Obsah (12)

§ 231§ 162§ 199§ 2681§ 370§ 657§ 652§ 217§ 94§ 171§ 174§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

§ 231lg 2 mõttes tõendatud, et kostja sai hagejalt 05.05.2015 sularahas 2000 eurot.

Maakohus märkis, et hageja loobus menetluse käigus tuginemast asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Hageja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud, kas tingimusega kinkeleping või kui poolte vahel lepinguline suhe puudub, siis tuleb hagejale raha tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja on seisukohal, et rahasumma üleandmist tuleb käsitleda kinkena VÕS § 259 mõistes.

1. Kohus tuvastas, et raha summas 2000 eurot anti kostjale üle eesmärgiga kustutada väikelaenu jääk ning kostja on kohustuse täitnud. Kohus leidis, et nii kostja väited, kui hageja 26.05.2015 ja 24.11.2015 elektronkirjades väidetu on kokkulangev. Asjaolu, et raha anti just väikelaenu kustutamiseks tõendab ka hageja poolt hagi p-s 1.1 märgitu, et kostja põhjendas laenu vajadust sellega, et tahab oma korterit osta, kuid peab enne eluasemelaenu saamist tagasi maksma varasemalt võetud väikelaenu. Kostja oma kirjalikus vastuses selgitab, et soovis pangalaenu abil korterit osta. Panga poolt seatud kriteeriumite kohaselt tuli uue laenu võtmiseks eelnevalt kustutada väikelaen. Selleks, et väikelaen summas 5000,55 eurot tagasi maksta, pöördus kostja abipalvega oma vanemate poole – ema KK ja isa, hageja poole. Mõlemad vanemad olid nõus andma 2000 eurot. Tagasimakse kohustust kostjal ei olnud. Kostja ise pidi panustama 1000 euroga. Kostja kohustuse täitmist kinnitab kostja konto väljavõte, kust nähtub, et 05.05.2015 on KK-lt laekunud kostjale 2000 eurot, kostja on teinud kontole sissemakse summas 3000 eurot ning Swedbank AS-le on tasutud laenu põhiosa, intress ja leppetrahv kokku summas 5128,40 eurot.
2. VÕS § 256 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu mõiste kohaselt kohustub üks isik (kinkija) teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Nimetatust tuleneb, et kinkelepingu olemuslikuks tunnuseks on tahe teist isikut rikastada. Hageja on loobunud tuginemast laenulepingule ning ei ole tõendanud, et kostjal lasus kohustus saadud rahasumma tagastamiseks. Seetõttu asus kohus seisukohale, et üleantud raha puhul on tegemist kinkega. Vanemate ja laste vahelises suhtes on traditsiooniline, et vanemad toetavad oma last, ka täiskasvanud last, kui laps alustab iseseisvat elu. Kostja toetamises hageja poolt eesmärgil, et kostja saaks tulevikus soetada endale korteri, kui ka eesmärgil, et enne korteri soetamist laenuga tuli täita eelnev kohustus panga ees, ei ole midagi erandlikku vanemate ja laste vahelistes suhetes. Kohus leidis, et hageja tegi ühekülgse kohustustehingu, andes kinkelepingu alusel kostjale üle 2000 eurot.
3. Kohus analüüsis, kas kinkelepingus oli ette nähtud kostjale kohustusi VÕS § 265 lg 1 mõttes. Kohustuse panemise eesmärk on tagada, et kingisaaja kasutaks kinkelepingut teatud eesmärgi saavutamiseks. Kinke väärtus ei pea olema vastavuses kohustuse väärtusega, kuid see ei või olla väiksem. Kui kinke väärtus on väiksem kui kohustus, siis kaotab kinge oma olemusliku eesmärgi ja aluse. Hageja väidetel oli kostja kohustuseks omandada lõppeesmärgina korter ning raha anti üle vaid selle eesmärgi nimel. Nad ei leppinud kostjaga kokku, millise hinna eest kostja korteri ostab. Kostja elektronkiri hagejale
4. maist 2015 3 kinnitab, et korter, mida kostja oleks võib-olla soovinud soetada, oleks maksnud ligikaudu 47 000 eurot. Kuna hageja teadis, et väikelaenu kustutamine on panga poolt seatud tingimuseks eluasemelaenu saamiseks, siis pidi hageja aru saama, et ostetav korter maksab rohkem kui 2000 eurot. Sõltumata asjaolust, et kokku ei olnud lepitud, millise hinna eest kostja korteri soetab, pidi hageja aru saama, et see ületab kordades tema poolt antava 2000 eurot. Seega, kui hageja väidab, et kostja kohustuseks kingi saamisel oli korteri ostmine, siis arvestades ostetava korteri ligikaudset maksumust, on kingi väärtus väiksem kui võetav kohustus ning sellisel juhul ei ole enam tegemist kinkelepinguga. Kohustus kustutada väikelaen, ei saa samaaegselt olla kostja kohustuseks osta sama raha eest uus korter. Seetõttu asus kohus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping ning selle tingimuseks oli kostja väikelaenu kustutamine hagejalt saadud kingi arvelt. Kuna kostja pidi uue korteri ostma ise, ilma hageja abita, pangalaenu abil, siis ei saa kostja poolt tuleviks pangast võetav laenukohustus korteri ostmiseks olla kinkelepingu tingimuseks. Kohus nõustus kostjaga, et eluasemelaenu võtmine pangast on panga ja kostja vaheline suhe ning kuidas ja millistel tingimustel kostja saab pangast laenu, ei ole hagejaga puutumuses.
5. Kohus leidis, et kostja ei ole rikkunud kinkelepingu tingimusi, mistõttu hageja poolt esitatud avaldus lepingust taganemiseks on tühine. Kohus tuvastas, et kostja pidi kingi arvelt tagastama pangale väikelaenu, mis on täidetud. Seega ei ole kostja kinkelepingu tingimust rikkunud, mistõttu on hageja tahteavaldus tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 84 lg 1 järgi tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hageja poolt kostjale üle antud 2000 eurot ei kuulu tagastamisele ka alusetu rikastumise sätete järgi, sest poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping, mis täideti kinkija ja kingisaaja poolt vastavalt lepingutingimustele. Lisaks märkis kohus, et nõustub kostjaga, et hageja, aidates oma täiskasvanud last, on täitnud kõlbelise kohustuse. Tegemist on isiklikust suhtest, lapse ja vanema vahelisest suhtest, tuleneva kohustuse võtmisega mõlema vanema puhul, mille täitmisena üleantut ei saa tagasi nõuda. 11.

§ 162lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on menetluskulud kokku 1136 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Kohus leidis, et tegemist on mõistlike ja põhjendatud menetluskuludega ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1136 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 19.05.2016 esitas hageja Pärnu Maakohtu 25.04.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Maakohus on rikkunud

§ 199

lg 1 p 4, mis sätestab, et menetlusosalisel on õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste osas. Istungi protokollidest nähtub, et istungil oli hageja lepinguline esindaja, kes omavoliliselt otsustas loobuda osaliselt hagist. Protokollist ei nähtu asjaolu, et lepinguline esindaja oleks palunud pausi, et konsulteerida oma esindatavaga, mistõttu on selge, et lepinguline esindaja võttis hagist loobumise otsuse vastu iseseisvalt. Kohus oleks pidanud andma hagejale võimaluse teda vande all üle kuulata. Samuti on kohus rikkunud

§ 2681

, mis sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Hageja leiab, et kohus ei ole antud tehingu puhul välja selgitanud poolte tahet VÕS § 29 lg 1 alusel. Kuivõrd kirjalike seisukohtade 4 esitamisel ei selgunud lepingupoolte tegelikku tahet lepingu sõlmimisel, siis oleks kohus pidanud hageja ning kostja vande all üle kuulama. Hagejat hoiti teadmatuses, kuivõrd tema lepinguline esindaja ei edastanud talle kohtumenetlusega seonduvat teavet. Vande all ülekuulamisel oleks olnud kohtule üheselt selge, et hageja nägemuse kohaselt oli tegemist laenulepinguga. Hageja palub kohtul arvestada, et poolte vahel oli siiski sõlmitud laenuleping.

1. Maakohus leidis, et hageja andis kostjale raha, et kostja saaks kustutada varasemalt võetud väikelaenu. Hageja arvates on kohtu seisukoht vastuoluline, kuivõrd arusaamatutel põhjustel ei näe kohus, et hageja andis kostjale raha, et viimane lõpptulemusena ostaks omale korteri, mis pidi olema kostja peamine eesmärk. VÕS § 267 p 3 sätestab selgelt, et kinkija võib kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kohus leidis, et kinkelepingu olemuslikuks tunnuseks on tahe teist isikut rikastada ning kuivõrd hageja väidetavalt loobus laenulepingust, siis saab tõlgendada hageja tahet, kui soovi kostjat rikastada. Kohus on vääralt sisustanud VÕS § 259 lg 1, kuivõrd hageja esitatud seisukohtadest on selge, et see ei olnud tema soov.
2. Kohus on eksinud

§ 370

lg 2 vastu, mille kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Asjaolu, et hageja lepinguline esindaja soovis loobuda osaliselt hagist, ei tähenda automaatselt, et hagejal oleks olnud tahe teist isikut rikastada. Lisaks on kohus leidnud, et tahe rikastada väljendub ka selles, et on traditsiooniline, et vanemad toetavad oma last, ka täiskasvanud last, kui laps alustab iseseisvat elu. Hageja leiab, et see võib olla küll ühiskonnas tavapärane, ent see ei ole seadusega sätestatud kohustus. Tegemist on vanemate valikuga ning juhul, kui vanem soovib rikastada oma last, siis ta võib seda teha. Antud juhul hageja seda ei soovinud. Kohus ei ole mõistnud põhjuslikku seost korteri ostu ja 2000 euro vahel. Hageja selgitab, et selleks, et kostja oleks saanud laenu, oli tal vaja eemaldada väikelaenud, mistõttu andis hageja raha eesmärgiga, et pärast väikelaenu tasumist, võtab ta suurema laenu ning ostab endale korteri. Hetkel on kostja teda TsÜS § 94 lg 1 järgi petnud, kuivõrd ilmselt ei olnud kostjal plaanis endale korterit üldse osta.

1. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostja poolt tulevikus pangast võetav laenukohustus korteri ostmiseks ei saa olla kinkelepingu tingimuseks. Hageja leiab, et kuivõrd ilma antud tingimuseta ei olnud hagejal põhjust kostjale raha anda, saab see olla kinkelepingu tingimuseks. Kohus on vääralt leidnud, et pooled on oma lepingulised kohustused täitnud ning et VÕS § 267 p 3 seotud tingimus on kostja poolt täidetud. Lisaks ei ole kohus arvestanud asjaoluga, et tegemist oli pettusega TsÜS § 94 lg 1 mõistes. Kohus on vääralt sisustanud ka VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 2 eesmärki. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid ning on otsust piisavalt põhjendanud, mistõttu ei anna hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. 5 19. Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud, et poolte vahel oli laenuleping. Kuna hageja loobus maakohtu menetluses laenulepingule tuginemast, ei saa hageja seda uue väitena apellatsiooniastmes esitada (

§ 652lg 4).

Tähtsust ei oma see, et väidetavalt ei konsulteerinud hageja esindaja laenulepingule tuginemisest loobumist hagejaga.

§ 217lg 6 kohaselt loetakse esindaja käitumine võrdseks menetlusosalise käitumisega.

Kolleegium märgib siiski, et hageja väide laenulepingu olemasolu kohta ei ole õige. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale raha laenuks. Ringkonnakohtu 12.09.2016 istungil selgitas hageja, et pooled ei leppinud kokku, kuidas raha tagastatakse. Kostja selgitas samal istungil, et juttu raha tagasimaksmisest ei olnud. Tõendeid selle kohta, et pooled leppisid kokku raha tagastamises, hageja kohtule esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et poolte leping ei vasta laenulepingu tunnustele.

1. VÕS § 259 lg 1 järgi kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kuna pooled ei leppinud kokku raha tagasi maksmises, siis asus maakohus põhjendatult seisukohale, et poolte vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist kinkelepinguga. VÕS § 268 lg 3 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Maakohus on õigesti tuvastanud, et 2000 euro kinkimise tingimuseks oli väikelaenu kustutamine. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus kinkelepinguga seotud tingimuse osas tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning kolleegiumil puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kuigi väikelaenu kustutamine oli vajalik selleks, et kostja saaks korteri ostmiseks pangast laenu, ei muuda see asjaolu, et vaidlusaluse kinke konkreetseks tingimuseks oli väikelaenu kustutamine, mitte korteri ostmine. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et kostja on väikelaenu tagasi maksnud. Eeltoodule tuginedes nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et kostja ei ole kinkelepingu tingimusi rikkunud ning hagejal puudus alus kinkelepingust taganemiseks.
2. Ebaõige on hageja väide, et maakohus rikkus menetlusnorme, kui jättis omal algatusel hageja vande all üle kuulamata.

§ 2681

sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Kolleegium leiab, et hageja vande all üle kuulamine ei oleks aidanud kaasa asja lahendamisele. Maakohtul oli esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võimalik kujundada seisukoht vaidlusaluste asjaolude tõepärasuse suhtes. 22. Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kostja on teda petnud. Kolleegium märgib, et kuna hageja ei ole maakohtus pettusele tuginenud, siis ei saa hageja seda väidet apellatsiooniastmes esmakordselt esitada (

§ 652lg 4).

Siiski märgib ringkonnakohus, et hageja väide, et kostja on tema suhtes pannud toime pettuse, on põhjendamatu. Kostja käitumises puuduvad

§ 94lg-s 1 sätestatud pettuse tunnused.

Lisaks on kohtud tuvastanud, et kostja ei ole kinkelepingut rikkunud. 6

1. Ülaltoodule tuginedes ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus
2. Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti ei ole alust muuta maakohtu otsust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Hageja ei ole maakohtu määratud menetluskulude rahalisele suurusele ka vastuväiteid esitanud.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (

§ 174

lg 3).

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt palub kostja hagejalt välja mõista menetluskulud summas 840 eurot. Kostja esindajal on kulunud apellatsioonkaebusega tutvumisele ning sellele vastuse koostamisele 4 tundi ja istungil osalemisele 1 tund. Kostja esindaja tunnihind on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja kinnitab, et ei saa käibemaksu tagasi arvestada. 26. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud osaliselt. Kolleegiumi hinnangul on apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele kulunud ajakulu 4 tundi põhjendatud. Arvestades istungi kestust, tuleb istungil osalemise põhjendatud ajakuluks lugeda 30 minutit. Seega on kostja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 4 tundi 30 minutit. Kostja esindaja tunnihind jääb turuhinna piiridesse. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 756 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 7