KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2016, Tallinn Haldusasja numb

) §-dele 22 ja 41, kuid käskkirjas seatud ulatuslikke piiranguid ei ole millegagi põhjendatud. Nimetatud

sätted annavad vanglale kaalutlusõiguse, kuid praegusel juhul on jäetud diskretsioon üldse teostamata.

-st ega vangla sisekorraeeskirjast (VSKE) ei tulene kinnipeetavale automaatset liikumispiirangut väljaspool vanglat järelevalveta töötamisel. 31.03.2014 käskkirjaga nr 227, millega muudeti käskkirja nr 166, anti kaebajale sisuliselt uus luba väljaspool vanglat töötamiseks, mis liikumismarsruudi piiranguid enam ei sisaldanud. 2)

§ 28

lg 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see säte ei võimalda järelevalveta tööle lubatud kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides kasutada mobiiltelefoni. Kui kinnipeetav viibib väljaspool vanglat, ei ole tal võimalik helistamisvajaduse tekkimisel kasutada vangla telefoni. Selline piirang ei ole vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks, samuti on piirang ebaproportsionaalne. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad, et vangla ei pea

§ 28lg-st 1 tulenevat piirangut absoluutseks.

Seega oleks käskkirjas nr 166 tulnud seda piirangut põhjendada. 3) Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et käskkirjas nr 166 ja selle lisas 1 on toodud ettekirjutused soodustuse kohaldamiseks

§ 22lg 2 mõttes.

Käskkirjast nr 166 ei nähtu, et soodustuse saamine oleks olnud seotud ettekirjutustega. Kaebajale ei tehtud ettekirjutusi, mida ta pidi soodustuse saamiseks järgima. 4) Vangla antud loa saab kehtetuks tunnistada VSKE § 966 alusel, kuid käskkirjast nr 774 ei nähtu, et järelevalveta töötamise loa kehtetuks tunnistamisel oleks lähtutud nimetatud sättest. Käskkirjas nr 774 toodud põhjendus, et kaebaja paigutati ajutiselt avavanglast kinnisesse vanglasse, ei tingi automaatselt tööle lubamise käskkirja kehtetuks tunnistamist. 5) Ajal, mil TS kaebaja kinni pidas, oli TS tööpäev lõppenud ning tal ei olnud eraisikuna õigust anda kaebajale korraldusi. Vanglateenistujate eetikakoodeks ei anna vanglateenistujale õigust piirata teiste isikute õigusi. 6) Käskkiri nr 743 on kaalutlusvigadega ja põhjendamata – sellest ei selgu, miks on vaja paigutada kaebaja kinnisesse osakonda. 7) Tulenevalt sellest, et käskkiri nr 166 on liikumispiirangute osas õigusvastane, on õigusvastane ka käskkiri nr 870, millega kaebajat karistati vastavate piirangute rikkumise eest. 3

§ 22

lg 2 järgi on soodustuse kohaldamise üheks eelduseks see, et kinnipeetav järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Vastavalt VSKE § 964 lg 1 p-le 5 märkis vangla käskkirjas lisaks töökoha aadressile ka marsruudi, millel toimub liikumine avavanglast töökohale ja tagasi. Kuivõrd keeld mobiiltelefoni valdamise ja kasutamise osas tuleneb nii

§ 28

lg-st 1 kui ka VSKE § 641 p-st 10, puudus vanglal kohustus haldusaktis eraldi põhjendada vastava piirangu seadmist.

§ 28lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

2) Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi TS poolt 06.06.2014 kaebajale antud korraldused olid õiguspärased. Asjaolu, et TS tööpäev oli korralduste andmise ajaks lõppenud, ei too kaasa korralduste õigusvastasust. Tulenevalt

§-st 133 ning justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga nr 176 kinnitatud vanglateenistuja eetikakoodeksi p-dest 1.9 ja 7.6 on vanglateenistujal kohustus teavitada kõikidest olulistest juhtumitest ja võimalikest õigusrikkumistest ning võtta kasutusele abinõud õigusrikkumiste ärahoidmiseks, olenemata sellest, kas ta on hetkel tööl või mitte. Täitmisplaani § 22 lg 3 kohaselt võib edasilükkamatul juhul viia kinnipeetava üle kinnise vangla avavanglaosakonnast sama vangla kinnisesse osakonda vangla direktori või tema määratud vanglaametniku suulise korralduse alusel. TS-l oli pädevus anda suuline korraldus kaebaja üleviimiseks. 3) Käskkiri nr 870 on õiguspärane. Kaebaja süütegu on tõendatud TS ettekandega. 31.03.2014 käskkirjaga nr 227 ei tunnistatud käskkirja nr 166 kehtetuks, vaid üksnes muudeti selle p-i 5 osas, mis puudutas kaebaja tööle liikumiseks ette nähtud sõidukit. Ka pärast käskkirja nr 227 andmist oli kaebajal õigus liikuda vaid marsruudil avavanglast tööle ja tagasi. Rocca al Mare kaubanduskeskus ei olnud määratletud kohana, kus kaebajal oli lubatud viibida väljaspool vanglat. Kaubanduskeskusesse minnes kaldus kaebaja lubatud marsruudist kõrvale. Viibimine ajal ja kohas, kus kaebajal ei olnud lubatud viibida, ning seejuures keelatud eseme kasutamine, on vastuolus

§ 67

p-st 1,

§ 28lg-st 1 ja VSKE § 641 p-st 10 tulenevate nõuetega.

Praegusel juhul ei esinenud mingeid erandlikke põhjuseid, mis oleks õigustanud kaebaja käitumist. Asjaolu, et distsiplinaarmenetluse on läbi viinud ja karistuse on määranud sama isik, ei tähenda, et rikutud oleks menetlusnorme. Samuti ei anna see põhjust kahelda ametniku erapooletuses. Ka see, et inspektor-kontaktisik on varasemad pöördumised lahendanud kaebajale ebasoodsalt, ei viita tema kallutatusele. Üksuse juhi poolt vaideotsuse allkirjastamine ei ole vaid formaalsus. Allkirjaga kinnitab üksuse juht, et vaideotsus kajastab tema seisukohta selles asjas. 4

§ 21

lg 1, kuid tegemist on vormiveaga, mis ei tingi haldusakti tühistamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Nimetatud käskkirja on piisavalt põhjendatud ning selles on välja toodud kaalutlused, millest lähtudes oli vajalik paigutada kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse. Avavanglasse ja tagasi kinnisesse vanglasse paigutamine on seotud kinnipeetava suutlikkusega hoiduda uute õigusrikkumiste toimepanemisest. Kaebaja pani avavangla režiimil viibides toime tõsised distsipliinirikkumised, kuritarvitades vangla usaldust tema vastu. Kaebaja väited 22.08.2014 vaideotsuse kohta ei anna alust selle tühistamiseks. 6) Alates hetkest, mil kaebaja paigutati ümber kinnisesse osakonda, ei olnud avavanglaosakonna juhil VSKE § 691 alusel enam pädevust otsustada tema järelevalveta väljaspool vanglat tööle lubamist. Alates ümberpaigutamisest oli vastav pädevus üksnes vangla direktoril. Seetõttu oli käskkirjaga nr 166 antud loa kehtetuks tunnistamine põhjendatud. 10. Tallinna Halduskohus jättis 11.12.2015 menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. otsusega kaebuse rahuldamata ning 1) Käskkirjas nr 166 ja selle lisas 1 kehtestatud piirangud on õiguspärased. Käskkirjas toodud kaalutlused on asjakohased ja piisavad. Käskkirja lisas 1 toodud kohustused ja keelud (haldusakti kõrvaltingimused, HMS § 53 lg 1) on lahutamatult seotud kinnipeetava töötamise ja liikumisega väljaspool vanglat, mistõttu vastustaja ei pidanud nende seadmist eraldi põhjendama. Tööle asudes ei vaielnud kaebaja nendele piirangutele vastu.

§ 22

lg 1 p 2 alusel soodustuse andmisel ei muutu kinnipeetava õiguslik seisund, mistõttu ei ole võimalik käsitada kinnipeetavale soodustuse andmisel tehtavaid ettekirjutusi vabaduses viibiva isiku põhiseadusega tagatud õiguste piiramisega võrreldavas õiguslikus režiimis. 2) TS poolt kaebajale Rocca al Mare kaubanduskeskuses 06.06.2014 kella 19.35 paiku antud suulised korraldused olid õiguspärased. Kaebajal ei ole kaebeõigust TS poolt teistele vanglaametnikele antud suuliste korralduste vaidlustamiseks. Tulenevalt

§-st 133 ja vanglateenistuja eetikakoodeksi p-dest 1.9 ja 7.6 oli TS kohustatud informeerima vanglateenistust õigusrikkumisest ning võtma kasutusele abinõud õigusrikkumiste ärahoidmiseks. Samuti oli TS-l pädevus anda suuline korraldus kaebaja ajutiseks paigutamiseks kinnisesse vanglasse. 3) Käskkiri nr 743 on õiguspärane. TS ettekandes toodud asjaolusid arvestades oli vanglal piisavalt alust arvata, et kaebaja on pannud toime õigusrikkumise. Korralduse andmise õiguslikuks aluseks oli täitmisplaani § 22, millele on käskkirjas ka viidatud. 4) Käskkiri nr 774 on õiguspärane. Alates sellest, kui kaebaja paigutati 06.06.2014 Tallinna Vangla kinnisesse osakonda, ei olnud avavanglaosakonna juhil enam pädevust otsustada kaebaja lubamist tööle väljaspool vanglat, vaid see pädevus oli üksnes vangla direktoril. Asjaolu, et vastustaja on nimetatud käskkirjas selle andmise õigusliku alusena märkinud ainult HMS § 64 lõike 2 ega ole viidanud VSKE §-le 961 ja § 966 lg 1 p-le 2, ei ole käskkirja tühistamise aluseks (HMS § 58). 5) Käskkiri nr 870 on õiguspärane. Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja ei näinud käskkirjaga nr 227, millega muudeti käskkirja nr 166, enam kaebajale ette liikumismarsruudi piiranguid. Vastustaja ei tunnistanud käskkirjaga nr 227 käskkirja nr 166 kehtetuks, vaid üksnes muutis selle p-i 5 osas, mis puudutas kaebaja tööle sõitmiseks mõeldud sõidukit. Samas, isegi kui asuda seisukohale, et esialgsed liikumismarsruuti puudutavad konkreetsed ettekirjutused 5

§ 28

lg 1 ei ole osas, milles see piirab kinnipeetaval mobiiltelefoni kasutamist, põhiseadusega vastuolus. Vanglate julgeoleku ja laiemalt õiguskorra tagamiseks on vaja piirata ja kontrollida kinnipeetavate teabevahetust väljaspool vanglat viibivate isikutega. Õiguskorra kaitse seisukohast ei ole olulist vahet, kas kõnealune teabevahetus toimub vanglas või väljaspool vanglat. Mobiiltelefonide kasutamise ja nendega vahetatava teabe üle on väga keeruline teostada järelevalvet, mistõttu on kinnipeetavatel nende kasutamise keelamine nii vanglas sees kui ka väljaspool vanglat sobiv ja vajalik meede õiguskorra kaitseks. Vanglal ei ole kohustust tagada kinnipeetavale väljaspool vanglat igal ajal helistamise võimalust. Samuti on piirang mõõdukas. 8) Vaidlust ei ole selles, et 01.08.2014 vaideotsuse allkirjastas pädev isik (üksuse juhi ülesandeid täitnud RS). Allkirja andmine vaideotsusele ei ole pelgalt formaalsus. Kuigi vaideotsusele on märgitud ka GT nimi, kes võis olla vaideotsuse koostajaks, ei olnud tema see, kes langetas lõpliku otsuse. Kui RS ei olnud nõus vaideotsusega, oleks ta võinud selle allkirjastamisest keelduda. Kaebaja 09.07.2014 vaie on õigesti rahuldamata jäetud ning vaideotsuse lahendamisel ei ole rikutud menetlusnorme. Seega on 01.08.2014 vaideotsus õiguspärane. 9) Käskkiri nr 964 ja 22.08.2014 vaideotsus on õiguspärased. Kohus nõustub vastustajaga, et

§ 21

lg-le 1 viitamata jätmine käskkirjas nr 964 ei ole selline vormiviga, mis tingiks haldusakti tühistamise. Asjakohane norm on olemas ning haldusaktis on piisavalt põhjendatud, miks on vaja paigutada kaebaja kinnisesse vanglasse. Vaideotsuses on vastustaja selle vea parandanud ning viidanud käskkirja andmise õigele õiguslikule alusele. Kaebajat teavitati ümberpaigutamise menetluse alustamisest ning ta kuulati enne otsuse tegemist ära. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. MS palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud ebaseadusliku kohtuotsuse. Halduskohus on asja menetlemisel andnud põhjendamatult suure kaalu vastustaja haldusaktidele, mille andmisel ei järginud vastustaja HMS nõudeid. Kohus on otsinud õigustusi vangla haldusaktide ja toimingute kehtima jäämiseks või õigusvastasuse tuvastamata jätmiseks. Kohus ei lükanud veenvalt ümber kaebaja väiteid ja etteheiteid vangla toimingutele ja haldusaktidele. Kaebaja jääb apellatsioonkaebuses halduskohtus esitatud seisukohtade juurde ning palub ringkonnakohtul nendega arvestada.
2. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. 6

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetaval, kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi, võimaldatakse tema nõusolekul töötada järelevalveta või järelevalve all väljaspool vanglat, kui see on vastavuses vangistuse täideviimise eesmärkide ja kinnipeetava individuaalse täitmiskavaga. Sellisel juhul kohaldatakse

§ 22

sätteid.

§ 22

lg 1 alusel võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada soodustusi, sh liikumine järelevalveta väljapool vangla territooriumi seoses töötamisega. Soodustuse kohaldamise eelduseks on kinnipeetava hea käitumine karistuse kandmise ajal ning piisav alus oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi (

§ 22lg 2).

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et nimetatud ettekirjutuste all mõeldakse tingimusi, mida kinnipeetav on eelnevalt täitnud selleks, et talle soodustust kohaldataks.

§ 22

lg 2 sõnastusest on selge, et selles peetakse silmas tulevikku suunatud tegevust, s.o kinnipeetav järgib eeskirju, mis kaasnevad soodustuse kohaldamisega.

1. Kinnipeetavale väljaspool vanglat töötamiseks loa andmise täpsemad tingimused ja kord ning kinnipeetava väljaspool vanglat töötamise kord on sätestatud VSKE ptk-s
2. VSKE § 964 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse loa andmise käskkirjas muu hulgas kinnipeetava väljaspool vanglat viibimise võimalikud asukohad ning p 6 kohaselt muud tingimused. Vastav regulatsioon on toodud käskkirja nr 166 (I kd, tl 13-15) p-des 3–6 ning käskkirja lisas 1 (I kd, tl 16), millele viitab käskkirja p
3. Vastustaja ja halduskohus on õigesti leidnud, et käskkirjas nr 166 ja selle lisas 1 toodud ettekirjutused on loa kui haldusakti kõrvaltingimused HMS § 53 mõttes, täpsemalt haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustused (HMS § 53 lg 1 p 2). Arvestades, et tegemist on kaalutlusõiguse alusel antava (s.o vanglal on õigus otsustada, kas anda selline luba või mitte) soodustava haldusaktiga, ei saa selle kõrvaltingimusi pidada õigusvastaseks üksnes seetõttu, et nende kehtestamist ei ole haldusaktis eraldi põhjendatud. Kõrvaltingimustega luba on isiku jaoks soodsam lahendus kui loa andmata jätmine. Kinnipeetav, kellele on antud luba järelevalveta liikumiseks väljaspool vanglat seoses töötamisega, ei saa eeldada, et ta saab väljaspool vanglat käituda nagu vabaduses viibiv isik. Asjaolu, et kinnipeetava üle väljaspool vanglat viibimise ajal ei teostata mehitatud või elektroonilist valvet, ei tähenda seda, et ta ei ole sel ajal allutatud üldisele vangla teostatavale järelevalvele, sh järelevalvele loa tingimustest kinnipidamise üle. Nõuet, et kinnipeetav viibib väljaspool vanglat vaid tööülesannete täitmiseks määratud territooriumil, v.a. teekond vanglast tööle ja tagasi, ega kaldu sellest marsruudilt kõrvale, ei saa loaga antud soodustuse iseloomu ja vangistuse täitmise eesmärke arvestades pidada ebamõistlikuks või ebaproportsionaalseks. Käskkirjas nr 166 ja selle lisas 1 seatud kõrvaltingimused on otseselt seotud haldusakti põhiregulatsiooniga ning need on kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja diskretsioonireeglitega (HMS § 4 lg 2).
4. Mis puutub kaebaja seisukohta, et käskkirjaga nr 227 (I kd, tl 18-18p) kaotati käskkirjas nr 166 kehtestatud liikumismarsruudi piirang, siis ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käskkirja nr 227 eesmärgiks oli muuta üksnes käskkirja nr 166 p-i 5 osas, mis puudutab sõidukit, millega kaebaja pidi liikuma tööle ja tagasi. Isegi kui kaebajale ei olnud muudatuste tõttu päris selge, mis kujul käskkiri nr 166 tema suhtes edasi kehtib, ei saanud tal tekkida kahtlust selles, et 7

§ 28lg 1 ja VSKE §-s 641 p 10 kohaselt keelatud.

VSKE § 641 p 10 ei näe ette avavangla kinnipeetavatele mobiiltelefoni omamise keelust erandi tegemist. Nagu halduskohus on asjakohaselt märkinud, on mobiiltelefoni kasutamise üle keeruline järelevalvet teostada. Mobiiltelefoni (iseäranis nutitelefoni) avaraid kasutusvõimalusi võib kinnipeetav rakendada uute õigusrikkumiste toimepanemiseks või nende kavandamiseks. Mobiiltelefoni kasutamise mittelubamist väljaspool vanglat ei saa pidada kinnipeetava õiguste eriti intensiivseks riiveks. Halduskohus leidis õigesti, et riive ei ole ebaproportsionaalne ega põhiseadusega vastuolus. Kui kaebajal oli mobiiltelefoni kasutamine hädavajalik seoses töökohustuste täitmisega, oleks kaebaja saanud taotleda vanglalt eelnevalt luba selle kasutamiseks. Kaebaja seda ei teinud ning ei nähtu, et tal esinenuks selline hädavajadus. TS 06.06.2014 suulised korraldused 18. Kaebaja peab TS poolt 06.06.2014 pärast kella 19.30 Rocca al Mare keskuses antud suulisi korraldusi – nii neid, mis olid suunatud kaebajale kui ka korraldust saatemeeskonnale tulla kaebajale järele ning paigutada ta kinnisesse osakonda – õigusvastaseks põhjusel, et TS tööpäev oli selleks ajaks lõppenud ning ta viibis kaubanduskeskuses eraisikuna. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja ja halduskohus on

§-le 133 ning vanglateenistuja eetikakoodeksi p-dele 1.9 ja 7.6 viidates õigesti leidnud, et vanglateenistuja peab nii tööajal kui ka töövälisel ajal teavitama vanglateenistust või muid pädevaid asutusi õigusrikkumisest ning neid võimalusel ära hoidma. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Vangla Maardu üksuse juhina oli TS-l pädevus anda korraldusi nii vanglateenistuse ametnikele kui ka kinnipeetavatele. Ringkonnakohus leiab, et TS pädevust ei mõjutanud see, et praegusel juhul oli tegemist tema töövälise ajaga ning ta ei viibinud Rocca al Mare keskuses seoses teenistusülesannete täitmisega. Eeltoodut arvestades olnuks mõeldamatu, et TS jätab võimaliku distsiplinaarrikkumise toimepanemise tunnistajaks sattudes sellele reageerimata. Seega olid TS poolt 06.06.2014 antud korraldused õiguspärased. 09.06.2014 käskkiri nr 743 19. Täitmisplaani § 22 lg 1 sätestab, et kinnipeetava, kelle suhtes on alust arvata, et ta võib olla toime pannud õigusrikkumise, võib ajutiselt paigutada distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse ja kinnipeetava suhtes kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsuse tegemise ajaks kinnisesse osakonda. Käskkirjas nr 743 (I kd, tl 30) on kirjeldatud 06.06.2014 Rocca al Mare kaubanduskeskuses aset leidnud intsidenti ja õigusrikkumist, mille toimepanemises kaebajat kahtlustati. Samuti nähtub käskkirjast, et kaebaja suhtes oli alustatud 8

§ 21

alusel tehtavas otsuses, kui vangla otsustab kinnipeetava karistuse edasise kandmise ajaks kinnisesse vanglasse ümber paigutada. Käskkirjast, samuti sellest, et kaebaja oli juba enne selle andmist TS 06.06.2014 suulise korralduse alusel paigutatud kinnisesse osakonda, võib järeldada, et vangla hindas kaebaja rikkumist piisavalt raskeks, et õigustada tema viivitamatut paigutamist kinnisesse osakonda ning tema lõplik ümberpaigutamine oli käskkirja nr 743 andmise seisuga väga tõenäoline. Käskkirjast nr 743 nähtub piisavalt selgelt, miks kaebaja ajutiselt ümber paigutati. 12.06.2014 käskkiri nr 774

1. Käskkirjas nr 774 (I kd, tl 33) põhjendatakse käskkirjaga nr 166 antud loa kehtetuks tunnistamist asjaoluga, et kaebaja paigutati ajutiselt avavanglast kinnisesse osakonda. VSKE §st 961 tuleneb, et vangla direktor võib anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa järelevalve all või järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat. Avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutatud kinnipeetavale loa andmise otsustab üksuse juht. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et alates ajast, mil kaebaja oli paigutatud kinnisesse osakonda, ei olnud Tallinna Vangla Maardu üksuse (avavanglaosakonna) juhil enam pädevust otsustada kaebaja väljaspool vanglat järelevalveta tööle lubamist, vaid sellise otsuse tegemise õigus oli üksnes Tallinna Vangla direktoril. Loa kehtetuks tunnistamisel oleks vangla saanud tugineda VSKE 966 lg 1 p-le 2, mille kohaselt tunnistatakse luba kehtetuks, kui kinnipeetav paigutatakse ümber teise vanglasse. VSKE 966 lg 1 – erinevalt sama paragrahvi lõikest 2 – ei anna vanglale loa kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigust. Ehkki tegemist oli sama vangla erinevate osakondade vahelise ümberpaigutamisega, võib ringkonnakohtu hinnangul avavanglaosakonnast kinnisesse osakonda paigutamist käsitada teise vanglasse paigutamisena VSKE 966 lg 1 p 2 mõttes. Hoolimata viite puudumisest VSKE vastavatele sätetele, on käskkirjast selge, miks luba kehtetuks tunnistati. Kuna asjakohane õiguslik regulatsioon oli olemas, ei ole viite puudumine vormiviga, mis tingiks haldusakti tühistamise või selle õigusvastasuse tuvastamise. 01.07.2014 käskkiri nr 870 ja 01.08.2014 vaideotsus nr 5-15/14/19423-3
2. Käskkirja nr 870 (I kd, tl 36-37p) vaidlustab kaebaja eelkõige motiivil, et käskkirjaga nr 166 seatud ettekirjutused, mille rikkumist talle süüks pandi, olid õigusvastased. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et käskkirjas nr 166 ja selle lisas seatud piirangud liikumismarsruudile ning mobiiltelefoni kasutamisele olid õiguspärased. Ringkonnakohus lisab, et kui kaebaja pidas neid piiranguid õigusvastaseks, oleks ta saanud neid kohe vaidlustada. See, et kinnipeetava hinnangul on vangla haldusakt osaliselt või täielikult õigusvastane, ei anna talle õigust haldusaktis sisalduvaid ettekirjutusi täitmata jätta. Selline õigus oleks kinnipeetaval vaid juhul, kui tegemist on ilmselgelt tühise ja seega kehtetu haldusaktiga (HMS § 63; vt ka Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-44-12 (p 17) ja nr 3-3-1-103-06 (p 14)). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei olnud. Käskkiri nr 166 oli kehtiv ning kaebajal tuli seda täita. Ringkonnakohtule ei nähtu mingeid erandlikke asjaolusid, mis oleks õigustanud allumatust. 9

§ 67p-ga 1.

Puuduvad kergendavad asjaolud ning rikkumise raskust arvestades on kaebajale määratud distsiplinaarkaristus proportsionaalne. Halduskohus on õigesti leidnud, et vaideotsuse allkirjastamine ei ole pelgalt formaalsus ning asjaolu, et vaideotsuse on koostanud sama inspektor-kontaktisik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse ning määras kaebajale karistuse, ei viita sellele, et vaiet ei oleks erapooletult lahendatud. Praktika, mille kohaselt vormistab pädeva isiku otsustuse mõni teine ametnik, on levinud ja töökorralduslikult põhjendatud ning seda ei saa pidada õigusvastaseks. Ringkonnakohtul ei ole põhjust arvata, et pädev isik ei tutvunud distsiplinaarmenetluse materjalide ja esitatud vaidega ega kujundanud isiklikku sõltumatut seisukohta. Vaideotsuse allkirjastamisega kinnitas RS vaideotsuses kajastatud seisukohti enda isiklike seisukohtadena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-131616). 04.07.2014 käskkiri nr 964 ja 22.08.2014 vaideotsus nr 5-15/14/20709-4 23. Käskkirjas nr 964 (I kd, tl 43-43p) viidatakse selle andmise õigusliku alusena täitmisplaani § 17 lg 2 p-le 1. Täitmisplaani § 17 sätestab avavanglasse ümberpaigutamise üldtingimused ning selle lõikes 2 on toodud loetelu tingimustest, millele avavanglasse ümber paigutatav kinnipeetav peab vastama. Viidatud säte ei ole avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise õiguslik alus ning korrektne olnuks viidata

§-le 21 – nagu ka vangla ise oma 22.08.2014 vaideotsuses möönab. Nõustuda tuleb aga vastustaja ja halduskohtuga, et õige õigusliku aluse märkimata jätmine on vormiviga, mis ei ole praegusel juhul käskkirja kehtetuks tunnistamise aluseks (HMS § 58). Asjakohane õiguslik regulatsioon on olemas ning on ilmne, et

§-le 21 viitamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist. 24.

§ 21lg 1 kohaselt võib kinnipeetava avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutada kahel juhul:

§ 20

lg 1 kohaselt on kinnipeetava avavanglasse paigutamise üheks eelduseks see, et on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Selle all ei tule silmas pidada üksnes õiguskorras keelatud tegude, s.o väärvõi kuritegudest hoidumist, vaid kinnipeetava vastutusvõimet tervikuna iseloomustavaid tunnuseid (L. Madise jt., osundatud teos, § 20 komm 4.1, lk 74). Kaebaja pani distsiplinaarrikkumise toime teadlikult ja tahtlikult, näidates oma käitumisega üles jämedat hoolimatust soodustuse kohaldamise eelduseks olevate ettekirjutuste ning vangistuse eeskirjade täitmise suhtes. Sellises olukorras ei olnud vanglal enam alust kaebajat usaldada ja eeldada, et kaebaja ei pane toime uusi rikkumisi. Seega esines alus paigutada kaebaja ümber kinnisesse osakonda. Vangla on käskkirjas nr 964 oma otsust piisavalt motiveerinud.

1. 22.08.2014 vaideotsuse (I kd, tl 46-47p) sisuline põhjendus on küll napisõnaline, kuid see ei tähenda, et otsus oleks õigusvastane. Kaebaja seisukoht, et vangla ei kontrollinud vaidlustatud haldusakti õiguspärasust, on põhjendamatu. Vaideotsuses haldusakti põhjenduste täiendamine, sh õigusliku aluse osas, ei ole õigusvastane. Menetluskulud
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks 11