← Eesti

3-14-51745/22

Obsah (7)§ 50§ 45§ 90§ 14§ 55§ 41§ 44

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 21. oktoober 2015, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-51745 Haldusasi G.Ž.i

) § 14 lg 3 ja vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lg 4 alusel. Kinnises osakonnas oli G. Ž.il võimalik igapäevaselt liikuda väljaspool oma elukambrit üldjuhul 1-tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Alates 23.08.2013 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas avatud osakonnas, kus tal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul 06.00-22.00 viibida väljaspool oma elukambrit, kuna kogu päevase aja jooksul olid kambrite uksed avatud. 4.

  1. Tallinna Vangla koostas G. Ž.i Tallinna Vanglas paiknemise kohta tabeli (tl 87-96), millest nähtub paiknemise periood, kambri number, kambri pindala ruutmeetrites üldiselt ja WC välja arvutatuna, kambri täituvus ja põrandapind isiku kohta WC-ga ja WC-ta. Selgitame täiendavalt, et kambrid nr 81 ja 73 on kartserikambrid, kus WC asub küll kambris, kuid tegemist ei ole eraldi ruumiga, st WC on muust kambrist eraldamata (tegemist on ühe kohalise kambriga). Kambris nr 44, mis paikneb avatud eluosakonnas, WC-d kambris ei ole ning seda ei ole ka arvestatud kambri põrandapinna hulka. Vastustaja leiab, et kohtule esitatud tabelist (tl 87-96 ja selle kokkuvõttest tl 81) nähtub, et Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSKE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind vähemalt 2,5 m
  2. Seejuures oli kaebuse esitajale alates 23.08.2013, mil ta viibis avatud eluosakonnas kambris nr 44, tagatud põrandapind vahemikus 4,6 m2 – 9,27 m
  3. Seega oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. 4.
  4. Ventilatsiooni osas selgitab vastustaja, et ventilatsioonisüsteem on ühtne kõikides kambrites ja ei sõltu konkreetsest kambrist, milles isik viibib. Nimelt on Tallinna Vanglas osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, välistades sellega niiskuse tekke. 4.
  5. Mis puudutab kambrite valgustamist, siis on Tallinna Vangla seisukohal, et selles osas tuleb kaebuse esitaja väited jätta tähelepanuta, kuna G. Ž.il on selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Nimelt on G. Ž. oma 25.04.2014 Tallinna Vanglale esitatud kaebuses märkinud, et talle on kahju tekkinud seetõttu, et teda on hoitud kinnipidamiseks 4 mittekohandatud ja hügieenivajadusi mittearvestavates kambrites, kus puudus vajalik liikumisruum, ventilatsioon ning kambrid olid ülerahvastatud. Muid kinnipidamistingimusi, mis oleksid kaebuse esitajale kahju tekitanud, ei ole G. Ž. kahjunõudes Tallinna Vangale välja toonud. Seega ei ole G. Ž. Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes märkinud, et talle oleks kahju tekkinud ka ebapiisava valgustuse tõttu ja seega on kaebuse esitajal selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Samuti tuleb eelnimetatud põhjustel jätta tähelepanuta kaebuse esitaja kohtule esitatud kaebuses toodud väited ebapiisavate sportimisvõimaluste, väikeste jalutusbokside ja jalutamise ajal mängiva muusika, kambris valitseva pideva müra ja suvekuudel valitseva kuumuse osas. 4.
  6. Valgustuse osas selgitab vastustaja kohtule, et valgustus kambrites kindlustatakse nii kunstliku valgustuse kui ka loomuliku valguse abil. Nimelt on kambrites, milles viibis kaebuse esitaja, olemas nii aken kui ka tagatud kunstlik valgustus. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis (nendes kambrites, kus WC asub kambris), teine kambriukse kohal olev öövalgusti. 4.6.

§ 50

lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambris, kus taotleja viibis (välja arvatud kamber nr 44), asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013.a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Seega oli kaebuse esitajal võimalik oma hügieeni eest elementaarses määras hoolitseda. 4.7. Vastustaja toob välja, et

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Tulenevalt VSKE § 7 lg-st 1 kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. 4.

  1. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (edaspidi Määrus), mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Tallinna Halduskohus on 23.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-2514 leidnud, et VSKE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSKE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Seega kambris peab iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, kus võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Nimetatud otsus jõustus 23.01.
  2. 5 4.
  3. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõike 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „[…] Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“ 4.
  4. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebuse esitajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC ja ka mööblialuse pinna maha arvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Kambris nr 44 ei paikne WC kambris ja seega pole seda ka arvestatud kambri põrandapinna hulka. Lisaks tuleneb EIK-i lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Asjas Cenbauer vs Horvaatia

(2006)leidis kohus, et kinnipeetava jätmine aastateks olukorda, kus tal iga päev kaheteistkümne tunni vältel puudus võimalus tualetti kasutada, on ilmselgelt vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3. Ka asjas Kochetkov vs Eesti
(2009)oli tualetinurga kambrist eraldamata jätmine üheks asjaoluks, mida kohus arvestas rikkumist tuvastades. 4.
  1. Tabelist nähtuvalt viibis G. Ž. ajavahemikul 08.11.2011-25.04.2014 Tallinna Vanglas kokku 897 päeva. 385-l päeval, so 43 % ajast, oli talle tagatud põrandapind üle 3 m2 (vahemikus 3,12 – 9,7 m2) ning 512-l päeval, so 57 % ajast, viibis ta elukambris, kus talle tagatud põrandapind jäi alla 3 m2 (vahemikus 2,6 – 2,97 m2). Seejuures oli kaebuse esitajale alates 23.08.2013 kuni 25.04.2014, mil ta viibis avatud eluosakonnas kambris nr 44, tagatud põrandapind vahemikus 4,6 m2 – 9,27 m
  2. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Perioodid, kus kambris oli maksimaalne arv isikuid, ei olnud märkimisväärselt pikad ja vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. 4.
  3. EIÕK artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK on korduvalt märkinud, et EIÕK artikkel 3 rõhutab üht demokraatliku ühiskonna kõige põhilisemat väärtust. See keelab mistahes tingimusel piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse, olenemata asjaoludest ja kannatanu käitumisest. EIK on korduvalt pidanud märkima, et alandav kohtlemine on keelatud absoluutselt igas olukorras, kuid on käsitlustes asunud ka seisukohale, et artikli 3 kaitseala eelduseks on minimaalse raskusastme ületamine ehk mitte iga ebamugavustunne, mida isik kogeb, ei ole inimväärikuse alandamine. Selle minimaalse tõsidusastme hindamine on hinnanguline ja sõltub erinevatest asjaoludest, näiteks kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja vaimsest mõjust. Mõningatel juhtudel sõltub see kannatanu soost, vanusest ja tervislikust seisundist. Kohus on järjekindlalt rõhutanud, et kaasnenud kannatused ja alandus peavad igal juhul ületama seadusliku ravi või karistusega paratamatult kaasnevate kannatuste ja alanduse astme. Riik peab garanteerima, et isikut ei peetaks kinni inimväärikust mitteaustavates tingimustes, et meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi või raskusi, mis ületaksid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme ja et kinnipeetava tervis ja heaolu oleksid piisavalt kindlustatud. 6 Kinnipidamisolude hindamisel tuleb arvesse võtta nende olude ja kaebaja poolt esitatud süüdistuste kogumõjusid. Samuti tuleb arvesse võtta ajavahemikku, mille vältel kinnipeetavat vastavates tingimustes hoiti. 4.
  4. Inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Ka EIK on leidnud, et see, mis kunagi võis olla ebainimlik või alandav kohtlemine, võib ühiskonna arenedes olla käsitatav piinamisena kui väärkohtlemise kõige rängema vormina. (Nt EIK otsus asjas Selmouni vs Prantsusmaa, 28.07.1999, kus piinamise mõiste käsitust oluliselt laiendati.) EIÕK-l dünaamiline iseloom tähendab, et konventsiooni tuleb tõlgendada elava instrumendina. Kohus vaatab Euroopa üldiste tugevnevate inimõiguste kaitse standardite valguses ja ka EN-i liikmesriikide seaduste ühtlustudes üha rangemalt erinevatele sellistele olukordadele. (Vt Olesk, M. Inim- ja põhiõigused vanglas. Euroopa vangistusõiguse põhimõtted. Justiitsministeerium 2010, lk 92 ja EIK Suurkoja otsus asjas Selmouni vs Prantsusmaa, 28.07.1999). Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega on üha rangem. Kohtupraktika areneb pidevalt edasi ning kaebus, mida veel mõnikümmend aastat tagasi ei peetud artikli 3 alla kuuluvaks, on tänapäeval leidnud kohtu lahendites kindla koha. (Hion, M. Piinamise, väärkohtlemise ja karistamise keeld. Juridica.). 4.
  5. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 4.
  6. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. 4.
  7. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud vanglale mitte ühtegi kirjalikku pöördumist, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  8. Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikus 08.11.2011 kuni 25.04.2014 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud. 7 Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, kambrites puudus soe vesi, ventilatsioon oli puudulik, tehisvalgustus oli puudulik, sportimise võimalused olid kesised, vanglas oli pidev müra.
  9. Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat Tallinna Vanglas ajavahemikul 08.11.2011-25.04.2014 Tallinna Vanglas kokku 897 päeva. G. Ž.i süüdimõistev kohtuotsus jõustus 24.07.
  10. Ajavahemikul 08.11.2011-9.08.2013 viibis G. Ž. Tallinna Vanglas vahistatuna kinnisel režiimil. Alates 10.08.2013 kuni 22.08.2013 viibis G. Ž. Tallinna Vanglas küll süüdimõistetuna, kuid kinnisel režiimil vastuvõtuosakonnas vangistusseaduse (

) § 14 lg 3 ja Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lg 4 alusel. Kinnises osakonnas oli G. Ž.il võimalik igapäevaselt liikuda väljaspool oma elukambrit üldjuhul 1-tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal. Alates 23.08.2013 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas avatud osakonnas, kus tal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul 06.00-22.00 viibida väljaspool oma elukambrit, kuna kogu päevase aja jooksul olid kambrite uksed avatud.

  1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
  2. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).
  3. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. VSKE § 6 "Kinnipeetava vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas "Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates 01.01.2014 kehtinud redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni kehtivusaega. 10. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta (tl 87-96). Sellest nähtub millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. Nimetatud tabelist nähtuvalt on kaebaja alates 22.08.2013 olnud järjekindlalt paigutatud kambrisse selliselt, et on järgitud VSKE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtivat redaktsiooni. Kaebajat on hoitud kambrites, kus ühe isiku kohta on põrandapinda olnud vähemalt 3 m2 ning see nõue on täidetud isegi juhul, kui mitte arvata kambripinna hulka eraldi WC pindala. Seega ei saa pidada vastustaja tegevust 22.08.2013 kuni 25.04.2014 õigusvastaseks piisava kambripinna võimaldamata jätmise tõttu ja kaebus tuleb selles osas rahuldamata jätta. 8 11. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on perioode, mil kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites. 12. VSKE § 6 lg 6 (v.

  1. r)valguses võib teatud kaebusega hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda aga oluliseks, kas kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga kaetud osa kambripinnast. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Kohus märgib, et ka EIK jättis ka asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. 13. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-1450078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014). Erinevate tegurite koosmõju arvestades ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.) 14. Arvestades otsuse punktides 12-13 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl 87-96), märgib kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta järgmist. 9 Kahjunõue on esitatud ajavahemikus 08.11.2011 kuni 28.05.2014 (kokku 897 päeva) kohta. Selles asjavahemikus esines perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem (290 päeva sh 246 päeva avatud osakonnas). Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.
  2. r)miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2 (263 päeva suletud lukustatud kambris). Kaebaja viibis kambrites pindalaga ühe inimese kohta oli alla 2,5 m2 st isegi alla enne 01.01.2014 kehtinud miinimumtaset 344 päeva (suletud lukustatud kambris) jooksul. 15. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK on ka leidnud, et juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa

(2012)p 145). Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-19-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. 16. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 08.11.2011-09.08.2013 oli kaebaja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses.

§ 90

lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Tallinna Vangla on kohtule selgitanud, et erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäeva ringselt lukustatud kambris pideva visuaalse ja elektroonilise järelevalve all. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 24.07.2013. Alates 10.08.2013 kuni 22.08.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas küll süüdimõistetuna, kuid kinnisel režiimil vastuvõtuosakonnas. Tulenevalt

§ 14lg-st 3 paigutatakse kinnipeetav vanglasse saabumisel vastuvõtuosakonda.

Tulenevalt VSKE § 8 lg-st 4 ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval samuti vanglas liikumisõigust, st ka vastuvõturežiimil viibiv kinnipeetav viibib lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et kaebajal ei olnud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul võimalik kasutada spordisaali. Alates 23.08.2013 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas avatud osakonnas, kus tal oli igapäevaselt võimalik ajavahemikul 06:00-22:00 viibida väljaspool oma elukambrit, kuna kogu päevas aja jooksul olid kambrite uksed avatud. Samuti oli nimetatud perioodi kaebuse esitajal võimalik kasutada üks kord nädalas spordisaali.

  1. Eelnevalt viidatud kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi tuleb ebapiisava kambripinna õiguspärasuse või -vastasuse hindamisel arvestada liikumisvõimalusi kogumis. Seega ei saa põhiolemuselt ebapiisava kambripinnaga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul arvestada ajavahemikke, mil kinnipeetav viibis kartserikaristuse kandmiseks või täiendava 10 julgeolekumeetme rakendamise tõttu küll ööpäevaringselt lukustatud kambris, kus liikumisvõimalused olid oluliselt piiratumad, kuid probleemiks ei olnud ebapiisav kambri pindala. Vastustaja esitatud tabelist nähtuvalt oli nimetatud perioodidel isiku kohta kambripinda vahel isegi kuni 9,7 m2 (vt tl 91 pöördel 2 päeva kartserikambris nr 81, 3 päeva kartserikambris nr 73). Käesolevas asjas ei ole ka siinkohal vaidlust kartseritingimuste kui terviku ega kartserisse paigutamise õiguspärasuse üle.
  2. Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud kambrites sooja vee puudumist ja vähest pesemisvõimalust (kaebaja leiab, et pesemise võimalus peaks olema tagatud vähemalt kaks korda nädalas), ventilatsiooni puudulikkust ja tehisvalgustuse puudulikkust. Täiendavalt on kaebaja kohtule esitatud kaebuses kirjeldanud ka ühe kehvade olmetingimuste osana ebapiisavaid sportimisvõimalusi, väikeseid jalutusbokse ning pidevat müra sh muusikat jalutuskäikude ajal. 18.
  3. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Vastustaja viitab seejuures põhjendatult, et vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013.a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Seega oli kaebuse esitajal võimalik oma hügieeni eest soovi korral elementaarses määras hoolitseda. Kaebaja ei ole eeltoodud vastustaja seisukohtadele vastu vaielnud. Pesemisvõimaluse osas peab kohus veel vajalikus märkida, et kui ka eraldivõetuna võib vaieldavaks pidada

§ 50

lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et

§ 50

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. 18.

  1. Kaebaja tõi kaebuses seoses elutingimustega kambris välja ventilatsiooni puudulikkuse ja õhupuuduse suvisel perioodil. Vastustaja leidis, et kaebuse esitaja väited suvise õhupuuduse osas tuleks jätta üldse tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole neid väiteid oma esialgses kahju hüvitamise nõudes vanglale esitanud ning millest tulenevalt on selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus ei nõustu siinkohal vastustajaga, kuna kaebaja on oma kahju hüvitamise taotluses ventilatsiooni puudulikkusele osundanud, mis on otseselt seotud ka väidetava õhupuudusega suvel. Kuigi kaebaja ei ole oma esialgses taotluses tõepoolest niivõrd põhjalikult nagu kaebuses kirjeldanud ventilatsiooni puudlikkuse tagajärgi, ei tähenda see veel seda, et kaebaja ei ole vastavale probleemile osundanud. Vangla vastusest nähtub, et kambritel on olemas juba ehituslikult sundventilatsioon, samuti osalt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Seega saab järeldada, et kambrites oli tagatud piisav õhuringlus. Kuigi kaebaja väidab kaebuses, et suvisel ajal oli kambrites väga palav, ei ole kohtul siiski alust arvata, et kambrites oleks olnud sedavõrd palav, et seal oleks pidanud töötama õhukonditsioneer. Eesti kliimas on üldiselt suvised temperatuurid ka palavamatel päevadel tavalise venilatsiooniga (ilma konditsioneerita) siseruumides talutavad. On mõistetav, et kui umbes 15-16 m2 suuruses kambris viibis koos 5-6 inimest, võis kaebaja soojal ajal soovida kiirema õhuvahetuse toimumist, kuid ei ole siiski usutav, et kaebaja reaalselt õhupuuduse käes 11 pidi kannatama ja seda konkreetsetelt just neis kambrites viibitud päevadel. Seega ei saa kohtu hinnangul sellist ebamugavust, mida kaebaja eeldatavasti taluma pidi, pidada suuremaks kui vangistusega vältimatult kaasneb. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et konditsioneeri kambris ei olnud. Kohus märgib siinkohal, et ka väljapool vanglat on eluhoonetes tavapäraselt eluruumidesse rajatud sundventilatsioon, mis peab tagama ruumis vajaliku õhu hulga ja ringluse. Kohtule ei esitatud andmeid, et Tallinna vanglas oleks ehituslikult rajatud sundventilatsioon olnud kaebaja sealviibimise ajal katki või lõhutud. Kohus leiab, et kaebaja väited ventilatsiooni puudulikkuse ja nõuetele mittevastavuse osas on paljasõnalised ja tõendamata. 18.
  2. Valgustuse osas märgib vastustaja õigesti, et sellele väitele ei ole kaebuse esitaja oma esialgses kahju hüvitamise taotluses tuginenud, millest tulenevalt on selles osas kaebuse esitajal läbimata ka kohustuslik kohtueelne menetlus ning vastavad väited tuleb jätta tähelepanuta. Samuti tuleb jätta tähelepanuta kaebuse esitaja väited seoses ebapiisavate sportimisvõimaluste, väikeste jalutusbokside ning pidevat müraga, kuna kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (vt ka Riigikohtu 23.09.2010 lahend nr 3-3-1-41-10). Kohus peab siiski võimalikuks kaebajale selgitada, et mitte ühegi vangistusalase ega ka muu õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid, mida tunnistab ka kaebaja ise. Seega olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg 1 sätestatud aken kui ka kunstlik valgustus. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks enne kahjunõude kohtule esitamist esitanud selle osas vanglale ühtki kaebust või palunud valgustuse tugevust suurendada. Kohus märgib, et kaebaja ei väida, et tal puudus võimalus kehakultuuriga tegelda, kuid ta peab neid võimalusi ebapiisavakas.

§ 55lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Seadusandja on jätnud selle võimaluse sisustamisel vanglatele kaalumisruumi. Kohtupraktika kohaselt puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides. Vanglas peab kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule, arvestades aga vangla tegelikke võimalusi (Riigikohtu 07.04.2010 määrus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19 ja 23). Pidev müra vanglas on üks vangistusega paratamatult kaasnevaid nähtusi, mis aga iseenesest ei too veel kaasa kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Kaebaja ei ole siinkohal ka väitnud, et müra ületaks õigusaktides ettenähtud norme. Pigem häirib teda see, et ta ei saa sarnaselt vabaduses viibivate isikutega ise temani jõudva müra tugevust ja kestvust reguleerida. Kohus leiab, et kuni müratase ei ületa tõendatult normidega määratud piire (ja seda kaebaja ei väida), ei ole võimalik vastustajat selles osas süüdistada õigusvastases tegevuses.

  1. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon, hügieenitingimused) ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Seejuures viitab vastustaja õigesti, et kaebuse esitaja ei ole astunud ise ühtegi sammu, et oma olukorda parandada ega püüdnud seeläbi väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida. Kuigi detailideni ei ole ajas nii pikka aega tagasi võimalik tõendada, et tingimused (nt ventilatsiooni vms osas) oleksid päris igal ajahetkel olnud täielikult nõuetekohased, puuduvad kohtul tõendid, mis kinnitaksid usutavalt vastupidist. Kohus leiab talle esitatud andmeid kogumis hinnates, et kinnipidamistingimuste kvaliteet Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil ja kambrites tervikuna ei saa eeltoodust tulenevalt raskendada kaebajale ebapiisava kambripinna võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu.
  2. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui 12 kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RKHK
  3. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).
  4. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.
  5. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping, mis on tulenevalt PS § 123 lõikest 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK art 32.
  6. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb EOK arvates ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa

(2012)p 145). 23. Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti
(2013)(p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK leidis, et isiku kinnipidamist kambris, kus tema isiklik ruum on ca 2,5 m2, tuleb pidada EIÕK art 3 rikkumiseks ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni.
  1. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m
  2. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka

§ 41lg-ga 1.

  1. Kohus leiab, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.
  2. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK 10.09.2009 otsus, p 9).
  3. Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud kohtu arvates vähemalt osal kaebuses käsitletud ajavahemikul vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. 13 Vastustaja viitab küll õigesti, et EIÕK on dünaamiline iseloom, kuid jätab tähelepanuta, et EIK on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Kohus märgib, et peab loomulikuks ja vältimatuks, et Eesti Vabariigi riigivõimu teostavad asutused (käesoleval juhul siis eelkõige vanglate tegevuse eest üldiselt vastutav Justiitsministeerium ja vanglad ise) hoiavad end jooksvalt kursis neid puudutava EIK kohtupraktikaga ja võtavad vajadusel viivitamatult tarvitusele meetmed Eestis selles väljendatud siduvate seisukohtade järgimiseks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.
  4. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 08.11.2011-25.04.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 välja arvatud 290 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem ja mille osas kohus leidis, et sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist ei saa lugeda õigusvastaseks. Samas tuleb hüvitise suuruse määramisel kohtu arvates eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Samuti tuleb hüvitise väljamõistmisel arvestada asjaoluga, kas kaebaja oli paigutatud lukustatud kambrisse kogu ööpäevaks (va 1 tunnine jalutuskäik värskes õhus) või viibis kaebuse esitaja eluosakonnas ning sai mh kasutada ka teisi liikumisvõimalusi. Käesoleval juhul tuleb hüvitise välja mõistmisel silmas pidada järgmisi tegureid: - Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud alates 22.08.2013 – 25.04.2014 võimalus päevakava järgselt liikuda väljaspool kambrit kogu päeva, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks ja tegelda kehakultuuriga vangla võimlas. - Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (hügieenitingimused, ventilatsioon ja muud olmetingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. - Kaebaja ei ole viibinud kambrites, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse järgi, väga pikki ajavahemikke järjest. - Samas on kaebaja viibinud pikka aega oludes, kus pind ühe isiku kohta kambris ei küündinud 3 m2-ni. Selle ajavahemiku sees on siiski ka päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Samuti näitab paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi – alates 22.08.2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus põrandapinda olnuks alla 3 m
  5. - Oluliseks tuleb pidada ka asjaolu, et nähtuvalt vastustaja selgitustest, ei ole kaebaja varasemalt vaidlustanud tema kinnipidamistingimusi. Kohus märgib , et välja mõistetava hüvitise suuruse osas puudub seni sarnastes kaasustes väljakujunenud ühetaoline kohtupraktika. Kohtute poolt välja mõistetud hüvitised ühe õigusvastastes tingimustes viibitud päeva kohta on varieerunud oluliselt (nt 10 eurot haldusasjades nr 3-14-51038 ja 1 euro päeva kohta, nt haldusasjas nr 3-14-51171). HKMS § 61 lg-st 5 tuleneb kohtu kaalutlusruum kahjunõude suuruse kindlaksmääramiseks, kui see on muidu võimatu või raskendatud või ülemäära kulukas. Hüvitise suuruse mittevaralise kahju eest otsustab kohus diskretsiooni alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks 14 sarnastel asjaoludel võrreldavad (Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades nr 3-2-1-18-13, p 26; nr 3-2-1-159-09, p 13; nr 3-2-1-85-08, p 13). Ühtedeks ühiskonna heaolu taset näitavateks andmeteks on kohtud lugenud statistikat keskmise pensioni ja alampalga saajate sissetuleku kohta (Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjas 3-14-52725). Seega on põhjendatud ka käesoleval hetkel lähtuda nendes otsustes hüvitiste suuruse määratlemisel lähtutud arutluskäigust, mille kohaselt, lugesid kohtud põhjendatuks määrata hüvitise suuruseks ligikaudselt samasugusel ajavahemikul piiratud liikumisvõimalustega lukustatud kambris, kus põrandapinda inimese kohta on alla 3 m2 3 eurot päeva kohta ja kambris, kus on põrandapinda alla 2,5 m2 inimese kohta, kuid seda kompenseerivad täiendavad liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused tervikuna 2 eurot päeva kohta. Seoses väljamõistetava hüvitise suurusega on Riigikohus oma 10.10.2013 otsuses nr 3-3-1-3813 (p 21) märkinud: „Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata.“ Arvestades kõike eeltoodut, et peab kohus põhjendatuks rahaline hüvitise suuruse määramisel kõigepealt lähtuda järgnevast: 28.
  6. Olukorras, kus kaebaja oli paigutatud suletud lukustatud kambrisse, kus põrandapinda inimese kohta oli 2,5 m2 kuni 3 m2 (kokku 263 päeva), olid liikumisvõimalused piiratud ning leevendavaid tegureid ei esinenud. Selliste kinnipidamistingimustega tekitatud kahju peab kohus kohaseks hüvitada rahas summas 3 (kolm) eurot päeva kohta, seega kokku 789 (seitsesada kaheksakümmend üheksa) eurot. 28.
  7. Olukorras, kus on tuvastatud kaebaja viibimine tingimustes, kus täidetud ei olnud isegi 2,5 m2 nõue (kokku 344 päeva lukustatud kambris), st vastustaja polnud kinnipeetava paigutamisel järginud imperatiivset nõuet, on inimväärikust kui põhiseaduslikkuse järku väärtust kinnipidamistingimustega kogumis riivatud määral, mis küünib rahalist hüvitamist vääriva tasemini summas 4 (neli) eurot päeva kohta, mis teeb kokku 1376 (üks tuhat kolmsada seitsekümmend kuus) eurot. 28.
  8. Kokku tuleks seega kaebajale eelpooltoodust tulenevalt välja mõista rahalise hüvitise summas 2165 (kaks tuhat ükssada kuuskümmend viis) eurot.
  9. Hüvitise väljamõistmisel tuleb kohtul arvestada ka kahju hüvitamise põhimõtete ja vastutust piiravate asjaoludega (RVastS § 13 lg 1), kusjuures arvestatakse ka hüvitise väljamõistmise õiglust. Kohus märgib, et kaebaja ei ole kogu oma kinnipidamisaja jooksul kasutanud võimalust kahjude tekkimise vähendamiseks läbi vastavate kaebuste esitamise või ettepanekute tegemise haldusorganile (RVastS § 13 lg 1 p 4). Vastavate kaebusete esitamisel oleks kohtu hinnangul olnud võimalik vähendada oluliselt kaebajale tekitatud kahju. Seetõttu peab kohus võimalikuks vähendada kaebajale välja mõistetavat hüvitist poole võrra ja määrab lõplikuks kahjuhüvitiseks 1082 eurot ja 50 senti.
  10. Kaebaja on palunud kanda temale väljamõistetav kahjusumma F. M.i pangaarvele nr EE XXXXXXXXXX Swedbangas. Kohus märgib, et Riigikohus on oma haldusasjas nr 3-3-1-3813 tehtud lahendi punktis 24 muuhulgas selgitanud: „…Kolleegium on seisukohal, et kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning 15

§ 44ei piira vastavat käsutusõigust.

Kohtupraktikas on näiteks võimaldatud kanda kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele arvelduskontole või kolmanda isiku arvelduskontole (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-312, p 50). …“. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja vastav taotlus välja- mõistetava mittevaralise kahju hüvitise ülekandmiseks kolmanda isiku arvele rahuldada.
  5. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 11.07.2014 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebaja ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.