Tsiviilasi nr: 2-14-63327 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Imbi SidokToomsalu Otsuse teg

) § 657 lg 4

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

1. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et hageja on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei näe alust hinnata asjas esitatud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
2. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud hageja etteheited, mis puudutavat tõendite väidetavat ebaõiget hindamist, tõendite hindamata jätmist ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Maakohus on hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid kooskõlas

§ 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning on jälgitavalt põhjendanud, miks ta leiab, et hageja võimalik nõue kostja vastu aegus 31.12.2011 kl 24.

1. Kostja tegevjuhi VL selgitusi (kui tõendit) ei ole maakohus jätnud arvestamata, vaid on leidnud, et VL allkirjastatud kinnituskiri (tl 39-40) üksinda on ebapiisav lugemaks tõendatuks hageja väiteid, et maksetähtaega poolte kokkuleppel pikendati ning õigusteenuse arvet ei pidanud hageja kostjale esitama enne
2. maid
3. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus sellega menetlusnorme rikkunud. Ka senise kohtupraktika põhjal võib menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kirja kui tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 12.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Hageja ei ole käesolevas asjas taotlenud kostja tegevjuhi ülekuulamist tunnistajana.
4. Samuti ei ole maakohus kolleegiumi arvates rikkunud selgitamiskohustust ega teinud asjas üllatavat otsust. Kohus ei pea eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (

§ 238lg-d 1–4).

Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (

§ 438lg 1) (vt ka Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).

Seega kohus ei rikkunud eelmenetluse ülesandeid, kui andis hageja esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (

§ 5

lg-d 1 ja 2).

§ 230

lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Kokkuleppele tasunõude sissenõutavaks 5

§ 268

alusel vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata, kuid seda üksnes asjaolu tõendama kohustatud poole taotlusel ning tingimusel, et vastaspool sellega nõustub. Praegusel juhul ei ole hageja enda juhatuse liikme vande all ülekuulamist taotlenud.

§ 2681

alusel on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa.

1. Hageja väidete kohaselt sõlmiti 10.05.2011 Mustika Kohvikus toimunud kohtumisel poolte vahel kompromiss VÕS § 578 mõttes, millega loodi uus kohustus, mille puhul algab uus aegumistähtaeg alates kompromissis sätestatud kohustuste sissenõutavaks muutumisest. Selle väidetava kokkuleppe sõlmimise ja sisu tõendamiseks on hageja esitanud ainult ülalviidatud VL kinnistuskirja. Maakohus on kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et see kinnituskiri üksinda on hageja väidete tõendamiseks ebapiisav. Lisaks leiab ringkonnakohus, et kui väidetava kokkuleppe sisuks oli ainult varasemate kohustuste täitmise tähtaja (ehk maksetähtaja) edasilükkamine, siis ei oleks see ilmselt käsitletav kompromissina VÕS § 578 mõttes.
2. Hageja on iseenesest õigesti märkinud, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samas ei saa kolleegiumi hinnangul VL 09.07.2012 e-kirjast (tl 12) ega muudest tõenditest järeldada, et eelkirjeldatud eeldustele vastav võla tunnistamine oleks aset leidnud. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et VL omas TsÜS § 118 lõike 1 või lõike 2 mõttes volitusi kostja nimel rahalisi kohustusi võtta, maksetähtaegade osas siduvaid kokkuleppeid sõlmida, võlausaldajate nõudeid tunnistada jms. Kostja on VL-l selliste volituste olemasolule menetluses vastu vaielnud. Eelnimetatud VL 09.07.2012 e-kirjast ja tema allkirjastatud kinnistuskirjast (tl 39-40) ilmneb pigem, et VL-l on olnud õigusteenuste tellimise ja nende eest tasumise osas ettevalmistav ja vahendav roll ning lõplikke otsuseid on pädev vastu võtma kostja juhatuse liige. 6

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

29. Maakohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra menetluskulude rahalist suurust apellatsioonkaebuse lahendamisel kooskõlas

§ 174lg-ga 4 kindlaks ka ringkonnakohus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 7