3-16-1927/8

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur

1. oktoober 2016, Tallinn 3-16-1927 Haldusasi A. K. esialgse õiguskaitse taotlus. Menetlusosalised Taotleja: A. K. RESOLUTSIOON
2. Jätta A. K. esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3. Saata määrus taotlejale. Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kätte toimetamisest arvates (HkMS § 252 lg 7, § 204 lg 2) . ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED
4. A. K. esitas
5. septembril 2016 Tallinna Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, soovides et kohus keelats Tallinna Vanglal tema ümber paigutamise avavanglast kinnisesse vanglasse. Kaebaja vastusest puuduste kõrvaldamise määrusele ning Tallinna Vangla vastusest kohtunõudele selgub, et Tallinna Vangla
6. septembri 2016 käskkirjaga nr 5-2/1094 karistati kaebajat distsiplinaarsüüteo eest, mis seisnes selles, et kaebaja taskust leiti läbiotsimisel tikutoos ja tikud. Kaebaja on distsiplinaarkaristuse käskkirja peale esitanud Tallinna Vanglale vaide. Samas on Tallinna Vangla
7. septembri 2016 käskkirjaga nr 5-1/1968 paigutatud kaebaja ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Tallinna Vanglalt saadud teabe kohaselt A. K. selle käskkirja peale vaiet esitanud ei ole.
8. Leian, et A. K. esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldamata jätta. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 249 lg 1 kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamine õigustatud, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi
9. lõike kohaselt võib esialgset õiguskaitset kohaldada ka vaidemenetluse ajal. Esialgse õiguskaitse meede ei saa väljuda kaebuse või vaide eseme piiridest, mis tähendab, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega ei saa panna kaebajat (vaide esitajat) olukorda, kuhu ta ei saaks sattuda ka kaebuse rahuldamise korral. Antud juhul soovib A. K., et keelataks tema ümber paigutamine kinnisesse vanglasse. Kinnisesse vanglasse ümber paigutamise ajendiks oli küll asjaolu, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo tunnustele vastava teo, ent ümber paigutamise otsuse kehtivus ei sõltu distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivusest. Kaebaja on vaidemenetluse korras 1 vaidlustanud üksnes distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. See tähendab, et vaide rahuldamise tulemuseks oleks selle käskkirja tühistamine, ent see ei tooks vahetult kaasa kaebaja ümber paigutamise kohta tehtud otsuse tühistamist ega tingiks kaebaja tagasi paigutamist avavanglasse. Seetõttu väljub kaebaja poolt taotletud esialgse õiguskaitse meede (st. ümber paigutamise keelamine) vaide eseme piiridest.
10. Ümber paigutamise keelamine tuleks esialgse õiguskaitse meetmena kõne alla siis, kui kaebaja oleks esitanud vaide Tallinna Vangla
11. septembri 2016 käskkirja nr 5-1/1968 peale. Seda kaebaja teadaolevalt teinud ei ole, ent selle käskkirja vaidlustamine oleks teadaolevatel asjaoludel ka ilmselgelt perspektiivitu. Seega, isegi juhul kui kaebaja oleks
12. septembri 2016 käskkirja peale vaide esitanud, tuleks esialgse õiguskaitse taotlus sellise vaide perspektiivituse tõttu rahuldamata jätta. Nimelt pole kaebaja enda antud selgitustest ning Tallinna Vanglalt saadud dokumentidest nähtuvalt tegelikult vaidlust selles, et olles tulnud linnast tagasi avavanglasse, jättis kaebaja enda taskusse tikud, mis kuuluvad vanglas keelatud esemete hulka. See, kas või kui suur on kaebaja süü selles ning millist distsiplinaarkaristust selline tegu väärib, võib olla vaieldav, ent igal juhul on põhjendatud vangla seisukoht, et kinnipeetav, kes ei suuda hoiduda (ükskõik kas tahtlikult, ettevaatamatusest, mäluhäirete tõttu vms põhjusel) vanglasse keelatud esemete toomisest, ei ole piisavalt usaldusväärne selleks, et ta saaks oma karistust kanda avavanglas. Seega saab teada olevatel asjaoludel pidada kaebaja ümber paigutamist kinnisesse vanglasse põhjendatuks ka sõltumata sellest, kas kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine oli õiguspärane. Kinnipeetaval puudub õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas ning kuigi tal on õigus sellele, et tema ümberpaigutamise otsustamisel järgitaks menetlusnõudeid ja kaalutlusreegleid, siis tuleb tähele panna, et vangla kaalutlusõigus selles küsimuses on väga avar ning kinnipeetava ümberpaigutamiseks võib põhimõtteliselt anda piisava aluse ka tema hooletu suhtumine vanglas kehtestatud reeglite järgimisse, mistõttu ei ole distsiplinaarkorras karistamine sellise ümberpaigutamise vääramatuks eelduseks. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 2