lg 2 järgi Lühimenetluses Prokurör Leelo Känd Süüdistatav Risto Truumure Ik: 38711300328, EV kodanik, põhiharidus; töökoht: ametlikult ei tööta; registreeritud elukoht: XXXX, alaline elukoht puudub, oma sõnade järgi viibib selles elukohas mõnikord, alates 01.10.2016 asukoht: Vangla. Tõkend: alates 16.03.2016 elukohast lahkumise keeld. Harju Maakohtu 30.09.2016 määrusega tõkend muudetud tõkendiks vahistamine. Kinni peetud 30.09.
Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi. Samuti nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses, enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatavale esitatud süüdistuse kvalifikatsioon on õige, kogutud tõendid on lubatavad.
Nimetatud kohtumäärus on jõustunud ning alustati kriminaalmenetlust. Seega leiab kohus, et süstemaatilisuse kriteerium on eelmärgitud määrusest tulenevalt täidetud, kuivõrd süütegude juriidiline korduvus ja rohkus täidab süstemaatilisuse koosseisu ja süüdistatava õigusvastane käitumine tuleb kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi. Kuivõrd süüdistataval ei õnnestunud kuritegu temast olenemata põhjustel lõpule viia, tuleb sellist käitumist hinnata süüteokatsena KarS § 25 lg 2 mõttes. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kohtuliku uurimisega tuvastamist leidnud, et Risto Truumure pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt. 3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 199 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Ankeetandmete kohaselt Risto Truumure ei tööta ning samuti puuduvad kohtul andmed selle kohta, et süüdistatav omaks mõnd legaalset sissetulekuallikat. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude tõttu. Karistusregistri väljavõttest (tl 28-30) nähtuvalt on süüdistataval kaks kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Peale selle, arvestades, et süüdistatavale inkrimineeritakse varavastase kuriteo süstemaatilist toimepanemist, siis üldjuhul on varavastase süüteo eesmärgiks kasu saamine võõra vara arvelt. Taoline käitumine viitab aga üheselt piisavate legaalsete rahaliste vahendite puudumisele, mis kohtu arvates välistab ka rahalise karistuse kohaldamise. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol. Hinnates Risto Truumure süü suurust KarS §
lg 2 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 1 varguse katse toimepanemist, millega varalist kahju ei tekitatud. Arvestades ka varastada proovitud eseme väärtust, mis jäi alla 5 eurot, siis kohtu arvates Risto Truumure süü ei ole suur. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav avaldas kahetsust kohtueelses menetluses, samuti kohtuistungil, seega peab kohus võimalikuks karistust kergendava asjaoluga arvestada. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo puhul on tegemist olukorraga, kus süütegu on jäänud katse staadiumisse ja varalist kahju tekitatud ei ole. Selline olukord vähendab kohtu arvates isiku süüd, mistõttu on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista karistuse oluliselt alla 4 ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, s.o ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Seda tingib kohtu arvates ka asjaolu, et kuriteo toimepanemisest on möödunud juba pikem ajavahemik, mistõttu on ka avalik menetlushuvi vähenenud. Puutuvalt võimalusse jätta süüdistatavale mõistetav karistus tingimisi kohaldamata või asendada see üldkasuliku tööga leiab kohus, et nii karistuse kohaldamata jätmine kui ka asendamine on välistatud. Süüdistatavat on nii varguste kui varguste katsete toimepanemise eest korduvalt karistatud, kuid pärast karistuste kandmist on süüdistatav jätkanud samalaadset õigusvastast käitumist. Vaid poole aasta möödudes eelmise kuriteo toimepanemisest jätkas süüdistatav samalaadse kuriteo toimepanemist, mis viitab sellele, et süüdistatav ei soovi aru saada oma teo keelatusest. Kuivõrd süüdistatav on oma varasema käitumisega üheselt näidanud, et senised karistused on jäänud soovitud tulemusteta, siis kuulub mõistetav karistus reaalsele ärakandmisele täies ulatuses. Süüdistatava süsteemne õigusvastane käitumine viitab sellele, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga eeldab kriminaalhooldusele allumist, sh alalise elukoha olemasolu. Kriminaaltoimikust nähtuvad aga andmed selle kohta, et süüdistatav ei ela üheski tema poolt kohtueelsele menetlejale avaldatud elukohas ning sundtoomise teostamisel peeti ta kinni mahajäetud majast (XXXX), mitte tema nimetatud elukohast. Kohus on püüdnud süüdistatavat kätte saada nii süüdistatava nimetatud elukohta kutset saates, kui ka erinevatel telefonidel helistades, kuid süüdistatava asukohta ei ole õnnestunud tuvastada. Ka vaatamata politseipoolsetele korduvatele kodukülastustele ei õnnestunud süüdistatavat registrijärgsest elukohast tabada ja sundtoomine jäi tagajärjetuks. Süüdistatava enda sõnade kohaselt viibib ta oma nimetatud elukohas, milleks on samuti väidetavalt mahajäetud maja, aeg-ajalt, kuid mitte pidevalt. Sellised asjaolud aga välistavad nii KarS § 74 kui ka § 69 sätete kohaldamise, so karistuse tingimisi kohaldamata jätmise kui ka asendamise üldkasuliku tööga, kuivõrd mõlemal juhul peaks süüdimõistetu alluma käitumiskontrollile, mis esmase nõudena eeldab alalise elukoha olemasolu. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine tuleks kõne alla isiku puhul, kes on varem karistamata ning vangistuse asendamist saaks kohaldada isiku suhtes, kes on varem karistamata või kes on küll varem karistatud, kuid liitkaristuse kohaldamisel saaks äärmise abinõuna veel hoiduda vangistuse kohaldamisest ja liitkaristus asendataks üldkasuliku tööga. Süüdistatava karistusandmed aga viitavad üheselt süüdistataval õiguskuulekuse puudumisele ning üldkasuliku töö tegemine ei sunni enam süüdistatavat ei õiguskuulekusele ega ka uute süütegude toimepanemisest hoidumisele. Seda asjaolu ilmestavad üheselt ka süüdistatava karistusandmed, millistest nähtuvalt on süüdistatavale väärtegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid jäetud tasumata ning süsteemne varavastaste süütegude toimepanemine on tinginud selle, et varem väärteona hinnatavad varavastased süüteod tuleb nende süsteemsuse tõttu kvalifitseerida varavastaste kuritegudena. 4. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Kuigi kohtul puuduvad andmed süüdistatava legaalsete sissetulekute kohta, pole kohtule esitatud ka tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Väidetavalt töötavat süüdistatav ehitusel, kuid ta ei ole võimeline nimetama oma tööandjat. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna Risto Truumure on varem korduvalt karistatud kuritegude toimepanemise eest (tl 28-30). Lisaks on Risto Truumure eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise 5 ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad tema enda kanda jäävad menetluskulud. Peale selle on süüteo toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Seetõttu tuleb kõik menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust ja seda, et süüdistataval puudub alaline ja legaalne sissetulek, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.