Obsah (5)

§ 124§ 134§ 135§ 140§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 11.10.2016, Tallinn Kohtuasja number 2-15-13460 Kohtuasi Saku valla

) §-dest 134-136 tulenevalt rakendab kohus vajalikke abinõusid, sh hooldusõiguse täielikku äravõtmist, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist 3 heaolu ohustab lapse hooletusse jätmine või vanemate suutmatus täita oma kohustusi. Seetõttu tuli puudutatud isikult IV ära võtta hooldusõigus puudutatud isikute I ja II suhtes. Kuivõrd on tõendatud, et puudutatud isikud I ja II kartsid puudutatud isikut IV, tuli puudutatud isikult IV ära võtta ka suhtlemisõigus. Kohtumised tuletaksid puudutatud isikutele I ja II igakordselt meelde negatiivseid üleelamisi puudutatud isikuga IV ja kahjustaksid puudutatud isikute I ja II vaimset tervist. Määruskaebus

1. Puudutatud isik IV määruse tühistada. Puudutatud isik IV leidis, et praegusel juhul ei olnud põhjendatud hooldusõiguse ja suhtlusõiguse äravõtmine, hooldusõigus tuleks peatada kuni tema vanglast vabanemiseni. Kohus saab hooldusõiguse ära võtta siis, kui perekonda toetavad abinõud ei ole tulemusi andnud või on ilmne, et neil ei ole positiivset mõju. Vaatamata laste füüsilisele karistamisele on puudutatud isikute I ja II areng eakohane ning lasteaiaõpetajad ei ole täheldanud neil hirme koduste ja/või koju minemise suhtes. Puudutatud isik IV on kohustusi laste ees alati täitnud – nende eest hoolitsenud ja neid üleval pidanud. Suhtlusõiguse äravõtmine ei ole põhjendatud, sest vanema suhtlemine lastega ei saa laste heaolu kahjustada. Veel enam, puudutatud isikule IV peab jääma stiimul peale vabanemist elada õiguskuulekalt ning lapsed on siinkohal üheks motivaatoriks. Hooldusõiguse ja suhtlusõiguse äravõtmisel ei saa lähtuda sellest, millised suhted on puudutatud isikul IV puudutatud isikuga III või kasulastega. Kohus ei ole välja toonud asjaolusid, mille põhjal leiab, et puudutatud isik IV on vanema hooldusõigust puudutatud isikute I ja II suhtes kuritarvitanud või neid hooletusse jätnud. Hooldusõigus oleks otstarbekas peatada, sest hooldusõiguslik vanem ei saa oma eemaloleku tõttu hooldusõigust teostada. Tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-142-13 on asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest karistatakse vangistusega, eelkõige aluseks vanema hooldusõiguse peatamiseks ning vangist vabanemise järel on võimalik hooldusõigus jälle taastada. Vastused määruskaebusele
2. Lastele määratud esindaja oli seisukohal, et määruskaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, sest määruskaebuses ei olnud märgitud kaebaja selgelt väljendatud protsessuaalset taotlust. Samuti leidis, et määruskaebus on põhjendamatu. Kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on põhjendatult järeldanud, et puudutatud isik IV on aastate vältel järjepidevalt nii kehaliselt, vaimselt kui ka hingeliselt väärkohelnud nelja alaealist last, sh puudutatud isikuid I ja II, ohustanud nende heaolu, kuritarvitanud vanema hooldusõigust ja jätnud lapsed hooletusse. Samuti ohustab puudutatud isikute I ja II heaolu see, kui pidevalt tarvitatakse vägivalda puudutatud isiku III suhtes ja julmalt väärkoheldakse samas peres elavaid kasulapsi. Suhtlusõiguse säilitamine selleks, et puudutatud isikul IV oleks pärast vanglast vabanemist stiimul õiguskuulekalt käituda, ei lähtu laste huvist. Praegusel juhul puudub alus hooldusõiguse peatamiseks.
3. Avaldaja oli seisukohal, et Harju Maakohtu 04.07.2016 lahend on tehtud kõiki asjaolusid arvestades ja puudutatud isikult IV hooldusõiguse äravõtmine puudutatud isikute I ja II suhtes on õiguspärane. Põhjendatud ei ole hooldusõiguse peatamine. 4
4. Laste ema 30.08.2016 vastuse kohaselt soovis ta hooldusõiguse täielikku äravõtmist ja suhtlemiskeeldu ning ei poolda hooldusõiguse peatamist (tl 152). Määruse põhjendused
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja esitatud kaebusega, leiab, et maakohtu määruse põhjendusi tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 ja § 659 järgi muuta, jättes määruse lõppjärelduse samaks. Kohus märgib esmalt, et puudutatud isikute I ja II esindaja poolt väljatoodud puudus menetlusdokumendil ei anna alust keelduda määruskaebuse menetlusse võtmisest. Määruskaebuse puudus oli kõrvaldatav ja määruskaebuse esitaja esindaja on kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puuduse kõrvaldanud (tl 188), märkides, et kaebaja vaidlustas kogu lahendi ja taotles hooldusõiguse peatamiseks uue lahendi tegemist. Kuivõrd määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, tuleb puudutatud isiku IV määruskaebus jätta rahuldamata. Vastavalt perekonnaseaduse (

) § 116 lg-le 2 on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku ja vara eest ning otsustada lapsega seotud asju. Isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda (

§ 124

lg 1), kusjuures keelatud on lapse kehaline, vaimne ja hingeline väärkohtlemine ning muude lapse suhtes alandavate kasvatusabinõude rakendamine (

§ 124lg 2).

Sama põhimõtet rõhutab ka lastekaitse seaduse § 24 lg 1, mis sätestab, et lapse hooletusse jätmine, lapse vaimne, emotsionaalne, kehaline ja seksuaalne väärkohtlemine, sealhulgas lapse alavääristamine, hirmutamine ja kehaline karistamine, samuti lapse karistamine mis tahes muul viisil, mis ohustab tema vaimset, emotsionaalset või füüsilist tervist, on keelatud. Kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas § 134 lg-s 3 ning

§des 135 ja 136 loetletuid (

§ 134lg 1).

Kohtul tuleb sobiva meetme rakendamiseks välja selgitada, milline oht last ähvardab vanema juures kasvades ning milliste abinõudega on seda võimalik ära hoida. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel tuleb kohtul kaaluda nii lapse huve kui vanema õigusi ning kohaldada lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ning aitavad vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada (RKTKm 3-2-1-78-15, p 14).

§ 135

lg 2 järgi võib hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Eelnevat kokku võttes tuleb kohtul lapse hooldusõiguse äravõtmisel tuvastada ja kaaluda järgmist: 1) kas vanem on kuritarvitanud hooldusõigust, jätnud lapse hooletusse, ei ole olnud suuteline täitma oma kohustusi või ära hoidma kolmanda isiku käitumisest tuleneva ohu; 2) kas eelnev ähvardab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara; 3) missuguste abinõudega on oht võimalik kõrvaldada; 4) missugused võimalikest abinõudest tagavad lapse heaolu ja ühtlasi piiravad vanema õigusi kõige vähem, aidates vanema ja lapse sidet tugevdada või taastada. 5 Avaldaja on märkinud, et puudutatud isik IV tarvitab laste, sh puudutatud isikute I ja II suhtes pidevalt füüsilist vägivalda, tarvitab alkoholi ja on ebastabiilne, ohustades sellega laste elu ja tervist (tl 3-4). Näiteks on ähvardanud koos puudutatud isikuga I korrusmaja aknast alla hüpata. Puudutatud isikute I ja II esindaja arvamusest nähtub, et lisaks eelnevale on puudutatud isik IV visanud puudutatud isikule II puuhaluga vastu pead, kui viimane häiris alkoholi tarvitamist ja sõidutanud joobes olekus rolleriga turvavarustuseta lapsi (tl 75). Puudutatud isik IV on põhjendanud laste suhtes füüsilise vägivalla kasutamist kasvatusmeetodi rakendamisena, mille on kahetsusväärselt oma isalt üle võtnud ja kasutab siis, kui lapsed ei ole oma ülesandeid täitnud või on teinud pahandust (tl 83). Harju Maakohtu 11.12.2015 otsusega mõisteti puudutatud isik IV süüdi KarS § 141 lg 2 p-des 1 ja 6, §-s 122, §-s 424 ja §-s 203 sätestatud kuritegude toimepanemise eest ning temale mõisteti liitkaristusena 13 aasta pikkune vangistus. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik IV pani puudutatud isikute I ja II suhtes toime KarS § 121 lg 2 p-des 2 ja 3 kirjeldatud kuriteo, s.o kasutas ajavahemikul aprill 2014 kuni 13.04.2015 füüsilist vägivalda puudutatud isikute I ja II suhtes, lüües neid korduvalt lahtise käega pea ja tuharate piirkonda ning tutistades juustest, millega tekitas järjepidevalt füüsilist valu (tl 105-106, 118-119). Lisaks igapäevaelu osaks saanud vägivallajuhtumite jadale, on puudutatud isik IV laste suhtes toime pannud ka raskemaid üksikjuhtumeid. Ühel korral lõi puudutatud isik IV puudutatud isikut II plastmassist pudeliga vastu põske, mille tõttu läks puudutatud isiku II huul katki ja ninast jooksis vähesel määral verd (tl 118). Kohus tõdes, et laste füüsiline mõjutamine oli üheks peres kasutatavaks karistusliigiks, mida puudutatud isik IV kasutas laste üleastumiste korral (tl 118). Samuti ei ole puudutatud isik IV korrektselt täitnud puudutatud isikute I ja II ülalpidamise kohustust, kui kasutas kogu teenitud raha alkoholi ostmiseks ning võttis selleks viimase raha ära ka puudutatud isikult III (tl 75). Puudutatud isiku IV konfliktse iseloomu tõttu on sattunud ohtu laste heaolu ebastabiilse elukeskkonna näol. Näiteks öeldi pere koduks oleva Tallinna korteri üürileping üles tüli tõttu naabritega (tl 3). Puudutatud isik IV on korterist väljaviskamist põhjendanud võlgu jäämisega ning öelnud, et jäi võlgu sihilikult (tl 101). Lisaks puudutatud isikute I ja II vastu suunatud tegevusele nende füüsilise karistamise näol, kahjustab puudutatud isikute I ja II vaimset ning hingelist heaolu ka lähedase inimese valu ja kannatused. Seega on ringkonnakohus asunud määruskaebuses esitatuga võrreldes vastupidisele seisukohale – hooldusõiguse äravõtmisel saab ja tuleb silmas pidada ka puudutatud isiku IV muid suhteid, sh suhet laste ema ja koos elavate kasulastega. Ümbritseva keskkonna mõju lapsele on käsitlenud ka Riigikohus. Vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega võib ohustada lapse heaolu viisil, mis annab aluse vanemalt hooldusõigus ära võtta (RKTKo 3-2-1-142-13, p-d 16, 18). Maakohus tuvastas 11.12.2015 otsusega eelnevale lisaks, et puudutatud isik IV tekitas kehalise väärkohtlemisega järjepidevat valu kasulastele, neid tutistades ja lüües rusikaga näkku või kõhu piirkonda, rihmaga jalgade ja tuharate piirkonda, käega vastu pead (tl 118-119). Samuti tuvastati kasuõe suhtes seksuaalse enesemääramise vastase teo toimepanemine KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi. Nimelt kasutas puudutatud isik IV kahe aasta vältel korduvalt seksuaalselt ära alla 10-aastast kasutütart, sisestades oma suguelundi kannatanu tuppe, pärakusse ja suhu. Pärast suguühet ähvardas kasutütre ära tappa või kehavigastusi tekitada, kui viimane peaks kellelegi toimunust rääkima (tl 120-121). Eelnevale lisaks on puudutatud isik IV tarvitanud füüsilist vägivalda laste ema puudutatud isiku III suhtes (tl 100). Viimast on kinnitanud ka puudutatud isik IV ise, öeldes 03.05.2016 kohtuistungil, et on puudutatud isikut III kahel korral löönud, sest puudutatud isik III provotseeris teda. Vägivaldses keskkonnas elamine mitte ainult ei kahjusta laste vaimset ja 6 hingelist heaolu, vaid sellises kodus elades õpib laps kohanemis- ja toimetulemisstrateegiaid, mis avaldavad negatiivset mõju tema arengule. Tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et puudutatud isik IV on kuritarvitanud hooldusõigust, kui ta enda käitumise õigustamiseks väitis, et kasutas laste suhtes järjepidevalt füüsilist vägivalda nende kasvatamiseks. Samuti ei ole puudutatud isik IV hoolitsenud laste heaolu eest, kui tarbis pidevalt alkoholi ja lõi koduse keskkonna, kus valitses hirmuõhkkond ja lugupidamatus lähedaste seksuaalse vabaduse ja kehalise puutumatuse ning kolmandate isikute vara suhtes. Selliste tegudega ohustas puudutatud isik IV teravalt laste kehalist, vaimset ja hingelist heaolu. Määruskaebuse väide, mille kohaselt ei ole lasteaia õpetajad täheldanud lastel mahajäämust, ei anna alust jõuda maakohtust erinevale seisukohale, sest hooldusõiguse äravõtmise otsustamisel pidi kohus hindama vanemast lähtuvat ohtu lapsele ja tema arengule. Selgituseks kaebajale märgib ringkonnakohus, et hooldusõiguse äravõtmiseks ei pea oht olema realiseerunud, vaid piisab, et oht oleks reaalne. Maakohus on tõendeid hinnates tulnud õigele järeldusele. Seadusandja on jätnud loetelu lahtiseks osas, missuguseid abinõusid ohu ärahoidmiseks on võimalik rakendada. Praktikas on

§-des 135 ja 136 kirjeldatud meetmete alternatiividena rakendatud järgmisi: keelatud vanematel alkoholi tarvitada, kohustatud vanemaid ravima alkoholismi, kohustatud vanemaid kasutama kohaliku omavalitsuse poolt pakutavaid tugiteenuseid, kohustatud vanemaid järgima kohaliku omavalitsuse juhiseid lapse kasvatamisel, suunatud vanemaid või lapsi psühholoogi juurde jne. Õige on puudutatud isiku IV seisukoht, et oht tuleb esmalt kõrvaldada leebemate meetmetega ja eelisjärjekorras kohaldada perekonda toetavaid abinõusid. Samas leiab kohus, et praegusel juhul on ilmne, et alternatiivsetel abinõudel ei ole soovitud positiivset mõju ja nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Puudutatud isik IV on väga teravalt läinud vastuollu ootustega, mida ühiskond on vanemale seadnud. Ta lõi koduse keskkonna, kus valitses hirm - hirm saada füüsiliselt ja vaimselt väärkoheldud või koguni hirm kaotada elu. Põhjustena, miks puudutatud isik IV oli vägivaldselt käitunud, oli menetluse kestel välja toodud tema enda lapsepõlve, kus alkoholi liigtarbimine ja kehaline väärkohtlemine oli samuti igapäevaelu osa, madalaid vaimseid võimeid ja psühhiaatri poolt diagnoositud mõõdukat depressiooni, alkoholisõltuvust ja isiksusehäiret. Selleks, et rabeleda välja mustrist, mida isik on lapsepõlves kogenud ja mille on täiskasvanuks saades omaks võtnud, on vaja suurt soovi ja tahtejõudu. Kohtuasja materjalidest selgub, et puudutatud isikul IV puudub sellekohane soov. Ta on oma käitumist kirjeldanud kui paratamatust – lapsepõlve taaka ning end õigustavalt avaldanud, et kui ta lööb, siis teeb seda laste kasvatamise eesmärgil või reaktsioonina provokatsioonile ja valutult, sest tal on tundlikud käed. Puudutatud isik III on juhtinud tähelepanu laste füüsilise karistamise lubamatusele (tl 100), kuid puudutatud isik IV on sellest hoolimata jätkanud vägivaldselt käitumist. Samuti on puudutatud isik IV loobunud psüühikahäirete ravist, kui ta ei ilmunud pärast ravi määramist 27.01.2015 vastuvõtule (tl 85). Eelnevast tingituna tuleb puudutatud isikute I ja II kaitsmiseks füüsilise, vaimse ja kehalise väärkohtlemise eest puudutatud isikult IV ära võtta hooldusõigus laste suhtes. Määruskaebuse esitaja on palunud hooldusõiguse peatada

§ 140lg 1 järgi, kuivõrd vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama.

Ringkonnakohus selgitab, et hooldusõiguse peatamine ei ole meede, mida rakendatakse lapse heaolu ohustamisel vanema poolt. See on ajutine abinõu, mida kasutatakse eesmärgiga kaitsta lapse õigusi ja huve ajal, mil tema hooldusõiguslik vanem ei saa oma eemaloleku tõttu hooldusõigust teostada (RKTKm 3-2-1121-12, p 14). Eemaloleku põhjused võivad olla erinevad, sh võib põhjuseks olla vanglas 7 viibimine. Kuid olukorras, kus hooldusõigust on kuritarvitatud, laps on jäetud hooletusse või lapse heaolu ja/või vara on ohustatud vanema suutmatuse tõttu täita oma kohustusi lapse vastu, ei ole õige vanema hooldusõigus peatada. Selliste asjaolude ilmnemisel peab kohus kohaldama ohu ärahoidmiseks

§ 134

lg 1 järgi vajalikke abinõusid vastavalt sellele, milline oht last ähvardab (3-2-1-121-12, p 15). Praegusel juhul on ohu ärahoidmiseks kohane puudutatud isikult IV hooldusõigus ära võtta. Vastavalt

§ 143

lg-le 1 on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga, millele vastab mõlema vanema kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Lapse huvides võib kohus piirata suhtlusõigust või lõpetada suhtlusõiguse teostamine (

§ 143lg 3).

Kohus on seisukohal, et praegusel hetkel, kui laste üleelamised on veel värsked ja puudutatud isikuga IV kohtumine tuletaks lastele meelde valusaid mälestusi järjepidevast väärkohtlemisest ja võib tekitada trauma, on laste huvides puudutatud isikult IV suhtlusõigus laste suhtes ära võtta. Kohus ei saa suhtlusõiguse äravõtmise otsustamisel arvesse võtta puudutatud isiku IV argumenti, et suhtlusõiguse jätmine võib motiveerida puudutatud isikut IV pärast vanglast vabanemist õiguskuulekalt käituma. Suhtlusõiguse piiramisel või suhtlusõiguse teostamise lõpetamisel saab kohus lähtuda laste huvidest, mitte üksnes kaebaja soovidest. Laste huvides ei ole vanglas viibiva puudutatud isikuga IV suhtlemine, kes kannab karistust puudutatud isikute I ja II ning kasulaste suhtes toime pandud kuritegude eest. Asjaolusid hinnates ei saa kohus rahuldada määruskaebuse esitaja soovi ja kohustada kohtulahendiga lapsi temaga suhtlema. Kui vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud suhtlusõiguse teostamise lõpetamine ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam laste huvidele, võib vanem pöörduda kohtu poole avaldusega lõpetada

§ 143

lg 3 suhtlusõiguse lõpetamise kohta tehtud varasema lahendi täitmine ja määrata uus suhtluskord. 10. Ringkonnakohus jätab riigi õigusabi tasu (laste esindaja vabastatud 14.09.2015 määrusega, tl 23; kaebaja vabastatud 30.11.2015 määrusega, tl 66-67) ja kaebuse esitamisest tingitud riigilõivu kulu (kaebaja vabastatud 07.09.2016 määrusega, tl 177) TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 8