohtumenetluses. Ringkonnakohtule ei ole sellise takistuse esinemine äratuntav. Lisaks ei ole A. Pokras esile toonud, milliseid asjaolusid ta soovib tunnistajate ütlustega tõendada (

§ 62lg 3 p 3).

Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks A. Pokrase taotletud tõendi kogumist apellatsioonimenetluses. 22. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

§ 108lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt

§ 109

lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välje ei mõisteta ning vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. 23. Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt Einar Vene allkirjastatud digitaalselt 5 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt 6