KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 2. september 2016. a Tartu Tsiviilasja number

§ 14

lg 2 järgi ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Hageja on seisukohal, et pärast maa erastamist on kinnistud kostjate ühisvara. Riigikohus on korduvalt leidnud, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-164-05, nr 3-2-1-14-04 ja nr 3-2-1-77-07). Kinnistute eest on erastamisväärtpaberitega tasunud küll K.K., kuid kuna maa omandati abielusuhete ajal, on kinnistute puhul ikkagi tegemist kostjate ühisvaraga. Hageja ei nõustu kostjate väidetega sõiduki kuulumise kohta K.K. lahusvara hulka, kuna sellekohased väited ei ole tõendatud. Tuleb eeldada, et abielusuhete kestel soetatud vara on abikaasade ühisvara olenemata sellest, kes abikaasadest konkreetselt osales vara eest tasumisel. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Kohtutäituri Oksana Kutšmei büroo esindaja on teatanud hagejale 04.10.2012, et täitemenetluses nõude rahuldamine ilma kostjatele kuuluvate kinnistute sundmüügita on ebatõenäoline. Hageja leiab, et aegumistähtaja arvestust tuleb alustada nimetatud kuupäevast. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus seob aegumistähtaja kulgemise alguse hetkega, mil võlgniku lahusvara arvel täitemenetlus ebaõnnestub. Aegumistähtaja kulgemise algust ei saa arvestada täitemenetluse algusega, kuna siis ei ole veel teostatud menetlustoiminguid, mis oleks aluseks hindamisele, kas menetlus on ebaõnnestunud või mitte. Lähtudes kostjate väidetest lahusvara olemasolu kohta ei saakski aegumine olla veel kulgema hakanud. Hageja tugines muuhulgas kohtutäiturilt saadud infole, mille kohaselt ei ole kostjatel registrisse kantavat lahusvara (hagi lisas esitatud kohtutäituri büroo esindaja 4.10.2012 kiri), seega saab täitemenetluse lahusvara arvelt lugeda ebaõnnestunuks. Eeldusel, et vara, mille jagamist hageja on taotlenud, on kostjate ühisvara, ei ole võlgnike lahusvara arvelt võimalik nõuet rahuldada, võttes arvesse ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaega ja tasumata võlasummade suurust. Hageja arvates sai täitedokumendist tuleneva nõude 10-aastane aegumistähtaeg mõlema ettekirjutuse puhul hakata kulgema 2011.a kevadel. Hageja möönis, et täitemenetluse seadus ei ava täitemenetluse ebaõnnestumise mõistet, kuid kuna täitmine on olnud väga aeglane, siis on ebatõenäoline, et võlgnike lahusvara arvelt on võimalik täitemenetlus lõpuni viia. K.K. võlast on laekunud vaid 1,4 % ja K.K. võlast 22 %. Haigekassal on nagu kõigil teistel sissenõudjatel täitemenetluses õigus saada täitedokumendist tulenev nõue täidetuks efektiivselt ja mõistliku aja jooksul. 2. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu. 3 Kostjad leidsid, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna Eesti Haigekassa Tartu osakond ei oma iseseisvat õiguspädevust kohtumenetluses, samuti on hagiavalduselt tasumata riigilõiv. Kostja I leidis, et nõue on aegunud.

§ 14

lg 2 kohaselt on vara jagamise hagi aegumistähtaeg üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, mille kohaselt on aegumistähtaja alguseks kohtutäituri büroo teadmata pädevusega töötaja allkirjastamata ning ebaselge adressaadiga e-kiri. Aegumistähtaja kulgemine saab olla seotud üksnes ajahetkega, mil kohtutäiturile olid esitatud kõik dokumendid K.K. varade kohta – s.o 2010 kevadel, mil täitur arestis võlgniku kontod ning teostas muud täitetoimingud. Seetõttu oli üheaastane aegumistähtaeg ühisvara jagamise hagi esitamiseks möödunud. Hagi ei kuulu ka sisuliselt rahuldamisele, kuivõrd ei ole PKS § 33 lg 1 p 3 kohaselt tõendatud, nagu ei piisaks kostja lahusvarast hagi rahuldamiseks. Kohtutäitur ei ole täitemenetluses kasutanud kõiki seadusega antud võimalusi nõude rahuldamiseks. Kostjale I kuulus kuni sundlikvideerimiseni 23.11.2011 osaühingu XXX (registritunnus XXXXX) osa, kuid kohtutäitur ei ole püüdnudki välja selgitada osaühingu osa väärtust ega pöörata sellele sissenõuet. Samuti ei ole kohtutäitur üritanud välja selgitada kostja I lahusvarasse kuuluva vallasvara hulka ning väärtust. Kostjal I on igakuine regulaarne sissetulek töövõimetuspensioni näol. Kostja tööleping lõpetati seoses täitemenetlusega ning seega on kohtutäitur kaudselt raskendanud täitedokumendi täitmist. Hagiavalduses viidatud kinnistud ei kuulu abikaasade ühisvarasse. Kinnisasjad registriosadega XXX ning XXX kuuluvad lahusvarana K.K.le. Pool XXX asuvast majast kingiti K.K.le vallasvarana 23.04.1997 notar Mati Alliku büroos sõlmitud kinkelepingu alusel (notariaalregistri number 2346). Kinnistuteks muutus esialgselt vallasvarana eksisteerinud majaosa korteriomandite seadmisel, kuna teise poole maja korterid erastati ja ei olnud võimalik muul viisil neid muuta kinnistuteks. Korteriomandite koosseisu kuuluva maa eest tasus K.K. tema vallasvarasse kuulunud EVP-kroonidega. Korteriomand ei muutunud abikaasade ühisvaraks tulenevalt eluruumide erastamise seaduse (EES) §-st 211, mille kohaselt sai korteriomandi omanikuks eluruumi vallasasjana omanud isik (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1164-05, nr 3-2-1-16-05). Sõiduk Renault Traffic numbrimärgiga XXX kuulub K.K.le ning on igapäevases kasutuses K.K. sügava puudega vanemate transpordil ning hooldamisel. Sõidukile sissenõude pööramine on vastuolus

§ 66lg 1 punktidega 8 ja 12.

Sõiduk soetati K.K. isikliku vara arvel (vallasvara müügist saadu, samuti vanematelt kingiks saadud rahalised vahendid). Varasemalt kasutas sõidukit liisinglepingu alusel kostja I taksoteenuste osutamisel Tartu linnas. Taksona kasutatava mootorsõiduki suhtes kehtib

§ 66

lg 1 p 5 toodud keeld pöörata sissenõuet füüsilise isiku majandus- või kutsetegevuse jätkamiseks hädavajalikele esemetele. Taksona kasutamine on muutnud sõiduki jääkväärtuse sedavõrd väikeseks, et küsitav on enampakkumise kulude katmine müüdava vara väärtuse arvel. Kostja II märkis, et tal on olemas sissetulek – ta on sügava puudega isikute hooldaja, tal on ravikindlustus ja ta saab hooldajatoetust. Hagile vastuse esitamise aja seisuga oli kostja II tasunud hagejale kokku ca 1000 eurot. Seega saab nõue rahuldatud 6-7 aasta jooksul. Puudub alus väita, et täitemenetlus on ebaõnnestunud. MAAKOHTU OTSUS

1. Tartu Maakohus rahuldas oma
2. septembri 2015.a otsusega hagi. Kohus luges kostjate ühisvaraks korteriomandid XXX (registriosa numbritega XXX ja XXX) ning sõiduki Renault 4 Trafic nr XXX ja lõpetas kostjate ühisomandi nimetatud esemetele nende müümisega avalikul enampakkumisel. Kohus määras, et vara müügist saadud rahast tuleb täita K.K. ja K.K. kohustused Eesti Haigekassa ees. Pärast kohustuste täitmist üle jääv raha jagada kostjate vahel võrdsetes osades. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja 300 eurot asjas tasutud riigilõivu katteks. Kohus asus seisukohale, et vaidlust ei saa olla hageja õiguses kohtusse pöörduda, kuna Eesti Haigekassa on seaduse alusel moodustatud avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindab juhatus (juhatuse liige) ja vastavalt juhatuse poolt antud esindusvolitustele konkreetne isik. Maakohus leidis, et hagi ei ole aegunud. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et hagi aegumistähtaja kulgemist võib hakata arvestama alates 04.10.2012, kui kohtutäituri büroo esindaja teatas hagejale, et nõuete rahuldamine on ilma kostjatele kuuluva registritesse kantud vara (kinnistud ja sõiduk) müügita ebatõenäoline. Vastupidiselt kostjate arvamusele pidas kohus piisavaks kohtutäituri büroost tulnud sellekohast e-kirja, mille puhul saab eeldada, et kirja edastamine on toimunud täitemenetlust juhtiva kohtutäituri teadmisel ja korraldusel. Nimetatud asjaoluga sai hageja teada, et kostjate poolt võla tasumine enne täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaja (10 aastat) saabumist on vähene ning seega on täitemenetlus kostjate lahusvara arvelt ebaõnnestunud. Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et hagi tulnuks esitada ühe aasta jooksul peale kohtutäituri poolt vara arestimist, kuna selle aja seisuga puudus alus hinnata täitemenetluse eduväljavaateid, lugedes täitemenetluse koheselt ebaõnnestunuks. Kohus leidis, et abikaasade ühisvara tuleb jagada alates
3. juulist 2010.a kehtiva perekonnaseaduse sätete kohaselt. Lisaks

§ 14

lõikele 2 on võlausaldajal õigus nõuda ühisvara jagamist ka PKS § 33 lg 3 alusel, eeldades, et võlgniku lahusvara arvelt ei ole võimalik nõuet rahuldada. Maakohus ei pidanud põhjendatuks kostjate väiteid, nagu oleks kogu hageja poolt esitatud vara tegelikkuses kostja K.K. lahusvara. Tulenevalt kohtupraktikast on pärast maa erastamist kinnistud muutunud abikaasade ühisvaraks, kuna abielusuhete ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hoone, mille juurde maa erastati, kuulus ühele abikaasale lahusvarana. Tähtsust ei oma, kelle poolt (antud juhul K.K.) ja millega (antud juhul EVP-d) tasumine toimus. Kostjate arvamus selle kohta, et eelnev seisukoht on vastuolus eluruumide erastamise seaduse §-ga 211, mis sätestab, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul, ei ole õigustatud. Kostjad on abiellunud vastavalt rahvastikuregistri väljavõttele 16.05.

1. 23.04.1997 notariaalse kinkelepingu järgi on S.L. kinkinud oma tütrele K.K.le (abielus) ½ (ühe kahendiku) ehitisest XXXs. Vastavalt notari poolt 22.09.2005 kinnitatud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna kinnistusjaoskonna avaldusele korteriomandite kinnistamiseks nr XXXXX on korteriomandid asukohaga XXXs omandatud 22.09.
2. Kostjate vahel puudub abieluvaraleping. Seega on igati õiguspärane lähtuda asjaolust, et tegemist on ühisvarasse kuuluva varaga, kuna maa omandati abielusuhete ajal. Kohus ei nõustunud ka väitega, nagu oleks mootorsõiduk K.K. lahusvara, mille ta soetas talle kuuluva vara arvelt, tasudes perioodil 09.10.2007-12.06.2009 sõiduki liisingumakseid kokku 112 626 krooni ulatuses ning 10.07.2009-07.12.2009 veel 60 189,92 krooni ulatuses. Kohus leidis, et tõendamata on kostja II väited, mille kohaselt kasutas ta liisingumakseteks oma vallasvarasse kuulunud esemete müügist saadud raha ning vanematelt kingituseks saadud rahalisi vahendeid, samuti tasus sõiduki väljaostumakse oma emalt saadud laenu arvel. Ainuüksi tasumine ei näita vara tegelikku staatust. Seega eeldas kohus, et abielusuhete kestel soetatud vara kuulub ühisvara hulka. 5 Kohus asus seisukohale, et hagi esitamise eeldused ja õiguslikud alused on täidetud. Kohtutäituri info kohaselt ei ole kostjatel registrisse kantavat lahusvara, mistõttu saab järeldada, et täitemenetlus lahusvara arvelt on ebaõnnestunud. Kohus arvestas kostjate poolt täitemenetluses tasutut ja leidis, et kohtutäituril pole senini õnnestunud rahuldada hageja nõudeid kostjate muu vara (lahusvara), sh pangakontodel oleva vaja ja sissetulekute arvelt. Täitemenetluse algatamisest on möödunud ligi viis aastat, kuid K.K. on selle aja jooksul oma võlgnevusest tasunud (koos kohtutäituri tasuga) 25,3 % ja K.K. ainult 1,6 % (kohtutäituri 2.09.2014 tõendid). Seega saab teha järelduse, et võlgnikud pole huvitatud oma võlgnevuse vähendamisest ega tee selleks omapoolseid pingutusi. Kohus märgib, et vara, millele ei või pöörata sissenõuet, ei ole käesoleva tsiviilasja esemeks, kuna vaatamata nende asjaolude esinemisele ei saa jätta ühisvara jagamata, kui selline nõue on sissenõudja poolt esitatud. Vara üle, millele saab pöörata sissenõuet või mitte, otsustab kohtutäitur täitemenetluses. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Kostjad K.K. ja K.K. esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad teha asjas uus otsus, millega jätta Eesti Haigekassa Tartu osakonna hagi kostjate vastu ühisvara jagamise nõudes rahuldamata ning menetluskulud hageja (vastustaja) kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) vaidlustavad apellandid Tartu Maakohtu otsuse tervikuna. Kohtuotsus rikub menetlusõiguse norme aegumistähtaja (õigust lõpetava tähtaja) algushetke tuvastamise osas ning materiaalõigust korteriomandite moodustamisel tekkivate omandisuhete määratlemisel; 2) ei ole kohtuotsus selge ega arusaadav väikebussi Renault Traffic suhtes sissenõude pööramise lubatavuse osas; 3) on tsiviilasjas rikutud mõistliku menetlusaja põhimõtet, mistõttu Tartu Ringkonnakohtul tuleks viivituseta tühistada kostjate omandiõigust piiravad arestid ning hagimenetlus tsiviilasjas tuleks koheselt lõpetada; 4) on hagi esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist (ei ole täidetud hagi eeldus

§ 14järgi).

Vara jagamise hagi tuleb esitada ühe aasta jooksul alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus; 5) omab käesolevas tsiviilasjas keskset tähtsust küsimus, millisest hetkest tuleb hakata lugema

§-s 14 sätestatud üheaastase tähtaja kulgemist. Apellandid ei saa nõustuda Tartu Maakohtu seisukohaga, nagu oleks tähtaja kulgemise algushetkeks kohtutäituri büroo poolt eelduslikult täituri korraldusel väljastatud dateerimata ning allkirjastamata e-kiri (täituri büroos töötava A.K. 04.10.2012 e-kiri kellelegi E.K.le (kuigi kirja sisust nähtuvalt on selle adressaadiks M.P.); 6) on apellandid on seisukohal, et menetlustähtaja kulgemisaja algushetk on seotud õiguslike tagajärgedega ning peab seetõttu olema ajaliselt täpselt fikseeritav; 7) on aegumise kui õigusliku konstruktsiooni aluseks arusaam, et olemasolevad nõuded, mida ei ole pikema aja jooksul maksma pandud, peavad õigusrahu ja õiguskindluse tagamise huvides taanduma. Võlgnik ei pea seisma silmitsi nõuetega, mille pikaajalise mitteesitamise tagajärjel on tema tõendamisvõimalused kahanenud ja mille regressivõimalused on aja jooksul tõenäoliselt samuti halvenenud. Võlgniku huvide teatav eelistamine võlausaldaja huvidele on sellises olukorras õigustatud põhjusel, et võlausaldaja on nõude maksmapanekuga ise ülemäära viivitanud ning seotud muude õiguslike tagajärgedega; 6 8) oli hageja käesoleval juhul teadlik

§-s 14 sisalduvast üheaastasest tähtajast, kuid perioodil veebruar 2010 (täitemenetluste algatamine kostjate vastu) kuni oktoober 2012 (päring kohtutäituri büroole ning sealt saadud vastus), on Eesti Haigekassa käitunud kahe ja poole aasta vältel passiivselt ning ise viivitanud täitemenetluse seadustikus sissenõudjale antud täiendavate käitumisvõimaluste kasutamisega; 9) peavad apellandid

§-s 14 sisalduvat üheaastast tähtaega õigustlõpetavaks ehk preklusioonitähtajaks, millise järgimist kontrollib kohus. Õigustlõpetava tähtaja möödalaskmisel õigus lõpeb. Nii ongi käesoleval juhtumil lõppenud Eesti Haigekassa õigus pöörduda kohtusse hagiga ühisvara jagamise nõudes

§ 14

alusel; 10) on kohtutäitur teinud hagi esitamise eelselt viimased täitetoimingud täiteasjades K.K. osas 28.03.2011 aastal ja K.K. osas 04.03.2010 aastal. Apellandid leiavad, et Eesti Haigekassa õigus hagi esitamiseks oli lõppenud enne 04.oktoobrit 2012 aastal. Oluliseks ajapunktiks täitemenetluse ebaõnnestumise määratlemisel on täitetoimingute teostamine, milliste järel täitur sai informatsiooni apellantide varalise olukorra kohta; 11) ei ole tõendatud nõuete rahuldamise võimatus täitemenetluses (tõendmata on hagi eeldus PKS § 33 lg 1 p 3 kohaselt). Maakohus on rajanud oma otsuse 2014 aasta esimesest poolest pärinevatele andmetele täitemenetluse seisu kohta, tehes seesuguste tõendite baasilt järeldusi sissenõude võimatuse kohta enne aegumistähtaja saabumist; 12) on apellant K.K. sügava puudega isikute hooldaja. Selle tegevuse kõrvalt on raske leida muud tööd. Kostjal on ravikindlustus ja ta saab hooldajatoetust. Viimasele on kohtutäituri poolt pööratud sissenõue ning sellelt peetakse kinni igakuiselt tasumisele kuuluvaid summasid. Maksete jätkamisel senises tempos saab K.K. vastu esitatud nõue rahuldatud 6-7 aasta jooksul. Järelikult puudub alus väita, et täitemenetlus on ebaõnnestunud; 13) on apellant K.K. suhtes samuti tõendamata täitemenetluse võimatus. Kohtutäituri büroo dateerimata ja allkirjastamata e-kiri ei ole lubatavaks tõendiks sedavõrd suurt õiguslikku tähtsust omava küsimuse lahendamisel. K.K. saab töövõimetuspensioni ning eesootava töövõimereformi valguses võib uskuda töö ja sissetuleku suurenemist tulevikus. Kõik võimalikud kahtlused (kas nõue saab rahuldatud või mitte, kas K.K. sissetulekud suurenevad või mitte) tuleb õiguse üldpõhimõtete kohaselt tõlgendada kohustatud isiku kasuks; 14) kuuluvad kinnisasjad registriosa numbritega XXX ning XXX lahusvarana K.K.le. Tartu Maakohus on otsuses põhimõtteliselt jätnud käsitlemata apellantide vastuväited, millised põhinevad omandireformiseaduse ning eluruumide erastamise seaduse alusel tekkinud omandiõigustel. Kostjad on viidanud Riigikohtu lahendile, mis reguleerib käesoleva kaasusega täpselt analoogilist situatsiooni -vallasasja muutumist kinnisasjaks mitte maa erastamise, vaid korteriomandite moodustamise teel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-164-05). Maakohus ei ole selgitanud, miks ta Riigikohtu antud tõlgendusega ei nõustu või missugustel alustel asub senisest kohtupraktikast erinevale seisukohale; 15) on apellandid on jätkuvalt veendumusel, et kuivõrd K.K. ei ole vallasasjana temale kuulunud korterite juurde maad erastanud Maareformiseaduse ja omandireformiseaduse alusel, pole ka ainuomand muutunud abikaasade ühisomandiks. Kinnisasjad registriosadega XXX ning XXX kuuluvad lahusvarana K.K.le, kuna kinnistud tekkisid vallasasjadena lahusvarasse kuuluvatest korteritest korteriomandite moodustamise (mitte maa erastamise) teel; 16) kuulub sõiduk Renault Traffic numbrimärgiga XXX lahusvarana K.K.le. Apellandid kinnitavad, et nimetatud sõiduk on K.K. poolt 10.12.2009 välja ostetud AS-ilt Hansa Liising. Väljaostumakse on K.K. teostanud kinke korras saadud rahaliste vahendite arvel. K.K. pangakonto väljavõte on kohtutoimikus. Samuti on apellandid olnud nõus K.K. ema ülekuulamisega kohtus, et tõendada rahade üleandmist kinke korras; 7 17) on oluline ka asjaolu, et K.K. on määratud oma sügava puudega isa A.L. hooldajaks ning väikebuss on vajalik tema transportimiseks.

§ 66

lg.1 p 8 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata abivahenditele, mida võlgnik või tema perekonnaliige kasutab seoses kehapuudega; 18) kuivõrd käeoleval ajal puudega inimese teenindamiseks kasutatava sõiduki väljaostmiseks andsid kinke teel raha just puudega inimesed ise, oleks sõiduki võõrandamine hagis toodud põhjustel selges vastuolus hea usu põhimõtetega; 19) on K.K.le antud õigus teostada Tartu linnas taksovedu. Taksona on registreeritud seesama Renault Traffic väikebuss.

§ 66

keelab ka sissenõude pööramise esemetele, millised on võlgnikule ja tema perele vajalikud majandustegevuseks; 20) muudaks sõidukile sissenõude pööramise võimatuks ka tõsiasi, et auto väärtus on vähene. Tegemist on tänaseks enam kui 12 aastat vana sõidukiga, mille turuväärtus ei kata täitemenetluse kulusid.

§ 53

lg 2 kohaselt vara ei arestita, kui eseme müügist saadavast tulust jätkuks üksnes täitemenetluse kulude katteks; 21) on apellantide vara arestitud alates 2008 aastast. Enam kui seitsme aasta pikkune omandiõiguse riive on vastuolus mõistliku menetlusaja põhimõtetetega. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIK) artikkel 6 sätestab õiguse õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Menetlusaeg ei peaks ületama kahte aastat. Üheksa aastat kestnud kohtumenetlus on aga ilmselgelt ebamõistlikult pikk (EIK

1. juuni
2. a otsus Obermeier vs Austria, kaebus nr 11761/
3. – A179); 22) on Tulluste suhtes kohtumenetlus olnud ebamõistlikult pikk. Arvesse tuleb võtta, et apellantide omandiõigus neile kuuluva vara suhtes on olnud piiratud juba ligikaudu 8 aastat. Tsiviilkohtumenetlus on toimunud apellatsioonkaebuse esitamise ajahetkeks juba kolm aastat. Apellandid ei ole seejuures menetlust venitanud; 23) on apellandid veendumusel, et riik ei ole taganud EIK-i nõuete täitmist K.K. ning K.K. suhtes. Edasiste rikkumiste ärahoidmiseks tuleb viivitamatult tühistada apellantide varale seatud käsutuspiirangud ning lõpetada tsiviilkohtumenetlus.
4. Vastustaja (Eesti Haigekassa) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) jääb vastustaja kohtumenetluse käigus, eelkõige 12.09.
5. a kohtule esitatud, seisukohtade ja selgituste juurde ja leiab, et

§ 14

lõike 2 alusel esitatud hagi apellantide ühisvara jagamiseks on esitatud tähtaegselt. Viidatud sätte kohaselt tuleb hagi vara jagamiseks esitada ühe aasta jooksul ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Kohtutäituri büroo esindaja edastas 04.10.2012. a vastustajale e-kirja teel teabe, mille kohaselt nõuete rahuldamine ilma apellantidele kuuluva registritesse kantud vara müügita on ebatõenäoline. Sellega sai vastustajale selgeks, et täitemenetlus apellantide lahusvara arvelt ei õnnestu; 2) ei nõustu vastustaja apellantide väitega, et vastustaja oli kahe ja poole aasta jooksul täitemenetluse algatamisest passiivne ja viivitas

-s sissenõudjale antud täiendavate käitumisvõimaluste kasutamisega. Vastustaja on esitanud 12.09.

1. a kohtule Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei 02.09.
2. a väljastatud tõendid K.K. täiteasja nr 084/2010/384 kohta ja K.K. täiteasja nr 084/2010/383 kohta. Neist nähtub, et alates täitemenetluste algatamisest 01.02.
3. a on kohtutäitur teinud erinevaid täitetoiminguid ja lahendanud apellantide esitatud kaebuseid; 8 3) kasutas vastustaja

§ 14

lõikes 2 sätestatud õigust nõuda apellantidele kuuluva ühisvara jagamist ja sellele sissenõude pööramist alles siis, kui täitemenetluse algusest oli möödunud enam kui kolm aastat ja oli saanud selgeks, et apellantide lahusvara arvelt nõuete täitmine ei õnnestu. Arvestades täitemenetluses kehtivat põhimõtet, et nõue tuleb püüda rahuldada võlgnikule kõige vähem kahjustaval viisil ja seda, et ühisvara jagamise nõue ja kinnistute ja sõiduki müük on apellantide õigusi enam kahjustav kui näiteks sissetuleku arvelt võla tasumine, siis ei kiirustanud vastustaja ka omapoolsete aktiivsete sammude astumisega. Vastustaja lootis, et nõudeid on võimalik rahuldada täitemenetluse käigus kohtutäituri tehtavate toimingute tulemusel; 4) on apellantide viited täitemenetluse käigus tehtud viimastele toimingutele K.K. täiteasja osas eksitavad. Kohtule esitatud Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei 02.09.

1. a väljastatud tõendilt täiteasjas nr 084/2010/384 nähtub, et täitur on muuhulgas arestinud 30.01.
2. a füüsilise isiku tulumaksu tagastusnõude Maksu- ja Tolliametis. Samuti on kohtutäitur edastanud töötasu arestimise akti 25.09.
3. a K.K. töötasu kohta OÜ-le XXX. Seega tegi kohtutäitur veel
4. a sügisel täitetoimingu, mille tulemusena oli võimalik asuda nõuet täitma. Eelnimetatud tõendi kohaselt saabus aga 11.10.
5. a kohtutäiturile tööandja teade K.K. töölepingu lõpetamise kohta 04.10.
6. a; 5) on vastustaja eeltoodust tulenevalt seisukohal, et Tartu Maakohtusse hagi esitamise hetkel 05.02.
7. a ei olnud

§ 14

lõikest 2 tulenev üheaastane tähtaeg ühisvara jagamise nõude esitamiseks lõppenud; 6) ei nõustu vastustaja apellantide väitega, et kohtumenetluse käigus on jäänud tõendamata asjaolu, et nõuete rahuldamine apellantide lahusvara arvelt on osutunud võimatuks. Muuhulgas viitab vastustaja, et apellantide esitatud seisukohad täitmise võimalikkuse osas on vastuolus esmalt esitatud väitega

§ 14

lõikest 2 tuleneva nõude esitamise õiguse lõppemisega; 7) leiab vastustaja, et ühisvara jagamise hagi esitamise hetkeks veebruaris 2013. a oli täidetud

§ 14lõikes 2 ja perekonnaseaduse § 33 lõikes 3 toodud eeldused.

Selleks hetkeks oli vastustajale selgeks saanud, et apellantide lahusvarast nõuete täitmiseks ei piisa. Ligi kolm aastat kestnud täitemenetluse tulemusel oli selleks hetkeks K.K. 33 319,70 euro suurune nõue täidetud 0,87 % ulatuses ja K.K. 6719,03 euro suurune nõue täidetud 12 % ulatuses. Samuti esitas kohtutäitur 04.10.

1. a e-kirjaga selgituse apellantide täitemenetluse käigu ja apellantidele kuuluva vara kohta; 8) on käesolevaks ajaks K.K. vastu esitatud nõudest täidetud 537,27 eurot, s.o nõue on täidetud 1,6 % ulatuses. K.K. vastu esitatud nõudest on täidetud 3095,49 eurot, s.o 46 % ulatuses. Apellant K.K. osas ei ole alates juunist
2. a laekunud vastustajale ühtegi makset; 9) kuivõrd apellant K.K. vastu esitatud nõuet ei ole olnud võimalik rahuldada apellandi lahusvara arvelt ja hetkel pole näha võimalusi, et lähitulevikus asjaolud muutuksid, siis on täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud; 10) on apellatsioonkaebuses esitatud eeldus, et töövõimetusreformiga kaasneb K.K. sissetuleku suurenemine, hüpoteetiline. Kui K.K. sooviks töötada ja oma võlga vastustaja ees tasuda, siis oleks see võimalik juba praegu. K.K. vastu esitatud nõude täitmiseks toimuvad üksnes igakuised väikesemahulised laekumised. Apellandid ei ole täitemenetluse käigus astunud omapoolseid samme näitamaks üles initsiatiivi nõuete täitmiseks lahenduste leidmisel; 11) nõustub vastustaja Tartu Maakohtu otsuses tooduga, et kinnisasjad registriosadega XXX ja XXX kuuluvad apellantide ühisvara hulka. Apellant K.K. on 11.03.
3. a esitanud muuhulgas kohtule Tartu Linnavalitsuse teatise ostueesõigusega erastatava maa eest erastamisväärtpaberitega ettemaksu tasumiseks. Vallasvaraks olevas hoones moodustati korteriomandid ja kanti kinnistusaamatusse 22.09.
4. a Tartu notar Mati Alliku avalduse 9 alusel, s.t abielusuhte ajal. Kohus on nimetatud asjaolusid analüüsinud otsuse punktis
5. Vastustaja nõustub maakohtu seisukohaga; 12) jääb vastustaja kohtumenetluses varasemalt esitatud seisukoha juurde, et sõiduk Renault Trafic numbrimärgiga XXX kuulub apellantide ühisvara hulka. Kuivõrd kõne all olev sõiduk soetati
6. a, siis kuulub selles küsimuses kohaldamisele kuni 30.06.
7. a kehtinud perekonnaseadus. Nimetatud seaduse § 14 lõike 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Lahusvaraks loetakse § 15 kohaselt vara, mis oli abikaasa omandis enne abiellumist, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning isiklikud tarbeesemed. Seega on sõiduki Renault Trafic numbrimärgiga XXX näol tegemist apellantide ühisvaraga; 13) ei ole kohtumenetluse käigus leidnud tõendamist asjaolu, et sõiduk on soetatud vaid K.K.le kingitud raha eest. Esitatud ei ole tõendeid selle kohta, millest nähtuks maksete tegemiseks saadud raha päritolu. Samuti ei ole apellandid olnud kohtumenetluse käigus järjepidevad väidetes, millistest vahenditest sõiduk soetati. Kehtiva perekonnaseaduse § 27 lõike 6 kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasade lahusvara hulka. Seega on vastustaja hinnangul Tartu Maakohus õigesti leidnud (vt kohtuotsuse p 56), et abielusuhte kestel soetatud sõiduk kuulub abikaasade ühisvara hulka; 14) ei ole apellandid kohtumenetluse käigus esitanud taotlust K.K. ema tunnistajana ülekuulamiseks; 15) ei oma olulist tähendust apellandi väide, et sõidukit registreerimisnumbriga XXX kasutatakse K.K. perekonnaliikme, kelle hooldaja ta on, transpordiks, sest isikut saab transportida ka muud moodi (nt taksoga).

§ 66

lõike 1 punktis 8, kus on loetletud asjad, mida ei või täitemenetluses arestida ega müüa, silmas peetud kunstjäsemeid, prille ja muid kehapuude tõttu vajalikud abivahendid, mida võlgnik või tema perekonnaliige kasutab, mitte sõidukit. Lisaks on kõnealusele sõidukile pandud käsutamise keelumärge, vastuväited sellele oleks pidanud esitama teises menetluses; 16) on paljasõnaline ja tõendamata ka apellantide väide, et K.K.le on antud õigus teostada Tartu linnas taksovedu kõne all oleva sõidukiga. Majandustegevuse registrist andmeid sõiduki registreerimisnumbriga XXX taksoveoteenuse osutamiseks kasutamise kohta ei olnud vastustajal võimalik leida. Samuti ei ole apellandid väitnud, et K.K. käesoleval ajal töötab taksojuhina, vaid, et autot on kasutatud taksona ja et K.K.le on antud õigus teostada Tartu linnas taksovedu (vt apellatsioonkaebus p 4 kl 6). Kui K.K. töötaks taksojuhina, oleks võimalik tema sissetulekute arvelt võlga tasuda, seda aga toimunud ei ole; 17) ei nõustu vastustaja apellantide väitega, et nende suhtes toimunud kohtumenetlus on olnud ebamõistlikult pikk. Apellantide väide, et kohtumenetlus on kestnud üheksa aastat, ei ole õige. Hagimenetlus tsiviilasjas nr 2-13-6921 on kestnud alates veebruarist

1. a, mil vastustaja esitas hagi Tartu Maakohtusse. Tuleb nõustuda apellantide väitega, et kohtumenetluses on esinenud kohtumenetluse pooltest sõltumatuid pause, kuid see ei anna alust nõuda apellantide varale seatud käsutuspiirangute tühistamiseks ja tsiviilkohtumenetluse lõpetamiseks; 18) on käesoleva kohtuasja sisuks vastustaja hagi apellantide ühisvara jagamiseks ja täitemenetluse käigus vara avalikul enampakkumisel müügi tulemusel vastustaja nõuete rahuldamiseks. Vaidlus täitemenetluse aluseks olevate täitedokumentide tühistamiseks on lõppenud (vt Tartu Ringkonnakohtu 15.03.
2. a otsus haldusasjas nr 3-10-127). Seega on kohtutäituri avalduse alusel varale seatud keelumärked käsutusõiguse piiramiseks põhjendatud ja õiguspärased. 10 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osaliselt tühistada osas, milles kohus luges kostjate (apellantide) ühisvaraks kinnisasjad (korteriomandid) asukohaga XXX registriosa numbritega XXX ja XXX (kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2.1 ja 2.2), samuti lõpetas kostjate ühisomandi nimetatud kinnisasjade suhtes (kohtuotsuse p 3), määras müüa kinnisasjad avalikul enampakkumisel ning täita kinnisasjade müügist saadud rahast kostjate kohustused hageja ees. Ringkonnakohus on seisukohal, et korteriomandid registriosa numbritega XXX ja XXX on K.K. lahusvara. Seetõttu ei ole võimalik nimetatud kinnisasjade osas abikaasade ühisomandi lõpetamine ja ühisvara jagamine. Ringkonnakohus märgib, et kuna kostjad ei ole esitanud omalt poolt vastuhagi ühisvara ja/või lahusvara koosseisu määramiseks, siis ei märgi ringkonnakohus käesoleva otsuse resolutsioonis korteriomandite kuuluvust K.K. lahusvara hulka, kuna tsiviilasja lahendamisel hagimenetluses saab kohus lahendada üksnes hagis või vastuhagis esitatud nõudeid ja taotlusi. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus luges kostjate ühisvaraks sõiduki Renault Trafic registritunnusega XXX, määras ühisomandi lõpetamise viisiks avalikul enampakkumisel müügi ja täpsustas eseme müügist saadud tulemi jagamise korda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
4. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega, justkui oleks maakohus rikkunud menetlusõiguse norme aegumistähtaja algushetke tuvastamise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt on põhjendatud hakata

§ 14

lg 2 teises lauses sätestatud hagi aegumise tähtaega arvestama alates 04.10.2012, kui kohtutäituri büroost teatati hagejale, et nõuete rahuldamine on ilma kostjatele kuuluva registritesse kantud vara müügita ebatõenäoline. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Asjakohatud on apellantide väited selle kohta, millisele konkreetsele isikule (hageja esindajale) oli 04.10.2012 teade adresseeritud ja kas selle edastas vahetult kohtutäitur Oksana Kutšmei ise või tema büroo töötaja.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide väidetega, mille kohaselt on käesoleval juhul ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja kulgemahakkamise aeg ebapiisavalt fikseeritud. Põhjendatud ei ole tugineda aegumise instituudi aluseks olevale üldisele arusaamale, mille kohaselt kaotab võlausaldaja võimaluse niisuguste nõuete maksmapanekuks, mida ei ole pikema aja vältel sisse nõudma asutud. Käesoleval juhul puudub alus heita hagejale ette põhjendamatut viivitamist oma nõuete maksmapanekuga. Hageja on tegelenud oma nõude sissenõudmisega juba alates
2. aastast (pärast kostjate süüdimõistmist kriminaalasjas nr 108-3588). Hageja esitas kohtutäiturile avalduse täitemenetluse alustamiseks jaanuaris 2010.a ning ligikaudu poolteist aastat hiljem (oktoobris 2012.a) on saabunud kohtutäiturilt teatis, milles viidatakse täitemenetluse ebaõnnestumisele. Poolteist aastat kestnud täitemenetlust ei ole alust pidada ülemäära pikaks ega selliseks, mille puhul sissenõudja pidanuks ise asuma aktiivsemalt tegutsema, esitades kohtutäiturile järelepärimisi vms. Kolleegium leiab, et

§ 14

lg 2 teise lause mõttes on aegumistähtaja algushetkeks põhjendatud lugeda kohtutäiturilt saadud kirjalikku vm taasesitatavas vormis teadet, millest selgelt järeldub, et võlgniku lahusvara arvel on sissenõudja nõude rahuldamine ebatõenäoline. Asjaolu, kas kohtutäitur tegi enne 04.10.2012.a piisavas mahus täitetoiminguid ja tegutses efektiivselt, ei saa omistada sissenõudjale. Samuti ei ole põhjendatud väita, justkui 11 kaotanuks sissenõudja õiguse esitada ühisvara jagamise hagi seoses sellega, et viimased täitetoimingud võlgnike suhtes tehti vastavalt 28.03.2011 ja 04.03.2010.a. Ringkonnakohus märgib, et

§ 14

lg 2 teise lause üheselt mõistetava sõnastuse kohaselt on üheaastane tähtaeg vara jagamise hagi esitamiseks sätestatud aegumistähtajana ja mitte õigust lõpetava tähtajana. Põhjendatud ei ole apellantide väited selle kohta, nagu olnuks hageja õigus ühisvara jagamise nõudega kohtusse pöördumiseks 05.02.

1. a seisuga lõppenud.
2. Põhjendatud ei ole apellantide väide, nagu ei oleks tõendatud nõuete lahusvara arvel rahuldamise võimatus täitemenetluses. Ringkonnakohus möönab, et arvestades hagejal kostjate vastu olevate nõuete suuruste olulist erinevust (nõue kostja I vastu algselt 36 937,36 eurot ja nõue kostja II vastu algselt 6873,77 eurot) võib kõne alla tulla, et kostja II suudaks oma võlgnevuse täita ka lahusvara arvel. Vastustaja on apellatsioonkaebusele esitatud vastuses märkinud, et kostja II vastu esitatud nõue oli vastuse koostamise aja seisuga täidetud juba 46 % ulatuses (tasutud 3095,49 eurot). See asjaolu aga ei välista hageja poolt abikaasade vastu ühisvara jagamise nõude esitamist, kuna hagejal on nõue ka kostja I vastu. Kostja I ei ole esitanud andmeid endal niisuguse lahusvara olemasolu kohta, mis võimaldaks hageja nõuet täita. Seejuures on ka käesolevas menetluses vaidlus selle üle, kas ja millist vara üldse saab lugeda kostja II lahusvaraks. Tõsiselt võetavad ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt ei ole täitemenetluse võimatus tõendatud kostja I puhul, kes saab töövõimetuspensioni ning eesootava töövõimereformi valguses võib uskuda tema sissetuleku suurenemist tulevikus. Sissenõudja (hageja) on käesolevas asjas nii kohtutäituri poolt koostatud teatiste kui ka muude materjalidega põhistanud, et kostjal I arvestatav lahusvara puudub ja täitemenetlus tema suhtes ei ole andnud märkimisväärseid tulemusi. Kostjal I tulnuks selles olukorras endal tõendada vastupidist, st et tal siiski on niisugust lahusvara või konkreetne sissetulek, mis välistab vajaduse jagada ühisvara.
3. Peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks käesolevas asjas on kinnisasjade (korteriomandite) registriosa numbritega XXX ja XXX kuulumine abikaasade ühisvara hulka või lahusvarana kostjale II. Esmalt märgib ringkonnakohus kohaldamisele kuuluva seaduse osas järgmist. Maakohus märkis oma otsuse punktis 52 iseenesest õigesti, et PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb käesoleval juhul jagada abikaasade ühisvara alates
4. juulist
5. a kehtiva perekonnaseaduse kohaselt. Samas ei ole maakohus väljendanud selget seisukohta, missugusest seadusest järgi tuli kohtu hinnangul juhinduda määratlemisel, milline vara kuulub abikaasade lahus- ja milline ühisvara hulka. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-156-14 (p 10) selgitanud, et ka juhul kui hagi on esitatud pärast
6. juulit 2010, siis tuleb kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga lähtuda ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal, s.o enne
7. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (samal seisukohal oli Riigikohus oma lahendites nr 3-2-1-38-14 p 13, 32-1-31-14 p 12 ja 3-2-1-42-13 p 9). Sellisel juhul saab arvestada enne
8. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne
9. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
10. juulit 2010 (Riigikohtu otsused nr 3-2-1156-14 p 10 ja 3-2-1-31-14 p 14).
11. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kostja II K.K. omandas kinkelepingu alusel, s.o lahusvarana, mõttelise osa (1/2) ehitisest XXX, mille baasil hiljem kinnistati korteriomandid 12 registriosa numbritega XXX ja XXX. Kinkeleping ½ ehitise osa üleandmiseks on sõlmitud 23.04.
12. a (I kd tl 40-41). XXX hoones on moodustatud korteriomandid ja tehtud sellekohased kanded kinnistusraamatusse 22.09.2005.a (I kd tl 121-123). Maakohtule esitatud kinnistamisavalduses märgitu kohaselt olid vastavalt Riikliku Ehitusregistri väljatrükile iga korterivaldaja nimele registreeritud kinnistatava korteriomandi esemeks olevad reaalosad. Kohtule on esitatud mh Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 06.09.2005.a teatis nr 5.34.2/19753 (I kd tl 39), milles on kostjat II teavitatud, et eluruumide erastamise seaduse § 23 ja Vabariigi Valitsuse 12.02.2001.a määruse nr 54 kohaselt tuleb tal tasuda temale kuuluvate korterite juurde kuuluva maa mõttelise osa eest 2726 krooni ja sellele lisaks tuleb tasuda korteriomandi seadmisega seotud kulud summas 205 krooni. Kostja II on oma 01.04.2013.a menetlusdokumendis selgitanud, et „kinnistuteks muutus esialgselt vallasvarana eksisteerinud majaosa korteriomandite seadmisel, kuna teise poole maja korterid erastati ja ei olnud võimalik muul viisil muuta kinnistuks. Korteriomandite koosseisu kuuluva maa eest tasus K.K. tema vallasvarasse kuulunud EVP-kroonidega.“
13. Eeltoodust on võimalik järeldada, et kostjale II kuuluva elamu ½ mõttelise osa baasil korteriomandite moodustamine oli vähemalt alternatiivselt võimalik ka eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras. Kostja selgituste kohaselt ei toimunud sel viisil erastamist põhjusel, et ülejäänud korterite omanikega, kellele kuulus kokku ülejäänud ½ elamust ja kes oma korterid erastasid, ei jõutud kokkuleppele. Toimikus I kd tl 121-123 olevast Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale adresseeritud avaldusest korteriomandite kinnistamiseks nähtub, et avaldajaks, kelle avalduse alusel toimus Salme tn 50 elamus korteriomandite moodustamine, oli Tartu linn. Avalduses märgitu kohaselt olid vastavalt Riikliku Ehitusregistri väljatrükile iga korterivaldaja nimele registreeritud kinnistatava korteriomandi esemeks olevad reaalosad. Elamu reaalosade ja mõtteliste osade suurused ning paiknemine olid määratud Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonna poolt välja antud ehitise inventariseerimise plaanidel, kusjuures korteriomandite eseme reaalosadeks olevad ruumid olid tähistatud ühe ja sama korterinumbriga. Elamu alune ja selle teenindamiseks vajalik maatükk oli registreeritud maakatastris vastavalt Tartu Maakatastri õiendile 01.08.2005.a (katastritunnus XXXXXXXX).
14. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja II poolt kinkena omandatud kahe korteri, mis vastasid 1/2–le XXX elamust, baasil korteriomandite moodustamine on õiguslikult lähedasem eluruumide erastamise seaduse § 211 alusel omandi tekkimisele kui maareformi seaduse § 22 lg 1 järgi omandi tekkimisele. Sisuliselt saab asuda seisukohale, et kostja II sai minimaalsete omapoolsete toimingutega ja kuludega korteriomandite kui kinnisasjade omanikuks. Kostja II poolt kinkena omandatud ½ mõttelist osa elamust olid asja materjalidest nähtuvalt ka kinke saamise ajal piiritletud ja määratletavad konkreetsete eluruumidena (hilisemad korterid nr 1 ja 4). Enamus korteriomandite moodustamiseks vajalikke toiminguid viidi läbi Tartu linna poolt, kes muuhulgas esitas ka notariaalse avalduse korteriomandite kinnistamiseks. Korteriomandite moodustamine, sh korterelamu aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa määramine ja korteriomanditeks jagamine, ei mõjutanud ringkonnakohtu hinnangul seega kostjale II lahusvarana kuulunud vara olemust selliselt, et sellega oleks kaasnenud korteriomandite muutumine abikaasade ühisvaraks. Ringkonnakohus leiab, et analoogia korras tuleb käesoleval juhul lugeda, et kostjal II tekkis korterite registriosa numbritega XXX ja XXX suhtes omand EES § 211 sätestatud korras. Seega on põhjendatud lugeda, et korteriomandite kinnistamisel ei muutunud K.K.le lahusvarana kuulunud ½ mõttelist osa elamust abikaasade ühisvaraks. 13 Maakohtu otsus kuulub seega tühistamisele osas, milles kohus luges Salme tn 50 asuvad korterid nr 1 ja 4 abikaasade ühisvaraks ja jagas need abikaasade vahel võrdsetes osades, määrates jagamise viisiks avalikul enampakkumisel müügi. Ringkonnakohtu hinnangu kohaselt kuuluvad korteriomandid kostja II lahusvara hulka ning hagi abikaasade ühisvara jagamiseks tuleb selles osas jätta rahuldamata.
15. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et korteriomandite kinnistamisel tekkis kostja II lahusvara baasil siiski abikaasade ühisomand, kuuluks kohaldamisele kuni
16. juulini 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg 2 p
17. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07 (p 12) märkinud, et ehkki üldjuhul tuli lugeda abikaasade osad ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 1 järgi võrdseks, võis kohus siiski ühisvara jagamisel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale mh juhul, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Sellest tulenevalt tuleb poolte ühisvara jagamisel arvestada asjaoluga, et poolte ühisvara hulka kuuluv kinnist on tekkinud ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu osa juurde maa erastamisega. Riigikohus on samas lahendis ühtlasi selgitanud, et juhul, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu muutus abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks, tuleb ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osa ühisvarast. Ühisvara jagamisel, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud ehitis on muutunud eelmärgitud viisil kinnisasja oluliseks osaks, tuleb kinnistu väärtusest koos ehitisega lahutada kinnistu väärtus ilma ehitiseta ja jagada saadud vahe üldjuhul pooleks.
18. Ehkki käesolevas asjas ei ole kostjad sõnaselgelt taotlenud ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist, on nad samas menetluse algusest peale olnud seisukohal, et vaidlusaluste korteriomandite suhtes abikaasadel ühisomandit ei tekkinud, kuna korteriomandid moodustati kostja II lahusvara arvel. Seega on kostjad toonud esile kõik olulised asjaolud, mis andnuksid aluse abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07 saab järeldada, et abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine oleks sellekohaste asjaolude kohtule esitamise korral käsitatav kohtu poolt õiguse kohaldamisega, mis ei eelda vältimatult abikaasade poolt taotluse esitamist. Maakohus on seega rikkunud kohtu selgitamis- ja põhjendamiskohustust selles osas, mis puudutab vaidlusaluste korterite lugemist kostjate ühisvaraks ning selle ühisvara jagamist abikaasade vahel võrdsetes osades ilma, et kohus oleks käsitlenud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise küsimusi. Kuna ringkonnakohus asub korteriomandite ühisvara hulka kuuluvuse osas maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale, puudub vajadus võimaldada pooltel tõendada kinnisvara väärtust koos elamuga ja ilma selleta, selgitamaks välja, missuguses ulatuses oleks käesoleval juhul põhjendatud abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda.
19. Kostjad vaidlustasid ka väikebussi Renault Traffic XXX lugemise abikaasade ühisvara hulka. Ringkonnakohus leiab, et sõidukit puudutavas osas ei ole apellatsioonkaebus põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse punktis 56 toodud põhjendustega, mille kohaselt ei ole kostjad tõendanud oma väiteid, nagu oleks kostja II soetanud sõiduki oma lahusvara arvelt, tasudes perioodil 09.10.2007 – 12.06.2009 sõiduki liisingumakseid kokku 112 626 krooni ulatuses ja 10.07.2009 – 07.12.2009 veel 60 189,92 krooni ulatuses. Tõendeid ei ole väidete kohta, mille kohaselt kasutas kostja liisingumakseteks tema vallasvarasse kuulunud esemete müügist saadud raha ning vanematelt kingiks saadud rahalisi vahendeid. Lisaks olevat kostja laenanud sõiduki väljaostumakse tasumiseks vajaliku summa oma emalt. 14 Kostja II on esitanud oma pangakonto väljavõtted (I kd tl 30-31), kuid neilt nähtub üksnes liisingumaksete tasumine AS SEB Ühisliisingule. Mitte millegagi ei ole tõendatud maksete tasumiseks kasutatud rahaliste vahendite päritolu.
20. Asjakohatu on apellatsioonkaebuses esiletoodu, et apellandid on olnud nõus K.K. ema ülekuulamisega kohtus, tõendamaks rahade ülekandmist kinke korras. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostjad oleksid kohtule esitanud taotluse kuulata kostja II ema tunnistajana üle. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Hagimenetluses ei kogu kohus üldjuhul tõendeid omal algatusel ega ole kohtul ka kohustust teha menetlusosalistele ettepanekuid esitada täiendavaid tõendeid. Ühisvara jagamise hagi puhul ei oma ringkonnakohtu arvates sisulist tähtsust asjaolu, et kostja II on määratud oma sügava puudega isa hooldajaks ning väikebuss on vajalik tema transportimiseks. Käesoleval juhul ei ole tegemist abivahendile sissenõude pööramisega

§ 66

lg 1 p 8 tähenduses, vaid kindlakstegemisega, millised esemed kuuluvad abikaasade ühisvara hulka. 20. Põhjendamata ja tõendamata on ühtlasi ka väited, mille kohaselt on kõnealuse sõiduki soetamiseks andnud (kinkinud) raha puudega inimesed ise ning sõiduki võõrandamine võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil oleks vastuolus hea usu põhimõtetega. Samuti ei oma ühisvara jagamise vaidluse kontekstis tähtsust väide, et K.K.le on antud õigus teostada Tartu linnas taksovedu ning taksona on registreeritud seesama Renault Trafic väikebuss. Kostjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et K.K. tõepoolest osutaks kõnealuse sõidukiga taksoteenust ning et sõidukile sissenõude pööramine oleks käsitatav tema majandustegevusse sekkumisena. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, mille kohaselt juhul, kui kostja I tõepoolest töötaks taksojuhina, siis oleks võimalik tema sissetuleku arvel kasvõi osaliselt võlga tasuda, kuid asja materjalidest nähtuvalt seda toimunud ei ole. Sõiduki lugemist abikaasade ühisvaraks ning selle jagamist ei muuda iseenesest võimatuks väidetav asjaolu, et sõiduki väärtus on ilmselt vähene. Asjaolu, kas kohaldamisele võib kuuluda

§ 53lg 2, lahendatakse täitemenetluse käigus.

1. Põhjendatud ei ole apellantide etteheited, mille kohaselt on nende vara olnud arestitud alates
2. aastast ning et sellega on riivatud mõistliku menetlusaja põhimõtteid. Käesoleval juhul on kostjate suhtes läbi viidud nii kriminaalmenetlus, halduskohtumenetlus kui ka tsiviilkohtumenetlus ning seda tulenevalt kostjate endi poolt toime pandud süütegudest. Kriminaalasjas nr 1-08-3588 jõustus kohtulahend
3. novembri 2009 Riigikohtu otsusega. Kohtumenetlus haldusasjas nr 3-10-127, kus kostjad vaidlustasid Eesti Haigekassa poolt esitatud ajutise töövõimetuse hüvitiste tagastamisele suunatud ettekirjutuste kehtivuse, kestis alla pooleteise aasta. Toimunud on täitemenetlus, milles kostjad on esitanud kohtutäituri tegevuse peale kaebusi ja vastuväiteid. Hagi on käesolevas asjas esitatud 05.02.2013, seega on tsiviilasja menetlemine kestnud kahes kohtuastmes kokku ca 3,5 aastat. Üheski menetlusliigis ei ole menetluse kestus olnud ebamõistlikult pikk.
4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud jätta asjas kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda. Tegemist on võlausaldaja nõudega abikaasade ühisvara jagamiseks, mis hõlmab endas ühisvara koosseisu kindlakstegemist. Seetõttu ei ole põhjendatud lugeda hagi osaliselt rahuldatuks ning jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi. Teisalt, kuna kostjate apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid tervikuna ka TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. 15 Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 16