KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-53307 Haldusasi A.E.u kaebus Tallinna Vangla

) § 41 lõikega 1 sätestatakse mh, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

§ 46lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust.

Nimetatud norm asetseb

teise peatüki viiendas jaos alapealkirjaga „Olmetingimused ja tervishoid vanglas“, mistõttu puudub kahtlus, et normist tuleneb vangla riietuse kandmise kohustus vanglas, sest kinnipeetav kannab vanglakaristust vanglas.

kommenteeritud väljaandes

§ 46

lõikega 3 sätestati nii 01.03.2013 kui 25.04.2013, et vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestab justiitsminister määrusega (käesoleval ajal on justiitsministri asemel valdkonna eest vastutav minister).

§ 46

lg 3 jõustus 01.01.2013, kuid selle alusel antavat haldusakti ei ole kaebuse esitamise hetkeni kehtestatud, kuigi Justiitsministeerium oli

muutmise eelnõu algatajaks ning seetõttu ka teadlik, et vastav akt tuleb anda. Seega on Justiitsministeerium määruse, mis peaks sätestama vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra, kehtestamisel olnud tegevusetu. 6. Kuna Justiitsministeerium on olnud tegevusetu ja seadusandja ei ole vangla riietuse mõistet täpsemalt kirjeldanud, on

2009. aasta kommenteeritud väljaandes sedastatud, et vangla riietus peab olema võimalikult sarnane tavariietusele. Nii seespool kui väljaspool kinnipidamisasutust kantav riietus peab välistama kinnipeetava diskrimineerimise. Vanglateenistus, kes toimetab kinnipeetava väljapoole vanglat, on kohustatud järgima

§ 41lõikes 1 sätestatut ja seda ka riietuse kandmise osas.

Näiteks lühiajalisele väljasõidule lubatud kinnipeetavale antakse väljasõidu ajaks tema isiklik riietus, kuigi

§ 46

lg 1 kohaselt on ta kohustatud kandma vangla riietust.

-ga ega selle alusel antud õigusaktidega ei nähta lühiajalisele väljasõidule lubatud kinnipeetava osas erisusi riietuse kandmisel. Nii lühiajalisel väljasõidul viibiv kui ka väljaveetav kinnipeetav on süüdimõistetu staatuses ja väljasõidu kui väljaviimise aeg loetakse karistusaja sisse. 7. Tallinna Ringkonnakohus on 31.03.2014 määruses asjas nr 3-13-70224 asunud seisukohale, et Euroopa vanglareeglistiku

§ 651

lg 2 tuleb aga tõlgendada kooskõlas Euroopa 2 vanglareeglistikuga ning tagada ka kartserikaristuse kandmise ajal kohtusse (või mujale väljapoole vanglat) saadetavatele kinnipeetavatele võimalus kanda isiklikke riideid. Asjas Ionut-Laurentiu Tudor vs Rumeenia (lahend asjas nr 34013/05) asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) seisukohale, et esimese astme kohtus vanglariietuse kandmise nõue on alandav. Käesolevas asjas on asjakohane EIÕK artikli 3 rikkumine. Asjakohane ei ole viidata EIK lahenditele McFeeley jt vs UK, X vs UK, T.V. vs Soome ja Nazarenko vs Ukraina. Kaebaja ei kuulu äärmuslaste hulka; T.V vs Soome asjas oli vanglariietus vastavalt identifitseerimatu ja vaidlus käis EIÕK artikli 8 rikkumise üle, mis praeguses asjas asjakohane ei ole; Nazarenko kannab eluaegset vanglakaristust.

1. Vangla riietus on pruuni värvi (jopel oranž ülaosa), märgistatud sõnaga vangla. Vangla riietus on selgelt erinev ning eristatav riietusest, mida kantakse väljaspool vanglat. Kuigi Tallinna Vangla kodukorra punktis 1.1 on sätestatud kodukorra eesmärk, nähtub punktist 3.6 üksnes see, milliseid riideesemeid kinnipeetavale väljastatakseVangS § 46 lg 1 täpsustamise mõttes. Vangla ise ega ka ükski õigusakt, ei ole näinud ette, et vangla riietus peab olema pruuni värvi ja igale riietusesemele peab olema kantud sõna „vangla“. Vastava regulatsiooni puudumine ja määrusandja suutmatus täita seadusandja tahet ei tähenda automaatselt seda, et lähtuda tuleb kellegi ettevõtja tegevusest riietuse disainimisel (sh riietusesemete varustamine sõnaga „vangla“). Vangla riietus on kaebaja jaoks inimväärikust alandav ja häbistav, eriti vanglast väljapool paljude inimeste ees viibides. Vangla riietust haiglas ja kohtumajas kandes, tõmbas kaebaja tähelepanu. Inimesed jäid seisma ja vaatasid. See aga tekitas ebamugavustunnet, äärmist alaväärsust ja ebaloomulikku uudishimu, mida võimendasid käerauad ja mustas vanglateenistuja vormis saatjad. Üks saatjatest hoidis kaebajal käest kinni (kohtumajas käeraudu ei kasutatud). Kaebaja avalik eksponeerimine oli põhjendamatu ja alandav, eriti suure rahvahulga ees. Sellega alandati kaebaja inimväärikust.
2. Vanglal on haldusmenetluse seaduse (HMS) §-dest 3–6 tulenevalt võimalik kaaluda, kas väljastada kinnipeetavale väljapool vanglat liikumise ajaks tema isiklik riietus või mitte. Üheks arvesse võetavaks asjaoluks on sealjuures

§ 4lõikes 1 märgitu, kuna vangla riietus ei ole selleks kõlblik.

Vanglateenistuse subjektiivne seisukoht riietuse korrektsuses ei tähenda alandamise välistatust, kuna piisb ainuüksi sellestki, kui inimest on alandatud tema enda silmis. Kaebaja inimväärikust alandati juba sellega, et tema väljaviimisel haiglasse üldse ei kaalutudki inimväärikuse alndamise vältimist, kuigi vanglateenistusele oli väljaviimise kuupäev teada. Ilmselt ei toimunud kaalumist ka kohtuistungile saatmisel. Vangla ei teinud midagi selleks, et oleks välistatud kaebaja inimväärikuse alandamine, mistõttu on vangla käitumine olnud süüline. Asjas ei ole esitatud ainsatki tõendit selle kohta, et kaebaja on põgenemisohtlik, julgeolekuohtu tekitav või õigusrikkumisi toime panev kinnipeetav. Samuti pole selge, kuidas vanglariietuse kandmine kõiki viidatud ohte ära hoidis, kuivõrd haiglas saatsid kaebajat relvastatud ja vastava väljaõppe saanud saatjad ning kohtumajja konvoeerimisel ei pandud kaebajal isegi käsi raudu.

1. Kaebaja püüdis kahju tekkimist vältida, taotledes istungile minekuks isikliku riietuse väljastamist, kuid neljanda üksuse juht jättis taotluse rahuldamata. Hiljem tunnistati rahuldamata jätmise otsus kehtetuks ja tehti ettekirjutus asja uueks otsustamiseks, kuid see ei oleks enam täitnud eesmärki, kuna sündmus, milleks kaebaja riiete väljastamist taotles, oli juba möödunud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikega 1 sätestatakse, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse 3 võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 41

lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

§ 46

lõikega 1 sätestatakse, et kui

-st ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. 12. Kahju hüvitamise nõude tekkimiseks tuleb tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 kindlaks teha, kas isikule on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub alus kahjunõude rahuldamiseks. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstava õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. 13.

§ 2

järgi on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu.

§ 1

kohaselt sätestatakse

-ga vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise kord ning korraldus, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused. Seega allutatakse vangistust kandev kinnipeetav

-s sätestatud karistuse täideviimiseks ja teiselt poolt kinnipeetava järelevalve ning vangla julgeoleku tagamiseks

-st tulenevatele piirangutele. 14.

§ 46

lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, kui

-st ei tulene teisiti. Seega kannavad kinnipeetavad reeglina vangla riietust. Erisused on ette nähtud avavangla kinnipeetavate riietusele vastavalt

§ 46

lõikele 2, vahistatu riietusele vastavalt

§ 93

lõikele 1 ja kartserisse paigutatud kinnipeetava riietusele vastavalt

§ 651lõikele 2.

Vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestab justiitsminister määrusega (

§ 46lg 3). Vastavalt justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSk

E) § 61 lõikele 11 annab kinnipeetav isiklikud riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule. Lisaks eelnevale sätestatakse ka Tallinna Vangla kodukorra punktiga 8.7 kinnipeetavatele kohustus kanda vangla riietust. Seega näeb üldnorm kinnipeetavale ette vangla riietuse kandmise kohustuse. 15. Kaebaja on süüdimõistetud isik, kes on allutatud

-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühe piiranguna tuleb käsitleda ka

§ 46lõikest 1 kinnipeetavale tulenevat vangla riietuse kandmise kohustust.

Vangla riietuse kandmise näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga, mis kehtib olenemata sellest, kas kinnipeetav viibib vangla territooriumil või sellest väljaspool. Vangla riietuse moodustavad t-särk, dressipüksid, jakk, lühikesed püksid, jope, kindad, sall ja müts. Riided on tumepruuni värvi ning neile on tehtud märge VANGLA. Vangla riided on korralikud ja inimväärsed. 4

1. Kinnipeetav, kes kannab vanglakaristust jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse alusel, ei saa tugineda vanglariietuse kandmisel asjaolule, et see on väärikust alandav. Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb isikule seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga EIK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet (vt EIK 26.10.2000 lahend asjas Kudla vs Poola). Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt EIK 28.09.2000 lahend asjas Messina vs Itaalia); halvad sanitaartingimused kogumina (vt EIK 24.07.2001 lahend asjas Valasinas vs Leedu); invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine (vt EIK 10.07.2001 lahend asjas Price vs Ühendkuningriik); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu (vt EIK 27.06.2000 lahend asjas Ilhan vs Türgi); kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus (vt EIK 05.04.2005 lahend asjas Nevmerzhitsky vs Ukraina); kinnipidamisasutuste ülerahvastatus (vt EIK 16.06.2005 lahend asjas Labzov vs Venemaa); alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul (vt EIK 24.07.2001 lahend asjas Valasinas vs Leedu); kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta (vt EIK 09.06.2005 lahend asjas Il vs Bulgaaria) jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on ka ilmselge, et kaebaja poolt viidatud inimväärikuse alandamine on liialdatud.
2. Tartu Ringkonnakohus on 17.09.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-1405 leidnud, et kinnipeetaval puudub õigus nõuda endale meelepäraseid riideid. Tallinna Ringkonnakohus on 24.04.2013 haldusasjas nr 3-13-756 määruses märkinud, et vastustaja on õigesti märkinud, et kinnises vanglas kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine ka väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra rikkumisi. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav ka taotluse rahuldamata jätmisega taotlejale saabuda võivate raskete tagajärgede oht. Selleks ei saa pidada kaebaja väidet, et väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine alandab tema inimväärikust. Vangistuses karistust kandvat süüdimõistetut võib ja peabki kohtlema erinevalt vabaduses viibivast isikust. Märkides vangla riietusele VANGLA, muudab see kinnipeetavad paremini märgatavateks ja eristatavateks, aidates tagada vangla julgeolekut. See ei muuda aga vangla riietust inimväärikust alandavaks. Tartu Halduskohus on 18.05.2012 otsuses haldusasjas nr 3-11-1774 märkinud, et mis puudutab kaebaja väiteid, et vanglariietusel on märgitud valgete trükitähtedega VANGLA, mis on alandav, siis sellekohased viited ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetavad ning kohus ei pea vajalikuks neid ka pikemalt hinnata. Seega nähtub eeltoodust, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, et teda viidaks kohtusse või haiglasse tema isiklikus riietuses. Vangla tegevus on olnud õiguspärane.
3. Vanglariietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Vanglariietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka kohtus vms väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Vangla seisukohti toetab EIK, kes on 29.04.2003 lahendis Nazarenko vs Ukraina otsuse punktis 139 märkinud, et kuigi kohtu arvates võib nõuet, et kinnipeetavad kannaksid vangla riietust, pidada isikupuutumatuse piiranguks, põhineb see nõue kahtlemata õigustatud eesmärgil kaitsta avalikku turvalisust ja ennetada avaliku korra rikkumisi ning kuritegusid.
4. Vangistuse täideviimise kontekstis tähendab proportsionaalsuse põhimõte muuhulgas seda, et seadusele tuginevad ja rakendatavad piirangud oleks vastavuses soovitud eesmärgiga ning julgeoleku tagamisele ja kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel ei rakendataks avaliku võimu poolt piiranguid enam kui need on tõepoolest kujunenud olukorras vajalikud. Kaebajale vangla poolt 5 väljastatud riietusega on tagatud tema tervise kaitse, riietus ei ole inimväärikust alandav, sellel on legitiimne eesmärk (aitab tagada vangla julgeolekut, muutes kinnipeetavad paremini märgtavataks ja eristatavaks) ning piirangut pole seetõttu põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Eeltoodud seisukohast lähtus kohus ka asjas T. V. vs Soome

normide sisu ning ei saa kohustada

norme tõlgendama vastavalt Euroopa Vanglareeglistikule. Seda, et Euroopa Vanglareeglistiku soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme, on leidnud ka Riigikohus määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-08 punktis

2. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse peab nõude esitaja tõendama, ei saa mittevaralise kahju tõendamist nõuda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja on üldsõnaliselt väitnud, et talle on tekkinud kahju, kuid pole seda väidet täpsustanud. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. VÕS § 128 lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Antud definitsioon on kohaldatav ka avalikus õiguses, kuivõrd RVastS-ga ei sätestata teisiti ning see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Samuti on Riigikohus otsuses asjas nr 3-3-1-27-02, punktis 14 märkinud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita.
3. Iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus ei too kaasa hüvitise saamist. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. 6
4. Vanglal puudub kohustus väljastada kaebajale meelepäraseid riideesemeid vastavalt kaebaja soovile, millest tulenevalt ei ole vangla rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud. Sellest tulenevalt puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Arvestades eeltoodut, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Vastustaja 22.02.2016 seisukohtades on vastustaja märkinud järgmist (tl 93):
5. Vangla riietust käsitlevatest sätetest ei saa järeldada, et kohustus kanda vangla riideid kehtib ainult vangla territoorimil. A. E. on süüdimõistetud isik, kes on allutatud vangistusseadusest tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühe piiranguna tuleb käsitleda ka

§ 46lg-st 1 kinnipeetavale tulenevat vangla riietuse kandmise kohustust.

Vangla riietuse kandmise näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga, mis kehtib olenemata sellest, kas kinnipeetav viibib vangla territooriumil või sellest väljaspool. Lisaks arvestades asjaolu, et kui õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda isikliku riietuse väljastamist, saab järeldada, et kinnipeetaval, sh kaebajal, ei ole õigust ka sellesisulise taotluse esitamiseks. 26. Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Vangla riietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka haiglas, kohtus jm väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vangla riietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Siinkohal ei oma tähtsust ka asjaolu, et konvoeeritava riietusele ei ole nõudeid kehtestatud. Vanglateenistus peab tegutsema ennetavalt võimalike kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks. Tallinna Ringkonnakohus on 12.08.2015 määruse 3-15-1983 p-s 9 leidnud, et

küll ei välista kinnipeetava võimalust taotleda vanglalt isiklike riiete väljastamist väljaspool vanglat viibimiseks, näiteks kohtuistungile minemiseks, kuid vanglal ei ole kohustust võimaldada kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid kanda, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks. /../ Ringkonnakohtu arvates ei tulene kehtivast õigusest piirangut, mis võimaldaks keelduda isikliku riietuse võimaldamisest vaid juhul, kui vangla on kindlalt tuvastanud konkreetse kinnipeetava põgenemisohu. A. E.u puhul pole põhjust väita, et tema põgenemisoht on väiksem kui keskmise kinnipeetava puhul, arvestades, et ta on toime pannud pikema aja jooksul korduvalt kuritegusid, sh tahtliku tapmise raskendavatel asjaoludel (Riigikohtu üldkogu 01.07.2015 otsus nr 34-1-2-15, p-d 39-41).

1. Kaebaja üldsõnalised väited nagu oleksid vangla riided inimväärikust alandavad, on kaebaja subjektiivne hinnang. Inimväärikust võiks alandada see, kui kaebajat sunnitaks kandma ilmselgelt määrdunud, räbaldunud, vale suurusnumbriga vms riietust, kuid niisuguseid asjaolusid ei ole kaebaja esile toonud. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Vangla seisukohal, et A. E.u vangla riietes tervishoiuteenuse osutaja juurde ja kohtuistungile viimised olukorras, kus ta oli jätkuvalt kinnipeetav ja vangla vastutas seega ka avalikkuse (meditsiiniteenuse osutaja ja kohtuistungi juures viibijate) julgeoleku ja turvalisuse eest, ei ole vangla tegevus olnud õigusvastane. Samuti ei nähtu, et kaebajale oleks mittevaraline kahju tekkinud. Seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus, tutvunud kaebuse ja vastuväidete sisuga ning toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Kohtu põhjendused on järgmised.
3. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud mittevaralist kahju tema väärikuse alandamisega sellega, et teda viidi vanglast haiglasse eriarsti vastuvõtule ja kohtuistungile sõna VANGLA kandvas pruunis vangla riietuses, mis ei jätnud tema kinni peetava isiku staatuse osas kõrvalseisjaile kahtlust. Kaebaja seisukohalt ei ole kinnipeetaval kohustust vangla riietust väljaspool vanglat kanda. Vangla riietuse 7 täpset kandmise korda samuti kehtestatud ei ole. Vastustaja leiab, et isik, kes kannab süüdimõistetuna vanglakaristust, ei saa tugineda vangla riietuse osas väärikuse alandamise argumendile, vangla riietuse kandmine on vangistusega paratamatult kaasnev piirang. Sealjuures teenib kinnipeetava vangla riietuses vanglast väljaviimine riigi õiguskorra kaitse ja julgeoleku tagamise eesmärki.
4. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebaja vangla riietuses arsti vastuvõtule ja kohtuistungile viimisel oli õigusvastane, kas selle tegevusega sai süüliselt alandatud kaebaja inimväärikus ning kas see vangla tegevus sai kaebajale väärikuse alandamise läbi tekitada mittevaralist kahju.
5. Vaidlust ei ole selles, et 01.03.2013 viidi kaebaja vangla riietuses vanglast välja haiglasse eriarsti vastuvõtule ning 25.04.2013 viidi kaebaja vangla riietuses vanglast välja kohtuistungile. Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja näol oli mõlema juhtumi ajal tegemist süüdimõistetud kinnipeetavaga. Asjaolu, et isik kannab vanglakaristust ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piirangud, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.

§ 41

lõikega 2 nähakse ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib Justiitsministeerium või vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Samasisuliselt kehtis

§ 41lg 2 ka kõnealuste sündmuste ajal.

Karistuse kandmine ei seondu üksnes isikult vabaduse võtmisega, vaid seondub kogu kinnipeetava eluoluga, sealhulgas vanglavälise suhtlemise, olmetingimuste, tervishoiu ja ka riietusega. 31.1 Üheks konkreetseks vangistusega kaasnevaks piiranguks ongi kinnipeetavale muuhulgas

§ 46

lõikest 1 tulenev, s.o kohustus vanglakaristuse kandmise ajal kanda vangla riietust kui

-st ei tulene teisiti. Samuti on kinnipeetav kohustatud kandma riietusel nimesilti. Kuna kaebaja näol ei olnud kõnealuste juhtumite ajal tegemist arestialusega, vahistatuga ega avavangla kinnipeetavaga, ei kohaldunud talle vangla riietuse kandmisest vabastavad erisused (

§ 46lg 2, § 86 ja § 93 lg 1).

Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.7 järgi oli kaebaja kinnipeetavana kohustatud kandma vangla riietust. Tallinna Vangla kodukorra punkti 4.2 kohaselt oli kaebaja väljaspool enda elukambrit kohustatud kandma vangla riietust ja riietuma korrektselt ning vastavalt ilmale. Asjaolu, et vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kohta ei olnud Justiitsministeerium kõnealuste juhtumite ajaks määrust kehtestanud, ei tähenda, et vangla riietuse kandmise kord oleks üldse reguleerimata. Ülalmärgitust nähtub, et vangla riietuse kandmine sätestatakse

-ga ning kaebaja kohta erandid ei kehti. Seega ei puutu

§ 46lõike 3 alusel määruse andmise küsimus praegusel juhul asjasse.

31.2 Vangla riietuse eesmärgiks on tagada nii vangla julgeolek kui kinnipeetavate vaheline võrdsus (

kommenteeritud väljaanded 2009 ja 2014,

§ 46

kommentaarid).

2009.a kommenteeritud väljaandes (lk 108) on märgitud, et viibides väljaspool vanglat muul alusel kui

8 §-s 32 sätestatud, võib kinnipeetav kanda isiklikku riietust, kui see ei too kaasa julgeolekuriski.

§ 32

reguleerib lühiajalist väljasõitu, mis on võimalik erakorralise perekondliku sündmuse puhul ja väljasõiduna vastava plaani alusel. Käesolevas haldusasjas pole vaidlust selle üle, et kaebaja väljaviimisel vanglast 01.03.2013 ja 25.04.2013 ei olnud tegemist lühiajalise väljasõiduga

§ 32mõttes.

31.3 Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt on kaebaja haldusasjas nr 3-13-756 esitanud Tallinna Halduskohtule 08.04.2013 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus esialgse õiguskaitse korras kohustada Tallinna Vanglat väljastama talle 25.04.2013 Harju Maakohtus toimuva kohtuistungi ajaks isiklik riietus. Tallinna Halduskohus on 10.04.2013 määrusega jätnud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2013 määrusega on kaebaja määruskaebus jäetud rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2013 määrus muutmata. Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud 24.04.2013 määruses leidnud, et vastustaja on õigesti märkinud, et kinnises vanglas kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine ka väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra rikkumisi. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav ka taotluse rahuldamata jätmisega taotlejale saabuda võivate raskete tagajärgede oht. Selleks ei saa pidada kaebaja väidet, et väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine alandab tema inimväärikust. Seega on ringkonnakohus leidnud, et kaebaja viimine 25.04.2013 Harju Maakohtus toimuvale kohtuistungile vangla riietuses teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra rikkumisi. Kohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. Tallinna Ringkonnakohus on ka jõustunud 12.08.2015 määruses haldusasjas nr 3-15-1983, kus kaebaja samuti taotles esialgse õiguskaitse korras Tallinna Vangla kohustamist väljastama talle kohtuistungile minekuks isiklik riietus või selline riietus, mis ei võimalda teda identifitseerida vangistatuna, leidnud, et

küll ei välista kinnipeetava võimalust taotleda vanglalt isiklike riiete väljastamist väljaspool vanglat viibimiseks, näiteks kohtuistungile minemiseks, kuid vanglal ei ole kohustust võimaldada kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid kanda, kui see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on vangla riietuse kandmise kohustuse näol tegemist kinnipeetava eraellu sekkumisega, kuid seda meedet õigustab isiku identifitseerimise vajadus olukorras, kus isik võib põgeneda või on vajalik tema eristamine teistest isikutest (McFeeley jt vs Ühendkuningriik (15.05.1980 otsus), avaldus nr 8317/78; X. vs Ühendkuningriik (06.03.1982 otsus), avaldus nr 8231/78). EIK ei leidnud eraelu puutumatuse riivet ka olukorras, kus kinnipeetav viidi haiglasse vangla riietuses, kuna väljaspool vanglat rahvarohkes kohas viibides võib tekkida oht, et kinnipeetav põgeneb ning kui ta ei kanna vangla riietust, on tal lihtne teiste hulka sulanduda (T.V. vs Soome (02.03.1994 otsus vastuvõetavuse kohta), avaldus nr 21780/93). Ringkonnakohtu arvates ei tulene kehtivast õigusest piirangut, mis võimaldaks keelduda isikliku riietuse võimaldamisest vaid juhul, kui vangla on kindlalt tuvastanud konkreetse kinnipeetava põgenemisohu. A. E.u puhul pole põhjust väita, et tema põgenemisoht on väiksem kui keskmise kinnipeetava puhul, arvestades, et ta on toime pannud pikema aja jooksul korduvalt kuritegusid, sh tahtliku tapmise raskendavatel asjaoludel (Riigikohtu üldkogu 01.07.2015 otsus nr 3-4-1-2-15, p-d 3941). Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kaebaja puhul ei saa välistada julgeolekuriski tema vanglast väljaviimisel isikliku riietusega ning oli põhjendatud kaebaja viimine vangla riietuses nii kohtuistungile kui haiglasse eriarsti vastuvõtule. Kaebajale kui süüdimõistetule 01.03.2013 ja 25.04.2013 kohaldunud vangla riietuse kandmise piirangut tuleb kohtu hinnangul ülaltoodust tulenevalt pidada otseselt vajalikuks kinnipidamisrežiimi järgimiseks. 31.4 Kaebaja poolt viidatud haldusasja nr 3-13-70244 tehioludest ilmneb, et kaebaja näol selles asjas ei olnud tegemist süüdimõistetud kinnipeetavaga, kellel lasub vangistuse ajal vanglariietuse kandmise kohustus, vaid tegemist oli vahistatuga, kes viidi kohtuistungile kartseririietuses (vt

§ 651lg 2).

Kohtu hinnangul ei ole asjas nr 3-13-70244 kõneall olnud olukord võrdsustatav 9 praeguse olukorraga, kuivõrd vahistatud võivad (välja arvatud kartserikaristust kandes) kanda isiklikke riideid. Kaebaja viidatud EIK lahendis asja Ionut-Laurentiu Tudor vs Rumeenia (lahend asjas nr 34013/05) asjaoludest ilmneb samuti, et isik viidi kohtuistungile vangla riietuses tema kriminaalasja menetluses, seega saab järeldada, et isik ei olnud veel süüdimõistetu ning omakorda seetõttu ei saa lahendis kajastatu olulist tähtsust praeguses asjas omada. 31.5 Lisaks tuleb nõustuda vastustajaga, et Euroopa Vanglareeglistik on soovituslik instrument, mis ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt Riigikohtu lahendid nr 3-4-1-50-14, p 32 ja nr 3-3-1-5-10, p 19). Vanglal on seega kaalutlusõigus otsustamaks, millistele kinnipeetavatele millal võimaldada isikliku riietuse kandmist. Haiglas eriasti vastuvõtul või kohtuistungil käimine iseenesest automaatselt kinnipeetavale isiklike riiete kandmiseks põhjendatud juhtu ei loo.

1. Kohus ei kahtle, et inimväärikuse austamine on demokraatliku ühiskonna üks olulisemaid väärtusi, mis keelab mistahes tingimustel piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise. Kuigi inimväärikuse tagamisel tuleb arvestada subjektiivseid mõjusid, ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki haldusakte või toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Vastustaja esitatud fotosid (tl 70-75) arvestades ei ole põhjust pidada vangla riietust inimväärikust alandavaks. Iseenesest pole välistatud, et kinnipeetava vangla riietuses vanglast välja viimisel võib kinnipeetav oma riietuse tõttu vabaduses viibivate inimeste keskel tunda teatavat ebamugavust või alaväärsust, kuid seesuguse ebamugavustunde ja alaväärsustunde näol ei saa olla tegemist kannatusega, mis kujutab endast väärikuse alandamist väljakujunenud kohtupraktika tähenduses. Kohus nõustub vastustajaga, et alandav kohtlemine seondub EIK praktikas enamasti kinnipidamistingimustega, näiteks ülerahvastatus, halvad sanitaartingimused, arstiabi andmata jätmine, värskes õhus viibimise ja jalutamisvõimaluse puudumine (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-41-10, p 23). Käesolevas vaidluses tuvastatud ja arvesse võetud asjaolude pinnalt ei ole kohtu hinnangul põhjust järelduseks, et kaebaja viimine vangla riietuses 01.03.2013 haiglasse eriarsti vastuvõtule ja 25.04.2013 kohtuistungile tõi kaasa väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi.
2. Kaebuse kohaselt võimendasid kaebaja ebamugavustunnet ja alavääristust talle haiglas eriarsti vastuvõtul käies asetatud käerauad ja kohtus asjaolu, et saatjad olid mustas vanglateenistuja vormis, ja üks saatjatest hoidis teda käest kinni (kohtumajas käeraudu ei kasutatud). Kaebaja leiab, et sellega teda eksponeeriti avalikkusele. Justiitsministri 30.05.2006 määrusega nr 17 kehtestatud “Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord” (edaspidi Määrus) (kuni 15.07.2013 kehtinud redaktsioonis) § 1 lg 1 punktide 5 ja 6 kohaselt on saatemeeskonna ülesanne (edaspidi saateülesanne) relvastatud valve all saata saadetav vanglast tervishoiuteenuse osutaja juurde ja seal valvata saadetava järele, samuti saata saadetavat ja valvata tema järele vanglast lühiajalise väljaviimise ajal. Määruse § 11 kohaselt tuleb saateülesande täitmine korraldada viisil, mis välistab saadetava põgenemise või muud saatmise häired. Määruse § 26 lg 4 kohaselt peavad saatemeeskonna liikmed tervishoiuteenuse osutaja juures ära hoidma saadetava kontaktid teiste haigete ja kõrvaliste isikutega ning tema ravimisega mitteseotud raviasutuse personaliga. Määruse § 28 lõigete 1 ja 2 kohaselt saadetakse saadetav vanglast vahetult kohta, kus toimub sündmus, milleks on talle lühiajaline väljaviimine võimaldatud. Pärast sündmuse lõppemist toimetatakse ta viivitamata vanglasse tagasi. Saateülesande täitmise ajal võib kasutada käeraudu saadetava ja ühe saatja ühendamiseks. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.11.2006 määrusega nr 244 kehtestatud „Vanglateenistuse ametniku ja vanglaametnikukandidaadi vormiriietuse 10 ja eraldusmärkide kirjeldus ning nende kandmise kord“ (kehtis kuni 11.04.2014) § 24 lõikele 1 kannab teenistuskohustusi täitev vanglaametnik selle määrusega ettenähtud vormiriietust ja eraldusmärke. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-56-15, p 19 välja toonud, et EIK praktika kohaselt ei ole käeraudade ja muude ohjeldusmeetmete kasutamine vastuolus EIÕK artikliga 3 juhul, kui seda tehakse seoses seadusliku kinnipidamisega ning sellega ei kaasne ülemäärase jõu kasutamist ja ülemäärast avalikkusele eksponeerimist (20.01.2011 otsus asjas Kashavelov vs. Bulgaaria, 891/05, p 38 ja viidatud kohtupraktika). Kaebusest ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks kasutatud ülemäärast jõudu ning käeraudade kasutamine iseenesest ei kujuta endast avalikkusele eksponeerimist. Seega ei saanud kaebaja inimväärikus saada rikutud käeraudade kasutamise faktist. Ka ei saa kaebaja inimväärikust kuidagi riivata vanglateenistuja poolt vormiriietuse kandmine teenistuskohustuste täitmisel.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei ole kaebaja viimisega vangla riietuses 01.03.2013 haiglasse eriarsti vastuvõtule ja 25.04.2013 kohtuistungile ning eriarsti vastuvõtule viimisel kaebajal käeraudade kasutamisega ja vanglateenistujate poolt kaebaja väljaviimisel vormiriietuse kandmisega toiminud õigusvastaselt ega ole põhjustanud kaebajale väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju. A.E.u kaebus jääb rahuldamata.
4. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aili Maasik Kohtunik 11